30. september 2019

Kui kõik lõikab sügavalt

Vihm lõppes! Vahepeal tekkis juba täitsa ahastus – karavanis kuuleb iga vihmakrõbina ära, ka väikseim tibutamine tundub üsna tugeva vihmana, sest piiskade langemine vastu kõva metallkarpi põhjustab üsna palju lärmi. Aga nagu ütlesin, vihm siiski lõppes ja päike tuli välja! Selline ilus päike koos kuldse sügise ja sooja tuulega. Imeilus, kestis umbes nädala ja eile hakkas jälle sadama. 
Sügis annab värvi
Kullaga kaetud
Eile hakkas vihma sadama ja lumi on peaaegu käega katsuda juba
Kui Geirangeris sajab vihma, siis üleval sajab lund ja tee on kinni
Vahepeal avaldas üks suvel siin olnud poiss muusikavideo. Ta esines ka ühel esimesel teemapeol, kus tema muusika mulle väga meeldis. Nüüd vaatan ja kuulan seda lugu ja mõtlen, et just täpselt selline see Geiranger ongi. Kõik kokku. Lugu ise, video muidugi… eks kuulake ja vaadake, kas teid ka puudutab või meeldib mulle see lugu pigem seetõttu, et elan selles õhukeses mullis ja kõik tundubki pisut nurgeline ja paljutähenduslik: Kuula ja vaata lugu siit.

Muu elu käib tavapäraselt – pärast 9 tööpäeva oli üks vaba päev ja siis edasi on läinud tavapärases rütmis st kuus päeva tööl ja üks vaba, kokku umbes 180 töötundi. Kuna vabu päevi on pigem vähe, siis kuskile kaugele midagi väga põnevat tegema pole jõudnud minna. Kuid hoolimata tööpäevade arvust ja pigem vähesest vabast ajast, on emotsioonid sõitnud kiiresti mööda järske ameerika mägesid. Eelmisel esmaspäeval ärkasin kurguvaluga… Kurk oluliselt enam ei valuta, aga vastik köha ja pidev palaviku tunne ei ole mind nädala jooksul siiski vabaks lasknud. Ühel päeval tulin töölt halva enesetunde tõttu isegi paar tundi varem koju ära. Ehk vabad päevad annavad leevendust. 

Aga mis siis ikkagi toimunud on? Eelmisel esmaspäeval käisime Vendela, Davidi ja Joniga natuke ühe mäe peal. Jon käis tipus, me kõndisime niisama veidi üles poole ja nautisime vaateid ja vaba olemist. Tänu kõrgemale kõndimisele saime veeta umbes 2 tundi päikse käes. Päike käib nüüd juba nii madalalt, et umbes kahe paiku päeval kaob ta mäe taha ära ja tuleb korraks välja kui loojumise aeg käes on. Meie kõrgus oli aga täpselt paras, et ilma nautida ja näha varjudes olevat Geirangeri. Teisipäeval tundus, et enesetunne on juba parem ning kuna tööle pidin alles kell 16 minema, siis otsustasin järjekordse Løsta retke kasuks. Ilm oli suurepärane ning üles jõudes istusin kivil nagu konn ja nautisin päiksepaistet, kell oli umbes kaks ja Geiranger oli juba varjus.

Päikesepaiste
Sügis Løstas
Maarjaga lõunal
Elu varjus
2 tundi päikesepaistet
Hommikune vari on ühelt poolt, õhtul teiselt poolt
Ja kui õhtul päike naaseb...
Päev enne Heatheri sünnipäeva käisime temaga väiksel matkal hotell Utsikteni kandis. Kuna mind oli ootamatult varem tööle kutsutud, siis päris sellist ringi ei saanud teha nagu tahtsime, aga ilm oli ilus ja tore oli ikka. Südaööl tähistasime juba natuke Heatheri sünnipäeva ja hommikul äratasime teda pannkookidega. Ilusad päevad olid!
Utsikten
Heatheriga vaateplatvormil
Heatheri sünnipäev ja pannkoogid voodis 
Kõige põnevam õhtu oli aga üleeile. Nimelt tõusid virmaliste näitajad kõrgele ning otsustasime minna jahile. Tegelikult käisime juba ühel teisel õhtulgi seda tegemas, aga peale selge öise taeva ja Linnutee, me midagi muud ei näinud. Aga taevas on siin ilus. Isegi ilma virmalisteta. Kui olen õhtuses vahetuses ja pimedas koju kõnnin, siis paar kohta teel on nii pimedad, et öine tähistaevas paneb lumised tipud helendama… ja Linnutee… Isegi mõtlesin, millal ma viimati Linnuteed sedasi vaatasin… meenub lapsepõlv Kerasool kaevu ääres, kus Siim mulle natuke seda selgitada püüdis. Kindlasti olen Linnuteed vahepealgi vaadanud, aga mitte sedasi nagu praegu siin. 

