27. märts 2020

Ja laev on uppunud


Kui koroona siin Austraalias rohkem liikvele asus, ilmusid ka teenidussektorit tögavad – ilmestavad naljad. Üks, mis mulle silma hakkas ja meelde jäi, oli see, kus teenindussektoris töötavaid inimesi võrreldi uppuval Titanicul musitseeriva orkestriga – laev on põhja minemas ja midagi teha enam ei saanud, aga meelelahutajad jätkasid oma tööga.

Nii käisin ka mina, kuni sisuliselt viimase hetkeni, tööl, kuigi oli teada, et varem või hiljem tuleb käsk sulgeda. Ja no tegelikult, hoolimata sulgemiskäsu puudumisest, käis rahvast söömas iga päevaga järjest vähem. Aga nii ma siis läksin reedel (20.03) õhtuks tööle. Teenindasime veel ühte kriisiaja pulma, ilus oli. Õhul sulgesime suhteliselt hilja teadmisega, et ka veel laupäeval ja pühapäeval (mil pidi olema mu viimane päev) avame restorani – tulemas oli veel üks pulm ja pühapäeval pidi toimuma ristimine. Kui reedel tööle läksin, olin endiselt nohus ja kui ühe uue kolleegiga rääkisin, selgus, et ta oli üsna närviline seoses viiruseleviku ja kõigi nende võõraste inimeste teenindamisega. Väljendas oma muret ka bossile ja siis tuli boss minu käest küsima, et kas ma tunnen end nii kehvasti, et tahaksin koju minna. Ütlesin, et ei tunne end nii halvasti, et koju tahaksin minna (tavalises maailmas elades ei oleks keegi aru saanud, miks tahaksin nohuga kodus olla). Lisasin aga, et ma saan aru, et kui nemad tahavad, et mina koju läheksin, sest kõik on viirusehirmus. Küsis veel mu köha kohta ja siis läks mu uue kolleegi juurde ja ütles, et kui ta soovib, siis ta võib koju minna, Triin jääb. Saan aru, et praeguses kriisis oleksin pidanud mina end nelja seina taha lukustama, aga läks siis nii. Õhtul helistasin koroona infotelefonile, et uurida, kas saaksin kuskil enda ja teiste meelerahuks testi ära teha. Aga ei saanud – ma polnud viimase 14 päeva jooksul välismaal viibinud ja teadlikult polnud ma ka viirusekandjaga kontaktis olnud ning asjaolu, et elan hostelis ei tea kellega koos, ei olnud piisav põhjus.

Laupäevahommikused pulmakülalised saabusid õige varakult ja hommikuks oli ka selgunud, et pühapäevane ristimine jääb siiski ära, sest kohale tulema pidanud külalised kartsid viirust. Ka laupäevane pulm oli kriisiaja pulm ning vesiste silmadega igatseti vanatädisid, keda koroonaohu tõttu pulma tuua ei saanud. Pulm ja inimesed olid toredad. Koristamise lõpusirgel palus boss pitsameistril paar pitsat ahju panna, et saaksime kõik koos süüa, sest tal oli vaja meiega rääkida. No kuna ta oli mind koju sõidutades mulle mitu korda rääkinud kui hull seis on, siis oli juba teada, mis sealt tulemas on. Saime restorani koristatud ja istusime kõik sööma. Boss rääkis majandusraskustest ja plaanist veel pühapäeval normaalselt avatud olla ning siis uuest nädalast avada vaid õhtusöökideks ja nädalavahetusel olla terve päeva avatud. Tänas mind tehtud töö eest ja ütles, et päästsin nende naha kui jõulude ajal pardale tulin ja kiirelt tööle asusin. See oli mu viimane vahetus.

Läksin töölt koju, hing oli hell. Teadsin, et lahkumine saab kurb olema. Pidin järgmisel päeval veel korra läbi minema ja oma tööriided tagasi viima. Jõudsin õhtul hostelisse, kus olid Chloe ja Fraser, kes olid otsustanud minna Adelaide’i külje alla Vendela juurde (rootslane, kellega Geirangeris tutvunud olin). Vendela juures sai kuskil maapiirkonnas telgis ööbida ja ka väikse maja pakutavaid mugavusi kasutada. Kõik olid hostelis äkki tegutsema hakanud, sest lahti olid läinud jutud osariigi piiride sulgemisest ning kõik vaatasid ühtäkki tõtt olukorraga, kus neil tuleb järgmised 2 kuud hostelis karantiinis istuda. Ja muidu linnasõbralikud inimesed ei olnudki sellest mõttest enam nii vaimustunud. Ma mõtlesin terve õhtu, kas lähen ka Vendela juurde (ja loodame, et saame sealt edasi lääne poole sõita ja siis lõpuks Perth jõuda) või lendan otse oma lapsepõlve sõbranna Laura juurde Perthi. Oht ühte või teise osariiki kinni jääda oli päris suur. Pärast tunde kaalumist otsustasin riskida ja ostsin lennupiletid Adelaide’i. Mõtlesin, et ma nii igatsen loodust ja maakohta, et Melbourne’i vahetamine Perthi vastu oleks aga lihtsalt ühe suurlinna vahetamine natuke väiksema linna vastu. Hommikul ärgates olid aga ostetud lennupiletid tühistatud. Hakkas uus vaagimine. Vendela ütles, et ta peika ema oli kartma hakanud, et me äkki linnast tulles viiruse kaasa toome. See oli minu jaoks otsustamise koht – kui seal sedasi kardetakse, siis mina sinna minna ei tahtnud. Rääkisin Lauraga, ostsin pileti Perthi ning läksin töö juurde riideid ära viima. Viimane rongisõit Flindersi rongijaamast Williamstowni ja viimane jalutuskäik restorani. Kui kohale jõudsin, andsin asjad ära ja bossid küsisid, et mis teen nüüd. Ütlesin, et lendan õhtul Perthi. Naine küsis, et kuhu ma lähen, osariikide piirid on juba suletud?! Oi-oi. Häirekellad hakkasid lööma. Kas tõesti jään hostelisse luku taha, kuhu ma ometi minna saaksin… Mees läks guugeldama, aga kuna see oli alles värske pressikonverentsi info olnud, siis kirjalikke uudiseid selle kohta veel polnud. Nad soovitasid mul aga lennujaama minna, et äkki päris päeva pealt liikumist ära ei lõigata. Jätsin siis allesjäänud kokkade (2) ja kelneritega hüvasti ning seadsin sammud õue. Kuna sadas, siis bossnaine ütles mehele, et ta mu rongi peale ära viiks. Istusime autosse, rääkisime natuke juttu ja ta ütles, et paneb pärast lõunapausi restorani kinni. Ütles, et närvid ei pea enam vastu sellele muretsemisele ning lihtsam on praegu uksed sulgeda, et järgmisel kevadel/suvel (meie sügisel) need uuesti avada. Rongijaamas jätsime hüvasti, soovisime teineteisele kõike head ning hakkas viimane sõit tagasi linna. Laev oli uppunud.

