Tee oli pikk. Iga natukese aja tagant tegin peatusi, pildistasin teed või vaateid. Kui saabus teemajake, peatusin ja võtsin kütust. Tavaliselt lubasin endale ka ühe kohvi. Mul oli taaskord 20 liitrine lisakütuse kanister kaasas kuid sellega kaugele ei jõua ja see oli pigem igaks juhuks, või selleks, et mõnda kallima hinnaga teemaja vältida saaks. Kütus oli Nullarboril kallis – Kui Perthis saab kütust osta umbes 1,15, Margaret Riveris 1,35, Esperances 1,45 eest, siis Nullarboril maksis küsis 1,96 dollarit ja valida polnud. Kallimates kohtades oli isegi natuke üle 2 dollari, aga seda ühte kahedollarilist teemajakest õnnestus mul vältida, sest sel teelõigul oli tanklad pisut tihedamalt kui mujal.
 |
| Nullarbori algus |
Igal teemajakesel on oma lugu – kus kukkus tükike orbiidile saadetud raketist alla, kus oli telegraaf, kus kasvatati lambaid mingil hetkel jne. Päevas sõitsin 500-600 km. Nullarbori tee alguses meenus, et unustasin Kipile, kes lubas mu teekonnal silma peal hoida, sõnumi saata, et mind võib-olla pole nüüd levis järgmised päevad. Ühes peatuspunktis panin sõnumi teele, et ehk vahepeal tekib natukegi levi, et see läbi läheks.
 |
| Lõputu sirge tee |
 |
| Tühjus |
 |
| See oli tõesti sirge tee, mitte ainult 146,6 kilomeetrit kui üldse rooli keerama ei pidanud vaid ka ülejäänud 1000 kilomeetrit oli üsna vaevata |
 |
| Juba igatsengi läänekalda päikeseloojanguid |
Kunagi Lääne-Austraalia ja Lõuna-Austraalia piiri lähedal tuli ajavahe – 45 minutit ja see ajas mind täiesti segadusse. Kuna iga osariik ei keera ka kella, siis see ajavahe oli reaalsel 1h 45 minutit (vist! Ikka olen segaduses). Päike läks äkki hiljem looja ning järgmisel hommikul tõusis maru hilja. Selle kellaajaga pusserdasin veel hiljemgi. Korralikult Lõuna-Austraaliasse jõudes oli ajavahe 30 minutit vist.
 |
| Ei näinud mitte kedagi! |
Ööbisin tee ääres puhkeplatsil, kus oli ka teisi sõitjaid. Taaskord söök ja siis mõtlesin, et proovin tähistaevast pildistada. See oli päris tore kuniks külm hakkas. Hommikul ärgates mõtlesin, et pean õli kontrollima. Või noh, igal hommikul mõtlesin seda, aga meelde tuli see alles siis kui mootor juba käis ning siis lubasin endale, et eks ma järgmisel hommikul siis vaatan. Too hommik mõtlesin aga, et ei saa seda enam edasi lükata, seiskasin mootori, ootasin 15 minutit ja läksin siis kapoti alla uurima.
Hmm, kummaline. Varras näitab, et on alla miinimumi. Nii poole peal alla miinimumi. Mõtlesin endamisi, et no ei saa ju olla, alles vahetati õli ja remonditi seal mingit õlileket, et nii vähe tõesti?? Mõtlesin seal veel natuke, kallasin tsipake õli peale ja siis läksin ühe mehe juurde uurima, et kas varras näitab ikka õigesti kui mootor juba korra käis ja kui õli sisse kallan, kas näen kohe kui palju juurde olen pannud. Ta kinnitas, et olen kõik õigesti teinud ja näen kõike õigesti. Läksin siis tagasi auto juurde, tõmbasin varda uuesti välja, veendusin, et õlitase oli tsipake tõusnud. Kallasin siis julgelt veel peale ja asusin sõitma. Oh seda imet kui mõnusalt nüüd auto sõitis… Veab mul ikka nende autodega, et nad mul peaaegu ilma õlita sõidavad… (seda öeldes sülitan kolm korda üle vasaku õla ja tänan mõttes seda, kes iganes mul mu teekonnal silma peal hoiab ja mind hullemast säästnud on…) olgu öeldud, et pärast seda vedamist kontrollisin õli igal hommikul ja nüüd kui jälle vähem sõitnud olen, veidi vähem, aga see kapoti avamine nii lihtsalt enam ei unune.
