27. aprill 2021

Märkamisi kuklapoolelt

Tihti kui kuskile sõidan ja rohkem aega omaette olla on, taban end mõtlemast, mis Austraalias kuidagi teistmoodi on. Sõidus olles luban, et panen need tähelepanekud blogisse ka kirja, aga siis jõuan sihtpunkti ja meelest need tähelepanekud läinud ongi. Kuni järgmise sõiduni.

Ükspäev toodi meile majja puid ja see tuletas neid kohalikke kiiksusid meelde jälle ja mõtlesin, et on aeg ära teha seda kirjatükk.

Kolisin vahepeal Dunsboroughst Margaret Riverisse, kus Nataliel ja Samil maja ja selles vaba tuba on. Kuna alanud on sügis ja Margaret River on oma ookeanile avatuse tõttu külmem kui Dunsborough, siis oli vaja maja kütmiseks puid tellida. Kui Natalie seda korraldama hakkas, arutasime kui palju puid tuleks osta ja Facebooki marketplacest puid otsides sattusime väga eriskummaliste mõõtudeni. Puid sai osta näiteks ühe aiakäru täie või Toyota Landcruiseri kastitäie. Kui lähemalt uurida, mis maht sellel Land Cruiseri kastil on, anti 2 mõõtu, nt 8x5. Mis see täpselt on, ei teagi lõpuks… Ilmselt pikkus korda laius jalgades. Sügavust ei peeta oluliseks… Sama selgus käis aeda mulla ostmisel. Aiakäru jagu ja seal oli veel ka „scoop“ võimallik osta, mida võiks tõlkida kühvliks vms, reaalsuses oli see aga suurem kogus – 300 liitrit või midagi sellist. Natalie küsis mu käest, mis ma arvan, palju puid vaja läheb, aga neid mõõte nähes ei osanud ma väga palju abi anda selles osas….
Land Cruiseri kastitäis ahjupuid

Lõhutud puud. Puu on nii tugev ja tihke, et kui neid halge veel väiksemaks üritada lõhkuda, siis õrnemalt lüües põrkab kirves, ilma puud lõhkumata, üles tagasi

Mis vanematest asjadest veel meeles on, on näiteks see, et kui Broomest tagasi Perthi sõitsin, nägin teel suuri nn ülemõõdulisi veokeid, mida saatsid saateautod. Tihti, kui nad vastu tulid, siis märgates saateautol silti „oversize load ahead“, võtsin sõidu natuke ettevaatlikumaks, aga midagi hullu tavaliselt polnud. Mujalgi neid suuri veokeid näinud. Ühel hetkel aga transporditi mingeid suuri masinaid, ilmselt kaevandustesse, mis enam ühele teepoolele kuidagi ära ei mahtunud. Saateautod tõmbasid tuledega ning alles siis sain aru, et midagi kahtlast on, tõmbasin tee äärde ja jäin seisma ning siis nägin vastutulevat masinat… see oli päris hirmus. Minu auto oleks ilmselt võinud veel selle alt läbigi mahtuda, aga jah. Õppisin neid silte natuke tõsisemalt võtma ja varakult tee äärde tõmbama.



Broomest naastes oli veel omamoodi naljakas see kui lõpuks järjekordsesse väikelinna jõudsin ja autot tankida püüdsin, aga seda teha ei saanud – kütuseauto oli too päev hiljaks jäänud, ning bensiin oli tanklast otsa saanud, diislit veel oli. Minu jaoks midagi sellist, mida ma oodata ei osanud.

Lisaks ülemõõdulistele veokitele liigub põhja pool ka palju „roadtraine“, need on siis suured rekad, millel on 3-5 järelkäru, kogupikkuseks umbes 35 meetrit. Nende autode suuruse tõttu on nende pidurdusteekonnad väga pikad ning väidetavalt kui nad vahel ka mõnele loomale (kängurule või lehmale) otsa sõidavad, siis jätkavad nad seisma jäämata oma sõitu ning nii saadavad mööduvaid sõidukilomeetreid tee ääres lebavad lehmade ja kängurute laibad.


