19. august 2018

Kuidas ma Kazbekil käisin ehk tunne oma hirme II

Aeg möödub, kott, mis pole enam nii küsiva näoga, on ära pandud ning emotsioonid tasahilju kulunud. Lugu jätkub.

Osa II 3300 m, kivimets, pearinglus, mägede hirm

Kuna öö oli soe ja ilmselt kogetu mind mõnevõrra ärevaks teinud, siis uni oli rahutu. Võimalik, et oma osa oli ka 2800-l kõrgusmeetril ehk kuigi hästi ma too öö ei maganud. Hommikul ärkasin raskustundega ja mõtlesin, et kas kõik need matkahommikud sellised saavadki olema? Väike hirm, ebamugavustunne ja magamata öö pole just ideaalne algus päevale.

Sõin hommikuks kaasatehtud pudrusegust valmistatud putru (tegin mingigripi kottidesse 2 päeva pudrusegu, mis koosnes kaera- või neljaviljahelvestest, rosinatest, soolast ja kaneelist). Pärast hommikusööki pakkisime asjad ning asusime teele. Hommikune start oli planeeritud vist poole üheksaks, aga liikuma saime reaalselt üheksa läbi.

Kui teele asusime, läks meel juba tükk maad rõõmsamaks. Jalge oli ilus maastik, ei pidanud otseselt ronima ega laskuma ja sai mõnusalt kõndida. Päike paistis, mäed olid suured ja avarad. Kuidagi meeldiv oli kauguses, teisel pool orgu, näha sinist kilet ja selle läheduses seisvat valget laiku – ehk siis eemal paistis järjekordne lambakarjus oma kileonni ja karjaga. Olgugi, et inimest näha polnud ja reaalselt oli ta väga-väga kaugel, mõjus lohutavalt teadmine, et me pole mägedes päris üksinda.
Päeva algus ja ilus maastik
Priit
Martin ja Priit
Esimene paus
Kõndisime, saime jälle käia traaversit, kuni kivimetsani. Hiljem selgus, et tegelikult kogu ülejäänud rada kuni lumeni oligi kivimets. Tol hetkel tekitasid aga esimesed eesseisvad kivid lihtsalt uue kogemuse ja emotsiooni. Enne tõusuga alustamist oli väike paus ja tekkis mõiste „sugameeter“ – Martini seatud distantsid osutusid pisut pikemaks kui GPS arvutas ja hiljem tegime nende sugameetrite üle veel palju nalja.

Ees oli umbes 150 meetrit küllalt järsku tõusu mäe küljest murdunud kivide vahel. Esimest korda tekkis küsimus, millal või kust need kivid alla kukkusid? Kas koos kevadise lumesulamisega või juba kunagi ammu… üsna kiirelt oskas silm hakata eristama värskemaid ja natuke vanemaid kive. Natuke kõhe tundus kuid teistel paistis kõik korras olevat ja väga palju ma nende kivide murdumiste ja veeremiste peale mõelda ei tahtnud.
Kivimets
Tõus oli taaskord raske. Et omas tempos üles poole rühkida, jäin kiirelt grupis viimaseks. Oli raske kuid siiski tehtav ning tuju püsis positiivne. Jõudsime ühe suure kivini ja tegime seal väikse pausi. Istusime, sõime, jõime, tegime pilte ja läksime edasi. Siis juba astusime konkreetselt mööda kive ja maad nagu väga polnudki. Siis vahepeal tuli jälle natuke maad ka ja nii muudkui edasi. Ühel hetkel sain aru, et vaimselt on väga raske minna edasi kui näed kaugel kuru, millest pead üle minema, kuid mis hoolimata suurest pingutusest ometi oluliselt lähemale ei tule. Rühkisime aga muudkui edasi ja edasi kuni järgmise pausini. Positiivsus näitas hajumise märke. Järgmisesse puhkekohta aga siiski jõudsime. Sõime ja jõime natuke. Mul hakkas aga vesi otsa saama... Justkui pidi olema lühike päev või pidi rajal olema mingi veekogu, kust vett võtta vms ning seetõttu ei hakanud hommikul ülearu vett kotti panema. Looduses aga vett polnud ja minu pudel oli tühjenemas. Paus ise oli selline… vaikne, ilmselt olid kõik juba mõnevõrra väsinud ja midagi väga head öelda polnud. Martin küsis siis, kas kellelegi juba süda ka paha on, et oleme jõudnud 3200 meetri peale ja sellises kõrguses võib enesetunne juba päris halvaks minna. Eriti kui aklimat ka väga lihtsalt ei tule. Selle peale meenutati teisi mäes käimise lugusid, kus ja kunas kellelgi paha oli hakanud. Ma olin vait.

Asusime taas teele ja mina jäin kohe teadlikult viimaseks. Mingil hetkel tundsin, kuidas pea natuke ringi käib. Mõtlesin, kas kujutan seda kõike endale eelnevalt räägitu põhjal ette või on päriselt paha? Tundsin, et vett olin ka vähe joonud ja… igatahes ütlesin enda ees kõndivale Elele, et mul käib pea natuke ringi ja et ta mul igaks juhuks silma peal hoiaks. Vahepeal vaatasin siis tagasi ja mõistsin, et mäed tekitavad minus hirmu. Ringi käivas peas kajasid Martini sõnad 3200 meetrist ja hirm süvenes. Seda hirmu on imelik isegi kirjeldada... Mida ma seal tundsin? Nüüd tagasi olles, kui kirjeldasin teistele mägedes käinutele, mida tundsin, kasutati tekkinud hirmu kirjeldamisel mõistet „lõksus“. Täpselt! Tagasi vaadates mäed justkui sulgusid mu taga. Ära minna polnud võimalik, ainult edasi –olgugi, et enesetunne kehv. Igatahes teavitas Ele  mu ringlevast peast omakorda ka Martinit ja siis mingil hetkel soovitasid nad mul pausi teha ja koti maha võtta. Ees oli esimene lumi ja lume sulamisest tekkinud väike veenire, kust sain täita oma joogipudelit. Puhkasime seal ja äkki tuli tagasi ilma kotita Priit. Ta arvas, et tuleb ja proovib natuke kerge kotiga käia. Siis võttis ta mu koti ja kandis seda vast umbes 100 m laagriplatsi poole. Laager oli lähedal.  

