8. märts 2022

Selline on elu

Eelmise aasta lõppu mahtus veel kurbi sündmuseid kuid nüüdseks on see õnnetu aasta läbi ja uuestki juba üle 2 kuu möödas. Täna sain viimaks viimased jõulukaardid ka posti pandud… Oleme siin ka kursis, mis Euroopas toimub ja kurb on. Restoranis vaadatakse mind kurbade silmadega kui ütlen, et olen Eestist. Teen nüüd kiire kokkuvõtte, mis vahepeal toimunud on.

Jõulud olid jube kiired. Noosa läks inimestest pilgeni täis. Hommikul kell 7 surfama minnes olid juba esimesed ummikud tekkinud. See väike surfiküla pole loodud nende masside jaoks, mis siia jõulude paiku kokku voolavad. 17. detsembril tehti lõpuks ka Queenslandi piirid lahti, sest oli saavutatud üle 80%-ine vaktsineeritute osakaal. Restoran oli puupüsti rahvast täis, päevas käis umbes 300 inimest, keda kõiki tuli a la carte menüü järgi muudkui teenindada. Kõik tegid kõva tööd. 26.-28. detsember oli restoran suletud ja käisin siis ühe öö väiksel roadtripil. Sõitsin läbi väikeste teede Hervery Baysse ja järgmisel päeval tagasi koju. Öö magasin ühe maahotelli taga. Suurt midagi nagu ei kogenud, aga hea oli Noosalt eemale saada korra.
Üks suur kaktus

Rainbow beachi kohustuslik pilt
Portree kilpkonnaga Hervey Bays

Rainbow beach


Aastavahetusel olin taaskord tööl. Nagu ka eelmised 2 aastat. 1. jaanuar olin vaba ja siis oli Noosal suur swell. Niigi puupüsti Noosa läks veel rohkem rahvast täis, sest kohale tulid ka surfifanatid. Sel ajal olid lained nii võimsad, et vette mina ei läinud ja vaatasin kõrgelt ja kaugelt, kuidas surfata tuleb. Vaated olid võimsad! Nägin ka ühte meest lainete poolt kivide vahel. Kõik läks õnneks ikkagi hästi, mees sai välja, lonkas küll, aga jäi elu ja tervise juurde.

Ummik
Kui swell mööda sai, sain ka tagasi surfama oma väikeste lainete peale. 10. jaanuari paiku, kui tööl endiselt meeletult kiire oli, hakkas kehasse lihas- ja kondivalu kogunema. Laupäeva hommikuks lisandus palavik ja mõned päevad hiljem sain ka positiivse koroonatesti tulemused. Sain selle läbipõdemisega ühele poole. 2,5 päeva oli väga jube lihasvalu ja kõrge palavik, 3. päeva hommikul läks olemine lahedamaks ja palavik madalamaks. Paar kolleegi jäid veel koroonasse ja nii pandi restoran nädalaks ajaks kinni, sest polnud inimesi, kes kliente teenindada saaksid.

Seejärel tegime nädala jagu tööd jälle ja siis tuli iga-aastane puhkus, kus restoran oli planeeritult nädala kinni. Ma käisin siis põhjapool Cairnsis, kus sel ajal elas läänekalda reisikaaslane Arno. Peatusin paar ööd hostelis, rentisime auto ja sõitsime Cairnsi ümber ringi. Kuna seal on alles vihmahooaeg, siis ilm oli kuum ja niiske. Aga tore oli käia reisil jälle.

Kui astelrailt sutsu saad, tuleb äädikat peale panna

Vette ei läinud ja mööda randa jalutadagi oli krokodillide tõttu pisut kõhe!
Daintrees (maailma vanimas vihmametsas) krokodillidevaba vett nautimas

Arno roolis

Port Douglas

Rand on ikka parem kui seal muretult ujuda saab... Vesi oli küll soooe

Vaade Port Douglasele. Valge joon vees on nö piirdega ujumisrand, kus ei ole astelraisid ja krokodille
Daintreest lahkumise vaade

Ükspäev sõitsime Arno ja Matthieuga ümber Cairnsi ja külastasime erinevaid koski ja isegi nokklooma nägime ära

Kõige suurem kosk, mida nägime

Metskalkun, neid jagub siin igale poole

See oli päris võimas. Mõneks minutiks peatumine ja läbi niiske lehesodi kõndimine kinnitas kannale pisikese kaani. See niiskus ja selles tekkiv elu oli meeletu

Mulle meeldis see värvide kombinatsioon

Hirmus (suur)
Ilus sinine kiil

Dinosauruslind kaasuar, vedas et nägime. Daintreest tagasi sõites nägin ka tibusid, aga ei taibanud pilti teha
Muudkui seletaks
Plätudega mööda libedaid kive kõndides

Kohvi ja koogi paus
Idüll järve kaldal
Kõrgete puude ja Iphone-i kaameratega trikitamas
Krokodilliga järves ujumas. Vesi oli soe ja sinine nagu basseinis ning kirjade järgi pidi seal ka üks üsna ohutu mageveekrokodill elama
See lõpmatuse bassein oli üks ägedamaid kohti, mida külastasime