Töö juures
Ühe laheda kassiga kiriku tagant
Aga tagasi virmaliste juurde. Üleeile planeerisid Chloe ja Heather tüdrukuteõhtu teha. Et vaatame filme ja teeme maske… Haha. Ma pole kunagi elus midagi sellist teinud. Aga virmaliste näitajad olid hommikul paljulubavad, mistõttu liitsime plaanile ühe poisi ja virmaliste retke. Õhtul kella 23 paiku pakkisime end sisse – panime selga soojad riided, üks rootslane oli kaasa haaranud paar tekki, mul oli pagasnikus ka -10 kraadi kannatav magamiskott ja asusimegi kahe autoga teele. Sõitsime umbes 30 minutit üles Dalsnibba poole. Korra tekkis veel arutelu, kuhu poole me sõitma peaksime. Üks tüdruk arvas, et lähme Eidsdali poole (kus ka eelmine kord käisime), sest pilve hakkas minema ja pilved pidid liikuma Eidsdalist Dalsnibba poole. Kuna asjaolu, et kaks autot erinevates suundades keerasid, selgus alles siis kui meie olime poolel teel Dalsnibbale, otsustasime, et lähme siis kumbki oma suunda ja vaatame, kas näeme midagi ja vajadusel siis sõidame sinna, kus olud paremad. Geirangeris oli ilus selge taevas ja tunne oli paljulubav. Jõudsime üles, keerasime Dalsnibba peale, maksime 150 NOKi, et tõkkepuu tagant läbi saada ja asusime teele. Mu vaene vana Audi nägi ränka vaeva, et üles sõita…. Aga pidevalt nägime, et taevas on hele laik, veidi pilves, aga siiski hele laik. Muudkui sõitsime ja jõudes Dalsnibba vaateplatvormile olime jõudnud paksu pilve sisse! Läksime välja, vaatasime – nägime sama, taevas on hele laik, aga pilved takistavad millegi enama nägemist. Olime seal nii kaua kui käed külmetama hakkasid ja mõtlesime, et lähme natuke alla poole tagasi, pilve seest välja. Sõitsime alla ja siis tulid juba ka teised meile vastu. Nad olid ka otsustanud siiski otsa ümber pöörata ja meiega samas suunas sõita. Kuna üleval levi polnud, esinesid meil väiksed kommunikatsioonihäired. Ühesõnaga pidasime ühel hetkel auto kinni ja sõitsime teistele üles järgi uuesti. Ja siis me nägime neid. Virmalisi! Ja ka teine auto juba seisis tee ääres. Parkisime ka meie ning hakkasime mängu jälgima. 

Imeline! Virmalised ei olnud nii rohelised nagu piltidelt oleme harjunud nägema, heledad olid, aga väga selged. Lained taamal ja triibud jooksmas mööda taevast, üle meie peade, tants käis. Istusime tihkelt üksteise kõrval tekkidel rootslase auto tuulevarjus ja jälgisime mängu. Chloel õnnestus ka mõned pildid teha. 


