18. august 2021

Noosa elu

Meie kolmepäevane lockdown pikenes nädala võrra ning nii istusime veel seitse päeva vagusi hostelis. Paar päeva pärast lockdowni algust helistas mulle ülemus ja ütles, et kui abi vaja on, et annaksin teada ja et ma võin kindel olla, et ma ei jää üksinda ja ta aitab kui vaja (just rahalises plaanis). Lisaks teavitas ta mind ka riiklikust toetusest, mida töö kaotanud inimesed peaksid saama taotleda. Tänasin teda kõne eest, kuna olen püüdnud oma elamist sedasi sättida, et raha enne uue töö leidmist päris nulli ei jookseks, siis pikenenud lockdowni eel ma väga mures veel polnud, riiklikule toetusele ma ei lootnud, sest siiani on olnud sedasi, et backpackeritele ei ole midagi antud. Mäletan selgelt veel 2020. aasta alguse pressikonverentse, kus peaminister ütles: „Backpackers, go home!“. Otsustasin siiski asja uurida, sest no äkki siiski on midagi vahepeal muutunud? Ning nii oligi, sain toetust kaotatud töötundide eest ning nii tundus see lockdownis veedetud 10 päeva nagu palgaga puhkus. Ilm oli superilus, käisime surfamas nii palju kui jõudsime ja vaatasime olümpiat. Sain kenasti kaks päeva Eesti kümnevõistlejatele kaasa elada, teistega koos vaatasime veel kujundujumist, aga populaarseimad alad olid hoopis erinevad pallimängud.
Sunshine beach

Surfilauaga jalutamas
Kümnevõistlejate jälgimine oli väga lahe, kommentaatorid elasid Eesti poistele väga elavalt kaasa, öeldi, et Eestil on alati tugevad kümnevõistlejad olnud, kes ei käi niisama „pulli tegemas“. Kui Tilga end vigastas ning teivashüpet teha ei saanud, siis oli kommentaatoritel sügavalt kahju ja kui ta võistlemist jätkas, tunnustati teda selle eest. Ermi kutsuti aga toredasti spagetiks ning ta värvilised sokid pakkusid palju nalja. Kokkuvõttes oli kurb näha, et Eesti meedia pigem negatiivselt kogu võistlust kajastas…
Kohvi tegemine hostelis

Stick and poke tatoveerimine

Toakaaslased Simon, Toby ja Imogen
Kui lockdown 8. augustil kell 16.00 läbi sai, tuli mul kell 17.00 juba tööl olla. Tuli välja, et üks mu kolleeg on laheda käheda häälega muusik. Tal oli kitarr käes ning laulis restorani terrassil. Õhtu oli ilus ja soe ning rahvast oli palju mistõttu oli õhtu kiire. Tööga olen nüüd juba rohkem ära harjunud, aga tõele au andes on väga raske olnud. Kuna tihti on igas vahetuses üks kiire moment kus tundub, et kõik hakkavad kuskile poole jooksma ning keegi ei tea, kuhu täpselt või miks ja siis tekivad pinged, arusaamatused ja halvasti ütlemised. Paar viimast päeva on juba minu meelest parem olnud, sest olen rohkem harjunud kõigega ja saan kiirem oma tegemistes olla, aga elan päev korraga ja vaatan, kuidas läheb.
Julge lind

Kastiauto ja koerad
Kui Noosasse tulin, siin paar nädalat ära olin elanud ja töö leidnud, panin Gumtreesse kuulutuse, et otsin endale tuba. Mõne aja pärast sain kirja jaapanlanna Megilt, kellel oli pärast lockdowni tuba vabanemas, lisaks on korteris veel üks eestlane. Mõtlesin, et okei, lähen vaatama. Vahepeal käisin veel ühte maja vaatamas, mis oli väga ilus, aga mul ei tulnud seal õiget tunnet. Maja oli väga ilus, aga kuidagi… midagi jäi puudu. Pärast lockdowni käisin Megiga kohtumas ja tuba vaatamas. Kõik oli okei, aga jäin kuidagi natuke kahtlema ja mõtlema. Tahtsin ka seda Eesti tüdrukut näha ja siis otsustada. Leppisime siis Kristeliga kokku, et tulen ükspäev läbi. Mõeldud-tehtud ning pärast paaritunnist jutuajamist oli otsus tehtud ehk siis elan nüüd ühes korteris koos Megi ja Kristeliga. Rõdult paistab tükike ookeanit, mul on oma tuba koos öökapi ja garderoobiga.
Augusti päikeseloojang Laguna lookoutist
Noosas on väga mõnus surfata olnud, viimaks ometi saan väikeste lainete peal püsti ja sellest on palju rõõmu! Lisaks on Dunsborough hostelist 3 paarikest siia jõudnud ehk siis täitsa naljakas, kuidas väikses kohas, teisel pool Austraaliat, äkki vähemalt 6 tuttavat on… Vaatame nüüd siis jälle edasi, kuidas tööl sujub ja mis edasi saab. Praegu on päris mõnus!