Kurb asi, millest ma eriti kirjutada pole tahtnud on see, et siin Austraalias on kohutavalt palju narkootikume. Mitte ainult leebe kanep, aga ka palju muud „põnevat“ Mendelejevi tabelist…

Austraalia on tuntud kui „nanny state“, ehk nad muretsevad/hoolitsevad üle teatud asjade osas. Seda iseloomustab näiteks natuke see varasemalt kirjeldatud jutt laste kooli saatmisest ja sealt ära toomisest. Neid näiteid on veel, aga kohe ei tule pähe. Mis selle täielikuks vastandiks minu jaoks on, on aga see, kuidas koerad auto kastidesse aetakse ning siis nendega sõitma minnakse. Maal ja väikestes linnades on tihti näha naeratavaid koeri, keel vestil, uljalt sõidu suunda vaadates ja ilmselt tuult nautides. Mõni on rihmaga ikka auto külge kinni ka seotud, aga enamus on minu meelest täitsa lahtiselt seal.

Maragaret Riveris kõik kas surfavad või teevad joogat ning mediteerivad. Kui ühel esimesel hommikul siin üles ärkasin, siis oli Samil ja Natalil organiseeritud vibratsioonimeditatsioon, kuhu ka end kaasa pookisin. Hommikul oli väljas meeletu vihmasadu, läksime ühte puhkekülla/tallu, kus oli vana küün, millel oli ilus uus põrand ja katus ning bullerjani moodi kamin. Astusime tuppa, võtsime jalanõud jalast, haarasime nurgast mati, padja ja teki, viskasime kamina kõrvale pikali ning hakkasime vibratsioone ootama. Meditatsiooni läbiviija lõi vastu mingeid „trumme“ või plaate ja siis kumas erineval kõrgusel mahedaid „plõnnnnne“ ja „plõnnnne“. Me pikutasime, pool unes ja tajusime vibratsioone. Vihma tekitatud kaja oli kohati küll tugevam kui kuuldud „plõnnid“, aga huvitav kogemus siiski. Pärast meditatsiooni läksime samas kohas asunud kohvikusse lõunasöögile, kus kõik toit oli kohalik ja orgaaniline. Söömas oli palju noori peresid, sest siinsetele inimestele meeldib tarbida oma ja kohalikku ning seeläbi teenitud raha oma kogukonda toetama suunata.
Koeral oli päris lõbus. Kui mina oma lauaga rannale liuglesin, tuli ta väga rõõmsalt ka mind tervitama

Ülemisel pildil olev koer püsib laual kauem kui mina :)

Kindlasti unustasin umbes pooled tähelepanekud ja eriskummalised asjad ära. Kuna nüüd on Margaret Riveris elamise tõttu sõitmist rohkem ja ehk saan mõnel teisel korral jätkata... Muidu on elu suures osas sama. Käin tööl ja püüan endiselt surfama õppida. Olen teinud väikseid edusamme, väga tillukesi. Paar päeva tagasi sain endale lõpuks ometi ka algajale sobiliku surfilaua, mis hetkel, pärast 1,5 kuist treenimist edasijõudnute lauaga, tundub päris mõnus. Olen endiselt valgel vahul ja päris laineid imetlen eemalt. Ühel viimasel päeval enne hostelist ära kolimist käisin mina ja üks hollandlanna koos paari teise backpackeriga ühe austraallasse eestvedamisel ühel salajasel rannal surfamas. Parkisime end Sugarloaf Rocki juurde ära, võtsime varustuse ja asusime ranna poole teele – kõndida oli kuskil 15-20 minutit. Ilm oli pilvealgune ja kohati isegi natuke vihmane, kõndisime kuskil 10 minutit mööda kitsast matkarada põõsaste vahel ning siis laskusime rannale. Pidime natuke isegi ronima, kohati käed maha panema, surfialauad kaenla all, oli seda väga „huvitav“ teha. Rada oli äge, rand oli veel ägedam. Üksinda, ilma kohaliku inimeseta, poleks ma sellisesse kohta kuidagi sattuda saanud. Lained olid massiivsed, poisid püüdsid laineid ja meie hollandlannaga „mängisime“ lainete murdumise järel tekkinud vahul. Paar tundi vees, lõputud kukkumised ja rõõmsad tõusmised ning püsti jäämised. Ääretult äge emotsioon!