Taas igal ühel oma kott seljas, jõudsime lume ääreni. Paistis järveke ja kiviväli ning kuskil seal vahel pidi ka meie telkimisplats olema. Laskusime lumest (minul läks see naatukene lihtsamalt kui ma peale vaadates kartsin) ning jõudsimegi laagrisse. Kiviväli. Eemalt paistnud järveni oli veel natuke maad, aga laagrile lähemal oli tükike lund ja selle all lomp, kust söögiks-joogiks vett sai võtta. Päris mõnus. Hommikuks oli sulanud vesi sealt lombist juba ära voolanud.

Panime telgi püsti, olime jõudnud 3300 meetri peale. Kuna eelmisel ööl oli telk sattunud mingi muhu otsa, siis sel ööl kaevas Priit natuke telgi all olevat maad ja sättisime mõned lapikud kivid sedasi, et saaksime enam-vähem normaalselt magada. Kui telk püsti oli ja riided vahetatud said, tegin endale lõunaks puljongit ja näkileiba suitsuvorstiga ning hiljem veel ka tassi teed. Hea viis vedelikku tarbida. Pärast lõunat tuli uni ja magasin telgis ilma magamiskotti pugemata kuni külm hakkas. Siis soovitasid kogenenumad mul aklimatiseerumise soodustamiseks piirkonnas rahulikult ringi kõndida. Otsustasin nõu kuulda võtta, käisin vett toomas ja püüdsin koguaeg mitte pikali olla. Mingil hetkel tegin õhtusöögiks Tacticali ja vaikselt tuli aeg magama minna. Leppisime hommikul stardi ajaks taaskord umbes kella üheksa ning läksime magama. Telgiööd hakkasid kõik võrdlemisi varakult – nii umbes 21 paiku.   

Kivine laager
Pikali heites tundsin, et kehas on väike külmavärin sees – olin oluliselt läbimõtlemata riietuses väljas seisnud ja juttu ajanud. See väike külmavärin aga kasvas, tunnid möödusid ja ühel hetkel oli mul juba põrgulikult külm. Kuna eelmisel ööl oli palav olnud ja kõrguste vahe nüüd nii drastiline ka polnud, siis algul ei saanud ma aru, miks nii jube külm on. Siis taipasin, et mul võib palavik olla. Natuke kannatasin ja siis võtsin ibumetini, mõtlesin, et kui mul tõesti palavik on, siis hakkab varsti hea. Umbes tunni aja pärast jäin magama ja peagi hakkaski palav. Hommikul kella seitsme paiku ärgates kuulsin, et teised juba toimetavad. Virgusin ning ütlesin, et mul oli öösel palavik, mispeale otsustati veel mõned tunnid magada ja vaadata, kas olemine läheb paremaks.

Paar tundi hiljem ärgates oli enesetunne parem. Rinnus küll pitsitas, aga palavikku polnud ja okei oli olla. Arutasime, kas lähme edasi või peame ootama kuni tervis kõrgusega kohaneb ja pitsitustunne kaob. Arvamusi oli mitmeid. Kas pitsitus rinnas on okei või mitte? Igatahes pakkisime asjad ja hakkasime minema. Kuna ees ootas vaid 200 meetrit tõusu, mõtlesime, et lähme sealt kiviväljalt natuke edasi ja enne tõusu alustamist vaatame, kuidas mul enesetunne on. Kui endiselt kehva, jääme laagrisse, kui hea, tõuseme ja lähme 3500 meetri peale laagrisse.

Asusime kõndima. Grupi liikumine tehti ka ümber – ees läks Olavi, siis olin mina ja minu järel teised. Nii liikus grupp koos ja minu tempos. Algul oli mul natuke halb tunne sellepärast, et nad minu järel ootama peavad, aga meel oli rahulikum ja igasugune hirm väiksem küll.
Pärast kivivälja ja väikse kuru ületamist vaade avardus. Taas paistsid ilusad rohelised mäed, silmapiir oli kaugel ning lõksus olemise tunne vähenes tunduvalt. Mäed meenutasid Norrat ning see tunne oli kodune mitte hirmus.

Taamal paistev avarus
Pärast kivimetsi jõudsime väiksele platoole, puhkasime ja otsustaime tõusma hakata kuna enesetunne oli võrdlemisi hea. Tõus oli puhtalt mööda kive, vahepeale mõned lumelaigud. Heili õpetas mind kividel ja lumel käima: kuidas jalga maha lüüa, kuidas lumelt lahkudes ja kividele jõudes saapaid puhastada jne. Ühel hetkel jõudsimegi siis umbes nii kõrgele kui kõrgel pidi meie laager olema. Laager pidi kas järve või jõe ääres olema, mida me aga ei näinud, oli järv või jõgi. Siis otsustasid poisid, et panevad kotid maha ja lähevad luurele – kuskil see järv või jõgi ometi olema pidi. Naised jäid maha. Istusime seal siis, puistasin südant oma hirmudest ja emotsioonidest ja hakkas kergem. Ka teistel oli raske. Siis tulid poisid tagasi, kes leidsid nii järve kui jõe ning asusime uuesti teele.
Hetk enne luurele minemist
Enne laagrisse jõudmist kogunes mäele „mõnus“ pilv, mis ähvardas enne maha sadada kui meie laagrisse jõuame. Laagripaigaks valiti jõeäärne plats, kuhu ka telgid üles seadsime. Järgnes juba tavapärane rutiin- puljong, Tactical. Nüüd olin juba ise teadlikum ja püüdsin telgi ümber natuke ringi käia, et kõrgusega paremini harjuksin. Ühel hetkel ütles Martin, et loodame, et hommikul on ilm ilus, sest selliste pilvedega me üle kuru minna ei saa. Selgus, et ületada tuleb mingit järjekordset kuru. See jutt tekitas minus lootuse, et äkki on paha ilm nüüd paar järgmist päeva ja me lähme tuldud teed (või natuke erinevat) tagasi.
Pilved kogunevad
Laager leitud jõe kõrval
Ühel hetkel hakkaski sadama ja põgenesime telkidesse. Priidul oli kaasas e-luger, mida ta ka minuga jagas ning nii me siis istusime telgis – mina lugesin raamatut, tema kuulas telefonist tarkade klubi. Siis hakkas äikest lööma ja midagi sadama. Kui väljas oli rahulikumaks jäänud, piilusime välja – maapinda kattis lumi!