Viimane vaade töö juurest
Rongis guugeldasin uudiseid ja sain teada, et osariikide piirid sulgetakse 48 tunni jooksul mis andis mulle piisavalt aega, et Perthi jõuda. Pakkisin kiirelt asjad, tegin veel süüa ning andsin ülejäänud toiduvarud hostelisse jäänutele. Vahepeal teiste reisisellidega rääkides ja uudiseid lugedes, tuli siit-sealt valeinformatsiooni, et siselennud on juba kõik tühistatud ja enam ei saa kuskile jne. Pinge oli päris suur. Hostelisse jäi väga vähe inimesi ja kõik, kel võimalik oli, panid plehku. Sõitsin siis lennujaama, pika ajavaruga, sest arvasin, et seal on suur mäsu ja tunglemine. Lennujaam oli aga hoopis vaikne ja kõik läks sujuvalt. Lend väljus õigeaegselt. Nohu tõttu oli muresid aga kõrvadega (siiani), aga kohale ma jõudsin. Laura ja Gustav olid mul lennujaamas vastas ning tõid enda poole.

Hosteli baar püüdis enne inimeste lahkumist veel maksimaalselt õlut müüa
Nägemiseni Hiinalinn ja Melbourne'i kodutänav
Sügislilled Melbournes

Täna olen siis juba 5. päeva siin. Uudistes on üks pressikonverents teise järel ning räägitakse koroonast, koolide sulgemisest, tööpuudusest, majandussurutisest jne jne. Kõik see on juba aga ammu tuttav ning imestama paneb, et sellest viirusest räägitakse nii nagu see oleks mingi uus asi. Hiina, Euroopa ja Ameerika kogemus ei paistnud olevat piisav, et uskuda, et ka siin olukord halvaks läheb. Ja mulle tundub, et iga riik püüab ise oma jalgratast leiutada – kuidas ikkagi õppetöö korraldada, kuidas viiruse levikut piirata jne. Aga no on nagu on ja teha pole midagi. Olen oma nohuga kodune olnud – korra käisime poes ja püüdsime osta terve nädala toiduvaru ning usuga ookeani tervendavasse mõjusse, käisime ka ühes pigem tühjas rannas ujumas (olime kõigist ja kõigest piisavalt kaugel, et mitte kellelegi ohtu valmistada). Elame päev korraga ja vaatame, mis saab. Laural on töö alles, sest töötab söögikohas, mis pakub söögi kaasaostmise võimalust. Loodame, et see ka nii jääb. Gustav käib koolis, aga lapsi on seal vähe ning ülejärgmisest nädalast pannakse vist kõik koolid kinni. Viimase märtsi päevaga piiratakse ka liikumist osariigisiseselt. Meie saame edaspidi liikuda vaid Perthis ja siin külje all olevas asulas. Õnneks on Laura elukoht eramajas koos väikse tagaaia ja muruplatsiga, peaaegu tundubki nagu oleksin siiski maale jõudnud!

Laura ja Gustav
Päikeseloojangud on siin ilusad
Taevas on madalal



Hetkel on kõik hästi ja mul on vedanud, et saan siin Laura juures olla. Ajavahe Eestiga on nüüd ainult 6 tundi ja kuna liikusin põhja poole, on ilm jälle palav (vahepeal oli üle 35 kraadi sooja, nüüd jälle on ilm normaalsem ja temperatuur alla 30 kraadi). Ärkan umbes siis kui Laura ja Gustav tööle-kooli lähevad ning lähen nendega samal ajal magama ehk siis puhkan üsna palju praegu. Ju siis oli vaja. Meel on pigem positiivne, aga ikka ja jälle võtab ka üsna mõtlikuks see olukord… Sellega mu koroonapäevikud praegu lõppevad, eks näis, mis siis edasi saab.

19. märts 2020

Plaan linnast "põgeneda"


Igaks juhuks korjasin üles järjekordse viiruse. Sel korral korraliku nohu ja peavalu ning täna olen seetõttu ka esimest päeva jälle „kodune“. Ehk taastun natuke ja jaksan homme jälle tööle minna. 

Kuidas meil siis elu on? Meie koroona-hirm hakkas juba jaanuaris. Kui esimest korda angiini jäin, küsisid murelikud kolleegid: „Ega sul koroonat pole?“. Arvasin, et ei ole ja kui teist korda angiinis olin, käin ka arsti juures ära ja ka arst ütles, et koroonat mul pole. Aga iga kord kui korra aevastad ja natuke kehvem olla on, ja ma olen viimase kuu aja jooksul pidevalt „natuke tõbine olnud“, siis iga koroonanali ajab lihtsalat marru.

Igatahes siin hakkas see koroona-hirm juba jaanuaris pihta. Hästi vaikselt küll. Leiti mõni reisilt tulnud nakkuse kandja ja pandi ta karantiini. Hirmujutud Hiinast jõudsid siia aga rohkem kui Eesti meediasse. Siis ühtäkki hakkas juba tunduma, et vist hakkab see koroona vaibuma kui avastati Itaalia kolle. See tundus ka veel selline umbmäärane, aga ei läinud kaua kui Euroopa paanikasse läks ja minu jaoks „tänu“ Eesti meediale uus koroona-laine hakkas. Austraalia elas endiselt nii nagu midagi ei toimuks. Nüüd kui Euroopa lukus on ja Austraalias ka üle 500 nakatanu on, otsustas ka Austraalia midagi ette võtta ja piiri sulgeda ja reisilt naasnutelt karantiini nõuda. 31. märtsist pidi piir päris kinni minema. Ja no hostelis on Itaalia kutt, kes peatus meil siin hostelis, siis käis Tais puhkamas ning karantiini nõude jõustumise päeval silmagi pilgutamata hostelisse naasis ja karantiini nõuet eiras. Aga no siin  reisisellidega pead-jalad koos elades…. Kui suur võimalus üldse sellest viirusest hoiduda on? Lisaks peab aga ütlema, et kõikide riikide backpackerid kiruvad oma riigi valitsuse suutmatust õigel hetkel reageerida. Nii, et ei ole meie Jüri ja semud ainsad, keda praegusel ajal "kividega loobitakse" ja siunatakse.