Enne kolimist Michealiga Torpedo Rockis. Droonipilt

Mu lemmikvõte. Pildi tegi Micheal drooniga

Micheali ja Samiga Margaret Riveri jõesuudmes

Margaret River (Pildi tegi Micheal)

Arbuusid Natalie ja Sami soolaleiva peol (mina elan ka siin nüüd)

Ööhakul pärast soolaleiba

Kuutõus Busselton jettyl
Teel salajasse randa

Poisid laineid püüdmas

Poisid laineid võtmas

Ja surfamas


Berto, Antoine ja teenäitajast austraallane Matt

Päikeseloojang Surfers Ponitis

Sügis tuleb. Caves road



Nii ma siin vaikselt kulgen. Mõtlen, mida edasi teha, aga ei ole midagi kindlat veel otsustanud. Natuke vaatan ka seda, kuidas ilm on. Käes on sügis ning ilmad on vähe jahedamad ja vihmasemad. Talvel pidi üle päeva sadama... Elame-näeme.

7. märts 2021

Mõnusad argipäevad

Vedas! Meie lockdown piirduski vaid 5 päevaga, sest meie piirkonnas rohkem positiivseid juhtumeid ei tulnud. Perth ja selle lähiümbrus olid veel nädala jagu lockdownis koos maskikandmise kohustusega, aga pärast seda läks ka seal kõik normaalseks tagasi. Nüüd on suurem kohustus kasutada äppi oma liikumise jäädvustamiseks (väike vandenõuteoreetik minus on natuke häiritud sellest, aga parem oma liikumisi jälgida kui terve (osa)riik lukku jälle panna). 

Muus osas on elu täitsa tavaline jälle. Käin viis päeva nädalas tööl, vahel püüan natuke surfamas käia. Pärast lockdowni käisime Valentine’iga korra Perthis, sain Arno ja Michaeliga kokku. Ilmad olid kuumad, käisime põhimõtteliselt lihtsalt söömas, linna peal jalutamas ja poodides natuke. Ühel vabal esmaspäeval käisime töökaaslastega Fishbone’i veinimõisas lõunal ja õhtul hostelikaaslastega pastat söömas. Tegemisi ja toimetamisi on olnud rohkem. 

Kui jaanuari lõpus minu ja Arno sünnipäeva lõunal käisime, otsustas Michael, et talle siin Dunsboroughs meeldib ja tuleb ka siia elama mõneks ajaks. Nüüd ta ongi siin, elab minuga samas hostelis, käib seal restoranis tööl, kus lõunal käisime ja naudib elu. 1. märtsil tähistasime ka tema sünnipäeva, Meelup farmis jälle, päev varem käisime Aravina veinimõisas pitsat söömas ja muusikat kuulamas. Hiljem väisasime veel mingit kunstifestivali Dunsboroughs, kus müüdi jäätist ja suhkruvatti, bänd mängis ja tundus, et kogu linn oli kohal. Ahjaa, esimest korda pärast 2019/2020 aastavahetust nägin ka ilutulestikku. Täitsa ilus oli. Hästi tore olnud olnud. Kuna Michael on aktiivse eluviisiga ning pigem ei viitsi hostelis pidevalt istud ja õlut juua, siis on mul lõpuks ometi seltsiline, kes on nõus surfama minema nendesse väikestesse lainetesse, kus päris surfarid veel märjakski ei saa. 
Õites Aravina
Muusikat nautimas
Miriam, Natalie, Michael ja mina Aravinas pitsal ja veinil