Virmaliste pidu taevas (pildid tegi Chloe)
Taevapeo lemmikpilt :)
Kui jälle rohkem pilve hakkas minema, siis sõitsime natuke alla poole ja tegime veel ühe peatuse. Taevas tantsis, triibud jooksid üle meie peade. Fantastiline. Hiljem sõitsime alla tagasi, Vaskerietisse, kus Chloe ja Heather elavad, tegime maske ja vaatasime filmi. Ei jäänud ka tüdrukuteõhtu ära!
Maskid näos ja film alaku
Öösel kella 4 paiku koju kõndides mõtlesin, millised imelised inimesed ja imeline aeg… kuidas küll edasi saab kui kõik lõikab nii sügavalt...

15. september 2019

Esimene lumi…

…langeb ikka tippudele. Nii on. Eelmisel reedel (6. septembril) nägin selle hooaja esimest lund. Lumi polnud küll päris koduõuel vaid kaugemal ja kõrgemal asuvatel tippudel, aga siiski siin samas. Lumi. Eestis käidi samal ajal rannas. Selleks, et lund lähemalt näha, läksin jälle retkele Grinddalssætrale. Seekord oli ilm selgem ja vaated seetõttu erinevad. Jalga panin matkasaapad ja kaasa võtsin natuke rohkem süüa. Retk möödus ilma intsidentideta. Samas kohas, kus nägin eelmisel korral Saksamaalt pärit gruppi, nägin sel korral ühte paarikest, kes oli meil restoranis söömas käinud. Istusid, sõid ja kuulasid tümmi. Kuulasid tümmi keset loodust ja mägesid. Sellest ma aru ei saanud, aga ega ei peagi saama.
Esimene lumi



Hoolimata sellest, et tipud on lumised ja valged, esineb päevi, mis on mustad. Nii mustad, et ilusatel päevadel ei kujuta ettegi, et midagi võiks üldse nii musta olla. Lihtsalt teadmiseks, et ei ole nii, et olen nüüd kuu aega Norras olnud ja kõik on koguaeg hästi.

Kuu aega seljataga, kuu aega veel ees. Pean tunnistama, et aeg läheb liiga kiiresti. Paneks hea meelega nüüd kella korraks stopi peale ja jätaks selle septembri alguse kestma. Tahaks natuke rahulikult olla selles olemasolevas rütmis ja mullis, mis praegu on. Nagu teame, seda aga teha ei saa ja aeg ei halasta…

Ühel päeval tulid sööma üks mees ja naine, minuga rääkisid inglise keeles, omavahel vene keeles. Midagi kostus tuttavat ja otsustasin küsida, kust nad pärit on – selgus see, mis arvasin, naine oli Valgevenest ja mees Eestist. Lülitusime eesti keelele ümber ja lobisesime pikalt söödud supi taustale. Nii huvitav, kuidas vahel ära tabad…

Ühel teisel päeval oli üks Ameerikast pärit paar söömas. Mees oli suur lobamokk – kuna nüüd ei ole enam nii palju kliente, siis saame klientidega jutustada. St olla normaalsed klienditeenindajad, kes räägivad klientidega ja jagavad infot, mitte ei kiirusta kohutavalt jne. Aga see päev oli eriti aeglane ja rahulik ning sai kohe eriti pikalt rääkida. Selgus, et see paarike peab Floridas swingerite klubi… Eestist nad midagi ei teadnud, arvasid, et kõik on üks suur Venemaa ja see, et meil erinevad keeled on, oli ka üllatus. Iseenesest olid nad sõbralikud ja toredad, aga natuke omamoodi ka kindlasti.

Sel reedel käisin Ålesundis, lihtsalt natuke poodides ja linnas, Geirangerist ära. Ålesundi sõidab siit umbes 2 tundi. Korralik reis, viimased nädal aega on kohutavalt palju vihma sadanud ja ka seda sõitu saatis vihmasadu. Tee linna on aga ilus ja järgmisel korral tahaksin linna minna veidi teist teed pidi, et rohkem näha. Vaatame, kas õnnestub...
Ålesund
Pilvede mäng
Mäng jätkub
Väljas olen palju käinud. Reedel käisime tüdrukutega söömas ja veini joomas, eile toimus järjekordne stiilipidu – selga, jalga ja pähe tuli panna „glitter“. Pool küla läikis veel tänagi, see glitter oli igal pool, läikisid nii poiste kui tüdrukute silmad. Outfitid olid ägedad ja pidu oli tore. Aga nii mõnigi noormees ütles taaskord, et kõige ägedam oli ikkagi ettevalmistumine… :)
Mu šotlased ja eestlane
Fjord kui klaas
Pilvede rõhuv raskus
Öine laev
Nagu säraküünal keset pimedat ööd
Sel korral siis selline jutt. Nüüd olen vist 9 päeva järjest tööl ja kui see vihm ära ei lõppe, siis midagi uut ja põnevat ilmselt kirjutada polegi. Karavan kajab vihmasaju all ja voodi alt niriseb vett – arvan, et selle luugi tihend, kust veepaaki täidetakse, on läbi ja kui pidevalt sajab, hakkab luugi vahelt sisse nirisema. Vesi koguneb ühte kohta, sest mu kodu pole endiselt veel loodis.