Tööl elatakse teadmisega, et iga tööpäev võib jääda viimaseks ja homme päev võib tulla nõue kõik restoranid ja meelelahutusasutused sulgeda. Poed on kaubast tühjad ja kui mõnel hostelikaaslasel leivapätsi või makarone näed olevad, on täiesti normaalne küsida „kust said?“. On kuulda, et inimesed kaotavad juba praegu töökohti ja töötunde. Elame ja näeme. Minu viimane tööpäev peaks olema sel pühapäeval ja teisipäeval peaksin suuna lääne poole võtma. Loodan siiralt linnast „põgeneda“ enne kui kõik kinni pannakse ja isoleeritakse. Mõte 2+ nädalat 24/7 hostelis kümnesees toas elada, tundub hirmsam kui järgmised kuu aega linnu vältida ja telgis ja lõkke ääres veeta. Tegelikult telk ja lõke tundub lausa luksus… Aga no elame ja näeme jällegi. Kas teel olla ja telkida lubatakse või mitte, aga loodame parimat. Laura lubas, et kui Perthi jõuan (üle 3000 km), saan tema juures peatuda ja vaikselt elu seada ja vaadata, mis sellest kriisist saab.
Kartuleid pole

Lihatooteid pole

Makarone pole

Piima pole

3411 kilomeetrit
Mis siis tööl vahepeal juhtunud on? Chloe lahkumine mind õnneks siiski ei puudutanud ja tööl sain edasi käia. Boss tegelikult tahaks, et ma seni siia jään kuni kõik kohad kinni pannakse, aga ma kardan, et siis olen mina ka siin kinni ja see ei ole väga hea variant. Lisaks Chloele lahkus samal nädalal ka nõudepesija, teine baarmen, manageri assistent ja üks põhiline kelner (filipiinodest abielupaar) ning eile lendas plaanipäraselt ka Itaallane Melbournest ära. Ehk siis restorani tabas suur töötajate kadu. Boss keeb üle ja nii võib juhtuda, et pool meeskonda kaob töölt ühe päevaga… Ta on sündinud Austraalias, aga Itaalia perre ja hästi huvitav on vaadata, kuidas sellistest peredest pärit inimesed siin kokku hoiavad. Meie kõige paremad püsikliendid on Kreeka, Itaalia, Rumeenia ja ilmselt kas India vms taustaga. Kõik on sellised, kes on sündinud Austraaliasse mõnda nimetatud riigi perekonda ja nende asjaajamine tundub ka käivat nii nagu romaanidest ja krimkadest loetud… Ja need inimesed hoiavad kokku. Boss on mitu korda mind koju sõidutades öelnud, et see või teine inimene on teda alati toetanud ja nii pole probleemi ka teine kord mõnda vastuteenet osutada. Ning mulle tundub, et kui tema kellegi omaks võtab (nt need filipiinod), siis ta hoiab neid ja kui tema usaldust murda, siis järgneb uputus. Või tulekahju. Või mõni muu hävitav jõud. Nii juhtus, et oli pühapäev ja filipiino ütles bossile, et ta ei saa hommikul tööle tulla, et ta läheb maja vaatama (ka mina teadsin, et nad pidid oma naisega peagi elamisest välja kolima, sest leping lõppeb juba varsti). Siis oli boss meie pitsameistrilt (ka üks filipiino) küsinud: „Käisid täna kirikus jah, kas Jasonit ka nägid seal?“ ja tema ausa vastuse „jah“ peale tuli välja vale, mida boss ei suutnud aktsepteerida. Ta oli veel küsinud, et kui te seal kirikus käite, siis valetada ei tohi jah? Oli järgnenud suur tüli ja Jasoni ja tema naise päeva pealt töölt lahkumine.
Bernie ja Moniga
Veel usust ja filipiinlastest. Need filipiinod siin on kõik sügavalt usklikud ning hästi rõõmsad inimesed. Nende kultuur on hoopis erinev sellest, millega ma harjunud olen (seda postitust kirjutades hakkasin mõtlema, et meil on tööl vist ainult üks austraallane (peakokk) no ja siis boss on selline pool-austraallane ja tema naine on ka Austraallane). Üks nõudepesija, kes on ka Filipiinidelt, ütles, et nad tahavad oma naisega tööelu siin elada, aga pensioniks kindlasti koju tagasi minna, sest siin ei suhelda sedasi nagu kodus. Inimesed ei veeda ühiselt aega ja sotsialiseerumist nagu neil kodus on, siin üldse pole. See poiss on ilmselt minu vanune või natuke noorem ning nende laps on endiselt Filipiinidel. Ka Jasoni ja tema naise lapsed (2tk) on endiselt Filipiinidel, sest neil ei ole Austraalia residentsust ja siin laste koolitamine oleks juba kallis.

Igatahes, kui ma angiini jäin siis pitsameister kirjutas mulle ja küsis, kuidas mul läheb ja kas enesetunne juba parem on. Kui ütlesin, et läheb vaikselt paremaks, soovitas ta mul vitamiine süüa ja ütles, et ta palvetab minu eest. Täiesti siiralt. Nii kummaline oli seda lugeda ja mõelda, et keegi päriselt palvetabki kuskil minu pärast, et mul parem hakkaks.

