16. jaanuar 2023

Korraks kodus

Lennujaama jõudes ootas mind seal Maarja, kellega läksime Telliskivisse sööma. Veider oli näha kui vaikne Tallinn oli. Ilus, suvine ja roheline, aga kuidagi nii tühi. Kõik alles puhkasid, tempo oli vaikne ja Tallinn tundus pisike, trammid logisemas, soe õhk, tuttavad kohad, rohelised puud, kõik nii teistmoodi kui viimastel aastatel harjunud olin, samas nii tuttav…

Telliskivis sattusin kokku Paulaga, vestlus Maarjaga sujus sedasi nagu vahepeal polekski olnud 2,5 aastat… Pärast Telliskivi läksin Siimu juurde, kus minu rõõmuks Hugo mind üldse ei võõristanud. Õhtul kontrollisin vist umbes iga poole tunni tagant kella, sest ei saanud üldse aru, mis aeg on, sest kella 22 ajal oli endiselt veel väljas valge, Austraaliast koju lennates oli nö kesktalv ja päike loojus vist umbes 17 ajal juba ja isegi suvel läheb siin ikkagi pimedaks juba umbes 19.30 ajal. Pärast paari Tallinnas veedetud päeva läksin maale vanemate juurde ning ka seal tuli tõdeda, et tänu sotsiaalmeediale ei olnud tunnet, et oleksin väga kaua ära olnud. Kõige suurema üllatuse sai ilmset Natu, kes mind endiselt mäletas ja aru saades, et see mina olin auto tagaistmel, mulle sülle ja siis õue ja siis uuesti sülle ja siis jälle õue hüppas. Ja seda rõõmu jagus tal igasse hommikusse ja taaskohtumisse.
Natuga

Augustikuu õhtu
Kodus oli vaarikaaeg ja värske kartuli aeg, tilli- ja kurgi- ja tomatiaeg ja kukeseeneaeg. Väiksed asjad, mida pole ammu saanud. Rongiga Tallinnast Viljandisse sõites olin hämmingus kui palju metsa meil ikkagi on ja siis veel edasi koju sõites ajas mind ikka täitsa naerma see tunne… See tunne kui nägin, kus mu juured on ja kust ma pärit olen, pole ime, et olen selline nagu olen. Ilma metsade ja jõe ja põldudeta ikka natuke nagu tulnukas. Kui Norras tööl olin, siis seal kohalikud poisid ikka ütlesid, et sa võid nad Geirangerist välja võtta ja ära viia, aga Geirangeri neist välja võtta ei saa. Seal olles ei saanud ma sellest ütlusest hästi aru, nüüd kodus käies sai selle ütlemise mõte mulle väga selgeks. Ma võin ükskõik kus elada, aga eestlaseks, mulgiks, jään ikka. Ja see on hea tunne. Kui tekib kaotsi läinud tunne, siis tean, kust ma tulen ja kes ma olen. Ja nüüd tagasi Austraalias olles, olen tabanud end mõttelt, et kodust eemal olles oleme me ilmselt rohkem eestlased kui kodus olles. Silver keedab pasteeti, mina teen juuretisega leiba ja pelmeene, tähistame 24. veebruari ja jaanipäeva… Igatahes päädisid kodused traditsioonid kell 12 öösel sauna minemise ja vihtlemisega. Hakkasin omaette naerma kui kujutasin ette, kuidas ma Austraaliasse tagasi jõudes räägin, mis kodus tegin…. käisime paadiga sõitmas ja kui taskulambivalgel südaöö paiku jõesuudme üles leidsime, läksin kell 12 öösel sauna, viskasin kõvasti leili ja vihtlesin… Sedasi ära käies saan ma üha rohkem aru, et me tuleme müstiliselt maalt ja me oleme oma maaga väga seotud (nii kultuuriliselt kui ka bioloogiliselt).
Poldrel

Võrratu Võrtsjärve loojang

Kuutõus

Jantsi sünnipäev

Retk Võrtsjärvele

Suveöö Pärnus
Aaretejahil
Marjaaeg
Pere
Tekimäng, mis muutus sujuvalt käbimänguks





Hinges korilane

Sügisvärvid

Puhvetite päev Sibulateel




Kodus käimine osutus oodatust erinevaks. Jällenägemisrõõm oli kohati suurem nendega, kellega vahepeal nii tihedalt suhelnud polnudki. Kohtumisi oli mitmeid ja erinevaid. Reisi ajastusele saan vist küll 10 punkti panna- sain 3 nädalat ilusat kuuma suve ja 2 nädalat ilusat sügist. Koju jõudes mõtlesin, et mul on pea 6 nädalat ja aega maru palju, aga see aeg läks tegelikkuses väga kiiresti ja kõike, mida teha tahtsin, teha lõpuks ei jõudnudki. Aga kodus oli vaja käia ja hea tunde andis see reis ikkagi. Nüüd olen juba 4 kuud tagasi tagurpidimaal ja elan oma igapäevast rutiini, kus käin tööl ja surfamas. Elan koos sakslanna Daniga oma kolleegi Wendy kodus (kes ise läks New Yorki mõneks ajaks). Uus kodu asub ookeanist 8 minuti jalutuskäigu kaugusel… Esialgu pidin siia jääma vaid mõneks päevaks, aga nii kui siia tulin ja paljajalu mäest alla ranna poole kõndisin, surfilaud kaenla all, mõtlesin, et sellises kohas elamine on täielik unistus… ja siin ma nüüd olen. Asjad mängisid minu jaoks kenasti välja ja saingi unistusse elama.