Michaeli sünnipäeva tähistamas
Samiga
Vaade Eagle Bay pruulikojast
Ühe korra käisin hollandlastega ühes suuremate lainetaga rannas, aga see oli minu jaoks ikka liig, mis liig. Surfamise proovimisest loobusin juba liivale minnes (kuigi nad ikka julgustavalt kutsusid mind kaasa), aga ma mõtlesin, et see surf oli ikka liiga suur mu jaoks. Käisin siis omapäi kaldal hulpimas, et end lauda ja kalipsot proovida. Esimese 5 minutiga viisid lained mu vette mindud kohast eemale kivide vahele. Oli natuke hirmus ja raske, aga sain tagasi ikka. Siis otsustasin natuke puhata ja veelkord proovima minna, siis läksin kaugemale ja jälle viisid lained mind kividele (rannaga paralleelselt). Seekord oli aga hirmsam ja ohtlikum kuna olin suuremate lainete vahel ja kivine… natuke lolli olukorda olin end pannud ja tegelikult oleks väga halvasti võinud minna. Õnneks võetud surfitunnid tulid abiks ja suutsin lainete alla sukelduda ja välja saada lõpuks ikkagi. Kaldale jõudsin küll hingetuna. Viis minutit hiljem tuli üks hollandlanna välja, nuttis. Ka tema jäi samas kohas lainete ja kivide vahele, õnneks sai ka tema välja, aga olime ilmselt mõlemad targemad selle päeva lõpuks. Rannast ära läksin ja vett vaatasin, siis mõtlesin endamisi, et kuidas ma üldse sinna minna julgesin, need lained tundusid üüratud mu jaoks. 
Kui surfaritel on pidupäev
Smith's Beach
Kisub tormiseks
Rannal sõpru oodates
Michaeliga oleme aga kaks korda käinud valge vahu peal harjutamas. Olen väga rõõmus olnud, et viimaks ometi saan omapäi vette. Õnnestub ka laineid püüda, aga püsti ma oma surfilaua peal veel ei saa. Minu laud on palju väiksem ja teisest materjalist kui surfitunnis kasutatav ja sellega tasakaalu saavutada on märksa keerulisem. Samas vees manööverdada on minu lauaga palju lihtsam. Kui reede hommikul jälle Smith beachile läksime, siis olid surfamise olud segased ja mõtlesime, et lähme lihtsalt vaatama, et kuidas on ja kas on midagi teha. Vees olid veel mõned inimesed ja minu jaoks oli laineid küll. Natuke rasked olud olid, sest tuule suund polnud parim, aga lõbu oli laialt. Kuna läksime pigem hilja, siis kaua olla ei saanud, sest pidin lõunaks tööle minema. Tulin veest rõõmsalt välja ja asusime auto poole teele. Märkasin aga, et ka teised surfarid (meid polnud palju selle koha peal), tulid veest välja ja kõik vaatasid vee poole. Ütlesin Michaelile, et ma arvan, et nad nägid „midagi“. Küsisime siis ja tuligi välja, et kaks surfarit nägid umbes 2 meetrist haid nendest viie meetri kaugusel. Liigiks arvati olevat Bronze whaler, mis ei ole inimese jaoks kõige ohtlikum. Aga ikkagi… minust oli see hai ikka tükk maad kaugemal olnud, aga… ma ei tea kui lähedal või kaugel üks hai olla võiks. 


Hetk enne laua liivas pidurdumist ja minu kui libeda hülge laualt liivale liuglemist


Väsinult aga rõõmsalt veest väljas

Praegu olen aga mõnusalt elu nautinud ja hästi tore on olnud.