 |
| Keset ei kusagit |
Nullarbori teises pooles oli üks vaalavaatluspunkt, kuhu ma jõudsin kahjuks napilt enne selle sulgemist ning vaalu nägin vaid kauguses. Aga nägin ja tundsin sellest suurt rõõmu. Oleksin varem teadnud sellest kohast, oleksin sinna kiiremini jõudnud. Kogu lõunarannik oli imeilus, ookean oli erinev sellest, mis meil läänes on, tundus kuidagi ohtlikum. Teisel päeval jätkasin sõitu ja jõudsin Ceduna ja Fowlers Bay vahele, seal olid bensiinihinnad juba paremad ning lõpuks sai ka teoks minu esimene üksinda ööbimise öö.
 |
| Õhtuse supikausiga |
 |
| +5 ja päike tõuseb |
 |
| Leia pildilt vaal |
Ega see mulle väga ei meeldinud. Tegin õhtusöögi ja siis mõtlesin jälle taevast pildistada. Päris tore oli ning seni kuni autost väljas õues olin, ei olnudki väga hirmus. Mööda sõitsid mõned roadtrainid ja nii ma seal toimetasin. Kui autosse läksin, et raamatut lugeda ja ise väga vaikseks jäin, siis hakkas tunduma, et väljas on kedagi-midagi. Panin autouksed lukku ja lugesin edasi. Kuna pealamp tegi auto valgeks, siis autost välja näha polnud võimalik. Kustutades lambi, nägin, et öine tähistaevas valgustab tegelikult päris hästi. Lõpuks jäin ka magama ja tegelikult polnudki väga hullu midagi. Hommikul oli u 5 kraadi sooja (väga külm mu jaoks) ja tekkis tihke udu. Sõitsin edasi Fowlers Baysse – tegin teele väikse ringi sisse, aga mõtlesin, et püüan siis seda vähest, mis teel näha on, külastada. Seal nägin jälle ühte vaala, juba palju lähemalt, rääkisin ühe Austraalia paariga juttu – esimesed inimesed, kellega nädala jooksul vestluse pidasin ja sõitsin edasi.
 |
| Pime öö, mida valgustasid tähed ja mõni mööduv auto |
 |
| Udune tee |
Põikasin veelkord ühe väikese külakese juures teelt kõrvale, sest tee ääres oli suur pilt roosa järvega, mõtlesin, et lähen vaatama. Sõitsin sinna, aga kuna tee läks veel edasi, mõtlesin, et lähen vaatan, mis seal on. Seal olid liivadüünide taga imeilusad surfirannad ja düünide vahel karavanpark. See kõik nägi väga idülliline välja. Jätkasin sõitu ja jõudsin lõpuks Cedunasse, mis oli väike „päris“ linnake, koos tanklate, poodide ja telefonileviga. Saatsin kõigile sõnumid, et olen elus ja terve. Jõin kohvi ja sõin võileiba ning võtsin suuna Eyre’i poolsaarele. Päeva lõpetasin taaskord üksinda tee ääres Venus Bayl. Otsustasin oma raha kulutada fish and chipsidele ja ööbmise pealt kokku hoida. Öö möödus rahulikult.
 |
| Tükike roosat järve |
 |
| Mul on ilmselt sadu pilte vahusest ookeanist |
Väiksed linnakesed olid hakanud muutuma kõik ühesuguseks. Nad asuvad mõne lahe ääres, seal on postkontor, pagaripood ja supermarket. Igal pool peatumise tuhin oli kadunud ja üldse oli natuke sinise esmaspäeva tunne. Sõin hommikust ühes väikelinna pagaripoes, pidasin nutiminuteid. Ilm oli pigem külm ja tuuline ja kuidagi need pilved mu pea kohale kerkima hakkasid. Tee oli ilus ja tühi endiselt, küll aga rohkemate autode ja inimestega, kellele kätt enam ei viibanud. Mingil hetkel hakkasid pilved ka taevasse kogunema ning taas hakkas vihma sadama.