Õhtu saabus ja aeg oli magama minna. Uinusin, lootes, et ilm ei selgine ja järgmine kuru jääb ületamata.

1. august 2018

Kuidas ma Kazbekil käisin ehk tunne oma hirme

Tagasi. Kott on küsivalt keset põrandat kummuli vajunud… Kuhu edasi? Esialgu oli plaan (matka) kokkuvõte kirjutada hiljem. Hiljem kui emotsioon on lahtunud ja järele on jäänud ratsionaalsed mõtted, tunded, mälestused. Aga ei saa. Õues on palav nagu Gruusias, kõlaritest kostub Batumi rõdul kuulmismeeli paitanud Irakli Charkviani ning tundub, et on õige mõtted kirja panna just nüüd, värskelt.

Osa I Valka-Riia-Istanbul-Tbilisi-marsutka-karjus. Hirme veel (eriti) pole.
13. juuli varahommikul viis isa mind Läti Valka bussi peale. Enne reisi süvenes üha enam tunne, et ma ei taha tegelikult minna. Vanemate juures oli ilus, suur ja soe suvi. Vaarikad ja maasikad valmisid, kõik oli hea ja rahulik… Tundsin, kuidas enne starti pinge muudkui kogunes. Märtsis alanud põlvevalu polnud kadunud ning ettevalmistus matkaks oli sellega luhta läinud. Meel oli mõru. Kõige lõpuks tegin viimsel õhtul kodus olles filmiliku õhulennu kui koerale, kes mul rihma otsas oli, lendava taldriku viskasin ja see pisut kaugemale lendas kui rihm võimaldas. Olgu öeldud, et koer on meil tugev ja tõenäoliselt suudaks vabalt kelku vedada jms. Igatahes lendas lendav taldrik pisut liiga kaugele, mina olin natuke liiga aeglane ja nii ma siis „sukeldusin“ ja oma haige põlve otsa veel ühe korra maandusin.

Tagasi 13. juulisse. Hirme mul siis rohkem ei olnud kui see, et põlv ja ma ise vastu ei pea ja mäel kuigi kaugele ei jõua. See kõik tundus piisavalt ebameeldivana ja piisavana, et koju jääda. Aga ei jäänud. Läksin Riias lennuki peale (bussijaamast lennujaama sain kenasti linnaliini bussiga nr 22). Lend läks sujuvalt ning jõudsingi Istanbuli, kus mul oli umbes 8 tunnine ümberistumine. Istanbulis oli ümberistumine ka Priidul, minu telgikaaslasel. Natuke Priiduga aru pidanud, otsustasime ümberistumise ajaks siiski Istanbuli linna peale minna.
Kõik läks sujuvalt. Istanbul oli kuum ja päikseline. Meie plaan oli mõni samm jalutada ning sööma minna, mis ka õnnestus. Mõne tunni, söögi, kosutava õlu ja smuuti järel oli aeg seada sammud tagasi lennujaama.
Istanbuli õunatee
Kommilett
Lend Tbilisse läks ka hästi, Priit oli ööbimiskohaga diili teinud ja kell 3 või 4 varahommikul kui maandusime, ootas meid takso, mis meid hotelli viis. Läksimegi „koju“, pessu ja magama. Hommikul oli hommikusöök, mis koosnes kohvist (lahustuv), munast, Gruusia leivast, vorstikestest, juustust ja lõunamaisest kurgist-tomatist. Pärast hommikusööki magasime lõunani.

Pärast lõunani veninud uinakut läksime matkaks gaasi ostma, see oli meie teistest varasemalt jõudmise tõttu kõige tähtsam ülesanne. Olin lendude ja sõitude ajal Priidule rääkida jõudnud kuidas me 2016. aastal Moskavas käisime ja kui klaustrofoobiat tekitavalt sügavad metrood seal on… Gaasi ostmiseks pidime sõitma metrooga, kõik tundus hea ja tore kuniks ma olin astunud liikuvale trepile, mis metroo juurde viima pidi. Uuh. Hea, et ma poole trepi pealt paaniliselt üles jooksma ei hakanud - metroo oli nii sügav, et trepi lõppu näha ei olnud… õudne. Jube hirm. Suutsin siiski metroosse astuda ja gaasijahile minna. Kui gaas käes, oligi juba lõunaaeg käes ning läksime vanalinna. Valisime ühe baari ja tutvusime Gruusia köögiga - marineeritud kapsas, köögiviljavalik (neile meeldib koriander!), šašlõkk… Kõik oli mõnus, baaris oli ka konditsioneer. Linnas oli umbes 34 kraadi sooja. Pärast lõunat sõitsime gondlitega mäe otsa ja kõndisime alla, kuigi organiseeritud ja uuriv meie vaatamisväärustega tutvumine polnud.
Tbilisi
Pärast jalutuskäiku oli taas aeg korra istuda (kuumus oli suur ja väsitav) ning siis hakkas sadama. Korralikku ja paksu äikesevihma! Kui vihm natuke järele oli jäänud, otsustas Priit minna väävlisauna ja mina läksin jalgpalli 3.-4. koha mängu vaatama. Saun lihtsalt ei tundunud ilma arvestades õige kohana mu jaoks. Õhtul saime Priiduga jälle kokku ja läksime hotelli. Taksoga, sest metroosõiduks ja järgmiseks klaustrofoobiaringiks olin ma liiga väsinud. Hotellis pakkisime kotid ja läksime magama, hommikul pidid ka teised jõudma: Martin, Olavi, Heili, Heli ja Ele.

Hommikul tegin veel viimase kiire ja sahmiva pakkimise (pinge kasvas. Kas põlv peab vastu? Kui kaugele jõuan? Kas süüa on piisavalt? Kas varustus on piisavalt soe?....).
Igatahes kell 9 turul/bussijaamas me teistega kohtusime ja marsutkat otsima asusime.