4. september 2019

That leaving feeling

Äkitselt on saanud suvest sügis – elu on palju vaiksem, tööd on vähem, külas on suletud esimesed poed ja söögikohad. Välismaalased, kes saabusid tööle hooaja alguses, loevad päevi, millal ometi koju tagasi saavad sõita. Ja minul on natuke kurb. Minu töökaaslased veel jäävad ja mina lähen ilmselt veel enne neid ära, aga siiski. Eks sügis-talv ole ikka selline mõtlikum aeg.


Eelmise nädala staffipidu läks hästi, peojärgsel päeval oli natuke halvem, aga no eks need ole omad valikud, millega tuleb elada.

Minu 1. september
Tagurpidi paisatud toolid pärast öist tuult
Pühapäeva pärastlõunal saabus minu juurde sakslasest maailmarändur Mina, keda kohtasin suvel ühel jutuõhtul Tallinnas, kus Aleksiga käisime. Mõni aasta tagasi sõitis see julge tütarlaps jalgrattaga ümber maailma, suvel Eestis olles, oli ta juba uuel marsruudil sõites sel korral läbi Euroopa. Saksamaa-Poola-Baltikum-Skandinaavia-edasi ei tea. Praeguseks on ta Norras olnud juba 5 nädalat ja pühapäeval jõudis ta Geirangeri. Pakkusin talle karavani diivanil magamisaset, mille ta ka kaheks ööks vastu võttis. Geirangeris käis ta ühel pikemal retkel ja nautis köögi kasutamise luksust (ahjus leiva soojendamist ja pudru keetmise võimalusi). Väga huvitav on näha, et inimene suudab nii vähesega oma elus hakkama saada. Kui huvi, siis tema blogi saab inglise ja saksa keeles jälgida siin: https://minatravelstheworld.wordpress.com/.

Maailmarändur Mina
Esmaspäeval oli ühe naise neljakümnenda sünnipäeva pidu. Taaskord üks stiilipidu. Stiilipidu, mis oli minu jaoks ebamugav, aga minemata ka ei tahtnud jätta. Teemaks oli transseksuaalsus. Ilmselgelt oli see teema poistele huvipakkuvam kui tüdrukutele. Ühel ammusel tuttaval Camillal on üüratu garderoob ning sama suur armastus stiilipidude vastu. Nii ma siis kirjutasin talle ja küsisin, kas ta saaks mulle ehk midagi laenata? Retk tema koju lõppes selliselt, et sain temalt „politsei vormimütsi“ ja nahksed retuusid. Mis sellel transseksuaalsusega pistmist on, ma ei tea. Endast mul õnneks pilti pole, teistest üks pilt on, aga… huvitaval kombel ei ole sel korral mu sotsiaalmeedia kontod täis selle ürituse pilte. Võimalik, et inimesed ei tahtnud neid avaldada. Kokkuvõttes nägin sel õhtul väga palju karvaste säärte, habemete ja punaste huulte kombosid, mida loodan rohkem mitte näha :).

See nädal oli ka esimene palgapäev. Kuidagi õnnestus selliselt, et andsin oma tööandjale Norra maksuameti kontonumbri, mitte enda jao. Oh well. Eks keegi peab blondiini anekdootidele ka ainest andma. Arvutasin siin ennist, et palju mu maksumäär see aasta olla võiks (Norras sõltub see ma-ei-tea-millest). Praegu saab siis öelda, et 100%.