1. august 2021

Kuu aega actionit ja jooksus olemist

Sydneys peatusin Kipi juures. Kui olin auto ära parkinud ja esmased vajalikud asjad tuppa viinud, teatas Kip, et Sydneys oli leitud üks positiivne koroonajuhtum. Läänes oli reageerimine üksikutele juhtudele kiire ja konkreetne – tavaliselt pandi viirusekandja tegevuspiirkond lockdowni, otsiti kontakte, kes selle inimesega kokku olid puutunud ja siiani on sedasi 3-5 päevaga kõik kontrolli alla saadud. Idakaldal ollakse pisut leebemad ja püütakse maskide kandmise ja sotsiaalse distantserumisega olukord kontrolli alla saada. Vähemalt selline mulje oli mulle Kipi jutust jäänud ning ülemäära palju ma muretsema esimese hooga ei hakanud, teadvustasin endale, et olen uues osariigis ja siin on elu teine. 2021 ikkagi…

Esimese päeva õhtul käisime kohalikus pubis, teisel päeval Sydney ooperimaja ja sadamasilla juures – ehk siis vaatasin põhilised vaatamisväärsused ja pargid üle, sõime lõunat ja läksime koju telekat vaatama ja õhtust sööma. Kuna Kip tegeles parasjagu tööotsimisega, püüdsin endale iseseisvaid tegevusi leida ning nii läksin teisel päeval Palm beachile, kus filmitakse Kodus ja võõrsil sarja. Ma ei ole „kodukaid“ küll ammu näinud, aga tahtsin minna kuna iga päev just Sydneysse ei satu. Sõitsin siis natuke üle tunni aja ja jõudsingi Alfi paadikuuri juurde, tegin paar pilti ja jalutasin ringi. Pean ütlema, et tuttav tundus vaid aedik ja eemal paistev majakas. Kuna kaasas olid ka surfilauad ja kalipso, otsustasin ka vette minna. Vesi oli küll natuke külm ja kuna ma polnud kuskil kuu aega surfamas käinud, kartsin, et enam äkki ei saagi üldse… aga tegelikult oli väga mõnus ja mu omandatud „oskused“ polnud kadunud. Pärast tunniajast vees ukerdamist võtsin suuna tagasi Kipi juurde. Sõit kestis 1,5h… Sydney on üüratu.
Turist

Turvamees, must ülikond ja lips on ees...

Harbour bridge

Anzac bridge
Palm beach ehk Kodus ja võõrsil


Alfi paadikuur
Õhtul pärast Palm beachil käimist käisime pubis ja mõne Kipi sõbraga väljas. Järgmisel päeval olime kodus, hommikuti vaatasime pressikonverentsi, et end koroonauudistega pidevalt kursis hoida. Igal hommikul oli käputäis uusi juhtumeid – ühest juhtumist sai 5, siis 11 jne. Enamus juhtumeid olid aga olemasolevate lähedased ja seega mure veel üüratu suur polnud. Ühel hetkel sai kohustuslikuks poes ja ühistranspordis maske kanda. Käisin veel Manly beachil ja Sydney kail kõndimas (need kõndimised olid päevased ettevõtmised, kus lihtsalt jalutasin linnas ringi ja päeva lõpuks kogunes u 15 kilomeetrit). Koroona tõttu kuskil poodides ja kohvikutes väga ei käinud, sest siin on nii, et kui oled viirusekandjaga ühes kohvikus istunud, siis peetakse sind ohuallikaks ja pead 14 päevaks isolatsiooni jääma… teisipäeva õhtul koju tagasi jõudes ütlesin, et ma jään veel kuni nädala lõpuni ilmselt Sydneysse ja siis sõidan edasi.


Anzac silla sõduriga

Manly beach, kus peeti 1964. aastal esimesed maailma meistrivõistlused surfamises

Lahedad majad

Jaanipäeva eel sõnajalaõit otsimas

Vaade Manlylt Sydneyle

Südalinna tornid
Järgmise päeva hommikul veel arutasime, et võib-olla on parem ikkagi enne nädalavahetust ära minna, sest see koroonaasi teeb ärevaks ja äkki karmistatakse piiranguid just enne nädalavahetust… Kolmapäeval pidin järjekordsele kõndimisringile minema, aga otsustasin igaks juhuks veel pressikonverentsi ära kuulata…Teavitati, et uute juhtumite arv on veel kasvanud ning piirama hakatakse inimeste liikumist, kuna kesklinn, kus olime, oli hotspot, siis teavitati, et kesklinnast välja liikumine pole pärast kella nelja õhtul enam lubatud. Vaatasime Kipiga teineteisele otsa ja ütlesin, et ma pean kohe ära minema, et ma ei saa riskida sellega, et ma Sydneysse lukku jään…

Sisimas tundsin end kohutavalt, sest ma olin nii lähedal nendele kohtadele, kus viirusekandjad käinud olid ja Sydneyst lahkumisega tõin endaga kaasa suure riski… Läänes olles vihastasime kõvasti nende peale, kes Perthist, paar tundi enne piirangute algamist, maale põgenesid. Aga ellujäämisinstinkt oli tugevam, pakkisin oma asjad tunni ajaga kokku ja sõitsin isekalt Sydneyst ära. Sisimas küll arvasin, et see olukord saab nädala ajaga Sydneys korda, ma põhjustan asjatut riski ja dramatiseerin olukorda kõvasti üle…

Sõitsin ära, aga kuhu? Esialgne plaan Queenslandi sõita, polnud võimalik, sest need, kes Sydney kesklinnas olnud olid, ei tohtinud osariigipiiri ületada. Valetamisega riskima ma ei hakanud, sest trahvid on siin korralikud ja no Sydneyst lahkumise riskist nii ehk naa juba piisas…