Teekond matka algusesse
Marsutka, kuhu mahutati meie 7-liikmeline seltskond ja 2 itaallast, maksis 20 lari inimene (jagada umbes 3-ga) ja sõit kestis umbkaudu 3-4-5 tundi, ei mäleta enam ja ilmselt see sõit on iga kord pisut erineva pikkusega. Teel tehti 3 vaatamisväärsustega tutvumise peatust: Vene-Gruusia sõpruse monument, klooster ja mineraalveeallikas. Minu jaoks möödus enamus sõidust magades. Sõpruse monumendi juures jalutades tundsin juba ka „kõrgust“ ning kõndides natuke hingetuks jäämist. Buss oli meil ka tore- see pidi alati peatuma kallaku peal, sest vastasel juhul ei oleks see enam käivitunud :).
Marsutka
Sõrpruse monument
Klooster
Vaade piirkonnale

Martin oli valinud meie matkaks alternatiivse raja ning seetõttu väljusime bussist pisut enne matka tavapärasesse alguspunkti, Stepantsmindasse, jõudmist. Matka alguseks oli üks väike bussipeatus, kus tuli päiksekreem peale panna, matkakepid parajaks kruvida ja seljakott selga vinnata ning kõndima asuda. Esimene päev pidi orienteeruvalt 2 kilomeetrit olema.

Ilm oli soe ja taamal ähvardas vihm. Pidasime diskussiooni, kas vihmariided tasuks kohe selga panna  või kiiresti laagrisse kõndida, telk kuivaga püsti saada ja siis vihmariided selga panna… lähenemisi oli erinevaid. Mina panin ühel hetkel siiski vihmajope selga ja tõmbasin kotile kaitse peale. Vihma kätte ma ka jäin. Sellise korraliku vihma kätte, lisaks pisut müristamist ja äikest. Teekond osutus pikemaks kui 2 kilomeetrit, nii umbes 5 kilomeetriseks ning joonistus välja ka liikumise muster: mina olin kõige nõrgem ja kõige viimane. Aga polnud hullu, see ei häirinud mind, keegi ei pidanud otseselt minu tõttu oma tempot aeglustama. Mis muidugi lõpuks muutus... :).

Laagrile lähenedes lugesin platsil toimetavate inimeste arvu: 7. Mõtlesin tükk aega, et koos minuga peaks 7 inimest olema mitte 8 ja juba mõtlesin, et äkki meie rajal on ka siiski teisi matkajaid. Kohale jõudes selgus aga, et tegemist oli hoopis lehmakarjusega, kes tuli meiega juttu tegema. Ta käskis meil telgid üles panna ja tema juurde teed jooma minna. Mis see „tema juures“ oli, ma aru ei saanud, aga pärast telkide üles seadmist ja väikest pikutamist tema hüti poole teele asusime. Hütt, mida ümbritsesid lehmad, oli ehitatud kaseritvadest ja sinisest kilest: neli vaia, millele oli kile ümber ja üle tõmmatud. Toal oli väike eeskoda ja sees vedruvoodi koos magamiskotiga, gaasiballoon, laud ja paar riiulit. Muldpõrandal valmisid kilekotis juustud. Hmm…

Teevesi pandi keema (Ele ja Heli korjasid jõe äärest värsket piparmünti) ning karjus hakkas lauda katma - Gruusia leib, doktorivorst, keedukartul, hapukoor, kohalikus majapidamises valminud juust. Okou. Häirekellad lõid käima - tundus, et kui seal tõesti midagi sööma peame (esimest korda kasutati mõistet Gruusia külalislahkus), siis oleme järgmised paar päeva telgis kõhugripis…. Jõime teed ja ääri-veeri hakkasime asju maitsma. Kes valikuliselt, kes kõike. Pärast tunnikest või paari, kõhud täis, suundusime telkidesse ja magama.
Esimese matkaöö kodu
Teiste kodud esimesel ööl
Läksin varakult magama, mõtlesin veel, et kui ma tõesti nüüd seitsme paiku õhtul magama jään, siis olen keset ööd üleval ja ootan hommikut. Magama ma ka jäin. Priit käis vahepeal veel teepeal kadunud veepudelit otsimas, tema naastes korraks ärkasin, aga muidu magasin hommikul kell a üheksani õndsat und. Väljas sadas ja keegi ei kiirustanud. Ei tahetud märgade asjadega teele asuda, sest üles pool jõudes (ööbisime u 2300 m peal) on niisketes riietes, telkides ja magamiskottides kindlasti külm. Nii me seal kügelesime ja „ootasime ilma“. Mingil hetkel oli karjus jälle platsis ja kutsus teed jooma. Kuna midagi targemat teha polnud, läksime tema juurde. Taas kaeti laud nagu eelmiselgi õhtul, kartulid oli vahepeal sibulaga ära praetud.




Taamal paistab karjuse kodu
Istusime tema juures ja vene keelt paremini rääkijad said teada, et tal on 10 last, 15 lapselast, 2 kõrgharidust ja mägedes karjuseelu elab ta vaid suvel. Erinevates Gruusia linnades olla tal ka mitu maja (lastel siis ilmselt?) ja rahvuselt olla ta üldse ukrainlane, mägedes on ka karusid ja hunte ning tavaliselt laseb ta oma jääkaru meenutava koera ööseks lahti, aga kuna meie seal olime ja koer kuri on, hoidis ta teda kinni. Ühel hetkel tulid kaugemal kileonnis elavad lambakarjused külla ning hakkas šašlõki ja veini jutt. Mingil hetkel läksime tagasi telkidesse, et asju pakkida ja kuivatada, ilm oli väga muutlik. Saime lõpuks plaani paika, et kui ilm vähegi võimaldab kõnnime edasi. Siis tuli aga karjus jälle, et nüüd on veini ja peame veini jooma. Poisid leppisid kokku, et lähme tema juurde, joome viisakusest natuke veini ja siis oleme resoluutsed ja hakkame astuma (asjad olid juba koos). No nii enam-vähem saigi. 3 klaasi veini hiljem, siiski enne kui šašlõkk valmis sai, hakkasime astuma (umbes kell kolm päeval).
Muutlik ilm, pilved tulid ja läksid
Algus oli sujuv. Kõndisime kahes grupis, käisid arutelud, kas grupi parema toimimise ja helgema tuleviku nimel peaksime kõik koos kõndima või võime sellel lihtsal maastikul ka natuke eraldi hoida. Ümberringi oli kõik kena ja roheline, mäed olid muinasjutulised. Ilm läks õige ilusaks ja tundsime, et oli hea, et ikkagi liikuma saime.