Jasoni naine ütles ühel lõunasöögil, et ta palvetab, et lapsed saaksid koolivaheajaks neile Austraaliasse külla tulla. Minu peast käis täiesti siiralt (ja üldse mitte hukkamõistvalt) läbi mõte, et osta lennupiletid ära… Lihtsalt näide sellest, kuidas minu pea töötas ja kuidas tema rääkis oma lootusest ja soovist. Tänaseks on selge, et lennupiletite ostmisest jääbki väheks ja palvetamine ongi ainus, mida veel hetkel teha…

Esmaspäeval kogunesime Moni ja tema naise juures (filipiino), nad tegid Korea grilli ja see oli nö minu ja itaallase lahkumispidu. Mon ja tema naine elavad koos teiste filipiinlastega ühel krundil, kus on mitu maja ja minu meelest mitu peret koos elamas. Paras segasummasuvila, aga nad on harjunud nii. Monil ja ta naisel on omaette suur tuba, magamistuba on kardinaga eraldatud, lisaks köök, vannituba ja pesumasin. Pesumasinat aga kasutavad ka teised krundil elavad inimesed ja nii jalutas Moni kodus veedetud õhtu jooksul mitu teise pere inimest sisse-välja, et pesu pesta ja vahepeal niisama juttu ajada. Pitsameister ütles, et elab umbes samamoodi 5 inimesega koos.
Berniega

Peremees Mon
Korea grill - võtad tüki salatit, natuke liha, riisi, koreapärast hapendatud kapsast ja vürtse, mässid salatilehe kokku ja pistad suhu. Kõrvale õngitsed pulkadega supivedelikust nuudleid ja mereande ning peale jood supivedelikku. Väga maitsev. 
Rõõmsad inimesed

Polaroidkaameraga tehtud fotod . Kui pilt paberile ilmuma hakkas, läbis seltskonda naerupahvak - "Triin, sa oled liiga valge ja ei paista fotolt välja!"
Kokkuvõttes on tore ja töölt lahkumine saab olema omamoodi kurb. Olen lõpuks inimestega ära harjunud, tekkinud on omad naljad ja boss hoiab mind (vähemalt tundub nii). Aga ma tunnen, et kui siia jään, jään lõksu ja parem on edasi minna, sest ma ei tulnud Austraaliasse ühte linna elama sama elu, mida saaksin kodus elada. Eks näha ole, kuidas kriis mu plaani vormima hakkab.

5. märts 2020

Loomaaed, hunnik randu ja kive ning vallandatud õed

Aja ja tegemiste pöördvõrdeline seos toimib ka siin. Veebruari keskel rääkisin ülemusega, et mu viimane tööpäev võiks olla 15. märts (mis nüüdseks on muutunud 22. märtsiks), ta ütles, et see on okei ja nii sain aru, et mu Melbourne’i aeg hakkab läbi saama ning ma polegi veel ülemäära palju teinud ja näinud. Nii ma siis mõtlesin, et kui mul jälle vabad päevad on, siis ma kindlasti teen midagi. Vabad päevad tulid väga suure väsimusega. Kolmapäeval (19.veebruaril) ajasin end pärastlõunal ikkagi voodist välja ja läksin Brighton beachile. Brighton beachil käivad turistid kuulsaid värvilisi rannamajakesi (paadikuurikesi) vaatamas. Päev oli väga tuuline ja pigem jahe, aga majakesed olid ilusad. Esimesed majad on ehitatud juba 19. sajandi lõpus ja tänaseks pärandatakse neid põlvest põlve. Vahel müüakse mõni ka võõrastele, seda väga kalli raha eest – isegi üle 300 000 dollari. Need majakesed on väiksed, ilusal rannapäeval saab seal varjus istuda, süüa ja end hästi tunda. Ööbimine nendes majades lubatud pole.
Brightoni rannamajakesed (beach boxid)



Värvide rada mööda rannaliiva
Pärast Brighton beachi külastust käisin vaba päeva puhul sinimerekarpe söömas ja veini joomas. Kirjutasin valmis ja panin posti ka ühe ammu lubatud kirja 😊. Pärast sööki sõitsin rongiga natuke linna poole ja astusin suvalises jaamas maha ja kõndisin natuke ringi, plaan oli veel kuskil kohvikus natuke istuda, aga ei leidnud meelepärast kohta ning kõndisin selle asemel järgmisesse rongipeatusesse, kust sõitsin rongiga tagasi hostelisse. Vahepeal oli kirjutanud mulle mu kolleeg Demis, kellel olid ka vabad päevad ja küsis, kas neljapäeval tahan midagi teha. Pärast arutelu jõudsime kokkuleppele, et lähme Werribee loomaaeda ja veiniistandusse.

Neljapäeva hommikul ajasin end sama väsinult kui kolmapäeval voodist välja, et kümne paiku rongi peale jõuda. Sõitsime rongiga umbes 40 minutit ja olimegi jälle peaaegu nagu maal – madalad majad ja palju rohelust. Rongijaamast oli veel umbes 10 minutit bussiga loomaaiani sõita. Loomaaia juures oli veel park, kus kiire tiiru tegime, seal pidi ka roosiaed olema, aga seda me leidnud. Pargis nägime aga puude küljes kassisuuruseid nahkhiiri rippumas ja omamoodi kudisemas. Pärast tiiru pargis kõndisimegi juba loomaaeda.
Pargi servas paistis viinamarjaistandus

Olen siiski Austraalias ja maod on tavalised (õnneks pole ühtegi oma silmaga näinud)
Pääs loomaaeda oli vist peaaegu 40 dollarit. Piletiraha eest sai minna safarile ja loomaaias ringi käia. Tegemist on avatud (vabaõhu?) loomaaiaga ja ala on väga suur. Otsustasimegi kohe esimese asjana safariringil ära käia. Istusime „haagisbussi“? ja sõit võis alata. Nägime jõehobusid, jaanalinde, antiloope, sebrasid, kaelkirjakuid ja ninasarvikuid. Safari oli päris äge ja võimas (vähemalt loomaaia kohta). Ilm oli ikka päris jahe ja pärast safarit oli külm kontides, jõime ühe kohvi ja asusime tavalises loomaaias ringi vaatama. See osa oli pettumus. Väga paljusid loomi näha ei õnnestunud, ei tea, kas oleks pidanud mingil kindlal kellaajal minema, et näha kedagi või kuidas see toimima oleks pidanud. Jalutasime läbi loomaaia ning nentisime mõlemad, et kuidagi midagi enamat nagu oleks oodanud. No käidud ikkagi sai ja safari oli ju äge.
Kujunduselement loomaaias

