Talv ja Carnavaron Gorge

Korralikku blogipidajat pole minust enam ammu olnud, aga vahel ikka sõrmed natuke sügelevad ja tahaks mõne sõna jälle öelda ning pildid ritta seada, et endal tore vaadata ja meenutada oleks.

2019. aastal maksimaalselt kuueks kuuks Austraaliasse tulles, ei osanud eluski ette kujutada, et 4 aastat hiljem ikka siin olen ja tunnen, et sellest on üks mu kodudest saanud… Kui Dunsboroughs veel elasin, siis oli seal üks Lõuna-Aafrika paarike, kes oli Austraalias juba vist 40 aastat elanud ning nad tähistasid restoranis, kus töötasin, oma 70. juubelit. Kuna oli 2021. aasta ja piirid koroona tõttu kinni, siis sõbrad-sugulased Lõuna-Aafrikast sünnipäevale tulla ei saanud, aga kui sünnipäevalaps kõnet pidas ja kõiki meenutas, siis sain aru, et inimesed, kes elavad teises riigis kui see, kust nad pärit on, on alati natuke murtud südametega… On põhjused, miks on lahkutud, on põhjused, miks on leitud uued kodud ja kohad, kus elada, aga minu meelest oma juuri ei kaota päeva lõpuks keegi… Nii ma siin elan. Olen õnnelik ja naudin seda elustiili, mis siin nii lihtne on. Aga ei möödu päevagi kui kodule, Eestile, ei mõtleks. Ja nii lihtsalt ongi…

Aga tagasi siis vahepeal toimunu juurde. Tööga on praegu nüüd ühel pool ja püüan nüüd midagi uut leida. Loodan, et leian midagi muud kui restoranitöö seda oli, aga eks näis, kuidas mu töökogemust hinnatakse... Praeguses restoranis oli muresid ja rõõmusid ja vahel sooviksin, et ma nii pagana kohusetundlik ei oleks… Kindlasti õppisin selle kogemuse läbi iseenda eest seisma. Sõnadega tehakse palju haiget, aga olen nii mõnelgi korral inimesed, kes tunnen, et ülekohut teevad, ette võtnud ja asjad selgeks rääkinud. Varasemalt oleks rohkem kodus kurvastanud ja asjadel koguneda lasknud. Noh, seda tuleb ikka ette, aga kui lõpuks rääkimiseni jõuan, siis räägin ausalt. 

Elan endiselt Sunshine beachil Wendy majas koos Daniga ja see on väga tore olnud. Leidsin endale ikka täitsa õige majakaaslase toona (või õigemini leidis tema minu). Eraelus on suures plaanis ka kõik väga hästi. Vabal ajal surfan (päriselt ka saan ikka paremaks nüüd lõpuks) ja teen süüa. Katsetan Eesti toitudega, kapis käib pidevalt leiva juuretis, lisaks katsetan erinevate toitude ja küpsetistega, mis vahel tulevad väga hästi välja.

Võtan nüüd aga telefonikaamera lahti ja hakkan pilte vaatama, et mõne sõnaga rääkida, mis toimunud on. 

Lihavõtete ajal värvisin mune

Lihavõtted Nina ja Lachlaniga. Paarike, kellega tutvusime eelmisel aastal Sydneys käies, tulid oma onule Päikeserannikule külla

Tegin kringli

Alexandria bay

Õppisin ravioolisid tegema

Tähistasime Dani sünnipäeva

Täitsa normaalne majanaaber on!

Juuli alguses käisime Arturiga väiksel roadtripil Carnavaron Gorges. Olin seal käinud ka oma kõige esimesel Austraalia-aastal 2008, aga ega ma suurt midagi peale aborigeenide koopamaalingute ei mäletanud. Seal saab siis oru põhjas umbes 20 km jalutada, ehedat vihmametsa kogeda, aborgeenide maalinguid näha ja ilusat loodust nautida. Meil oli aega vist umbes 5 päeva ja kilomeetreid oli nende päevade jaoks natuke liiga palju, aga tore oli ikka!

Olime seal 2 ööd, esimesel päeval jõudsime kohale pärastlõunal, käisime väiksel jalutuskäigul, pikutasime ja läksime varakult magama, et hommikul veel varem tõusta ja päikesetõusuks oru servale tõusta. Plaan sujus enam-vähem. Natuke jäime vist hiljaks, aga ilus oli ikka. See oli üsna järsk üles mäge rühkimine ja treppe mööda turnimine. Kokku kõndisime vist umbes 24 kilomeetrit. Artur polnud varem eriti matkanud ja mina "vana matkasell" mõtlesin, et mis see 20+ kilomeetrit siis ära pole, suuri seljakotte ja magamisvarustust ju tassida polnud vaja. Kõigest veepudel, lõunasöök ja fotokas. Ja ega polnudki väga hull, aga lõpuks olime mõlemad ikka kutu-piilu väsinud! Sõime õhtusöögiks pastat ja läksime magama jälle. Öösel püüdsime taevast ka mõnda tuttavat tähtkuju leida kuid ei õnnesnud. Ikka on meeles, kuidas kunagi ammu Whitsunday paadireisil öösel ookeanitaevast tagurpidi suure vankri leidsin.... Rohkem see õnnestunud aga pole.