Rada läks aga ühe järsemaks ning matkakepid kulusid ühe rohkem abiks ära. Kuna tegemist oli alternatiivse rajaga, siis rada polnud väga selge ning kadus vahepeal ära. Poisid orienteerusid ja otsisid õigeid kohti edasi pääsemiseks. Kõik oli üsna hea kuni rusu ületamiseni. Jõudsin Martiniga kahekesi rusu juurde kui Ele seda üsna hirmuäratavalt ületas. Olgugi, et hirmuäratavalt, aga üle ta sai, seejärel läks Martin, kes ka üle sai ning siis oli minu kord.
Puhkehetk kuni rada otsitakse
Tee otsijad


Astusin sammu ja astusin kaks ning siis olin nagu ämblik pudiseva mäe küljes: üks jalg ühel pool mingit kivi, teine teisel pool, ühe käega hoidsin rohututist ja teisega pudenevast kivist. Ja siis tekkis (väike) paanika, sain aru, et mina sellest rusust üle ei saa. Ei saanud ka tagasi. Paanika kasvas. Ele ja Martin õpetasid, et paneksin jala ühte või teise kohta ja hoiaksin käega siit või sealt, aga ma ei suutnud midagi teha, igalt poolt pudises, seljakott tõmbas mäest alla ja esimesed pisarad polnud kaugel. Tekkis viha ja hirm ja ilmselt polnud ma ka enam kõige viisakam. Soovisin vaid, et vend seal oleks, sest teadsin, et tema teaks mida teha. Lõpuks pani Martin oma koti kuidagi maha ja tuli teist rada pidi mind päästma. Kuna tegemist oli keerulise kohaga, siis pea 30 kilost kotti maha panna ja hiljem selga saada, polnud üldse mitte lihtne. Ta suunas mu jala õigemasse kohta astuma ning kui lõpuks enam-vähem aru sain, kuhu minema pean, palusin tal oma seljakotti kalju poole lükata, et ma ei tunneks nagu kott mind tagurpidi mäest alla kukkuma kisuks. Nii õnnestus mul tagasi saada ning alternatiivset rada mööda rusust üle pääseda. See kogemus ei olnud meeldiv ja mõtlesin, et mis kõik veel edasi saama hakkab.... Tegemist oli vaid matka algusega ning Martini sõnad, et kogenud matkajale ei olnud see siin mingi takistus, ei andnud julgust juurde.

Üles, ainult üles
Kui rusu oli ületatud, läksime edasi. Rada oli mööda (minu jaoks) üsna järsku mäe külge - õppisin uue mõiste „traavers“. Ühe (või kahe) käega haarasime tasakaalu hoidmiseks mäepoolsetest rohututtidest ning muudkui astusime, vahel natuke tasakaalu kaotades ja mõeldes, miks ma siia küll tulin… Päeva lõpuks, umbes kaheksa paiku, laagrisse aga siiski jõudsime. Tegin esimese Tactical Foodpacki eine õhtusöögiks (osutus maitsvamaks kui lootnud olin), kiire pesu külmas mägijões ning tuttu. Meeleolu oli natuke mõru ja öö oli palav...

Lugu jätkub. Kuna olen jutukam kui plaanisin, teen matka kohta mitu postitust.

3. jaanuar 2016

Matagalpa - Guatemala City ehk viimane peatükk

Rancho Esperanzast suundusin mina Matagalpasse kohviistandusi külastama ning teised läksid Leoni. Pärast Matagalpast tulekut oli meil Simoni ja Leoga mõte koos edasi sõita El Salvadori.
Esperanza-Matagalpa
Kohviistanduste tuurile läksin ühe kohaliku giidiga (u 30USD). Miks ma suuremasse seltskonda ei sattunud, kahjuks ei mäleta. Teel istandusse külastasin kohalikku turgu ja veel giidi arvates vaatamist väärt kohti. Istandus, mida külastasin, oli pisike ning kuulus Pedro nimelisele mehele. Pedro näitas kohvitaimi, kohviube ning lasi mul uhmris ka ise ube puhastada. Lisaks jõime tassi kohapeal valmistatud kohvi ning sõime puuvilju. Kõige eredamalt on meeles, kuidas giid näitas mulle kompostihunnikut ning selgitas, mis imeline asi see on... :) Matagalpa piirkond iseenesest oli huvitav, temperatuur oli tükk maad jahedam kui mujal, kus olnud olin ning kõikjal kuivasid kotid kohviubadega. Pean tõdema, et pisut rohkem eeltööd sihtkoha valimisel oleks taganud ägedama kogemuse.

Matagalpa piirkonna teeääred täis kohviubade kotte
Söögitegu turul
Küpseb
Karvane puu
Loodus
Kompostihunnik
Kohvitaimed
Banaanid
Nagu kodus jooks kohvi :)
Don Pedro kodu
Oad kuivavad
Uhmerdan
Matagalpast suundusin taas Leoni, kus lootsin Simoni ja Leoga kohtuda ja El Salvadori suunduda. Selgus aga, et buss, millega minema pidime, väljus  vaid üle 2 päeva. Kuna minu reis oli otsakorral siis tähendanuks see minu jaoks vaid 1 öö veetmist El Salvadoris. Seega olin taas üksinda ning hakkasin uurima Guatemalasse sõitmise võimaluste kohta (sest sealt läks ju minu lend).
Vahepeal selgus veel, et mu reisi eelarve oli õige väikseks jäänud ning kontol oli vaid u 90 eurot... Bussisõit Guatemalasse maksis korraliku bussiga 80 dollarit... Chicken busiga 30 dollarit. Mõtlesin, googeldasin ja uurisin, kas see chicken bus on tõesti nii hull ning küsisin hosteli adminnilt nõu, kas peaksin ühe või teise bussiga minema. Hosteli omanik vaatas mind kui hullu kui ma oma chicken busi plaani talle tutvustasin. Peamine, mis ta ütles, oli see, et chicken bus pole nii turvaline, see on kohalike buss ning seal pole konditsioneeri. Mõtlesin pikalt, küsisin emalt igaks juhuks natuke raha juurde ning otsustasin reisida chicken busiga!
Sellest sai üks meeleolukamaid seikluseid kogu reisi jooksul! Sõit pidi kestma 21h Leon-Guatemala City. Ületasin Nicaragua – Hondurase – El Salvadori – Guetemala piirid, olin kohalike inimeste ja ühe kohaliku kana keskel ainuke turist!