Kõrgele hüppavad sarvelised

Ninasarvikud

Kaelkirjakud 
Loomaaias käidud, asusime veiniistanduse poole teele, et lõpuks sööma minna. Sinna oli umbes 2 km mööda tee äärt kõndimist, kus autod millegi pärast üldse sellega ei arvestanud ja jalakäijatest eemale ei hoidnud. Kõht oli juba üsna tühi ja väsimus päris suur. Meel hakkas turri minema. Tee ääres nägime kapsapõlde ning uhkeid farmerite maju. Selliseid maju nagu kunagi Mehhiko seebikates rikkuritel olid… Igakord kui selliseid maju näen, tulevad seebikad meelde. Jõudsime lõpuks veinistanduseni ning avastasime, et see oli ürituseks suletud. Oi kui suur pettumus meid tabas. Kõndisime siis mingisse järgmisesse restorani (golfiväljaku juures vms), jõudsime kohale ja tuli välja, et need olid pärastlõunasel pausil. Sealt saadeti meid tagasi ühte kolmandasse kohta, mis kohale jõudes ka suletuks osutus. Siis ma olin juba päris pahur. Kõmpisime loomaaia poole tagasi, et bussi peale minna ja Werribeesse tagasi sõita. Olime peaaegu bussipeatusesse jõudnud, kui tee ääres oli üks auto peatunud ja selle juht meile küüti pakkus. Kuna olime kahekesi, mõtlesime, et ok, lähme. Autojuht oli ehitusega tegelev austraallane, kes omal ajal Uus-Meremaal backpackinud ja hääletanud oli. Oma minevikust tulenevalt tundis ta ära teised reisisellid ja pakkus heast südamest meile küüti. Viis meid Werribee keskusesse, kus oli mitmeid söögikohti. Ilm oli ilus ja soe ning otsustasime fish and chipside kasuks, mida saime õues süüa. Kõhud täis ja meel juba jälle rõõmus, asusime tagasi linna poole teele. Rongis otsustasime, et lähme vaatame veel Altona ranna üle. Kiire rongivahetus ja kohal me olimegi. Altona rannas olid ka värvilised, palju tagasihoidlikumad „rannamajakesed“, ilmselt inspireeritud Brighton beachist. Teel randa nägime oma filipiini kolleegi Moni, kes oli oma naisega jalutama tulnud. Ajasime paar sõna juttu ja läksime oma teed. Jalutasime mööda randa linna suunas ning kui isu täis sai, hüppasime rongi peale ja sõitsime linna tagasi. Rongist väljudes lubasin Demissile, et ma järgmise nädala vabadel päevadel lihtsalt magan hostelis ja ei tee mitte midagi, sest väsimus oli juba nii suureks muutunud.
Kapsapõld

Demis ja fish and chips

Altona rannamajakesed
Pärast vabu päevi hakkas jälle üksluine tööelu, mida eriti ei mäletagi jälle. Üks suur pulmapidu toimus, kus abiellus Austraalia mees ja Tai naine. Esialgu tundus kogu see pidu kummaline. Külalisteks oli väga palju Tai naisi ja kuskil…. kümmekond Tai naise ja Austraalia mehe paari, enamus paare sellised, kus oli pigem vana mees ja noorem naine. Peo edenedes mu suhtumine aga muutus ja need taikad olid jube toredad ja siirad. Tänasid ja olid väga-väga lahked. Pidu oli ka ikka peo moodi. Ülemus vaatas pidu (bändi ja laulmist ning tantsu) ning ütles, et kui ta veel kunagi abielluma peaks, siis ta tahab ka sellist pidu. Austraalia pulm on tavaliselt ainult pidulik lõuna- või õhtusöök ilma suurema meluta.

Teisipäeva pärastlõunal tööle minnes mõtlesin, et ma igaks juhuks ikkagi vaatan Facebooki backpackerite gruppi, kas keegi on kolmapäeval-neljapäeval midagi tegemas. Üks prantslane plaanis Great Ocean Roadtrippi ja üks hispaaniapärase nimega poiss plaanis matkama minna. Kirjutasin mõlemale ja jõudsin ilma vastust saamata tööle. Pärast tööd telefoni vaadates nägin, et nad mõlemad olid mulle vastanud, kuna ma aga vastata ei jõudnud oli prantslane juba kellegi teise kaasa minemisega nõustunud ja hispaaniapärase nimega noormees ei jaganud plaani detaile piisavalt kiiresti. Hetk hiljem kirjutas mulle prantslane uuesti, et see inimene, kes oli soovi avaldanud ikkagi loobus ja saan kaasa minna kui huvi on. Mõtlesin natuke ja põdesin ka siiski, aga otsustasin minna. Millegipärast mõtlesin korra, et mida Tammeke teeks, arvasin, et ta läheks ja otsustasin ka minna.

Nii ma siis pakkisin hommikul oma asjad kokku ja asusin kokkulepitud kohtumispaika teele. Lisaks minule lisandus reisiga veel üks noor sakslane Tim. Fiber korjas meid Southern Crossi rongijaamast peale ja sõit võis alata. Fiber on Pariist pärit prantslane, kes tegeleb ürituste lavavalgustusega. On juba aasta aega Austraalias olnud ja maale sisuliselt ringi peale sõitnud. Oma reisi alguses kohtas ta ka ühte eestlast Erikut, kellega nad väga hästi läbi olid saanud ja kellega tulevikus kokku pidid saama. Kindluse mõttes Chloe kirjutas mulle vahepeal ja kontrollis, kas kõik on korras ja turvaline. Esimesel päeval külastasime mitut randa ja ühte koske, ööbisime Apollo Bays ühes karavanpargis. Kui olime laagri püsti pannud käisime päikeseloojangut vaatamas, mis järel naasime laagrisse õhtusööki tegema. Väljas oli üsna külm – nii umbes 14 kraadi sooja. Mina ja prantslane olime enam-vähem okeilt riides, aga vaene sakslane oli lühikeste pükste ja pusaga. Öö oli jahe, aga natuke ikka magada sai, sakslasel oli kummalisel kombel täitsa mõnus ja soe olnud… Pärast pikka hommikusööki asusime kuskil pärast kella 11 12 apostli poole teele. Ikka ja jälle peatusime, sõitsime ka ühe majaka juurde, mille nägemise eest raha küsiti ja otsustasime tuldud teed tagasi sõita. Teel nägime kängurut ja koaalat! Minu esimene koaala. Päris naljakas oli tegelikult, et keegi märkas ühte ja siis oli selle puu all 7-8 autot peatumas ja teda pildistamas-filmimas… Kaasaarvatud mina!
Üks teeäärne majakas