Sõitsin Sydneyst põhja poole, kuskil 50 kilomeetrit linnast väljas tankisin, ostsin kohvi, võileiva, pontšiku ja kartulikrõpsu ning muigasin omaette, et emotsioonid on vist ikka oma töö teinud… Peatusin parklas, sõin ja saatsin Valentinele sõnumi, mis jamasse sattunud olin ja hakkasin kohvitass näpus edasi sõitma. Sain natuke veel sõita kui kraanid lahti läksid ja hakkasin krokodillipisaraid valama. 
pühkisin pisaraid ja sõitsin, vahepeal peatusin, et mingit laagrikohta otsida ja halada. Siis jälle nutsin, et miks ma nüüd sellisesse olukorda pidin sattuma ja kuhu ma üldse lähen? Mu reis oli Sydneyni enam-vähem planeeritud olnud, aga edasi oli umbkaudne plaan Queendlandi Noosasse sõita (u 1000 kilomeetrit Sydneyst põhja poole). Mul ei olnud hirmu, aga lihtsalt lõputult hale olemine… Lisaks oli Sydneys olnud hea olla – vahelduseks oli tavaline ja normaalne elu koduses keskkonnas, kus õhtul vaatad telekat ja lähed normaalsel ajal magama, väga mõnus. Hommikul sööd koduse hommikusöögi ja asud päevaga pihta… tavaline mugav elu, mida ma polnud mõnda aega juba elada saanud… Laagriplatsis istusin oma matkatoolis ja helistasin ja kirjutasin kõigile, kes mind kuulda võtsid ja otsisin lohutust. Sõin õhtusöögi ja magasin öö ühes teeäärses peatuspunktis. Hommikul ärgates oli tunne, et elu läheb ikkagi edasi ja ilmselt saab kõik jälle kunagi korda.

Hommikul käisin poes, ostsin nädala söögivaru ning püüdsin hoida omaette, et juhul kui olen viirusohtlik, ma seda teistele edasi ei annaks. Ööbisin paaril väiksel laagriplatsil ja vältisin kontakte. Suur kurbus käis hooti, aga nii need päevad möödusid. Kui kuskil oli midagi vaadata, siis püüdsin peatuda ja vaadata, sest mul oli vähemalt 14 päeva vaja „surnuks lüüa“ enne kui elu tagasi mingisugusesse normaalsusesse läks. Hommikuti ootasin uudiseid Sydneyst ja hoidsin silma peal, ega ma kuskil sellises kohas käinud polnud, kus mõni viirusekandja olnud oleks. Tulid uudised, et linnaosa, kus peatusin, läks lockdowni ning juba järgmisel päeval, vist, läks kogu Sydney lockdowni.
Võte lõunasöögilt

Võte hommikusöögilt

Äkki olin jõudnud väga kõrgete puudega metsa

Latva ei näe

Köömes puu all

Tarzanit otsimas

Võte lõunapausilt

Vihmamets ja selle hääled

Kuna tundus, et mul oli õnnestunud ikkagi kontakte vältida, otsustasin pärast 5. päeva üksinda olemist, et lähen väiksesse karavaparki, et natuke rohkem mugavust oleks kui ainult auto ja auto kõrval asuv kuivkäimla. Pargivalvur küsis, et ega ma Sydneys käinud pole. Ütlesin ausalt, et olen küll… seepeale öeldi mulle, et ma ei tohiks seal üldse olla, peaksin karantiinis olema ja nad peaksid mulle politsei kutsuma. See oli üllatus… sest ma ausalt ei teadnud, et ma seadusega pahuksis olin. Iseenda südametunnistusega olin küll vastuolus, aga arvasin, et sellega see ka piirdus… Pargivalvurid olid rahulikud ja mõistlikud, aitasid kaasa mõelda, kus ma ööbida võiksin need päevad kuniks nö ohtlik aeg mööda saab, andsid mulle kanistritäie joogivett ja saatsid ära. Politseid ei kutsutud. Läksin siis tagasi sinna üksildasse peatuspunkti, kus juba eelmisel ööl olnud olin, sest seal sain olla ihuüksinda ja keegi sealt ära ei ajanud. Hommikul kirjutasin oma läänekalda töökaaslastele, kas äkki mingi ime läbi on kellelgi idas sõpru, kes mulle ulualust pakkuda saaks. Mõtlesin veel, et kui satuks mõne kohalikuga jutule, küsiks abi ja pakuks vastutasuks, et võin tal peenraid rohida või mida iganes… Ilmateate kohaselt pidi järgmised 4-5 päeva meeletult vihma hakkama sadama ning olukord paistis igas mõttes väga õnnetu.
Siin WC kõrval veetsin 3 ööd. Kontsert oli korralik

Käisin veel ühte teist laagriplatsi vaatamas, aga seal ei olnud telefonilevi ja mõtlesin, et see on veel halvem, sest juhul kui keegi mind aidata saab, siis ei ole võimalik minuga ühendust saada. Õhtul mõtlesin, et äkki õnnestub mul air bnb leida, kus peatuda. Kirjutasin ühele ja aus nagu ma olen, ütlesin mis olukorras ma olen ja sain eitava vastuse. Läänekalda töökaaslased mind aidata ei saanud ning läksin lihtsalt magama. Öösiti oli 3-4 kraadi sooja ehk siis üsna krõbe, mõtlesin juba kuidas järgmistel päevadel peatun seal samas WC kõrval, päeval otsin mõne oja, kus pesema minna ja saan ehk oma kaheksa päeva sedasi mööda saadetud... Magasin aga öö ära ja hommikul leidsin lõpuks ametlikuma allika sellele, mida need inimesed tegeva peavad, kes Sydneyst enne lockdowni ära sõitnud olid ning sain teada, et ma ei pidanud mitte karantiinis olema vaid lihtsalt kodus olema – st võisin poodi minna ja õue trenni tegema minna, aga kohvikusse istuma ja sotsialiseeruma minna ei tohtinud. See tegi olukorra juba lihtsamaks ja proovisin õnne ühe teise air bnb-ga Byron Bays.