31. august 2019

Peanuts and nuts ja kuidas müüa 50 euro eest ahjukartuleid

Aeg on läinud jälle märkamatu kiirusega. Juba ongi peaaegu kolm nädalat Geirangeris veedetud. Ei ole jõudnud siia suurt midagi kirjutada, sest tööd on olnud palju (7 päeva jooksul 45-48 tundi), lisaks olen natuke väljas käinud ja sotsiaalne olnud.




Teel tööle. Erinevad ilmad, erinevad laevad
Eelmine nädal olin ka reedel vaba ja see päev möödus karavanis telefoniga mingit mängu mängides ja sarju vaadates. Sammulugeja ütles, et tegin too päev 21 sammu. Päev oli kuidagi hall ja lihtsalt ei jaksanudki mitte midagi teha. Õhtul oli ühe rootsi tüdruku ärasaatmispidu (lahkumiste aeg on käes), kuhu ma ei teadnud, kas peaksin minema või mitte- ei tunnegi teda õieti ja… kui olin äratuse seadnud  ja pidžaama selga pannud, sain kõne Jonilt, kes küsis, kus ma olen ja miks ma peol pole. Pool tundi veel mõtlesin ja siis vahetasin riided ja pool kaks öösel läksingi peole. Oleks võinud varem minna. Kaks töötajat, kellest üks prantsuskeelne kanadalane ja teist ma ei teadnud, mängisid muusikat, inimesed olid kostüümides – teemaks oli vist midagi rohelist. Teemale oli lähenetud mitmeti, kes oli Peeter Paani võtmes roheline, kes sidus õunapuu- ja kaseoksad ümber vöö, kes lihtsalt sädeles… Kui elav muusika lõppes ja suurem „tümm“ peale läks, mulle piisas ja tulin koju.

Pühapäeviti käime Ole Budas, see oli juba 10 aastat tagasi nii ning kolmapäeviti on olnud minu töö juures õlleõhtud – st paar õlut on erihinnaga ja rahvas koguneb, et neid juua. See kolmapäev käisin ka mina, rahvast eriti ei olnud, aga tore oli ikka. Mõnus on näha kõiki neid inimesi, kelle elu on nii lahtine, et teavad vaid seda, et töötavad siin mõne kuu ja võimalikku järgmist sihtriiki. Eks see ühelt poolt ole kurb, sest ega kunagi ei tea, mis lugu kellelgi on, mis tagant kihutab. Samas, olles ka ise rännuteel või lihtsalt pisut eksinud, on väga tore näha teisi omasuguseid. Saab nendega juttu ajada ja keegi ei ootagi, et sa oma viisaastakuplaani kohe ette oskaks rääkida.
Kirik, mille tagant laevu pildistan

Tervitused Lõõtsa tänavale! Umbes 80 kõrgusmeetrit treppe tööpäeva lõpetuseks

Koerad olgu pantvangid!