Sõitsin ühe hooga edasi Port Lincolni. Sinna jõudes oli väljas sooja 13 kraadi, vihma sadas ja üldse oli väga hall olemine. Margaret Riverist ära sõites olin endale kindla plaani teinud, et lähen rannikule jõudes kuskile merekarpe sööma. Millegi pärast ei ole see muidu mereande armastavas Austraalias kõige populaarsem toit, uskusin, et lõunarannikul kuskilt ikka leiab. Port Lincolnis neid serveeritigi ja pidasin mõnusa lõuna keset seda vihmast päeva. Kuna ilm oli nii hall, siis isegi rannal seistes oli ookeani vaevu näha. Kuigi paljud peatuvad Eyre poolsaarel – Port Lincolnis ja Port Augustas pikemalt ja naudivad kogu pakutavat südamega, siis ma sõitsin sealt kiiresti edasi, sest ilmateade lubas väga halba ilma veel järgmiseks kaheks päevaks. Leidsin ühe dušiga laagriplatsi väikelinnas Cleve. Linnake asus rannikust natuke eemal sisemaal. Laagrisse jõudsin juba kuskil kella nelja paiku ja kuna olemas oli levi, siis vaatasin arvutist natuke filme ja helistasin Jaanikale.
 |
| Vihmased vaated |
Hommikul käisin jälle pagaripoes ja võtsin suuna otse Adelaide’i Chloe poole. Sõitsin terve päeva. Kuidagi äkki olid tühjad maanteed ja maastikud asendunud, tihti mitmerealiste, kiirteedega ja kogu olemine oli tükk maad närvilisem kui seni. Pärastlõunal jõudsingi Adelaide’i. Käisime Chloega söömas ja pubis ning järgmisel päeval ühes saksapärases linnakeses Hahndorfis. Ilmad olid väga külmad (vähemalt ei sadanud eriti) ja kuna Hahndorfis oli üks turistitänav, mis meenutas Tallinna jõuluturgu, tuli päris korralik jõulutunne peale! Ilmselt külmema kliima tõttu, oli ka arhitektuur seal kandis kodusem ning üldse… eks „koduse“ sõbra nägemine andis ka seda kodutunnet juurde. Õhtul käisime korra veel väljas, järgmisel päeval pikutasin diivanil ning ülejärgmisel päeval sõitsingi juba edasi Canberra poole.
 |
| Chloega |
Kaarti vaadates tundus, et Adelaide’i Canberra ots on kiviga visata (üle 1000 kilomeetri natuke). Reaalsuses, aga muudkui sõitsin ja sõitsin ja sõitsin ja siis sõitsin veel. Maastik oli tühi nagu Nullarboril. Olemas oli telefonilevi ja asustus oli tihedam, aga lihtsalt need tühjad maastikud…
Mul oli kindel plaan sõita Berrisse. Berri on väikelinn keset apelsini- ja veiniistandusi Adelaidest paari sõidutunni kaugusel. Berris on hostel, kus 2008. aastal 3-4 kuud elasin ja erinvaid töid tegin. Üks armsamaid mälestusi mu tookordsest siin olemisest. Veiniistandusi ja armsaid väikelinnu on Adelaide’i kõrval palju. Peatusin ja tegin veiniistandustest pilte, käisin mõnes linnas ka natuke jalutamas ning nii mu päev kulges. Õhtul nelja paiku olin Berrile juba üsna lähedal kui äkki nägin tuttavat pubi ja sellest kohe üle tee tuttavaid palme ja hosteli silti. See oli nii äge moment. Esimest korda nägin Austraalias midagi nii tuttavat. Sõitsin esimese hooga hostelist mööda, läksin jõe äärde ja sõitsin linnast ka läbi, aga ei näinud midagi muud äratuntavat. Nii kummaline. See väike hostel ja pubi oli kõik, mis ma mäletasin. Läksin siis hostelisse lootuses, et saan seal natuke ringi käia ja vanu aegu meenutada.