Leon-Guatemala City
Sõidu algus. Leonis pidin ühte hostelisse ootama minema kuni takso mu peale korjas ja bussijaama viis. Bussijaam oli tegelikult vist kellegi kodu, sest minu arvates istusin ma elutoas diivanil ning vaatasin telekat kuniks buss tuli. Seekordse bussi nimi oli Gaby, ikka vana ja kollane Ameerika koolibuss, sees suur telekas, kust näidati 80. – 90.  aastate popplugusid... väga valjult! Bussis töötas 3 inimest – bussijuht, assistent ja joogimüüja. Assistent (teksade, liibuva maika, jämeda kaelaketi ja geeliste juustega noormees) korjas mu passi enda kätte, püüdis natuke ka mu tausta uurida ning sõit algaski. Bussis tõepoolest puudus konditsioneer, mürtsusainult muusika . Minu kõrval ei istunud väga pikalt kedagi ning seetõttu sain üpris mugavalt laiutada.

Gaby-baby
Ikka ja jälle sisenesid bussipeatustest üheks-kaheks peatuseks kohalikud naised, kes süüa, juua ja snäkke müüsid. Nende pikkade bussisõitude ajal tekkis hea ülevaade ka väiksematest kohtadest ja teeäärtest ning tegelikult ka kohalikest inimestest ja kommetest. Väga hästi on meeles, et eelnevalt kirjeldatud söögi ja joogi naine müüs kohalikele kilekottides vett. Seal Kilekoti vett ma kunagi ei ostnud, küll aga süüa ja muid snäkke. Joomiseks tõmmati hammastega kilekoti nurk katki ja imeti vesi kotist välja. Allesjäänud kott visati aga bussiaknast välja. Bussis minu ees istunud naine õpetas prügi aknast välja viskamist ka oma pisikesele lapsele. Meie jaoks on see väga kurb vaatepilt... näha on, et teeääred on kaetud tugeva rämpsukihiga ning eeldatavasti ei muutu see veel nii pea.
Sõit kestis. Buss sõitis kiiresti. Tehti paar peatust tanklates, kus sai süüa osta ja WC-s käia. Kui päev õhtusse jõudis, püüdsin ka magada. Selleks viskasin istmele külili ja peale poole jäänud kõrvale surusin peale salli, et natukenegi mürtsuvat muusikat summutada. Piirpunktide kiiremaks läbimiseks oli tekitatud nimekiri, mistõttu, pärast esimest piiri, teadsid kõik, kes on Triin ning kelle ees või järel ta seisma peab J, ära kaduda ja bussist maha jääda polnud mul võimalik!
Vist oli see Hodurase piir, kus viidi läbi ka korralik narkokontroll. Buss sõitis rajalt kõrvale mingisse peatusesse, kus siis vormis ametnikud kõigi kotid ühele platele rivvi ladusid ja need koertega üle kontrollisid. Üks ametnik tuli otse minu juurde ning küsis mu passi näha ja uuris kust ma pärit olen. Eestit ta minu teada ei teadnud. Koertekontrolli tulemusena viidi üks naine taharuumi... jäin mõtlema, kas tegu oli pistelise kontrolliga või tõesti leiti midagi. Mõtlesin, et kui see oli nö pisteline kontroll ja keegi veel kontrolli läheb siis olen see mina. Hetk hiljem istusin ka mina koos oma kompsude ja 3 ametnikuga tagaruumis! Küsiti, kas hispaania keelt räägin, ütlesin, et ei. Kui nad mu kotis sorisid, küsisid küsimusi, et mis see on ja see on. Siis oskasin vastata  hispaania keeles, et söök, jook, sokid, raamat vms. St üksikuid sõnu teadsin... Kui lisandus järgmine ametnik, kes küsis: „kas ta hispaania keelt räägib?“ vastasid juba teised minu eest, et natuke räägib...
Igatahes, kontroll oli sõbralik ja midagi minu juurest ei leitud, ilmselt rohkem huvi pärast mind sinna ka viidi... Või kes tegelikult teab... äkki tõesti mõni üritab kohalike bussis reisides endalt tähelepanu juhtida... (Mis minul poleks mitte kuidagi võimalik olnud :D)
Guatemala Citysse jõudsin 21 tunni asemel 18 tunniga (varahommikul kell 5 umbes). Buss lausa lendas, pimedas bussis oli ka tunda, et sõideti väga kiiresti. Pakiti meid kõiki siis ühes peatuses bussist maha. Eespool mainitud liibuva maika ja geeliste juustega assistent andis kätte ka alates narkokontrollist bussi katusel sõitnud kotid ning hõikas veel viimased sõnad: „I love you, Triin, I love you...“.
Guatemala Citysse jõudes oli minu hosteli avamiseni veel aega ning seetõttu tiksusin ühe hotelli fuajees netis. Hiljem läksin hostelisse, kus veetsin 1 või 2 ööd, käisin natuke linna peal, püüdsin leida võimalust postkaarti saata (seda võimalust ma aga ei leidnudki) ja kuna rahad olid nii läbi siis suurt midagi ma ei teinudki (inkade varemeid oleks võinud vaatama minna!) ja lendasin tagasi koju. Guatemala City jättis endast väga hea ja põneva mulje. Nii ehe tundus kõik! Meenus millegipärast ammune Lima-seiklus Peruus...
Lennukis sattusin istuma ühe eestlase kõrvale, kellega siis veini jõime ja juttu ajasime. Läks aeg kiiremini küll. Lend koju oli vist Guatemala City – El Salvador – Madrid – Barcelona – Vilnius, edasi bussiga Riiga ja Riiast järgmise bussiga Pärnu poole, kus Viljandi mnt otsal peatuse palusin ja kodu poole hääletama hakkasin :).