Vaade majaka juurest

Ametlikult Great Ocean Roadil

Klaasist majad vaatega teele ja ookeanile. Selliseid oli seal palju
Koseke 
Sõnajalaõit otsimas


Päikeseloojang Apollo Bayl

Apollo Bay
Leia puult koaala
Matkaauto ja Fiber

Laager ja Tim
Pärast koaala-peatust sõitsime edasi, külastasime veel mõnda randa, aga väsimus tikkus peale. Otsustasime väikse kohvipausi teha veel enne 12 apostli juurde jõudmist. Kohv ja kook maitsesid hästi ning elu tuli jälle sisse tagasi ning peagi jõudsimegi 12 apostli juurde. Neid apostleid tegelikult 12 enam polegi – vesi ja tuul kulutavad kive umbes 2 cm jagu aastas ja nii need apostlid ära kuluvad. Ja vahel tekivad jälle mõned juurde. Peatus oli jõhkralt tuuline ning kuskil poole tunni jooksul nägime päris mitut aastaaega. Alguses oli pisut pilves ja tuuline, aga päike piilus, seejärel hakkas järjest enam pilve minema ning vaikselt hakkas ka sadama. Nägime, kuidas vihm ookeanilt meile järjest lähemale tuli. Pärast vihma tuli jälle päike välja ja ilm läks soojemaks. 12 apostlit olid küll ilusad, aga seal oli kohutavalt palju turiste, asfalteeritud rajad, pildistamise platvormid jne. See „melu“ võttis koha võimsust vähemaks. Liikusime edasi Loch Ard Gorge’i. Seal oli pisut vähem inimesi, vesi ja lained olid võimsad.
Üks rand veel enne 12 apostlit

12 apostlit

Torm tuleb



Sasipusa tuule käes

Kivi kivi otsas
  
London Bridge
Õhtuvalgus

Pärast Loch Ard Gorge’i tuli meie väiksel reisiseltskonnal otsus vastu võtta, kas tuleme tagasi linna või vaatame veel ringi natuke ja sõidame kuskil poole tee peale tagasi, ööbime ja siis sõidame hommikul varakult edasi, et ma 11.30-ks tööle jõukasin. Mina ja prantslane oleksime hea meelega veel üheks ööks jäänud, aga sakslane ütles, et talle tundub, et ta hakkab haigeks jääma ja eelistaks tagasi linna sõita. Kuna tal vaesekesel riideid ka polnud, siis leppisime kokku, et vaatame veel ühe koha üle ja siis hakkame tagasi sõitma. Läksime siis London Bridge’i vaatama, mis osutus nähtud kohtadest kõige lummavamaks. Seal oli peale meie veel vaid mõni inimene. Päike oli juba natuke madalamal ning valgus mängis kenasti. Olime seal võrdlemisi kaua enne kui asusime tagasiteele. London Bridge’i juures tuli aga alles selline õige roadtripi tunne peale. Et sõidad ja oled ja lähed ja vaatad… ilma pika plaanita ja naudid. Kahjuks tuli sel korral ots siiski ümber pöörata ja linna poole teele asuda. Aga järgmisel korral…

Loch Ard Gorge: 

Tagasitee oli märg ja kurviline: 

Tagasitee oli jube pikk. Me ei olnud linnast üldse ülemäära kaugel – olime jõudnud sõita kuskil 230 kilomeetrit, aga kuna tee oli kurviline, võttis see omajagu aega. Prantslane peatus tagasiteel veel samades randades, kus ta oma kaamera statiivi arvas ära kaotanud olevat. Ilmselt need otsingud lisasid teele veel kuskil tunnikese juurde. Kõht oli tühi, poisid ei tahtnud süüa ning uni tikkus peale. Fiber küll ütles, et kui uni peal on, et ma magaksin, aga kuna ma ise sõites ei poolda seda, et kõik autos magavad (eriti pimedas), siis püüdsin vapralt üleval olla ja mõne sõna juttu ikka ajada. Mingil hetkel, kuskil 35 kilomeetrit enne linna nägin, et Fiber on jube väsinud. Küsisin, et kas on ikka kõik korras, sest tundub, et ta on jube väsinud. Ta ütles, et on jah väsinud ja teeb väikse peatuse järgmises kohas. Õnneks tuli tankla juba paari kilomeetri pärast. Mina tormasin süüa ostma ja ka Fiber otsustas, et väike snäkk kuluks pärast hommikul söödud mune ikkagi ära (hommikusöögist oli möödas juba 12 tundi). Nii me siis ostsime pähkleid ja küpsiseid ja sõime autos enne teele asumist. Need viimased 30 kilomeetrit olid üüratult pikad. Pärast peatust oli väsimusega küll parem olukord kuid mitte ideaalne. Panin oma lobamoka oskused käiku ja püüdsin nii ennast kui Fiberit ärkvel hoida. Linna piiri jõudsime, panin ka GPS-i tööle ja olin GPS-i hääleks, öeldes, millal rida vahetada ja kas paremale või vasakule pöörata. Tagasitee kestis vist kuskil 6 tundi… Kohale igatahes jõudsime. Tagasi hostelisse jõudsin, oli jälle ülihea meel, et otsustasin minna ja näha. Hommikul läksin jälle tööle ja rutiini. Esmaspäeval tuli Fiber meie hostelisse ööbima ja teisipäeva õhtuks õnnestus tal auto maha müüa ning ta läks Uus-Meremaale. Leppisime kokku, et Euroopas näeme.

