3. veebruar 2021

Lugu klaaskuulist

10. jaanuari hommikul sõitsingi juba väiksele roadtripile. Valentine oli juba reedel lõuna poole sõitnud, et kohtuda perega, kelle last ta esimese lockdowni ajal hoidnud oli. Mina sõitsin pühapäeva hommikul talle Demarki’i järele (u 330 km ja 4h sõitu). Denmark oli ootamatult külm! Ise ka ei usu, et olen siin nende kolmekümnekraadiste soojadega peaaegu ära harjunud. Olime pärastlõunal Denmarkis, sõime varase õhtusöögi ja otsustasime tasuta laagriplatsi sõita. Soovisime enne pimedat kohal olla ning napilt enne päikeseloojangut linnakesest lahkudes, olime ilusti ajas. Jõudsime laagriplatsi, kus oli päris palju inimesi ja üks telk sildiga camp host. Ma mõtlesin, et see on mingi nali ilmselt, et ilmselt seal telgis on mõni igavene rändur, kes käib päikese järgi ja enamuse oma elust põõsas elab.
Denmarki surfarid
Pilvealune
Camp hosti telgist tuli välja aga naine, kes oligi laagri korrapidaja ning teatas meile, et plats on täis ja minge mujale. Nagu needus. Me Valentinega oleme mõlemad parajad viimase minuti inimesed ja nii me siis pimeda saabudes tagasi Denmarki poole sõitma asusime. Ma peatusin üks hetk tee ääres kinni ja hakkasin googeldama, et aru saada, kuhu laagri korrapidaja meid saatnud oli. Mingit vettpidavat infot me selle kohta ei leidnud, aga mingi veebilehe järgi pidi tee ääres oleme puhkeala, kus võib vajadusel öö mööda saata. Panime siis kottpimedas Google mapsi oma sihtkoha sisse ja asusime uuesti teele. Kohale jõudes leidsime tee äärest teetööde punkti, kus oli parkida võimalik ja kuhu olid ööseks teetööde masinad jäetud. Kuna meil paremat kohta polnud, parkisime end sinna ära ja mõtlesime, et jääme siis ööseks sinna ja lähme päikesetõusu paiku ära. Pärast sobivate parkimiskohtade leidmist avasime veini ja ajasime natuke juttu ja magama minnes panime äratused kella kuueks.

Tere hommikust
Kuskil enne viit natuke ärkasin mina esimest korda üles, sest selline tunne oli, meist sõidab iga hetk suur lennuk üle. Tegelikult aga olime lihtsalt teele niivõrd lähedal, et kui rekad meist mööduma hakkasid, siis oli müra nii suur, et unesegasena ehmatas ikka korralikult ära. Nii ma siis keerasin seal rahutult külge ja ootasin, et kell juba kuus saaks. Valentine magas sügavas rahus õndsat und. Siis aga kui kell kuus sai ja esimene äratus käis, sõitis meie platsile teetööde auto. Ma ajasin siis Valentine’i üles, et lähme ära enne kui keegi küsima hakkab, miks me seal oleme. Me polnud päris kindlad, et see peatuspunkt ikkagi ööbimiseks legaalne oli…

Sõitsime edasi Albanysse, kus otsisime ühe pargi ja tegime endale mõnusa hommikusöögi koos kohvi ja praemunadega. Kuna päev oli varase alguse saanud, tundus, et saame päris palju ette võtta. Läksime siis mingeid randu vaatama kui ühel hetkel ma Valentinele ütlesin, et sorry, ma ei saa midagi teha enne kui ma natuke magada saan. Ma olin kohutavalt väsinud, üle selja jooksid pidevad külmavärinad ja tuju oli alla arvestust. Läksime tagasi minu auto juurde ja ronisime magama. Poolteist tundi hiljem oli olemine palju parem ning Albanyga tutvumine sai päriselt alata. Sõitsime ringi, vaatasime randu ja käisime linnas kohvikus lõunasöögil. Kuna minu Broome’i reisikaaslaed Sam ja Natalie ka samas kandis olid, siis plaanisime seekord laagrisse varem minna ja ühiselt laagerdada. Pärast lõunasööki läksime poodi ja siis veel ühele väiksele matkarajale paariks tunniks ja seejärel laagrisse. Jõudsime õnneks õigel ajal, saime nii enda kui Natalile ja Sami autodele kohad ja läksime randa päikeseloojangut vaatama.
Hommikusöök
Mänguhoog