3. veebruar 2021

Lugu klaaskuulist

10. jaanuari hommikul sõitsingi juba väiksele roadtripile. Valentine oli juba reedel lõuna poole sõitnud, et kohtuda perega, kelle last ta esimese lockdowni ajal hoidnud oli. Mina sõitsin pühapäeva hommikul talle Demarki’i järele (u 330 km ja 4h sõitu). Denmark oli ootamatult külm! Ise ka ei usu, et olen siin nende kolmekümnekraadiste soojadega peaaegu ära harjunud. Olime pärastlõunal Denmarkis, sõime varase õhtusöögi ja otsustasime tasuta laagriplatsi sõita. Soovisime enne pimedat kohal olla ning napilt enne päikeseloojangut linnakesest lahkudes, olime ilusti ajas. Jõudsime laagriplatsi, kus oli päris palju inimesi ja üks telk sildiga camp host. Ma mõtlesin, et see on mingi nali ilmselt, et ilmselt seal telgis on mõni igavene rändur, kes käib päikese järgi ja enamuse oma elust põõsas elab.
Denmarki surfarid
Pilvealune
Camp hosti telgist tuli välja aga naine, kes oligi laagri korrapidaja ning teatas meile, et plats on täis ja minge mujale. Nagu needus. Me Valentinega oleme mõlemad parajad viimase minuti inimesed ja nii me siis pimeda saabudes tagasi Denmarki poole sõitma asusime. Ma peatusin üks hetk tee ääres kinni ja hakkasin googeldama, et aru saada, kuhu laagri korrapidaja meid saatnud oli. Mingit vettpidavat infot me selle kohta ei leidnud, aga mingi veebilehe järgi pidi tee ääres oleme puhkeala, kus võib vajadusel öö mööda saata. Panime siis kottpimedas Google mapsi oma sihtkoha sisse ja asusime uuesti teele. Kohale jõudes leidsime tee äärest teetööde punkti, kus oli parkida võimalik ja kuhu olid ööseks teetööde masinad jäetud. Kuna meil paremat kohta polnud, parkisime end sinna ära ja mõtlesime, et jääme siis ööseks sinna ja lähme päikesetõusu paiku ära. Pärast sobivate parkimiskohtade leidmist avasime veini ja ajasime natuke juttu ja magama minnes panime äratused kella kuueks.

Tere hommikust
Kuskil enne viit natuke ärkasin mina esimest korda üles, sest selline tunne oli, meist sõidab iga hetk suur lennuk üle. Tegelikult aga olime lihtsalt teele niivõrd lähedal, et kui rekad meist mööduma hakkasid, siis oli müra nii suur, et unesegasena ehmatas ikka korralikult ära. Nii ma siis keerasin seal rahutult külge ja ootasin, et kell juba kuus saaks. Valentine magas sügavas rahus õndsat und. Siis aga kui kell kuus sai ja esimene äratus käis, sõitis meie platsile teetööde auto. Ma ajasin siis Valentine’i üles, et lähme ära enne kui keegi küsima hakkab, miks me seal oleme. Me polnud päris kindlad, et see peatuspunkt ikkagi ööbimiseks legaalne oli…

Sõitsime edasi Albanysse, kus otsisime ühe pargi ja tegime endale mõnusa hommikusöögi koos kohvi ja praemunadega. Kuna päev oli varase alguse saanud, tundus, et saame päris palju ette võtta. Läksime siis mingeid randu vaatama kui ühel hetkel ma Valentinele ütlesin, et sorry, ma ei saa midagi teha enne kui ma natuke magada saan. Ma olin kohutavalt väsinud, üle selja jooksid pidevad külmavärinad ja tuju oli alla arvestust. Läksime tagasi minu auto juurde ja ronisime magama. Poolteist tundi hiljem oli olemine palju parem ning Albanyga tutvumine sai päriselt alata. Sõitsime ringi, vaatasime randu ja käisime linnas kohvikus lõunasöögil. Kuna minu Broome’i reisikaaslaed Sam ja Natalie ka samas kandis olid, siis plaanisime seekord laagrisse varem minna ja ühiselt laagerdada. Pärast lõunasööki läksime poodi ja siis veel ühele väiksele matkarajale paariks tunniks ja seejärel laagrisse. Jõudsime õnneks õigel ajal, saime nii enda kui Natalile ja Sami autodele kohad ja läksime randa päikeseloojangut vaatama.
Hommikusöök
Mänguhoog