Nüüd on paar vaba päeva olnud. Eile sain kokku Anthonyga, inglasega, kellega tutvusime 2008. aastal Bundabergi hostelis. Nii uskumatu oli temaga istuda, lõunat süüa ja arutada, kas ja keda me veel mäletame ja mitu last, meest või naist kellelgi on. Lubasime, et hoiame ühendust ja kui varem ei näe, siis kunagi Euroopas ikka!

Tööl on olukord nagu paremaks läinud. Bossiga saan täitsa hästi läbi jälle, naisega endiselt mitte päris nii hästi vist. Boss sõidutas mind esmaspäeval töölt koju ja rääkis, et ta lasi koristajad lahti. Koristajateks olid kaks õde, kes üle päeva kordamööda tööd tegid. Üks õdedest oli mingi imeliku kirja bossile saatnud (sisu ma ei tea, aga oli kuidagi solvav olnud)  ja kuna boss polnud koristuskvaliteediga ka väga rahul olnud, otsustas ta nad vallandada. Pühapäeval oli tööle tulnud see õde, kes kirja ei kirjutanud, tegi töö ära, mis järel boss oli nädala palga talle ära maksnud ja öelnud, et ta on vallandatud. Ning lisas, et su õde on ka vallandatud, ütle talle edasi… Eile õhtul tuli Chloe töölt koju ja andis mulle teada, et ta oli bossidele öelnud, et tuleb nädala lõpus töölt ära. Mis teeb mind pisut murelikuks ja ma arvan, et see saabunud heade suhete aeg on ilmselt nüüd jälle möödas. Loodan vaid, et mind selle „teise õe“ saatus ei taba. Muidu peaks viimane tööpäev olema 22. märtsil…   Elame-näeme…

P.S. Õues on sügisene ja ilmad on võrdlemisi jahedad. Tihti on õhusooja vaid 17-18 kraadi (no ja siis mõni päev jälle 26 kraadi...)
Oma kõige soojemate riietega rannas

17. veebruar 2020

Angiin II ja Phillip Island

Nonii. Viimased paar nädalat ei ole olnud lihtsate killast. Kui olin angiinist terveks saanud, tähistasin oma sünnipäeva – käisime Chloega natuke peol. Melbourne’i oli tabanud järjekordne kuumalaine ja väljas oli nii 1. kui 2. veebruaril üle 40 kraadi sooja. Võib ette kujutada, mis tunne on sellest kuumast näiteks konditsioneeritud külma rongi või kaubanduskeskusesse astuda… Eriti just haige olnuna. Katsin end küll kinni, aga 3. veebruari öösel olin jälle kurguvalus ja palavikus. Kordus eelmisel nädalal kogetu, õnneks sain hommikul ülemusele sõnumi saata ja öelda, et olen haige. Kuristamiseks mõeldud rohi sel korral aga ei mõjunud ja tundsin end ikka jube nõrgalt. Pärastlõunal, kui Chloe ka ärkas, võtsin ühe palavikualandaja ja ütlesin Chloele, et lähme kuskil tunni aja pärast arsti juurde – palusin ta kaasa, sest tundsin, et kui üksinda minema pean, siis kas minestan või lähen endast välja ja hakkan nutma. Nii hale oli olla. Arsti juures mõõdeti pärast rohtude võtmist palavik 37,4 ning kirjutati antibiootikumid 10-ks päevaks. Tulin tagasi hostelisse ja hakkasin antibiootikume võtma. Angiin andis alla ja paari päevaga hakkas parem. Seejärel rabas mind jalust veel üks viirus, mis natuke köhima ajab. Sellest viirustest olen nüüd u 10 päeva hiljem ka lahti saamas. Aga võib ette kujutada mu kurnatust ja musta meelt.

Töö juures on ülemuste ja minu vahelt mingi must kass natuke läbi jooksnud ja ma ei saa päris täpselt aru, mis toimub. Tööd õnneks ikka veel on. Olen selles restoranis oldud kahe kuu jooksul näinud, kuidas need, kellega pahuksisse minnakse, lihtsalt välja „puksitakse“… Aga elame ja näeme. Olen märtsis niikuinii siit Melbournest edasi minemas, aga ei tahaks seda teha mingi tüli tulemusena…
Vaade restoranist linna poole on endiselt ilus
Nüüd natuke ka toredamatel teemadel.  12.-13. veebruar olid mul vabad päevad. Tahtsin nii väga midagi teha, aga 12. veebruaril olin ikka üsna läbi oma haigustest ja suurt midagi ette ei võtnud. Magasin hommikul pikemalt, pärastlõunal lasin oma telefoni ekraani ja aku ära vahetada ning õhtul käisin ööturul. Ööturg toimub suvel igal kolmapäeval. Seal müüakse natuke riideid ja ehteid ja muud pudi-padi ning hästi palju erinevate riikide nö tänavatoitu. Ilm oli ilus ja rahvast oli meeletult. Käisin letid läbi ja ostsin endale paellat, mis ei olnud just kõige maitsvam, kuulasin natuke muusikuid ja tulin hostelisse tagasi. Hostelis küsisin oma toanaabrilt Kitilt, kas ta Phillip Islandil on käinud ja kui ei ole, kas tahaks minna. Ta oli nõus.
Ööturg õhtusel ajal

Ööturu külastajad
Kitti nõusolek tähendas seda, et ma pidin auto rentima – tegema midagi, mida ma pole kunagi teinud. Ahjaa. Enne olin päeval veel Facebooki postituse teinud, kus kirjutasin, kas keegi on äkki minemas ja võtaks minu ka kaasa – jagame kulusid jne. Sain oma postituse peale päris mitu sõbrakutset ja kirjutist (tõenäoliselt) India ja Pakistani noormeestelt. Nagu oleks Tinderit kasutama hakanud… Lisaks kirjutas mulle ka üks noor sakslanna, kes ütles, et ta tahaks ka minna, aga pole autot. Sakslannaga otsustasin ühendust võtta. Nii siis juhtuski, et rentisin esimest korda elus auto ja läksime Kiti, Annika ja Saraga (veel üks noor sakslanna minu toast) Phillip Islandile. Hommikul oli meel üsna mõru, sest köha tõttu ei olnud ma hästi magada saanud ja eesolev sõidupäev tegi ärevaks. Suures linnas rendiautoga vasakul pool teed sõita… On lihtsamaid asju olnud.