 |
| Sügisesed viinamarjaistandused. Neid oli seal väga palju |
 |
| Selliseid suuri jõgesid tuli palju ületada |
 |
| Apelsinid ja viinamarjad |
Kuna ajad on muutunud (koroona tõttu ja ka backpackimine üldiselt on teistmoodi), on hostel läbi agentuuri välja renditud ning seal elab umbes 60 Vaikse ookeani saare elanikku (millise saare, ei mäleta). Noored mehed, kellel naised ja lapsed kodus, 9 kuuse viisaga apelsine ja viinamarju korjamas. Ehk siis hostelis polnud enam seda sama tunnet, aga hostel ise oli tuttav. Isegi aias olev lõhn oli sama. Toonasest hosteli managerist sakslasest Tillist oli saanud hosteli omanik ning ta tundis mu ära. Kõndisime hostelis ja aias ringi, meenutasime inimesi, kes minuga samal ajal (13 aastat tagasi) hostelis olid. Ka Till tõdes, et uued backpackerite põlvkonnad on toonasest erinevad – muutunud on töökultuur, tehakse liiga palju narkootikume, tarbitakse liialt palju alkoholi ning üleüldine interneti olemasolu on muutnud hosteli dünaamikat ja inimeste omavahelist suhtlemist. Sama teemaga seoses – kui minu käest nooremad küsivad, et kuidas mu esimene aasta Austraalias käesolevast erineb, siis toon alati välja selle, kuidas internet on kõike muutnud, nii positiivselt kui negatiivselt. Minu jaoks isiklikult on palju raskem inimestega tuttavaks/sõbraks saada, sest suhtlemine on palju pealiskaudsem kui see varem oli. Lihtne on vestluse vaibudes telefon välja võtta ja kellelegi kodus kirjutada, kes sinust päriselt aru saab. Lihtne on teha vaimustavaid pilte sellest kui tore koguaeg on, samal ajal jällegi pärast pildi klõpsamist sotsiaalmeediasse vajuda ja just internetti laetud pildil olevate inimestega päriselt mitte suhelda. Töö leidmine ja otsimine on aga kordades lihtsam tänu internetile. Kui ma tookord Berrisse läksin, ostsin Alice Springsist oma viimase raha eest bussipileti, tegin kaasa hunniku juustuvõileibu ja kohale jõudes ulatasin hosteli managerile tagatiseks oma passi, sest üüri tasumiseks mul enam raha polnud. Ma sain vaid loota, et saan läbi hosteli kiiresti tööle, sest telefonis justkui oli seda mulle lubatud. Praegu on aga Facebooki grupid ja tööpakkumised ja selliselt riskida polegi nagu enam eriti vaja. Sa saad juba ette teada, kas ja kus on tööd ja kas sind seal päriselt vaja on.