Teel Carnavaron Gorge'i leidsime suure apelsini

Selliseid "jõe-ületusi" oli mitmeid

Sõnumi said kätte?

Pannkoogid!

Päikesetõusu vaade

Selliseid treppe sai ronida rohkem kui jalad kanda jõudsid

Need sõnajalad jäi mulle meelde juba esimesest korrast

Suured juured

2008. aastal koos Sharroni ja Pauliga

2023. aastal. Ilm paistab samamoodi jahe!

Tasakaaluharjutused

Naeruse häälega kookaburra

Lahedad puud

Reis oli kokkuvõttes äge, alati on hea Noosalt ära käia. Siia on kuidagi imelihtne "lõksu" jääda ja üldse mitte kuskile minna. Ma ei tea, miks see nii on... Huvitav oli näha väikseid linnakesi, kus elu on rahulikum, hinnad madalamad, inimesed soojemad. Tagasiteel peatusime korra ka Town of 1770-s, kus oli minu elu esimene surfitund ja Bundabergis. Bundabergis elasime Tamme ja Annikaga ning tegime farmitöid. Nüüd käisime ja otsisime vana hosteli üles, mis enam küll ei tegutse, tegin ka pildi selle ees, siis uitasime lihtsalt natuke mööda tänavaid. Nii kurb või naljakas kui see ka pole, siis Bundabergis tundusid tuttavad vaid hostel ning pubid ja baarid. 

Bundabergis hosteli taustal

Juuli ja august on siin kõige külmemad kuud. Wendy vahetas meil majas isegi kliimaseadme ära, et me saaksime talvel sooja õhku tuppa puhuda. See talv osutus aga nii soojaks, et kordagi me seda puhurit tööle ei pannud! Ilmad olid soojad, ookean oli helesinine ja pea iga kord kui surfamas käisin, nägin delfiine või vaalu! Vaalad tulid ka ikka päris lähedale. Üks kord kui surfasime, oli üsna tormine päev, aga kuidagi õnnestus ikkagi läbi valge vahu lainete taha end suruda ja siis surfatavaid laineid ootama jääda. Ühel hetkel ilmusid välja ka elevust tekitavad delfiinid! Kõik oli tore, aga olukord läks päris põnevaks kui ühel hetkel 4-5 delfiini minu all olevast lainest läbi ujusid! Nii äge kogemus!

Ühel teisel päeval jõesuudmes surfamas käies tulid aga vetelpäästjad ja ütlesid, et rannas olla väikseid haisid nähtud, et midagi hullu ei tohiks olla, aga igaks juhuks hoiatavad. Natuke olin veel edasi, aga ikka läks olemine kõhedaks ja otsustasin ära minna. Järgmine kord surfitunnis käies kuulsin, et oli olnud vist umbes 15 "haibeebit" (sellist u 1,5 meetri pikkust)... Ma ikka eelistan siis veest lahkuda kui mõni suuremat sorti kala ligi tikub!

Talvise päeva retk Granite baysse. Sinna on läbi rahvuspargi umbes 2km kõndimist.

Lõunapaus pärast surfisessiooni

Lihtsalt ilus vaade ookeanile

Ühel päeval tööle minnes nägin, et meil on taaskord Alf külas! Ta on meil püsiklient restoranis ja teenindasin teda juba mitmendat korda. Esimest korda olin ikka päris elevil ja siis seekord mainisin oma kolleegile Olale, et näe, Alf, lapsepõlve kangelane! Kõik alati naeravad ikka, et kuidas on võimalik, et me Eestis seda Austraalia seebikat vaatame. Ola siis ütles, et mine räägi ja tee pilti ka. Ma ütlesin, et olen liiga arg ja ei hakka sahmima sedasi. Ola aga kõndis sirgel seljal Alfi (Ray Meagher) juurde, rääkis loo ära, mis peale mul ei jäänud muud üle kui punastades tere ütlema minna ja sain pildi ka tehtud :)

Alfiga. Kliendina on ta hästi soe ja tore!

Jõudsin oma lugudega nüüd augustisse. Augustis oli mul puhkus ja käisime Arturiga Balil ja hiljem siis veel nädala üksinda Lomboki saarel. Kirjutan sellest järgmises blogis.