Tee ääres seistes (sõitsin vahepeal ringi natuke, et telefoni laadida ja paremat internetti leida) peatus minu juures üks mees (Michael), kes ütles, et on mind seal kandis juba mitu päeva näinud ning kas mul on koroona tõttu mingi jama. Rääkisin ausalt oma loo ära ja ta ütles, et okei, et kui ma midagi ei leia, läheb ta paari tunni pärast koju ja võin tema juurde minna. Andis mulle oma telefoniniumbri ja soovis edu. Air bnb-st tuli aga positiivne vastus ning pidin otsustama, mis teen. Air bnb oli 800 dollarit, mis oli üsna korralik põnts mu töötule eelarvele, mis juba kuu aega aina kahanenud oli, aga kuna olin sellest nädalasest jooksus olemisest nii kurnatud, otsustasin air bnb-sse minna. Michaelile saatsin sõnumi, et tänan abi eest, aga sain endale koha. Ta andis teada, et kui peaks veel abi vaja minema, võin ikka sinna minna. Jätsin kontakti igaks juhuks alles, sest olukord oli väga hektiline ning iga tuttav seal kandis oli tol hetkel kulla hinnaga.

Kui lõpuks oma air bnb-sse jõudsin, oli ikka väga hea olla. Turvaliselt toas, ilma, et keegi politseiga ähvardaks, lisaks andis ka südametunnistus järele ning järgmised 8 päeva läksid uskumatult kiiresti. Käisin natuke jooksmas ja kõndimas, tegin oma CV korda, vaatasin natuke Netflixi ja magasin enam-vähem rahulikult. Air bnb aken lekkis ja toas oli hiir, aga kõik see oli üsna köömes võrreldes möödunud nädalaga.

Byron Bays oli juba tunduvalt soojem kui Sydneys, päeval sai kanda lühikesi riideid ja õisi oli igasuguseid
Byron Bay rand
Kui mu isolatsioon läbi sai, läksin Byron Bay hostelisse, sest Queenslandi sisenemiseks oli mul vaja veel luba taotleda ja selleks, et ka sellega õigesti kõik teha, pidin veel kolm päeva ootama. Byron Bay hostel oli ootamatult tore. Pärast Dunsborough hostelist lahkumist oli selline tunne, et mina enam hostelis elada ei suuda, sest olen selle jaoks liiga vana. Byron Bays olid aga toredad toakaaslased, palju ruumi ja tuba oli puhas. Hostel asus rannast 2 minuti kaugusel ning nii sain ka paar korda surfama minna. Ookean siin idas on ikka hoopis teine kui läänes. Vesi on paksult surfareid täis, lained on väiksemad ja vesi pruunim. Surfamise õppimiseks on tingimused muidugi suurepärased, aga lihtsalt… see läänekalda maagia…
Byron Bays isolatsioonist vabanemist nautimas

Pärast kolme päeva võtsin suuna Queenslandi, käisin läbi veel kanepipealinnast Nibinist. Tegelikult käis peast läbi ka mõte jääda Byron Baysse. Kui ära sõitsin, siis mõtlesin, et vaatan Noosa üle ja kui see ei meeldi, siis sõidan tagasi Byron Baysse. Nibin oli aga väga šokeeriv. Kui keegi veel väidab, et tihe kanepi tarbimine ei tee inimestele midagi, siis peaksid nad minema korra Nimbinisse, seal 5 minutit veetma ning nende arvamus muutuks. Käisin kiiresti läbi peatänava ja selle aja jooksul (10 minutit) pakuti mulle kolm korda marihuaanat ja brownisid. Istusin siiski ka ühte kohvikusse, et kohvi juua ja natuke süüa. Söögiks valisin igaks juhuks õunakoogi, sest ma ei olnud kindel, et seal müüdud brownid vaid šokolaadist tehtud olid… :)
Kohustuslik pilt Nimbinist

Nimbinist sõitsin edasi Surfers Paradise’i, kus 2009. aasta alguses mõned kuud elasin. Mälestused olid hägused ning Surfers tundus täiesti võõra kohana. Olime ka Byron Bay toakaaslase Lyndseyga pidevalt ühenduses, sest ka tema sõitis Queenslandi. Lõpuks peatusime mõlemad samas hostelis. Olime mõlemad natuke segaduses eesootava osas. Hommikul käisime Lyndseyga jalutamas ja ühe vana foto järgi minu toonast kodu otsimas ning minu üllatuseks ka selle leidsime. Surefers oli mu mälestustes pisut erilisem kui ta tänavu mulle tundus. Mõtlesin, et peatun seal vaid ühe öö, aga tegelikult jäin kolmeks ööks, sest hostelis oli jälle paar toredat inimest, kellega aega veeta ja reaalsust (et tegelikult peaks tööd otsima hakkama) ignoreerida.
Linnulausuja. Tegelikult lihtsalt söötmisega harjunud tuvi