Tööl on läinud hästi, asjad on selged enam-vähem, olen nüüd ka kõigis vahetustes töötanud (avamisest sulgemiseni). Ühel päeval tekkis kerge ärevus seoses allergiatega. Eesti keeles on pähkel pähkel. Eks? Kui keegi ütleb, et tal on pähkliallergia, siis ei paku talle sarapuupähklit, mandlit, maapähklit ega kreeka pähklit. Vähemalt mina mitte. Aga teadlikumad inimesed teavad, et on vahe. Nii siis juhtus, et klient tellis magustoidu, millel oli peal karamelli-(maa?)pähkli segu. Küsis, kas need on pähklid, ütlesin, et küsin igaks juhuks köögist järele. Küsisin siis köögist, aga ma ei mäleta enam mida – küsisin kas peanuts’i või nuts’i kohta. Öeldi, et pole. (Kas maapähklit või lihtsalt pähklit, ma ei tea). Klient oli mu vastusega rahul ja jätkas söömist. Samal õhtul tuli kohe järgi teine klient ja sama magustoit ja sama küsimus. Vastasin siis rõõmsalt, et ei, siin (maa?)pähklit pole. Siis nad tabasid juba ära, et ma ühel korral kasutasin lauses sõna peanuts ja teises nuts. See allergik lõpetas söömise ära, sest tal pidi ikkagi allergia olema… Mõttes lohutasin end sellega, et kiirabi ma ei kuulnud ja ehk läks ka teise kliendiga õnneks ikkagi. Igatahes selle nädala esmaspäeval menüü muutus ja see pähklite jant on lihtsam. Üleeile aga hakkas ühel naisel Posteni taga paha (ei olnud kuidagi meiega seotud), oli põlvili maas, hiljem oksendas. Ilm oli väga kuum see päev olnud ja meie arvasime, et võiks päikesepiste olla. Pakkusime omalt poolt vett (nägime toimunut köögi tagauksest), aga midagi ei soovitud. Mõne aja pärast tuli laevameeskond ratastooliga ja minema ta viidi. Natuke hiljem lendas fjordi kohal päästekopter ja maandus fjordi kaldal, kus teda ootas juba vilkuvate tuledega kiirabiauto. Arvasime, et see võis selle sama naise pärast olla, aga ei tea...

Eelmine nädal saime endale lühiajalised püsikliendid moslemite näol. Nad ei söö sealiha ja siis püüti meie menüüst midagi sobivat leida. Kui kala ka ei söö, siis valikus on paar-kolm rooga. Me serveerime küll burgerit, aga ahjukartulitega, mitte friikartulitega. Kanaliha ja pasta puuduvad menüüst täielikult. Kuidagi nad avastasid, et meil on siis ahjukartulid, mida nad saavad endale kastmega tellida. Nii me siis müüsime neile mitme päeva õhtul ahjukartuelid soola ja oliiviõli või ketsupiga. Mitmeid taldrikuid. Nad olid kõik väga sõbralikud ja vist said kohati ise ka aru, et nende tellimus on natuke kummaline. Üks noormees ja tüdruk samast perekonnast otsustasid tellida ka punapeedist tehtud kotletiga burgeri (vegevalik), kus juba on kartulid juures. Siis jaurasime natuke selle üle, kas nad soovivad veel lisaks kartuleid või piisab... Nii sai igatahes päris mitme euro eest neid kartuleid müüdud.