Hetkel istun töötuna kodus, 29. veebruaril oli viimane tööpäev. Püüan nüüd uuel nädalal tubliks hakata ja korralikult tööle kandideerima hakata.

Kõigest, mis vahepeal toimunud

Austraaliasse tagasi jõudes hakkasin endale uut elukohta jälle otsima, sest eelmised kohad polnud enam saadaval (korter, kus Megi ja Kristeliga elasime, müüdi maha ja Igara ja Julieni juures elamine oli algusest peale mõeldud ajutisena). Elukoha otsimine ostus oodatust aga hoopis keerulisemaks, sest see, mis siinsel kinnisvaraturul toimub, on hullumaja. Üürihinnad on kõrged ja elukohti lihtsalt ei jätku kõigile. Koroona tulemusena koliti Sydneyst ja Melbournest siia, jõukamad inimesed suurlinnadest ostsid omale kinnisvara ja siis paljud kohad üüriti airbnb kaudu ajutiselt välja. Nii oleme siin olukorras, kus toa üürimise eest majas tuleb rohkem maksta kui terve maja üürimise eest Perthis omal ajal. Loomulikult saaks siit keskusest kaugemal üürides natuke soodsama koha leida, aga siis lisandub aja- ja autokulu, et surfamas ja tööl käia… Ja kas päeva lõpuks väga palju odavamalt sedasi saabki?

Igatahes otsisin, mis ma otsisin, aga midagi normaalset ei tulnud, uskumatult palju skeemitamisi oli stiilis, „kanna nädala üür ette ja siis näitan kohta ja maja või et kui kohta vaatama tuled, siis on kohe ettemaksu vaja“ vms. Esimese hooga ei saanud ma kohe arugi, mis toimub, mõtlesin, et inimesed suhtlevad nii kummaliselt, aga siis hiljem sain aru, et need olid skeemid. Õnneks sain otsingute ajal oma kolleegi Wendy juures peatuda.

Olin Gumtreesse kuulutuse üles pannud, et otsin elamist ja selle peale kirjutas mulle sakslanna Dani, kes ütles, et ka tema otsib endale sarnast elukohta ja äkki leiame endale hoopis oma maja koos. Hakkasime otsima, isegi ühe lõputu taotluse tegime, maja me endale ei saanud, aga siis oli Wendy oma New Yorki plaani paika pannud ning saime tema maja endale üürida! Elame nüüd mõnusas majas Sunshine beachi linnaosas, randa saab jalutada, lähedal on ka väike pood ja paar restorani-kohvikut.

Kaktus meie aias

Kui Austraaliasse tagasi jõudsin, käisime töökaaslastega avamerel kala püüdmas

Meie paadile haakis end kiirelt sappa delfiin, kes meilt värsket kala ootas

Minu saak! Pärast seda jäin ka natuke merehaigeks ja ootasin tagasi kuivale maale jõudmist. Ookean oli karm too päev

Novembris oli meil restoran nädal aega suletud ja siis käisime Imogeniga Rainbow beachil kämpimas. Ööbisime kaks ööd telgis, tegime autokastis süüa, käisime natuke rannas ja tegime lõket. Esialgu oli mul plaanis teha väike roadtrip omapäi, aga autoga esinenud probleemid panid mu meelt muutma. Õnneks oli Imogenil aega ja tahtmist midagi teha.

Päikesetõusul

Jalutuskäik järve äärde

Liivaluidetel hulkumas

Köögiks sobis hästi auto kast

Siis novembri teises pooles tuli Melbournest tagasi Päikeserannikule Meg, käisime temaga korduvalt kohvitamas ja ka Everglade-i tuuril.

Megiga pannkooke söömas

ja everglade'ide tuuril

Siis ostsin endale overlock õmblusmasina ja olen natuke kätt harjutanud ja pluusi ja seeliku õmmelnud ning olemasolevaid riideid ümber tuuninud. See loovtöö on ikka nii kaasahaarav ja huvitav mu jaoks…

1. detsembril hakkas jälle siinse aja arvamise järgi suvi, too päev oli ilm küll külm, tuuline ja hall, aga tegelikult hakkas vesi vaikselt ikkagi soojemaks minema. Õige sooja ilma tulekuni läks veel kõvasti aega ja mõni ütleb, et see aasta polegi õiget kuuma olnud. Minu meelest jaanuari lõpus- veebruari alguses ikka 2 nädalat oli, ilm oli siis selline 30-32 kraadi, niiske kuumus, õhtul ka 27 kraadi sooja. Nüüd on selline 27-29 kraadi, natuke kuivem, mis siis tähendab seda, et päeval päikese käes on ikka palav, aga rahulikult vilus olla on mõnus, vesi ookeanis on ka vast u 25-27 kraadi.