Asmeromiga
Surfersist sõitsin vaikselt Noosa poole ning 13. juuli õhtul istusin Noosa Main beachil, sõin sushit ja mõtlesin, et no mis nüüd siis edasi? Olen kohal… Googeldasin hosteleid ja valisin ühe välja ning olen siin olnud nüüd juba 2 nädalat. Leidsin endale töö ühes bistroos ja vaatan vaikselt ringi, et äkki leian ka toa mõnes korteris või majas, et jälle kuudeks hostelisse ei jääks. Sydney lockdown on kestnud nüüdseks natuke üle 4 nädala ja kestab vähemalt 4 nädalat veel. Paar päeva tagasi olid Sydneys, Melbournes ja Brisbanes protestid lockdownide vastu. Vaktsiine pole ja osariigid kemplevad omavahel, kas teised osariigid peaksid praegu Sydneyt ja New South Walesi aitama ning oma vaktsiinid neile andma, et olukord jälle kontrolli alla saada… eile oli Sydneys jälle üle 200 uue juhtumi. Läks hästi, et õigel ajal tulema sain…

Sunshine beach Noosas

Noosasse jõudmise jutt sai kirja paar päeva tagasi. Eile kella neljast õhtul oleme 3-päevases lockdownis, sest Brisbanes oli 6 koroonajuhtumit. Hostel on õnneks rannast 5 minuti jalutuskäigu kaugusel ja mahub kenasti seatud liikumispiirangute raadiusesse (10km). Iseenesest kolm päeva "kodus" istuda ja surfamist harjutada, pole halb, loodame lihtsalt, et olukord saadakse jälle kontrolli alla ja lockdown ülemäära pikaks ei kujune...

3. juuli 2021

Nullarbori tasandik ja kodukandi sõbrad

Tee oli pikk. Iga natukese aja tagant tegin peatusi, pildistasin teed või vaateid. Kui saabus teemajake, peatusin ja võtsin kütust. Tavaliselt lubasin endale ka ühe kohvi. Mul oli taaskord 20 liitrine lisakütuse kanister kaasas kuid sellega kaugele ei jõua ja see oli pigem igaks juhuks, või selleks, et mõnda kallima hinnaga teemaja vältida saaks. Kütus oli Nullarboril kallis – Kui Perthis saab kütust osta umbes 1,15, Margaret Riveris 1,35, Esperances 1,45 eest, siis Nullarboril maksis küsis 1,96 dollarit ja valida polnud. Kallimates kohtades oli isegi natuke üle 2 dollari, aga seda ühte kahedollarilist teemajakest õnnestus mul vältida, sest sel teelõigul oli tanklad pisut tihedamalt kui mujal.
Nullarbori algus
Igal teemajakesel on oma lugu – kus kukkus tükike orbiidile saadetud raketist alla, kus oli telegraaf, kus kasvatati lambaid mingil hetkel jne. Päevas sõitsin 500-600 km. Nullarbori tee alguses meenus, et unustasin Kipile, kes lubas mu teekonnal silma peal hoida, sõnumi saata, et mind võib-olla pole nüüd levis järgmised päevad. Ühes peatuspunktis panin sõnumi teele, et ehk vahepeal tekib natukegi levi, et see läbi läheks.
Lõputu sirge tee

Tühjus


See oli tõesti sirge tee, mitte ainult 146,6 kilomeetrit kui üldse rooli keerama ei pidanud vaid ka ülejäänud 1000 kilomeetrit oli üsna vaevata
Juba igatsengi läänekalda päikeseloojanguid
Kunagi Lääne-Austraalia ja Lõuna-Austraalia piiri lähedal tuli ajavahe – 45 minutit ja see ajas mind täiesti segadusse. Kuna iga osariik ei keera ka kella, siis see ajavahe oli reaalsel 1h 45 minutit (vist! Ikka olen segaduses). Päike läks äkki hiljem looja ning järgmisel hommikul tõusis maru hilja. Selle kellaajaga pusserdasin veel hiljemgi. Korralikult Lõuna-Austraaliasse jõudes oli ajavahe 30 minutit vist.
Ei näinud mitte kedagi!
Ööbisin tee ääres puhkeplatsil, kus oli ka teisi sõitjaid. Taaskord söök ja siis mõtlesin, et proovin tähistaevast pildistada. See oli päris tore kuniks külm hakkas. Hommikul ärgates mõtlesin, et pean õli kontrollima. Või noh, igal hommikul mõtlesin seda, aga meelde tuli see alles siis kui mootor juba käis ning siis lubasin endale, et eks ma järgmisel hommikul siis vaatan. Too hommik mõtlesin aga, et ei saa seda enam edasi lükata, seiskasin mootori, ootasin 15 minutit ja läksin siis kapoti alla uurima.