Novembris tuli siia tagasi ka mu sõbranna Imogen, kellega Rainbow beachil telkimas käisime. Detsembri teises pooles tuli siia korra ka mu sõber Sam, kellega läänekaldal pika roadtripi tegime. Üht-teist sotsiaalset on toimunud ja sedasi on siin päris tore elada. 

Pühadeaeg tööl oli jube kiire ja ega see päris läbi veel polegi. Nädal veel ja siis on meil restoran nädala suletud ja saab korra vabamalt hingata. Pühad Noosal ei ole väga toredad, me väikelinn on ülerahvastatud, surfama ei saa minna (kui just hommikul kell 5 juba vees pole), restoranidel on sabad uksest välja, kõik, kes klienditeeninduses töötavad, vananevad selle u 4 nädala jooksul kordades kiiremini kui muidu. Aga ilmselt on see see hind, mida peame maksma selle luksuse eest siin elada.

3. november 2022

Fraseri või K'gari saar

Nagu Marge kodus ütles – 2022. aastal ainult 2 postitust... Ei teagi, miks ma rohkem kirjutanud pole. Ma vist olen laisaks jäänud… samas kui tuleb rutiin, mis sellest rutiinist väga ikka kirjutada…

Aga mõne sõnaga vahepealsest viiest kuust. Polegi ehk nii rutiinne olnud kui esmapilgul arvaks. Igara ja Julieniga elamine sujus päris hästi. Käisime palju väljas ja sotsiaalsust tekkis selle kolimisega juurde. Tutvusin mõne uue inimesega (kes nüüdseks küll Noosalt juba ära läinud jälle on), aga uued tutvused lisasid elusse värve! Nendega koos elades avastasin baare ja lokaale, millest mul varem õrna aimugi polnud. Üheks kohaks on Mexican joint, mille omanikuks on AC/DC roady, kes oma elu ja varasemalt peetud ametit kirjeldades ütles, et tal on äge elu olnud, aga mäletab sellest ainult esimest 3 aastat. Nüüd, oma baari pidades, on elu rahulikum ja mõnusam. Aga kuidagi tore oli mõelda ikkagi, et see mees, nii tavaline, töötas koos AC/DC-ga…

Koos Igara ja tema sõpradega käisime lõpuks ära ka Fraseri saarel. Nüüd nimetatakse seda Butchulla keeles K’gari saareks. Tegemist on maailma suurima liiva saarega. Olin sinna minekut pikalt planeerinud, aga kunagi ei tulnud sobivat aega või inimesi, kellega minna. 17. juulil said viimaks õiged inimesed ja kuupäevad kokku ning reis võis alata.
Roosad pilved ja K'gari saar

Liivasaar
Mina reisin JB ja Katia tagaistmel. Kuna oli juuli ja meie mõistes talv, siis ootuseid ilma suhtes väga palju polnud. Meil vedas aga meeletult ning saime 2,5 päeva päikesepaistet ja rahu. Esimesel õhtul saime teel laagripaika tuttavaks veel kahe autotäie reisisellidega ja õhtul istusime ümber lõkke päris suure kambaga. Midagi suurt õhtuks ei korraldanud – snäkid ja väiksed veinid. Mina läksin vist küll kõige esimesena magama, sest pidu hakkas mõne jaoks suureks minema. Hommikul käisin jalutamas ja päikest nautimas. 
Esimene laagriplats, tähistati ka ühe poisi sünnipäeva teisest konvoist

Hommikune jalutuskäik rannale

Päikseline hommik

Hommikune külaline laagriplatsil. Ühel hetkel oli neid tervelt neli!

Varaan

JB, Erik ja Igara

Hommikul pidime ka automuredega tegelema, muidu polekski ju nagu õige roadtrip

That 70's show McKenzie järve ääres
Offroading
Mööda rannaliiva sõitmine meenutas soolajärvedel sõitmist
Sõidame!