Niidistamine

Esimene suvepäev

Jõulud olid väga töised, 25. detsembril suleti restoran kolmeks päevaks. Hommikul käisin mõnusate lainetega surfamas, seejärel tulid Imogen ja Dani sõbranna Be meile koos oma sõbranna Maniga külla ning tegime suure hommikusöögi. Hiljem käisime korra ka Dani töökaaslase juures ja siis tulin mina koju, et Sami ja Sinaga koos veel süüa. Oli tore, aga üleüldine emotsioon oli tänavu nukker. Ei oskagi nagu öelda, miks otseselt, sest tegelikult ei olnud ma ju üksinda… aga sain elus esimest korda aru, et jõulude ajal võib rõõmu asemel vastik kurbus hinge pugeda.

Tegin jõuludeks kartulisalatit

Sam ja Sina

Aastavahetusel olin taaskord tööl, hullumaja vahetus. Ning kui uus aasta kätte jõudis, oli korraks nagu hea tunne isegi. Kuigi 2022 oli päris äge aasta mu jaoks, siis lõpp oli veidi raske ja teadmine, et uus hakkas, oli hea (olgugi, et sisuliselt ju midagi peale numbri kalendris ei muutunud).

Aastavahetus tööl, pidime riietuma nii värviliselt kui võimalik

Jaanuaris tuli veel kõvasti tööd teha, Noosa oli rahvast murdu täis. Jaanuari viimasel nädalal olime jälle nädala suletud, et läbisaanud puhkuseperioodist taastuda. Sel aastal läksime siis Imogeni ja Maniga Sydneysse 4 päevaks. See oli ääretult tore reis! Sydneys oli mõnus… seal on kõike nii palju, samas on kõik nii lihtne ja omane. Tänavakohvikud ja kokteilibaarid, rohelised pargid ja ookeanituul, natuke kultuuri ja melu. Huvitava tähelepanekuna saab välja tuua, et elu Noosal on nii kallis, et Sydney külastamine tundus täitsa meeldiv- hommikusöök kohvikus ja õhtusöök restoranis olid soodsamad kui meil siin. 

Käisime ooperimaja juures lahel paadipeol. Päris minu tüüpi üritus see polnud, aga asukohal polnud viga :)

Tantsulõvid

Kuulsal Bondi rannal. Kunagi aastaid tagasi ujusin siin esimest korda ookeanivees. Ai kui soolane see tundus!

Aborigeenide lipuga

Mani ja ooperimaja

Austraalia päeva ilutulestik ooperimaja juures. Ma ei ole eriline ilutulestiku fänn, aga see oli tõesti võimas

Öine Sydney

1. veebruaril sain taas aasta vanemaks, sel korral lausa 35. Suur ümmargune päev. Hommikul käisin surfamas ja siis käisime Dani ja Bega hommikusöögil ja õhtul olin tööl. See päev läks jälle liiga kiiresti mööda ja kuna olin õhtul tööl, siis ei saanud kodust tulnud kõnesid vastu võtta. Tähistasin sünnipäeva 2. veebruaril ning läksime Dani, Be, Mani, surfikaaslase Peggy ja Imogeniga kohalikku restorani Herbert sööma. Õhtu oli meeleolukas ja lõppes varahommikul :) Kokkuvõttes oli mul väga tore sünnipäev.

35

Siis 2. märtsil käisin Brisbanes Bon Iveri kontserdil. See oli väga-väga mõnus ja ilus kontsert. Lauljal on väga ilus hääl ja muusika, mida nad teevad on kuidagi nii haarav mu jaoks. Hästi huvitav oli näha, et seal kontserdil oli võrdselt nii mehi kui naisi, et ei olnud sellist selget eristumist, et see muusika kõnetaks rohkem üht või teist.

Veebruaris käisin ka elu esimeses (ja seni viimases) tennisetunnis Imogeniga. Väga äge oli ja tundub, et tennist võiks täitsa rohkem mängida, hea ja lõbus trenn. Vahepeal olen siis veel palju tööd teinud, küpsetanud ja keetnud (tegin elus esimest korda ravioolisid ja teist korda quiche-i) ning surfamas käinud. Viimaks ometi on õnnestunud mu katsetusi ka jäädvustada ning mu püüdlused on kinni püütud piltidele. Lisaks tegime eelpool mainitud tüdrukutega kokkuleppe neljapäeviti koos söömas käia. Oleme katsetanud erinevaid restorane Noosal ja see on väga toredaks traditsiooniks saanud.

Praegu muud polegi. Tahtsin lihtsalt vahepeal toimunust väikese kokkuvõtte teha, et hiljem jälle tore meenutada oleks.