Nagu ülal kirjutasin, siis eelmine reede ei teinud ma oma vaba päevaga mitte midagi. See nädal otsustasin ikkagi retkele minna. Ega ei tahtnud enne midagi kirjutatagi kui pole kuskil jälle käinud. Täna käisin enda jaoks siis täiesti uue koha peal – Grinddalssætras. See on siit karavanist ikkagi jalutuskäigu kaugusel, aga mingil põhjusel polnud keegi mulle varem öelnud, et võiksin sinna minna. Ühel Ole Buda õhtul soovitas sinna minna Martin (kohalik), kes ütles, et sinna tasub minna, sest kohale jõudes avaneb väga ilus vaade Geirangerile ja orule. Ütles, et see on umbes 45 minutit kõndimist. Eelmine kord jalutamast tulles nägin Grinddalssætra infot ja seal oli kirjas, et üles minek võtab 4h ja alla tulemine 3h. Küsisin siis Martinilt, et mis õige on, ta arvas, et ehk ta siis pisut alahindas distantsi ja mingi teine leht ütleb 120 minutit. No igatahes ma läksin. Raja alguses oli punane silt Stikk UT! mis mind esialgu ümber pöörama pani (see tähendab hoia eemale vms), aga küsisin igaks juhuks Jonilt, et mis see on. Pidi olema mingi Norra värk, et võib ikka minna kõndima ja siis saab kuskile raamatusse kirja panna lõpuks, et millistel Stikk UT! radadel käinud oled. Erinevatel aastatel pidi see silt olema erinevatel radadel. Igatahes üles hakkasin ma minema.
Stikk UT!
Kui muidu on siinsed rajad üsna turistide rohked (nagu ka eelmine korda Löstas käies), siis see kord ei paistnud ühtegi inimest. Ilm oli ka üsna halb, hall ja pidevalt sadas natuke. Alguses oli rada lai – põllu- ja metsatöö masinate jaoks sõidetav. Mägede mõttes oli see lai nagu maantee. Pidevalt üles, muudkui läksin, natuke puhkasin ja edasi. Ühe koha peal oli täitsa lapik põld, peaaegu nagu kodus. Muidu on siin kõik ikka üsna järsult üles-alla. Siis natuke edasi jõudes saabusin vana talu juurde, mis kannab nime Holebakk. Selle taluga käib kaasas kurb lugu, kuidas 1907. aasta talvel toimunud laviini tagajärjel mitmed inimesed oma elu kaotasid. Holebakki talu mehed läksid laviini järgselt naabertalu (vist?) inimesi välja kaevama ning olid sellega üsna edukad, suutes päästa enamus inimesi. Naised ja lapsed olid kodus kartnud ja läksid ühte teise tallu varju. Järgnes aga teine laviin, mis viis endaga selle talu, kuhu varju mindi. Sel korral paljusid päästa ei õnnestunud. Holebakki talu jäi aga laviinist puutumatuks. Ka tänapäevases Geirangeris on laviiniohu tõttu ehitamine piiratud. Maad võib olla, aga teatakse, kuhu laviinid tulla võivad ja nii ei lubata sinna maju ehitada.
Holebakk
Igatahes seal Holebakki talu juures olin korraks eksinud, ma ei saanund aru, kuhu rada läheb ja olin sisuliselt valmis alla minema. Olin vist umbes tunnikese kõndinud ka juba. Otsustasin aga mööda teed edasi minna ja tundus, et see võiks olla õige tee. Endiselt üksinda, tundus, et olin täitsa metsas. Natuke hakkas hirmus ka, ma olen omapäi metsas olles ikka paras jänes… Meenus, et Ole Budas räägiti, et siinsetes mägedes elavad ahmid (kui nüüd täpsustada, siis inglise keeles oli see Ole Buda jutt natuke hirmsam, sest inglise keeles on ahm wolverine… ja kes see täpsemalt on, sain alles blogi kirjutades teada :))… Aga läksin muudkui edasi, nägin ka paari punast rajatähist. Siiski see „maantee“ tundus päris lõputu kui lõpuks jõudsin mägirajale. Meenus, et selle raja kohta lugedes nii pidigi olema ja tundus, et võin õiges kohas olla.
Üles-üles
Mingil hetkel nägin teisel pool mägijõge rada, kus olid inimesed ja sain aru, et see rada, mis sealt paistab, viib ühe kose taha, kus olen eelnevatel aastatel korduvalt käinud ja kuhu turiste koguaeg saadetakse. Noh, see teadmine tekitas kuidagi parema tunde. Nüüd sai siis mägi „maantee“ läbi ja hakkas päris rada - mägi oli lagedam, näha oli kadakaid, sinikaid, pohli jne. Läksin muudkui edasi. Mõtlesin juba, et kui ma viieks kohale ei jõua, et siis lähen alla tagasi, sest muidu jään veel äkki pimeda peale. Seda mõeldes oli kell vist umbes neli saamas (alusasin oma retke hiljavõitu). Lõpuks tuli mingi suur kivi ja käsipuu ja inimeste hääled! Vastu tuli üks saksa grupp.  Üks naine vaatas mind ja imestas, et mul on jalas botased ja mitte matkasaapad. Ta sai minust natuke valesti aru ja arvas, et ma norrakas olen ja siis ütles, aa no ok… ehk siis norrakas võiks botastega minna küll. Küsisin, et kaugel see Grinddalssætra veel on, grupi juht, noor mees, ütles, et 30-40 minutit umbes veel. Rääkisime selle grupijuhiga paar sõna juttu, küsisin ka, et kas on okei edasi minna, viidates oma jalanõudele ja sellele, et olen üksinda. Ta ütles, et ja-jaa, et sealt saab edasi veel ühe mäe tippu minna, aga see on ohtlik, aga seal Grinddalssætras on väike hütike ja seal on väga ilus. Seda tippu ma üksinda teha kindlasti ei plaaninudki. Inimeste kohtamine ja giidi jutt mõjusid hästi, astusin edasi ja pärast mõnda puravikku, kivimetsa (väiksemad kivihunnikud kui Gruusias nägin) ja ilusaid vaateid hakkaski hütike paistma. Oi kui hea meel mul oli. Täitsa üksinda jõudsingi kohale! Karavanist minnes läks aega umbes 2,5 tundi. Pidevalt sadanud vihm tegi raja libedaks ja tundus, et kõik mu riided on vahepeal märjaks saanud. Kõndisin seal kohapeal natuke ringi, vahetasin märja särgi kuiva vastu, sõin ära kaasa võetud nektariini, kirjutasin oma nime hüti küljes olnud retkepäevikusse, tegin mõned pildid ja hakkasin alla tulema.
Grinddalssætra. 820 meetrit