Õppetunnid:
  • Eelarve oli liiga väike
  • Kuna reis oli planeerimata, oli eelarve veel väiksem
  • Olin võtnud ette liiga pikad vahemaad või varunud liiga vähe aega nende vahemaade läbimiseks
  • Liiga paljude ümberistumistega (odavad) lennud, osutuvad paljude vahemaandumiste tõttu kallimaks kui kiiremad ja otsemad lennud.
Solo Traveler ja muffin Guatemala City lennujaamas
Peaaegu kodus

Selline sai mu seiklus 2014. aasta alguses. Õnneks hakkab järgmine juba õige pea!

31. detsember 2015

Leon - Rancho Esperanza

Praamisõit tagasi mandrile oli pisut leebem kui saarele sõit. Praamil kohtasin taaskord backpackereid, kellega paar sõna juttu ajasime. Keegi andis mulle haiguse vastu ka mingi tableti... ikka väga kehv oli olla. Seejärel sain tuttavaks ühe inglismaalt pärit tüdrukuga, kellel oli plaan sõita sadamast taksoga Managuasse. Mina ja teised backpackerid tegime selle mõtte pisut maha kuna see tundus mõttetu raha raiskamisena. Nii võtsime me takso hoopis kohalikku bussijaama, kust saime järjekordse chicken busi peale. Mu kohatud reisikaaslane hoidis kogu tee oma kotti süles kuna ei usaldanud bussiseltskonda absoluutselt. Mina olin pisut julgem ning nii mu kott bussi tahaotsa rändaski. Vaatasin inglast ja mõtlesin, kas olen liiga julge olnud või mitte... piilusin koguaeg üle õla, kas mu kott ikka paistab. Üks kohalik aga märkas mu passimist ning ütles, et ole rahulik, keegi ei võta kotti ära...
Managuasse jõudsimegi. Ka kott oli alles. Seal vist seiklesime veel korra mingi taksoga, et õigesse bussijaama jõuda või midagi... täpselt ei mäleta enam. Igatahes inglane läks oma teed ning mina järgmise bussi peale, et Leoni jõuda. Sain ka sellega hakkama. Pärast mõningast seiklemist leidsin ka hosteli, kus peatuda. Kui olin kotid hostelisse viinud, suundusin apteeki, et saada leevendust oma tervisehädadele. Kuna mul oli meeletu kurguvalu olnud siis pingutasin neelatades iga viimsetki lihast oma kehas ning seetõttu olid nt mu kulmupealsed kohutavalt valusad. Apteegist sain leevendueks 3 vapsikusuurust tabletti. Kui jõudsin tagasi hostelisse, käisin pesus ära ning võtsin esimese tableti (1 tablett päevas, 3 päeva jooksul). Läksin magama ja kui öösel korra ärkasin, tundsin juba, et mul on tunduvalt parem olla. Vastu hommikut ärgates tundsin juba, et eluisu on naasmas :).
Apteegist saadud abi
Eelmisel päeval õnnestus mul ka ühte punti hostelis kohata, kes oli plaaninud hommikul randa minna, kuhu kutsuti ka mind. Pärast hommikusööki (selles hostelis oli pannkoogitainas, mida sai ise küpsetada ja erinevad täidised) käisime turult läbi, ostsime banaani ning suundusime Leoni lähedale Playa Roca randa. Selleks pidime jala läbi linna kõndima, et järjekordne chcken busi sõit ette võtta. Mõeldud-tehtud. Kõnd läbi linna oli päris hull, sest ilm oli kuum ja ilmselgelt oli mul siiski veel palavik. Bussi peale me aga jõudsime ning leidsime ka ranna üles. Rand oli pikk, liiv oli kõrvetavalt kuum ja palja jalaga sellel kõndida polnud võimalik.
Playa Roca
Rand oli sisuliselt inimtühi, valisime ühe katusealuse, kuhu panime oma asjad ning jooksime käbedalt üle liiva ujuma. Kui lõpuks vette jõudsin, teadsin, et olen pääsenud. Vesi jahutas mõnusalt maha nii päikese- kui ka palavikukuuma. Veetsimegi oma päeva ujudes ja eelnevalt mainitud varju all, sest päikese käes oli liiga kuum. Mõnus oli. Rannas oli võimalik rentida ka surfilaudu. Päeva teises pooles käisime ka söömas ning tagasi linna läksime alles õhtul. Ikka vana hea chicken busiga.
Inimtühi
Rannas söömas
Koolilapsed bussis
Leonis veetsin ka paar järgmist päeva. Esimese päeva seltskond läks järgmisel päeval vulkaanile tuha sisse „lume/liivalauda“ sõitma ning ma olin peamiselt linnas või sõitsin jälle sinna randa. Ühel päeval tegin vea ja jäin keskpäevaks linna. See kuumus oli meeletu. Istusin vilus hostelis, ventilaator puhus selga, aga ikkagi oli äärmiselt kuum. Ükskõik, mida keha puudutas, oli liiga soe. See tähendas ka seda, et kui varbad põrandat puudutasid, oli liiga soe, rääkimata istumisest või selja toetamisest. Kui keskpäev mööda läks, sain aru, et seda enam korrata ei tohi.
Ühel õhtul käisin hosteli poolt organiseeritud ekskursioonil revolutsiooniga seotud kohti vaatamas, mõned korrad jalutasin linnas, pildistasin kirikuid ja katedraale. Kahtlemata on tegemist väga ilusa linnaga.
Leoni tänavapilt
Leoni tänavapilt
Chicken bus
Leon 
Leon
Katedraal väljast
Katedraal seest


