6. juuni 2022

Tuulik, kitarr ja õmblusmasin

Kaks pool kuud jälle linnulennul mööda läinud ja aeg on teha väike kokkuvõte. 1. juunil algas siinse ajaarvestuse järgi jälle talv. Ilmad on kuidagi ootamatult jahedad jah, aga loodan, et see on ikka pigem mööduv nähtus. Suurt midagi toimunud pole- elu on suhteliselt rutiinne. Suurim muutus on vast see, et kolisime Noosa headsist ära ja elan nüüd brasiillanna Igara ja tema belglasest peika Julieniga Noosavilles. Tööle on nüüd ainult 5 minutit jalutada, surfama 5 minutit kauem sõita kui enne. Kolisin eelmisel pühapäeval, aga natuke harjumatu on alles. Korterinaabrid tunduvad väga toredad praegu, aga elame-näeme. Tegemist on ajutise pesaga, et siis paari kuu pärast midagi püsivamat jälle leida. Üüriturg on üsna… raske ja kallis siin ja seetõttu me kolmekesi endale midagi head praegu ei leidnud.
Viimased vaated Noosa headsi korteri rõdult
Siin ma siis olen oma tuuliku, kitarri ja õmblusmasinaga. Justkui nagu mitte päris backpacker oma kolaga. Aga nii tore on ju vahel õmmelda ja äkki ma ühel päeval proovin kitarrimängu õppima hakata
Sinine-sinine-sinine, Palmwoodi vanas rongijaamas teed joomas

Mõni tund hiljem Maroochydoris Hispaania-Maroko restoranis paellat ja kuskussiga lammast söömas. Üks kohalik ehtekunstnik ütles, et meil on Megiga sama nägu! 
Ühel õhtul vahetasin autol Eesti poisi Silveri juhendamisel süüteküünlad ära. Mõned nädalad sõitis auto hästi, aga nüüd vahel jälle jukerdab. Peab edasi vaatama, mis võiks viga olla
Siin mõned pildid restoranist: 
Restorani terrass vaatega Noosa jõele

Sisevaade enne restoranis tähistatud sünnipäeva pidu

Neid puhureid siin armastatakse! Nii tööl kui vabal päeval toa akna all...

Mahedal suveõhtul Noosa jõesuudmes 
Aprilli keskel oli ülemus Timi juures töötajate grillpidu. Prantslasest kokk tegi lõkkel liha ja kõik maitses imehästi. Seltskond oli ülevoolavas tujus ja ilmselt tuleb tõdeda, et see on viimase aja kõige suurem pidu olnud!


Sellest, kuidas õhtu lõpul emotsionaalseid kallistusi jagati ja paljalt basseini hüpati, pilte jagama ei hakka...

Surfamisse tuli 2 kuu pikkune paus, sest ribid ei lasknud surfilauale kõhuli viskuda… käisin nii röntgenis, massaažis kui ka füsioteraapias, mingit suurt vigastust (murdu) ei tuvastatud. Olen nüüd enam-vähem korras, aga pärast pikemat sessiooni annab ikka tunda, aga vähemalt saan nüüd jälle vees käia. See on ikka nii oluline. Kui surfama ei saanud, käisin Ferni ja tema lastega mõned korrad matkamas. Siin ümbruskonnas on päris mitu toredat väikest küngast, mille otsa ronida.

Mina ja mu longboard
Vaade Ninderry mäelt
Ferni koerad
Fern, Poppy, Lily, Pauline ja mina Ninderry matkal

Tuulepesa
Ngunguni matk ja 360 kraadine vaade Glasshouse mägedele
Kui ma ise surfamas käia ei saanud, siis käisin ühel töövabal õhtul Kristelit pildistamas tema surfisessioonil. Tema võimsa objektiivi ja kaameraga õnnestus mul Little Cove'i rannas tabada mõned mõnusad hetked. 
Lainete taha sõudmas


Kui see uim vee alt pinnale kerkib käib südame alt ikka jõnks läbi - kas on tegemist sõbraliku delfiiniga või "suure kalaga"...