 |
| Tilliga. Kohtumine 13 aastat hiljem |
Pärast hosteli külastamist sõitsin tunnikese veel edasi ühele jõeäärsele laagriplatsile. Sealt edasi selgitasin välja Victoria osariiki sisenemise ja väljumise tingimused. Kuna seal oli taaskord paar koroonajuhtumit ja Melbourne oli lockdownis, tahtsin olla kindel, et ma sinna kindlasti lukku ei jääks. Milduras käisin vaid tankimas ja kohvi ostmas ning šokeeriv ja kurvastav oli näha kõiki maske kandmas. Ma ei kujuta ette seda, et enamus maailma on juba üle 1,5 aasta sedasi elanudki. Mildurast oli vaid mõned kilomeetrid sõitu kui olingi juba New South Walesis jälle ja koroonapiirangud puudusid. Sõitsin Mungo rahvusparki. Sinna viis ilus punane tee. Kuna ma täpselt ei teadnud mis seal on ja kui kaua seal olla tahan, siis ööbimise pärast ei muretsenud, sest seal oli olemas ka paar laagriplatsi. Kohale jõudes käisin külastuskeskuses, mis kirjeldas aborigeenide lugu ja Mungo naist ja meest – vanimaid maailmas leitud inimjäänuseid (42 000 aastat vanad). Inglaste Austraaliasse saabumisel karjatati seal aga hulga lambaid. Jalutasin seal ringi ja kuna kiiret otseselt polnud, mõtlesin, et jään siis sinna ööseks ka ikkagi. Proovisin endale laagriplatsi broneerida, aga see osutus võimatuks. Kirusin natuke ennast ja süsteemi ning sõitsin siis kiiresti veel ka Hiina müüri/seina vaatama, mis on tuulemoodustis ja aborigeenide pühapaik ja võtsin suuna tagasi tsivilisatsiooni. Mõtlesin, et kui väga pimedaks läheb ja känguruid ikkagi palju tee peal on, siis magan lihtsalt kuskil tee ääres ja loodan, et mõnele pargivalvurile vahele ei jää. Mul oli umbes tund aega valget aega jäänud ja 2h reaalset sõiduaega. Pimeduse saabudes sõitsin jälle 60-70 km/h keset teed. Ümberringi tühjus ja känguruid pärast Mungo keskusest lahkumist oluliselt ei näinud. Ööbisin ühes väikelinna tasuta laagriplatsil, sõin õhtuks tuunikalavõileiba ja jõin teed ning läksin magama. Canberra oli ikka veel umbes 600 km kaugusel.
 |
| Lambalaut ja villa pügamise ruum. Kõige kiirem mees suutis 1892. aastal päevas 321 lammast ära pügada |
 |
| Mungo oranžid vaated |
 |
| Teeme siis nii, et tee peale ei hüppa! |
 |
| Hiina müüri/seina vaade |
 |
| Tund aega valgust kaks tundi sõitu |
Järgmisel päeval oli jälle suur tühjus. Vaatasin kaarti ja elu põnevamaks tegemiseks keerasin vahepeal põhimaanteelt kõrvale, et rohkem näeksin, aga ei olnud sealgi midagi põnevat mu jaoks. Need tühjad maastikud ja väga väiksed väikelinnad enam ei paelunud. Ööbisin jälle ühe väikelinna laagriplatsil pärast mida maastik muutus. Järsku tekkisid puud ja mäed ning peagi juba jõudsingi Canberrasse.
 |
| Ühe väikelinna sügisene park |
 |
| Teel Canberrasse nägin mitmeid emusid |
Kohale jõudes ootas mind oma-küla-poiss Tauno. Nii tore oli kedagi kodust näha, eesti keeles jutustada ja tõesti nii rääkida, et teine inimene teab, millest räägid. Tauno oli kohalik giid ja viis mind Canberra teletorni ja mäe otsa linnavaateid vaatama, käisime öösel pildistamas ja pubis. Järgmisel päeval käisime parlamendihoones ja siis Tiidu, Satomi, Hana ja Keni juures. Veel üks inimene kodust. Jutustasime, rääkisime elust siin ja Eestis, mängisime lastega ja sõime pitsat. Õhtul käisime Taunoga kohalikus rokibaaris stand-up komöödiat vaatamas. Osa nalju olid päris head. Järgmisel päeval oligi aeg jälle edasi sõita ning Sydneysse minna.
 |
| Kaks Canberrasse kadunud eestlast Viljandimaalt |
 |
| Teletornis |
Sõit Sydneysse kestis umbes 3 tundi ja äkki olingi 6000 elanikuga Margaret Riverist jõudnud 5,5 miljoni elanikuga suurlinna, kus inimestel on kiire, linna sisse ja välja läheb vähemalt kolm sõidurida ja kus kohe kindlasti on aasta 2021...