Hmm, kummaline. Varras näitab, et on alla miinimumi. Nii poole peal alla miinimumi. Mõtlesin endamisi, et no ei saa ju olla, alles vahetati õli ja remonditi seal mingit õlileket, et nii vähe tõesti?? Mõtlesin seal veel natuke, kallasin tsipake õli peale ja siis läksin ühe mehe juurde uurima, et kas varras näitab ikka õigesti kui mootor juba korra käis ja kui õli sisse kallan, kas näen kohe kui palju juurde olen pannud. Ta kinnitas, et olen kõik õigesti teinud ja näen kõike õigesti. Läksin siis tagasi auto juurde, tõmbasin varda uuesti välja, veendusin, et õlitase oli tsipake tõusnud. Kallasin siis julgelt veel peale ja asusin sõitma. Oh seda imet kui mõnusalt nüüd auto sõitis… Veab mul ikka nende autodega, et nad mul peaaegu ilma õlita sõidavad… (seda öeldes sülitan kolm korda üle vasaku õla ja tänan mõttes seda, kes iganes mul mu teekonnal silma peal hoiab ja mind hullemast säästnud on…) olgu öeldud, et pärast seda vedamist kontrollisin õli igal hommikul ja nüüd kui jälle vähem sõitnud olen, veidi vähem, aga see kapoti avamine nii lihtsalt enam ei unune.
Keset ei kusagit
Nullarbori teises pooles oli üks vaalavaatluspunkt, kuhu ma jõudsin kahjuks napilt enne selle sulgemist ning vaalu nägin vaid kauguses. Aga nägin ja tundsin sellest suurt rõõmu. Oleksin varem teadnud sellest kohast, oleksin sinna kiiremini jõudnud. Kogu lõunarannik oli imeilus, ookean oli erinev sellest, mis meil läänes on, tundus kuidagi ohtlikum. Teisel päeval jätkasin sõitu ja jõudsin Ceduna ja Fowlers Bay vahele, seal olid bensiinihinnad juba paremad ning lõpuks sai ka teoks minu esimene üksinda ööbimise öö.
Õhtuse supikausiga

+5 ja päike tõuseb

Leia pildilt vaal
Ega see mulle väga ei meeldinud. Tegin õhtusöögi ja siis mõtlesin jälle taevast pildistada. Päris tore oli ning seni kuni autost väljas õues olin, ei olnudki väga hirmus. Mööda sõitsid mõned roadtrainid ja nii ma seal toimetasin. Kui autosse läksin, et raamatut lugeda ja ise väga vaikseks jäin, siis hakkas tunduma, et väljas on kedagi-midagi. Panin autouksed lukku ja lugesin edasi. Kuna pealamp tegi auto valgeks, siis autost välja näha polnud võimalik. Kustutades lambi, nägin, et öine tähistaevas valgustab tegelikult päris hästi. Lõpuks jäin ka magama ja tegelikult polnudki väga hullu midagi. Hommikul oli u 5 kraadi sooja (väga külm mu jaoks) ja tekkis tihke udu. Sõitsin edasi Fowlers Baysse – tegin teele väikse ringi sisse, aga mõtlesin, et püüan siis seda vähest, mis teel näha on, külastada. Seal nägin jälle ühte vaala, juba palju lähemalt, rääkisin ühe Austraalia paariga juttu – esimesed inimesed, kellega nädala jooksul vestluse pidasin ja sõitsin edasi.
Pime öö, mida valgustasid tähed ja mõni mööduv auto


Udune tee
Põikasin veelkord ühe väikese külakese juures teelt kõrvale, sest tee ääres oli suur pilt roosa järvega, mõtlesin, et lähen vaatama. Sõitsin sinna, aga kuna tee läks veel edasi, mõtlesin, et lähen vaatan, mis seal on. Seal olid liivadüünide taga imeilusad surfirannad ja düünide vahel karavanpark. See kõik nägi väga idülliline välja. Jätkasin sõitu ja jõudsin lõpuks Cedunasse, mis oli väike „päris“ linnake, koos tanklate, poodide ja telefonileviga. Saatsin kõigile sõnumid, et olen elus ja terve. Jõin kohvi ja sõin võileiba ning võtsin suuna Eyre’i poolsaarele. Päeva lõpetasin taaskord üksinda tee ääres Venus Bayl. Otsustasin oma raha kulutada fish and chipsidele ja ööbmise pealt kokku hoida. Öö möödus rahulikult.
Tükike roosat järve


Mul on ilmselt sadu pilte vahusest ookeanist


Väiksed linnakesed olid hakanud muutuma kõik ühesuguseks. Nad asuvad mõne lahe ääres, seal on postkontor, pagaripood ja supermarket. Igal pool peatumise tuhin oli kadunud ja üldse oli natuke sinise esmaspäeva tunne. Sõin hommikust ühes väikelinna pagaripoes, pidasin nutiminuteid. Ilm oli pigem külm ja tuuline ja kuidagi need pilved mu pea kohale kerkima hakkasid. Tee oli ilus ja tühi endiselt, küll aga rohkemate autode ja inimestega, kellele kätt enam ei viibanud. Mingil hetkel hakkasid pilved ka taevasse kogunema ning taas hakkas vihma sadama.