Minu lemmik - igavene sõprus ja suurim usaldus
Niisama kaldasse sõites
Nädal enne kolimist tähistasime veel Megi sünnipäeva, käisime väljas söömas ja jõime klaasi kihisevat. Eile-täna käisid Arnaud ja Michael läänekaldalt läbisõidul, käisime prantsuse restoranis Frenchies ja täna natuke surfamas ja kohalikus rahvuspargis jalutamas. 
Frenchidega Frenchies

Ja frenchidega Noosa rahvuspargis

Ja muud vist polegi! Harjun elu ja inimestega uues kohas.

8. märts 2022

Selline on elu

Eelmise aasta lõppu mahtus veel kurbi sündmuseid kuid nüüdseks on see õnnetu aasta läbi ja uuestki juba üle 2 kuu möödas. Täna sain viimaks viimased jõulukaardid ka posti pandud… Oleme siin ka kursis, mis Euroopas toimub ja kurb on. Restoranis vaadatakse mind kurbade silmadega kui ütlen, et olen Eestist. Teen nüüd kiire kokkuvõtte, mis vahepeal toimunud on.

Jõulud olid jube kiired. Noosa läks inimestest pilgeni täis. Hommikul kell 7 surfama minnes olid juba esimesed ummikud tekkinud. See väike surfiküla pole loodud nende masside jaoks, mis siia jõulude paiku kokku voolavad. 17. detsembril tehti lõpuks ka Queenslandi piirid lahti, sest oli saavutatud üle 80%-ine vaktsineeritute osakaal. Restoran oli puupüsti rahvast täis, päevas käis umbes 300 inimest, keda kõiki tuli a la carte menüü järgi muudkui teenindada. Kõik tegid kõva tööd. 26.-28. detsember oli restoran suletud ja käisin siis ühe öö väiksel roadtripil. Sõitsin läbi väikeste teede Hervery Baysse ja järgmisel päeval tagasi koju. Öö magasin ühe maahotelli taga. Suurt midagi nagu ei kogenud, aga hea oli Noosalt eemale saada korra.
Üks suur kaktus

Rainbow beachi kohustuslik pilt
Portree kilpkonnaga Hervey Bays

Rainbow beach


Aastavahetusel olin taaskord tööl. Nagu ka eelmised 2 aastat. 1. jaanuar olin vaba ja siis oli Noosal suur swell. Niigi puupüsti Noosa läks veel rohkem rahvast täis, sest kohale tulid ka surfifanatid. Sel ajal olid lained nii võimsad, et vette mina ei läinud ja vaatasin kõrgelt ja kaugelt, kuidas surfata tuleb. Vaated olid võimsad! Nägin ka ühte meest lainete poolt kivide vahel. Kõik läks õnneks ikkagi hästi, mees sai välja, lonkas küll, aga jäi elu ja tervise juurde.

Ummik
Kui swell mööda sai, sain ka tagasi surfama oma väikeste lainete peale. 10. jaanuari paiku, kui tööl endiselt meeletult kiire oli, hakkas kehasse lihas- ja kondivalu kogunema. Laupäeva hommikuks lisandus palavik ja mõned päevad hiljem sain ka positiivse koroonatesti tulemused. Sain selle läbipõdemisega ühele poole. 2,5 päeva oli väga jube lihasvalu ja kõrge palavik, 3. päeva hommikul läks olemine lahedamaks ja palavik madalamaks. Paar kolleegi jäid veel koroonasse ja nii pandi restoran nädalaks ajaks kinni, sest polnud inimesi, kes kliente teenindada saaksid.

Seejärel tegime nädala jagu tööd jälle ja siis tuli iga-aastane puhkus, kus restoran oli planeeritult nädala kinni. Ma käisin siis põhjapool Cairnsis, kus sel ajal elas läänekalda reisikaaslane Arno. Peatusin paar ööd hostelis, rentisime auto ja sõitsime Cairnsi ümber ringi. Kuna seal on alles vihmahooaeg, siis ilm oli kuum ja niiske. Aga tore oli käia reisil jälle.