Kohalikus pruulikojas pikka päeva lõpetamas
Kui Cairnsis käidud sain, oli jaanuari lõpus staffipidu ja siis tuligi juba minu sünnipäev. Sünnipäeva varahommikul käisin surfitunnis, siis tegin lõunavahetuse tööd ja õhtul käisime Kristeli ja Megiga restoranis söömas ja mõnda kokteili joomas. Oli tore päev.
Jaanuarikuine jõulupidu

Šampust ja kooki enne restorani minekut. Megil on lõbus

Naiskond
34! Sünnipäev on tore päev
Veebruari jooksul on viimaks õnnestunud ka kolleegidega natuke väljas käia ja killuke sotsiaalsust on palju rõõmu toonud. 24. veebruaril olid meil külas Eesti poisid, võtsime mõned napsid ja tähistasime ka Eesti sünnipäeva. Sel ajal aga tulid meeletud paduvihmad ja linnakeses, kus Eesti poisid muidu elavad ja töötavad, tulid suured üleujutused ja nad ei saanud koju minna. Üleujutuste tulemusena oli mõnes hoones vesi vastu eluruumide lage. Veetase oli u 10 meetrit üle kriitilise taseme. Nii nad siis laagerdasid meie korteri põrandal või oma autos voodis (suurte vihmade ajal ei ole üldse tore autos elada, see niiskus on jube). Tegime Eesti toitusid ja käisime surfamas viiekesi. Tegime nalja, et olime nagu Jamaica bobikelgu meeskond… Lisaks olen vahepeal endale paar uut surfilauda ostnud ja nüüd on surfamine veel toredam. Olen endiselt koba, aga rõõmu tuleb palju. Või noh, üldiselt on palju rõõmu, mõned päevad tagasi tegin oma ribidele aga kuidagi liiga ja nüüd tuleb ilmselt nädala jagu veest eemal püsida…
Silver, Joonas, Silver, Triin (pildistas Kristel)
Laudade vahatamine


Rõõmustamas oma uue kalasaba surfilaua üle
Kätte on jõudnud sügis ja päikeseloojangud on jälle värvilised (Pildistas Meg)
Sedasi ma siis kulgen siin. Mõtlen kodustele palju ja et kõik ikka hästi läheks.
Ühel päeval Brisbanes

6. detsember 2021

2021

Ma arvasin, et 2020. aasta oli kõige kiirem aasta mu elus. Täna neid ridu kirjutades on tunne, et see oli alles mõni nädal tagasi kui seda arvasin. Kuhu see 2021 veel läks? Mingis mõttes vist küll hea, et ta nii kiiresti läks, sest ega see väga kerge aasta olnud pole. Olen teinud küll ägedaid asju, õppinud surfamist (kuidas ma üldse edaspidi ilma ookeanita elama peaksin, veel selge pole), pool Austraaliat läbi sõitnud ja kogenud ja näinud… aga kõhus on ikka nagu kivi ja meel on kurb.

Mõned nädalad tagasi oleks võinud veel viimaste läänekalda inimestega tagasi lääne poole sõitma hakata, aga otsustasin iseendaga tõtt vaadata ja paikseks jääda. Hetkel ma pole küll päris kindel, et see paikseks jäämine õige mõte oli. Uute tutvuste leidmine on olnud ääretult raske ja hosteli vahetamine privaatse korteri vastu on mind inimestest kuidagi täielikult ära lõiganud. Kui töölt lõpuks vabad reede õhtud välja kauplesin, seisin silmitsi järjekordse komistuskiviga – pole kellegagi välja minna.
Kui Imogen külas käis
Paulinega open mic-il. Pauline ja Chris olid viimased läänakalda sõbrad, kes novembri keskel Tasmaania poole sõitma hakkasid
Sisalike välinäitus


Kohalik laululind kookaburra
Banaanilind ja semud hommikusöögil
Jaaguar-nuutrai
Õhtune külaline magamistoa uksel

Austraalia on ikka uskumatult värviline. Vikerkaare lorikeet
Linnuke (noisy firarbird) jacaranda õites

Lillad tänavad Palmwoodis. Palmwoodis kohtasime poemüüjat, kelle elu parim armastaja olnud Lauri Eestist
Bougainvillead

Punastes õites poinciana puud
Ja valgete kulmudega tüdruk
Homme on selle aasta viimane surfitund. Kella 5.45ne äratus on seni end kuhjaga ära tasunud. 6:15 vette sumades on seal meeletu rahu (olgugi, et ookean on lainetes). Tihti on näha delfiine, vahel lähemal, vahel kaugemal. Ja kui eriliseks kogemus muutub kui veel vihma sadama hakkab - peegelsile vesi ja klaasjad lained ning veepinnale pärlitena langevad piisad... Ookean on maaliline ja elu selles maagiline.

Kutsete peale koju tulla, kuna kurvameelne olen, saan öelda vaid nii palju, et näen umbes üle nädala unes, et olen enne viisa lõppu koju tulnud ja siis olen õnnetu ja segaduses, sest ei saa aru, miks ma seda tegin. Kui lõpuks ärgates silmad avan ja aru saan, et tegelikult ikkagi alles Austraalias olen, on hea meel, et ei ole seda viga siiski teinud. Mu Austraalia peatükk pole veel läbi.