Kui lõunapaiku liikuma saime, võtsime suunaks McKenzie järve. Sõitsime mööda kõva rannaliiva, nägime kauguses vaalasid, vahel tegime mõne peatuse ja siis sõitsime mööda offroad rada järveni. See offroad rada oligi üks suur auk. Süda oli ikka natuke paha lõpuks ja mul oli nii hea meel, et ma liiga palju veini eelmisel õhtul joonud polnud… mõnel oli ikka väga raske seda teed läbida. Järve äärde jõudes käisime liival pikutamas ja järves suplemas. Vesi oli kristallselge, aga jääkülm. Korraks sisse kasta ja siis päikese käes jälle ära kuivada, oli mõnus, pikalt ujuda küll ei tahtnud. Seejärel võtsime suuna järgmisesse ööbimispaika, tahtsime päikseloojanguks kohale jõuda, aga jäime jälle hiljaks. Panime pimedas oma laagri üles, mina tegin lõkke ning siis tegime oma kaasavõetud söögid ära. Kolumbialane Erik tegi lõkke peal kõigile burgundia pada. Kõik maitses imehästi. Vaatasime tähti, jõime veini ja ajasime juttu. Hommikul ärkasin päiksetõusuks üles ja läksin randa pilti tegema. Rannas hulkusid mõned dingod, kellest õnnestus ka mõned pildid saada. Seejärel sõime korraliku hommikusöögi, pakkisime oma asjad kokku, andsime laagriplatsi edasi umbes kümnepealisele meestekambale, kes tuli K’gari saarele vist kümneks päevaks kalale. Neil oli terve elu kaasas! Ise läksime ümber nurga randa, püüdsime kala, võtsime päikest, kõndisime lähedalasuva künka otsa ja vaatasime vaalasid.
Teise öö lõke
Öö

Päikesetõus

Kõik on natuke roosa

Dingod luurel

Vahel urisevad ka

Meeskond

Künka otsa vaalu otsima
Mingil hetkel siis võtsimegi suuna tagasi sadama poole, et viimase praami peale jõuda ja tagasi koju sõita. Hakkasime mängima juba mõttega üheks ööks veel jääda kuid matsime selle plaani siiski maha, sest oleksime pidanud hommikul väga kiirustama hakkama, et tööle jõuda. Tagantjärele oli see ikkagi õige otsus, sest ilm muutus ja saarelt mandrile pääsemine muutus raskeks, kui mitte võimatuks. Kuna JB ja Katia jäid saarele veel paariks päevaks, ei olnud mul transpordivahendit, et sadamasse jõuda. Püüdsin alguses hääletada, aga ei olnud sellega õnne. Niisiis hüppasin Eriku autosse, kuhu tal on sarnaselt minuga, voodi ehitatud. Viskasin kõhuli ja tõmbasin teki üle pea. Selline tobe-naljakas seik, aga kuidagi ajab muigama ja tore meenutada.
Pärast seda väikest reisi tagasi tööle jõudes oli kohe teine minemine jälle. Oli jälle energiat ja jaksu toimetada.

Kui ma Igara ja Julieni poole kolisin, siis teadsin, et see oli vaid ajutine peatuspaik, sest vahepeal oli tekkinud plaan korra kodus ära käia. Kuna viisataotlused võtavad teadmata aja, siis väga suure kella külge seda plaani ei pannud ja ootasin vaikselt. 15. juulil sain siiski kirja, et olen saanud endale Bridging viisa B, millega sain Austraaliast lahkuda ja jälle naaseda kuniks mu päris viisa menetlusprotsess veel kestab.

Tööl tekitas see veidi segadust, sest see vastus tuli äkki ja kuna tahtsin kindlasti suvel koju jõuda ehk siis ei mallanud ma pikalt oodata, oli olukord korra ärev. Sain siiski lennupiletid ostetud ja ostu hetkest juba 3 nädala pärast pidingi juba lendama.

Kuna Igara juures sain elada vaid 26. juulini, siis pidin viimaseks 11 ööks minema hostelisse. Uut kodu ei tahtnud ma vahepeal otsida, sest sain sedasi päris mitu tuhat dollarit kokku hoida. Nädal enne lendu jäin veel paduhaigeks ja hakkasin kartma, et äkki olen viimasel hetkel veel koroona külge saanud ja äkki jääb lend olemata. Nohu oli nii jube, et lihtsalt autoga mäest üles sõites läksid juba kõrvad lukku. Mõtlesin hirmuga saabuvatele lendudele, aga mõned päevad enne lendu sebis Fern, mu kolleeg, mulle veel mingid ravimid välja, et saaksin valuvabalt lennata. 6. augusti varahommikul lennujaama poole sõites hakkas olemine juba vaikselt paremaks minema ja väike ootusärevus kasvama. Kodustele ei julgenud endiselt midagi öelda, juhul kui kuskil mu reis ikkagi katkestatakse. Singapuri jõudes otsustasin siiski perele teada anda, et olen teel koju, sest arvasin, et kui juba Sinapuri mind lasti, siis vast Euroopasse jõudmisega probleeme enam ei teki. Singapuris tekkis selline imelik ärevus, kus ei saanud enam täpselt aru, kus ma olen või kes ma olen ning kuhu ma lähen!?
Brisbane'i lennujaamas. Nagu Nils ütles, kõik isiklik ja mulle kuuluv on külge riputatud. Ma ei tea, mis on saanud minu oskusest kerge pagasiga reisida?!

Singapuri lennujaamas on liblikamaja

Imeilusad lilled ja liblikad

Kodu pole enam kaugel
Münhenis maandudes oli lennujaamas juba hoopis teine lõhn, toit lõhnas koduselt, inimesed naeratasid vähem ja olugugi, et ajavahe oli pea segi ajanud, siis Münhenist Tallinnasse lennates ma enam kordagi magama ei jäänud… ja sedasi ma 7. augusti lõunal Tallinnasse jõudsingi.
Ülemistes