Hall fjord
Geiranger ja paar pilve peopesal

Mina ka- mina ka
Vaatasin telefonist, et sooja oli 12 kraadi ja vihma muudkui sadas. Rada oli ikka väga libe. Mõtlesin, et oleks võinud vist ikkagi matkasaabastega tulla, sest neil on mustrit rohkem… aga üleval polnud teha enam midagi. Läksin siis alla, püüdsin olla ettevaatlik, vahel natuke libastusin, aga täitsa edukas olin muidu. Kui juba natuke vähem kivise ja mitte nii järsu pinna peale jõudsin, siis astusin ühele suurele kivile ja libastusin. Parema jala välisel küljel libisesin mööda kivi alla ja maandusin paremale põlvele (niisama haige on mul vasak põlv). Õnneks maandusin rohule ja see kukkumine oli väga pehme. Väike ehmatus lihtsalt. Läksin natuke ettevaatlikumalt edasi. Käed külmetasid natuke ja sõrmed vist olid natuke isegi paistes. Jõudsin lõpuks jälle „maanteele“.
Mööda libedat rada alla

Üksik pilveke
Tagasivaade. Nende kahe nuki vahel käisingi
Alla minnes sain aru kui järsk see oli. Sealt laskudes tundsin, et vahepeal oli palju lihtsam joosta kui pidevalt pidurdades kõndida. Nii siis mõned jooksusammud ka tehtud said. Lõpuks jõudsin päris maanteele, kus rada alguse sai. Seal mõtlesin, et kuna koguaeg on sadanud – asfaltilt voolasid väiksed jõed alla, et siis ma lähengi mööda asfalti tagasi külla, et ei hakka neid väikseid jalgsi minemise lõigukesi võtma, mis vahepael võimalik on, sest need on üsna järsud, porised ja libedad. Ühe jätsin vahele ja ühe otsustasin ikkagi võtta. Hakkasin ettevaatlikult minema ja tõdesin, et ei olegi kõige hullem, sest puud katavad neid kive ja seal olid väiksed kivinukid, kuhu turvaliselt astuda, et libe ei oleks. Kuniks olin taaskord parem põlve ja sääre peale kukkunud. Seekord otse kivile. Päris valus oli. Korra ikka ehmusin ära, sest mingi ebameeldiv ragin saatis mu kukkumist. Sain aga püsti ja põlv liigub. Natuke veritses ja sääre peal on ka käelaba suurune valus koht, aga muidu vist jäi kõik terveks. Rohkem neid väikseid rajakesi ei võtnud ja kõndisin mööda suurt maanteed autode ja busside vahel tagasi koju.

Äge retk oli! Väga ilus. Geirager oli kui peopesal. Kui alt üles vaatad neid mägesid, siis kunagi ei kujuta ette, kuidas sinna minna saab ja milline seal üleval on. Tulin alla ja vaatasin seda kohta, kus eeldatavasti olin ja mõtlesin, et kuidas see küll võimalik on. Eks pildid kõnele ka ise.
Päast karavani jõudmist käisin poes ja pesus, tegin süüa ja siis kutsus Jon koos kiirabibrigaadiga Harry Potterit vaatama. Filmile ma läksingi ja nüüd on uneaeg.

Juba ongi peaaegu september… Homme on staffi pidu, eks näeme, mis ja kuidas edasi :)