Revolutsiooniga seotud kohad ja inimesed




Nagu ikka kohtasin hostelis ka igasuguseid erinevaid inimesi. Sel korral oli eriliseks meeldejääjaks üks must mees Ameerikast, minu mäletamist mööda oli ta endine sõjaväelane... Lisaks tegeles ta hobi korras (akti)fotograafiaga. Seda, et ta fotograafiaga tegeles, väljendas ta fotosid ning äkilisi peatusi tehes, mil ta moodustas oma sõrmedest kaadri raamid. Läbi moodustatud raami ta siis hindas, kas ja mida võiks pildistada. Fotokat tal nendel hetkedel justkui kaasas polnud...
Ühel õhtul sattusime suurema seltskonnaga koos ka sööma minema. Kuna talle meeldis rääkida siis inimestel oli hea ka küsimusi küsida. Seetõttu hakkas üks Taanist pärit noormees uurima ja puurima. Taanlane ise oli hästi tore ja väga tark. Peamiselt räägiti just selle ameeriklase sõjaväekarjäärist. Nii ta seal rääkis, ma olin nagu ikka, suuremas seltskonnas, üsna vaikne. Ühel hetkel taanlane küsis, kas ta on oma sõjaväelaseameti jooksul kedagi ka tapnud? Seepeale hakkas ameeriklane rääkima, et sa ei saa öelda, kas ollakse süüdi või mitte... Ta andis väga segase vastuse, aga lõpuks vastas ta esialgsele küsimusele siiski jaatavalt...
Järgmisel päeval kui randa läksime, tuli kaasa ka see sõjaväelane, kes mingil hetkel jalutas minu kõrvale ja palus vabandust kui ta mind äkki eelmisel õhtul häiris oma jutuga. Vot siis. Lõunasöögilauas leidis ta endale ka ühe naisterahva, keda ta pidi pildistama minema.... :)

Leonist läksin ma Rancho Esperenzasse. See koht asus väikses Jiquillo nimelises kalurikülas. Sõitsin sinna taaskord chicken busidega, sõidust mäletan seda, et bussis oli palav ja seal oli äärmiselt vähe ruumi. Lisaks pidin bussi ka ühes linnas vahetama. Bussivahetus käis jälle ehku peale – taaskord polnud ma kindel, kas ja kuidas järgmine buss minema peaks. Püüdsin ühelt taksojuhilt abi küsida, kes koheselt arvas, et buss ikkagi ei sõida ja kui talle 20 dollarit annan, viib ta mu ise taksoga ära... otsustasin kangekaelselt bussi oodata. Istusin kuskil turuplatsi kõrval äärekivil ja ootasin. Buss tuligi! Mis see sõit maksis, ei mäleta, aga kindlasti vähem kui 20 dollarit. Tee oli konarlik... auklik kruusatee.

Rancho Esperanzas sain endale voodi peamajas. Kogu reisi saatis veider rütm - magama mindi võrdlemisi varakult (21 ja 22 vahel) ning ärgati hommikul 7-8 ajal... Ilmselt oli see tingitud suurest soojast? 
Voodi Esperazsas
Esperazsas olid ka väga sõbralikud inimesed, kes minu saabudes koheselt juttu ajama tulid. Meelde jäi üks kanadalanna, geipoiss San Franciscost, Simon Austraaliast ja inglanna Leo. Sama kambaga mängisime igal õhtul  kaardimängu „sitapea“, käisime rannas ning sõime koos. Kuna tegemist oli tõeliselt väikese kohaga, ei olnud seal ka väga palju valikuid, kus süüa-juua. Seetõttu oli elu rantsos justkui laagris – seal oli 3 korda päevas söögiaeg, kuhu sai end hommikuti kirja panna. Kui kell kukkus ning söögiaeg saabus, „tilikusid“ kõik peamajja pika laua taha, et sööma hakata. Interneti jaoks oli ainult 1 vana tagasihoidliku internetiühendusega arvuti. Ka WIFI-t Esperanzas polnud. Interneti kasutamine oli tehtud meelega peaaegu et kättesaamatuks, sest  varem kasutusel olnud parem internetiühendus viis selleni, et inimesed ei suhelnud enam omavahel. Meie kambale mõjus see igatahes väga hästi :). Nii need päevad möödusid – rannas, lugedes, bodyboardiga sõites, mõni käis surfamas, kaarte mängides ja koos süües.
Rancho Esperanza
Dušš
Kaluripaadid
Esperanza koduväravad
Ühel päeval käisime ka mangometsas kajakkidega sõitmas. Oli väga meeleolukas kogemus. Teised olid üksikus kajakis ning mina ja Leo olime kaheses. Alguses ütles meiega kaasas olnud giid, et sõuame nüüd 20 minutit pigem kiiresti (meie lollitasime, pritsisime üksteist ja uimerdasime). Oma palvet giid aga ei põhjendanud. Mingil hetkel olime siis kitsas jões, mille vesi oli küllaltki madal ning millest paistsid välja puujuured. Alanud olid mõõn. Ning mina ja Leo, kuna meie kajak oli raskem kui teistel, jäime sinna mutta lihtsalt kinni! See pakkus meile nii palju nalja. Lükkasime muudkui aerud mutta ja surusime end jõuga edasi. Lisaks aitas meid ka giid, kuid liikuma me korralikult ei saanud. Lõpuks astus giid jalgupidi paadist välja mutta ja tõmbas meid välja. Selleks hetkeks olime aru saanud, miks oli vaja 20 minutit kiirelt sõuda... Kajakimatk oli tore ja meeleolukas!

Ühel õhtul käisime kohalikul reggetoni peol, kus oli palju rahvast ning tantsiti veel rohkem. Meie, kui korralikud turistid, tantsisime ka natuke, peamiselt aga vaatasime kohalikke. See tants oli minu jaoks kohe kindlasti liiga... intiimne :) Igatahes. Seal peol sain teada ka seda, et selles külas on tavaline, et 13-15 aastased tüdrukud saavad lapse 30-40 aastaste meestega. Sellised suhted aga ei toimi ning nii elavad üksikud naised, ilma ühegi meheta, põlvkondade kaupa koos.

Kogu küla elustiil oli vaikne ja aeglane, elati looduse rütmis - ärgati varakult, magama mindi kui väljas läks pimedaks, sest elekter pidi kallis olema. Paljudel majapidamistel oli luugike, kust sai osta limonaadi ja kartulikrõpse. Külast läbi jalutades jäi mulje, et inimesed pikutavad võrkkiikedes ning ei tee oma ajaga suurt midagi.

Kuid nagu ikka, saabus päev, mil oli aeg lahkuda. Kogu meie punt läks ära ühel ajal (välja arvatud too kanadalanna). Meid võetigi ühe pundina ja kui lahkusime tulid ka teised "hosteli kohalikud" meid saatma.