Sõitsin ühe hooga edasi Port Lincolni. Sinna jõudes oli väljas sooja 13 kraadi, vihma sadas ja üldse oli väga hall olemine. Margaret Riverist ära sõites olin endale kindla plaani teinud, et lähen rannikule jõudes kuskile merekarpe sööma. Millegi pärast ei ole see muidu mereande armastavas Austraalias kõige populaarsem toit, uskusin, et lõunarannikul kuskilt ikka leiab. Port Lincolnis neid serveeritigi ja pidasin mõnusa lõuna keset seda vihmast päeva. Kuna ilm oli nii hall, siis isegi rannal seistes oli ookeani vaevu näha. Kuigi paljud peatuvad Eyre poolsaarel – Port Lincolnis ja Port Augustas pikemalt ja naudivad kogu pakutavat südamega, siis ma sõitsin sealt kiiresti edasi, sest ilmateade lubas väga halba ilma veel järgmiseks kaheks päevaks. Leidsin ühe dušiga laagriplatsi väikelinnas Cleve. Linnake asus rannikust natuke eemal sisemaal. Laagrisse jõudsin juba kuskil kella nelja paiku ja kuna olemas oli levi, siis vaatasin arvutist natuke filme ja helistasin Jaanikale.

Vihmased vaated


Hommikul käisin jälle pagaripoes ja võtsin suuna otse Adelaide’i Chloe poole. Sõitsin terve päeva. Kuidagi äkki olid tühjad maanteed ja maastikud asendunud, tihti mitmerealiste, kiirteedega ja kogu olemine oli tükk maad närvilisem kui seni. Pärastlõunal jõudsingi Adelaide’i. Käisime Chloega söömas ja pubis ning järgmisel päeval ühes saksapärases linnakeses Hahndorfis. Ilmad olid väga külmad (vähemalt ei sadanud eriti) ja kuna Hahndorfis oli üks turistitänav, mis meenutas Tallinna jõuluturgu, tuli päris korralik jõulutunne peale! Ilmselt külmema kliima tõttu, oli ka arhitektuur seal kandis kodusem ning üldse… eks „koduse“ sõbra nägemine andis ka seda kodutunnet juurde. Õhtul käisime korra veel väljas, järgmisel päeval pikutasin diivanil ning ülejärgmisel päeval sõitsingi juba edasi Canberra poole.
Chloega
Kaarti vaadates tundus, et Adelaide’i Canberra ots on kiviga visata (üle 1000 kilomeetri natuke). Reaalsuses, aga muudkui sõitsin ja sõitsin ja sõitsin ja siis sõitsin veel. Maastik oli tühi nagu Nullarboril. Olemas oli telefonilevi ja asustus oli tihedam, aga lihtsalt need tühjad maastikud…

Mul oli kindel plaan sõita Berrisse. Berri on väikelinn keset apelsini- ja veiniistandusi Adelaidest paari sõidutunni kaugusel. Berris on hostel, kus 2008. aastal 3-4 kuud elasin ja erinvaid töid tegin. Üks armsamaid mälestusi mu tookordsest siin olemisest. Veiniistandusi ja armsaid väikelinnu on Adelaide’i kõrval palju. Peatusin ja tegin veiniistandustest pilte, käisin mõnes linnas ka natuke jalutamas ning nii mu päev kulges. Õhtul nelja paiku olin Berrile juba üsna lähedal kui äkki nägin tuttavat pubi ja sellest kohe üle tee tuttavaid palme ja hosteli silti. See oli nii äge moment. Esimest korda nägin Austraalias midagi nii tuttavat. Sõitsin esimese hooga hostelist mööda, läksin jõe äärde ja sõitsin linnast ka läbi, aga ei näinud midagi muud äratuntavat. Nii kummaline. See väike hostel ja pubi oli kõik, mis ma mäletasin. Läksin siis hostelisse lootuses, et saan seal natuke ringi käia ja vanu aegu meenutada.
Sügisesed viinamarjaistandused. Neid oli seal väga palju