Kui astelrailt sutsu saad, tuleb äädikat peale panna

Vette ei läinud ja mööda randa jalutadagi oli krokodillide tõttu pisut kõhe!
Daintrees (maailma vanimas vihmametsas) krokodillidevaba vett nautimas

Arno roolis

Port Douglas

Rand on ikka parem kui seal muretult ujuda saab... Vesi oli küll soooe

Vaade Port Douglasele. Valge joon vees on nö piirdega ujumisrand, kus ei ole astelraisid ja krokodille
Daintreest lahkumise vaade

Ükspäev sõitsime Arno ja Matthieuga ümber Cairnsi ja külastasime erinevaid koski ja isegi nokklooma nägime ära

Kõige suurem kosk, mida nägime

Metskalkun, neid jagub siin igale poole

See oli päris võimas. Mõneks minutiks peatumine ja läbi niiske lehesodi kõndimine kinnitas kannale pisikese kaani. See niiskus ja selles tekkiv elu oli meeletu

Mulle meeldis see värvide kombinatsioon

Hirmus (suur)
Ilus sinine kiil

Dinosauruslind kaasuar, vedas et nägime. Daintreest tagasi sõites nägin ka tibusid, aga ei taibanud pilti teha
Muudkui seletaks
Plätudega mööda libedaid kive kõndides

Kohvi ja koogi paus
Idüll järve kaldal
Kõrgete puude ja Iphone-i kaameratega trikitamas
Krokodilliga järves ujumas. Vesi oli soe ja sinine nagu basseinis ning kirjade järgi pidi seal ka üks üsna ohutu mageveekrokodill elama
See lõpmatuse bassein oli üks ägedamaid kohti, mida külastasime

Kohalikus pruulikojas pikka päeva lõpetamas
Kui Cairnsis käidud sain, oli jaanuari lõpus staffipidu ja siis tuligi juba minu sünnipäev. Sünnipäeva varahommikul käisin surfitunnis, siis tegin lõunavahetuse tööd ja õhtul käisime Kristeli ja Megiga restoranis söömas ja mõnda kokteili joomas. Oli tore päev.
Jaanuarikuine jõulupidu

Šampust ja kooki enne restorani minekut. Megil on lõbus

Naiskond
34! Sünnipäev on tore päev
Veebruari jooksul on viimaks õnnestunud ka kolleegidega natuke väljas käia ja killuke sotsiaalsust on palju rõõmu toonud. 24. veebruaril olid meil külas Eesti poisid, võtsime mõned napsid ja tähistasime ka Eesti sünnipäeva. Sel ajal aga tulid meeletud paduvihmad ja linnakeses, kus Eesti poisid muidu elavad ja töötavad, tulid suured üleujutused ja nad ei saanud koju minna. Üleujutuste tulemusena oli mõnes hoones vesi vastu eluruumide lage. Veetase oli u 10 meetrit üle kriitilise taseme. Nii nad siis laagerdasid meie korteri põrandal või oma autos voodis (suurte vihmade ajal ei ole üldse tore autos elada, see niiskus on jube). Tegime Eesti toitusid ja käisime surfamas viiekesi. Tegime nalja, et olime nagu Jamaica bobikelgu meeskond… Lisaks olen vahepeal endale paar uut surfilauda ostnud ja nüüd on surfamine veel toredam. Olen endiselt koba, aga rõõmu tuleb palju. Või noh, üldiselt on palju rõõmu, mõned päevad tagasi tegin oma ribidele aga kuidagi liiga ja nüüd tuleb ilmselt nädala jagu veest eemal püsida…
Silver, Joonas, Silver, Triin (pildistas Kristel)
Laudade vahatamine


Rõõmustamas oma uue kalasaba surfilaua üle
Kätte on jõudnud sügis ja päikeseloojangud on jälle värvilised (Pildistas Meg)
Sedasi ma siis kulgen siin. Mõtlen kodustele palju ja et kõik ikka hästi läheks.
Ühel päeval Brisbanes