Igatahes, hommikul, väikse hilinemisega, asusime autorendi poole teele. Kitt võttis ka load igaks juhuks kaasa, kui minu omi äkki ei aktsepteerita. Autoks ostus Hyundai Kone, väike SUV (linnamaastur?), rent läks 98 dollarit (midagi ka head selles, et olen juba vanem – auto rentimine on soodsam), minu load sobisid, maksin rendiraha (ja 400 dollarit tagatisraha), saime võtmed ja läksime parklasse autot otsima. Pakkisime end autosse, Kitt istus ette minu kõrvale, sest ta on inglane (harjunud vasakul pool teed sõitma) ja mina rooli. Asusime teele ning edasine sõit kulges siis assistent Kiti toel – nii tore, et just selline nimi, nagu Knight Rideri filmi oleks sattunud 😊.

Parklast välja sõites oleksin autol peaaegu vasaku külje maha sõitnud, sest hoolimata asjaolust, et auto rool ja mina paremal pool olime, ei tunnetanud ma, et ülejäänud auto minust vasakul on… Saime parklast siiski välja ja teele. Melbournest välja sõites aitas Kitt liiklust jälgida ning kui liialt vasakule tee serva vajusin, tuletas meelde, et paremale poole hoiaksin. Kui pärast esimest peatust ühes tanklas jälle rooli istusin, siis tundsin end juba päris hästi. Mingi hetk ütles ka Kitt, et näha on, et ma tunnen end kindlamalt. Auto oli mõnus ja sõita oli hea. Ja mis peamine – linnast välja saada oli imeline.
Rada mööda rannikut
Phillip Islandil käiakse pingviine vaatamas. Nimelt tulevad pingviinid pärast päikeseloojangut ja päevast söögiretke ööseks rannale. Ja neid pingviine on seal sadu – päev enne meid oli veest välja tulnud üle 700 pingiviini. Meie jõudsime saarele kuskil poole ühe paiku (sõitsime sinna umbes 2 tundi), peatusime ühel rannal, käisime mööda kallast/rannikut natuke jalutamas, seal oli mingi kivimoodustis, milleni läksid väiksed rajakesed. Veetsime seal jalutades umbes paar tunnikest – ilm oli soe ja päikseline, aga väga tuuline. Hingasin kogu südamest seda soolast õhku oma kopsudesse, sest olin veendunud, et see teeb mind terveks. Vees olid erinevad surfarid – purjelauaga, lainelauaga ja lohega. Imeilus rand. Kui retked peetud, läksime Cowesi linnakesse kala ja kartuleid sööma. Pärast sööki jälle ühele rannakesele. See rand oli ilma laineteta ja rahuliku veega. Kitt otsustas ühe suure kivi varjus silma looja lasta, Sara luges raamatut ning mina ja Annika läksime natukeseks ujuma. Vesi oli jällegi külm, umbes nagu kodus (ilmselt u 20 kraadi), aga ma olin jällegi veendunud, et see soolane vesi teeb mind terveks. Pärast ujumist jalutasin mööda randa ja mõtlesin, et ikka nii tore, et otsustasin Austraaliasse tulla. Päev looduses ja linnast eemal oli ikka ülimalt mõnus.
Võrratu rand
Kõndisime kõige parempoolse kivinukini (ja selle peale) 





Eemalt paistnud kivinukil 

Rahuliku veega rand 

Annika ja Kitt 

Sara
Pärast uinakuid ja ujumisi oli kell viimaks sinna maale jõudnud, et suundusime pingviinide paraadile. Sõitsime jälle teisele poole saart, parkisime auto ning suundusime pingviinide paraadi külastuskeskusesse. Pilet pingviinide juurde maksis 26 dollarit ning kuna pingviinid tulevad päriselt alles pärast päikeseloojangut, oli meil siiski veel mõnda aega vaja oodata. Pingviinid pidid hinnanguliselt kell 20:45 jõudma. Tund enne seda lasti inimesed alale sisse. Vaatepilt oli ootamatu. Algul jalutasime mööda laudteid rannale, mis oli nagu teatrilava koos pikkade pinkidega. Istusime maha ja ootasime veel tunnikese. Meiega rääkis pargivalvur Tom, kes luges sõnad peale, et keegi ei tohi pilti teha (pingviine häirib valgus, mida kaamerad tekitavad) ja rääkis natuke sellest keskusest. Lisaks mängiti lindilt ka hiinakeelseid käske ja keelde. Mõni minut enne üheksat nägime esimest nelja pingviini liivale astumas. See oli kõige ägedam hetk – päriselt tulidki neli pingviini veest välja hakkasid ettevaatlikult üle liiva kõndima, et taimede vahel end turvalisemalt tundes, kodu poole teele asuda. Peagi nägime siin ja seal pool randa veel väikseid gruppe pingviine, nad tulid alati mitmekeski, kõige suurem grupp, mida mina nägin, oli 7 liikmeline. Ilmselt vaatasime neid seal teatrilaval umbes 20 minutit misjärel asusime mööda laudteed tagasi auto poole teele. Laudteede kõrval nägime veel pingviine, palju lähemalt, kes kõik oma kodu poole kõndisid. Kaugemale kõndijad pidid vist umbes 1,5 kilomeetri kaugusele minema, et hommikul tagasi tulla ja jälle ookeanisse toituma minna. Kuskil kümne paiku õhtul istusime autosse ja asusime Melbourne’i poole tagasiteele. Linna jõudsime umbes 00.30, tankisime paagi täis ja viisime auto parklasse ning läksime jala hostelisse tagasi. Tore päev oli. Kuna pingviinidest pilte teha ei tohtinud (ja ausalt öeldes telefonidega pildistades seal midagi näha niikuinii poleks olnud), siis oma pilte mul pole. Fotosid pingviinide paraadist saab vaadata siit https://penguins.org.au/photo-gallery/.

Teatrilava pingviinide paraadile
Siit hakkasid pingviinid välja tulema
Sedasi siis seekord. Ookeani ääres ja seal ujumine mõjuski mulle hästi. Hommikul ärkasin hoopis parema enesetundega ja köha on praktiliselt kadunud! Käin vaikselt tööl edasi (vähemalt kuniks lastakse) ja eks siis vaatab, mis Austraalia mulle toob.