Ämmelgas
Need värvid
Seda rada kõndisime




Rannas liitus meiega üks Türgi taustaga sakslane, kes oli kuskil sisemaal pikalt tööd teinud ja polnud ammu teisi backpackereid näinud. Laagriplatsis oli meie kõrval veel üks punt reisiselle ja õhtu oli lõpuks väga tore ja rahvusvaheline. Ümber ühise laua istusid inglane, punt prantslasi, lähis-ida taustaga brasiillane, prantsuse-marokolane, Türgi taustaga sakslane, Portugali taustaga belglane ja eestlane. Teemasid ja nalju oli igasuguseid ning väga tervitatav oli kuulda, et usust, nahavärvist ja kommetest räägiti otse ja ilma ilustamata. Sakslase Türgi taust oli seotud veel kurdidega ja kultuuriõpetuse tund oli suur, kuigi selleks, et kõigest päriselt lõpuni aru saada, liiga lühike. Südamest ajas naerma brasiillane kui ta rääkis, et nad lapsena olid isaga kuskil põõsas passinud ja vaadanud, kuidas gringod paraplaaniga lendamas käisid ja vahel oma lennu põõsastes lõpetasid, mis peale nad siis naerdes tõdesid, et gringod läksid näost valgemaks kui nad enne Brasiiliasse tulekut olnud olid…
Päikeseloojangut oodates
Öö
Järgmisel päeval käisime Rohelisi basseine vaatamas (Green Pools). Kuna Denmark ja Albany on nii kaugel lõunas, et sealseid tingimusi mõjutavad külmad Antarktika tuuled ja veed, siis ujuma me ei tikkunud, aga rannad olid imeilusad, vesi võimas ja loodus näitas ka ilusa päikesepaistelise ilmaga oma täit jõudu. Pärast basseinide külastusi käisime ühes rannas külma dušši all ning läksime tagasi laagrisse. Too õhtu hakkas aga sadama ja külmad tuuled ei lasknud meil kaua sotsialiseeruda. Hommikul sõin koos teistega hommikusöögi ning sõitsin tagasi Dunsboroughsse, sest pidin õhtul tööle minema. Teepeal ostsin ühest talust imemaitsvaid punaseid kirsse ning õhtul tööle minnes oli tunne päris hea. Hostelis ja Dunsboroughs on mõnus elada, aga kõigele on vaheldust vaja. Eriti kui igapäevaselt pead-jalad koos elada ja 60 inimese soovide ja vajadustega arvestama peab.
Basseinide juures


Ainuke kaaslane sel rannaribal

Kivikuninganna I
Kivikuninganna II
Taevas läks justkui suitsuseks. Mis see lõpuks oli, ei teagi

Sain viimaks kängurud ka pildile
Natuke punast teed jälle
Vahepeal midagi väga palju muud ei toimunudki. Ahjaa, 24. jaanuaril oli staffipidu, kus käisime rannas ja siis hiljem olime oma restoranis, kus meie naabrid meile süüa tegid. Peojärgselt võtsin end kokku ja ostsin endale surfilaua ja kalipso ära, nüüd püüan surfama jõuda jälle. 26. jaanuaril tähistati Austraalia päeva, mis aborigeenidele tähendab nende maa kaotust ning mulle tundus kohatu mingit pidu see päev teha. Käisin Sugarloafi kivi juures päikeseloojangut vaatamas ning pilte tegemas.