Selliseid suuri jõgesid tuli palju ületada

Apelsinid ja viinamarjad


Kuna ajad on muutunud (koroona tõttu ja ka backpackimine üldiselt on teistmoodi), on hostel läbi agentuuri välja renditud ning seal elab umbes 60 Vaikse ookeani saare elanikku (millise saare, ei mäleta). Noored mehed, kellel naised ja lapsed kodus, 9 kuuse viisaga apelsine ja viinamarju korjamas. Ehk siis hostelis polnud enam seda sama tunnet, aga hostel ise oli tuttav. Isegi aias olev lõhn oli sama. Toonasest hosteli managerist sakslasest Tillist oli saanud hosteli omanik ning ta tundis mu ära. Kõndisime hostelis ja aias ringi, meenutasime inimesi, kes minuga samal ajal (13 aastat tagasi) hostelis olid. Ka Till tõdes, et uued backpackerite põlvkonnad on toonasest erinevad – muutunud on töökultuur, tehakse liiga palju narkootikume, tarbitakse liialt palju alkoholi ning üleüldine interneti olemasolu on muutnud hosteli dünaamikat ja inimeste omavahelist suhtlemist. Sama teemaga seoses – kui minu käest nooremad küsivad, et kuidas mu esimene aasta Austraalias käesolevast erineb, siis toon alati välja selle, kuidas internet on kõike muutnud, nii positiivselt kui negatiivselt. Minu jaoks isiklikult on palju raskem inimestega tuttavaks/sõbraks saada, sest suhtlemine on palju pealiskaudsem kui see varem oli. Lihtne on vestluse vaibudes telefon välja võtta ja kellelegi kodus kirjutada, kes sinust päriselt aru saab. Lihtne on teha vaimustavaid pilte sellest kui tore koguaeg on, samal ajal jällegi pärast pildi klõpsamist sotsiaalmeediasse vajuda ja just internetti laetud pildil olevate inimestega päriselt mitte suhelda. Töö leidmine ja otsimine on aga kordades lihtsam tänu internetile. Kui ma tookord Berrisse läksin, ostsin Alice Springsist oma viimase raha eest bussipileti, tegin kaasa hunniku juustuvõileibu ja kohale jõudes ulatasin hosteli managerile tagatiseks oma passi, sest üüri tasumiseks mul enam raha polnud. Ma sain vaid loota, et saan läbi hosteli kiiresti tööle, sest telefonis justkui oli seda mulle lubatud. Praegu on aga Facebooki grupid ja tööpakkumised ja selliselt riskida polegi nagu enam eriti vaja. Sa saad juba ette teada, kas ja kus on tööd ja kas sind seal päriselt vaja on.
Tilliga. Kohtumine 13 aastat hiljem
Pärast hosteli külastamist sõitsin tunnikese veel edasi ühele jõeäärsele laagriplatsile. Sealt edasi selgitasin välja Victoria osariiki sisenemise ja väljumise tingimused. Kuna seal oli taaskord paar koroonajuhtumit ja Melbourne oli lockdownis, tahtsin olla kindel, et ma sinna kindlasti lukku ei jääks. Milduras käisin vaid tankimas ja kohvi ostmas ning šokeeriv ja kurvastav oli näha kõiki maske kandmas. Ma ei kujuta ette seda, et enamus maailma on juba üle 1,5 aasta sedasi elanudki. Mildurast oli vaid mõned kilomeetrid sõitu kui olingi juba New South Walesis jälle ja koroonapiirangud puudusid. Sõitsin Mungo rahvusparki. Sinna viis ilus punane tee. Kuna ma täpselt ei teadnud mis seal on ja kui kaua seal olla tahan, siis ööbimise pärast ei muretsenud, sest seal oli olemas ka paar laagriplatsi. Kohale jõudes käisin külastuskeskuses, mis kirjeldas aborigeenide lugu ja Mungo naist ja meest – vanimaid maailmas leitud inimjäänuseid (42 000 aastat vanad). Inglaste Austraaliasse saabumisel karjatati seal aga hulga lambaid. Jalutasin seal ringi ja kuna kiiret otseselt polnud, mõtlesin, et jään siis sinna ööseks ka ikkagi. Proovisin endale laagriplatsi broneerida, aga see osutus võimatuks. Kirusin natuke ennast ja süsteemi ning sõitsin siis kiiresti veel ka Hiina müüri/seina vaatama, mis on tuulemoodustis ja aborigeenide pühapaik ja võtsin suuna tagasi tsivilisatsiooni. Mõtlesin, et kui väga pimedaks läheb ja känguruid ikkagi palju tee peal on, siis magan lihtsalt kuskil tee ääres ja loodan, et mõnele pargivalvurile vahele ei jää. Mul oli umbes tund aega valget aega jäänud ja 2h reaalset sõiduaega. Pimeduse saabudes sõitsin jälle 60-70 km/h keset teed. Ümberringi tühjus ja känguruid pärast Mungo keskusest lahkumist oluliselt ei näinud. Ööbisin ühes väikelinna tasuta laagriplatsil, sõin õhtuks tuunikalavõileiba ja jõin teed ning läksin magama. Canberra oli ikka veel umbes 600 km kaugusel.
Lambalaut ja villa pügamise ruum. Kõige kiirem mees suutis 1892. aastal päevas 321 lammast ära pügada

Mungo oranžid vaated

Teeme siis nii, et tee peale ei hüppa!

Hiina müüri/seina vaade

Tund aega valgust kaks tundi sõitu
Järgmisel päeval oli jälle suur tühjus. Vaatasin kaarti ja elu põnevamaks tegemiseks keerasin vahepeal põhimaanteelt kõrvale, et rohkem näeksin, aga ei olnud sealgi midagi põnevat mu jaoks. Need tühjad maastikud ja väga väiksed väikelinnad enam ei paelunud. Ööbisin jälle ühe väikelinna laagriplatsil pärast mida maastik muutus. Järsku tekkisid puud ja mäed ning peagi juba jõudsingi Canberrasse.
Ühe väikelinna sügisene park

Teel Canberrasse nägin mitmeid emusid
Kohale jõudes ootas mind oma-küla-poiss Tauno. Nii tore oli kedagi kodust näha, eesti keeles jutustada ja tõesti nii rääkida, et teine inimene teab, millest räägid. Tauno oli kohalik giid ja viis mind Canberra teletorni ja mäe otsa linnavaateid vaatama, käisime öösel pildistamas ja pubis. Järgmisel päeval käisime parlamendihoones ja siis Tiidu, Satomi, Hana ja Keni juures. Veel üks inimene kodust. Jutustasime, rääkisime elust siin ja Eestis, mängisime lastega ja sõime pitsat. Õhtul käisime Taunoga kohalikus rokibaaris stand-up komöödiat vaatamas. Osa nalju olid päris head. Järgmisel päeval oligi aeg jälle edasi sõita ning Sydneysse minna.
Kaks Canberrasse kadunud eestlast Viljandimaalt

Teletornis
Sõit Sydneysse kestis umbes 3 tundi ja äkki olingi 6000 elanikuga Margaret Riverist jõudnud 5,5 miljoni elanikuga suurlinna, kus inimestel on kiire, linna sisse ja välja läheb vähemalt kolm sõidurida ja kus kohe kindlasti on aasta 2021...