Loojang
Sugarloaf rock
Kuuvalgel majakas
Kätte hakkas jõudma minu sünnipäev. 1. veebruariks olin plaaninud veinimõisate külastuse koos Valentine’i ja Meriliniga, lisaks olime Broome’i pundiga arutanud, et võiks koos midagi teha, et kas 30.-31. jaanuaril või siis 6.-7. veebruaril, mil on Arno sünnipäev. Ma eelistasin veebruari nädalavahetust, aga kuna teistele sobis paremini nädal varem, siis läksime 31. jaanuaril üheskoos Meelupi farmi lõunasöögile. Tujud olid kõigil ülevad, ilm ilus, istusime lauda ning degusteerisime veini, mida tellida plaanisime. Kui kõik kuus inimest ühisest klaasist lonksu võtnud olid, tegime koroona-nalju, et see oli küll „hea mõte“ meil, mis peale kelner ütles, et uudistes oli öeldud, et Perthis oli üks positiivne koroonajuhtum avastatud. See oli nagu ämber külma vett. Olime pea 10 kuud elanud justkui klaaskuuli sees… inimestevaheline viiruse levik saadi esimese lockdowniga pidama ja ainsad positiivsed koroonajuhtumid Lääne-Austraalias olid reisidelt koju naasvad inimesed, kes pidid kohustulikus korras riiklikult organiseeritud karantiinis olema kuni kõik testid negatiivsed on. Aga selle ühe juhtumiga meie koroona-vaba aeg lõppes. Teadsime, et piirangud saavad olema karmid ja üldse… oeh...
Üks klaas
Alguses kõik ütlesid, et ei loe uudiseid ja naudime lõunasööki ja mis me ikka teha saame. Mingi hetk tuli teine kelner, kes ka midagi koroona kohta ütles ja tema juba teadis, et toimumas on pressikonverents. Mõne aja pärast siis võtsid kõik telefonid välja ja vaatasid, et mis siis ikkagi toimub. Minul olid juba töölt uudised, et järgmised 5 päeva oleme tõenäoliselt suletud, ametlikult oli kinnitatud, et õhtul kella kuuest hakkab esialgu esimene viiepäevane lockdown, kodust tohib minna maksimaalselt 5 km kaugusele trenni ja hädavajalikke toiminguid võib tegema minna vaid maskiga – poodi, apteeki jne, restoranid, pubid, trennisaalid ja mänguväljakud lähevad kinni jne. See positiivne koroonajuhtum oli karantiinihotelli turvamees. Ehk siis keegi, kes puutus reisilt tulnud inimestega otseselt kokku.
Micheal, Natalie, mina, Simone, Sam ja esiplaanil Arno


Sõime siiski lõunasöögi rõõmsalt ära, käisime veel hosteli juures rannas ning siis läksid kõik oma teed. Lockdown oli alanud. Hostelis oli kõigil hea tuju – nii mõnigi oli väikest puhkust soovinud ja viis päeva tundus päris paras aeg. Nii siis hostelis muusika mürtsus, võeti napsi ja oldi heatujulised. Siis tuli kohale aga purjuspeaga omanik, kes tõmbas kõlaril juhtme seinast ning ütles, et oleme kõik idioodid ja ei saa aru kui tõsise olukorraga tegemist on. Tekkisid väiksed vaidlused ning mingi aeg istus omanik koos backpackeritega napsi võtma…. Kogu see olukord oli absurdne. Põhiline probleem oli selles, et muusika oli liiga vali ja üldiselt pidanuksime olema natuke vaiksemalt ja endile mitte tähelepanu tõmbama. Selle asemel, et sedasi öeldagi, muutus olukord ebameeldivaks. Nüüd oleme 2 päeva vaiksemalt istunud, joogat teinud ja võrkpalli mänginud.

Sünnipäev läks rahulikult Da Vinci koodi lugedes. Enne südaööd toodi mulle kooki ja lauldi ka.

Puu all võrkkiiges sünnipäeva pidamas
Iseenesest oli ja on kõik hästi ja tore, aga meel läks jälle natuke nukraks. Töölt tulid juba uudised, et isegi kui lockdown vaid viis päeva on, siis restoranidele jäävad ilmselt ka hilisemaks karmimad piirangud nt täitumuse osas jne, mis tähendab seda, et töötunde saab vähem olema… Ma ei ole otseselt mures eesootava osas, aga natuke kurb on. Meie klaaskuul läks katki.