Ämmelgas
Need värvid
Seda rada kõndisime




Rannas liitus meiega üks Türgi taustaga sakslane, kes oli kuskil sisemaal pikalt tööd teinud ja polnud ammu teisi backpackereid näinud. Laagriplatsis oli meie kõrval veel üks punt reisiselle ja õhtu oli lõpuks väga tore ja rahvusvaheline. Ümber ühise laua istusid inglane, punt prantslasi, lähis-ida taustaga brasiillane, prantsuse-marokolane, Türgi taustaga sakslane, Portugali taustaga belglane ja eestlane. Teemasid ja nalju oli igasuguseid ning väga tervitatav oli kuulda, et usust, nahavärvist ja kommetest räägiti otse ja ilma ilustamata. Sakslase Türgi taust oli seotud veel kurdidega ja kultuuriõpetuse tund oli suur, kuigi selleks, et kõigest päriselt lõpuni aru saada, liiga lühike. Südamest ajas naerma brasiillane kui ta rääkis, et nad lapsena olid isaga kuskil põõsas passinud ja vaadanud, kuidas gringod paraplaaniga lendamas käisid ja vahel oma lennu põõsastes lõpetasid, mis peale nad siis naerdes tõdesid, et gringod läksid näost valgemaks kui nad enne Brasiiliasse tulekut olnud olid…
Päikeseloojangut oodates
Öö
Järgmisel päeval käisime Rohelisi basseine vaatamas (Green Pools). Kuna Denmark ja Albany on nii kaugel lõunas, et sealseid tingimusi mõjutavad külmad Antarktika tuuled ja veed, siis ujuma me ei tikkunud, aga rannad olid imeilusad, vesi võimas ja loodus näitas ka ilusa päikesepaistelise ilmaga oma täit jõudu. Pärast basseinide külastusi käisime ühes rannas külma dušši all ning läksime tagasi laagrisse. Too õhtu hakkas aga sadama ja külmad tuuled ei lasknud meil kaua sotsialiseeruda. Hommikul sõin koos teistega hommikusöögi ning sõitsin tagasi Dunsboroughsse, sest pidin õhtul tööle minema. Teepeal ostsin ühest talust imemaitsvaid punaseid kirsse ning õhtul tööle minnes oli tunne päris hea. Hostelis ja Dunsboroughs on mõnus elada, aga kõigele on vaheldust vaja. Eriti kui igapäevaselt pead-jalad koos elada ja 60 inimese soovide ja vajadustega arvestama peab.
Basseinide juures


Ainuke kaaslane sel rannaribal

Kivikuninganna I
Kivikuninganna II
Taevas läks justkui suitsuseks. Mis see lõpuks oli, ei teagi

Sain viimaks kängurud ka pildile
Natuke punast teed jälle
Vahepeal midagi väga palju muud ei toimunudki. Ahjaa, 24. jaanuaril oli staffipidu, kus käisime rannas ja siis hiljem olime oma restoranis, kus meie naabrid meile süüa tegid. Peojärgselt võtsin end kokku ja ostsin endale surfilaua ja kalipso ära, nüüd püüan surfama jõuda jälle. 26. jaanuaril tähistati Austraalia päeva, mis aborigeenidele tähendab nende maa kaotust ning mulle tundus kohatu mingit pidu see päev teha. Käisin Sugarloafi kivi juures päikeseloojangut vaatamas ning pilte tegemas.

Loojang
Sugarloaf rock
Kuuvalgel majakas
Kätte hakkas jõudma minu sünnipäev. 1. veebruariks olin plaaninud veinimõisate külastuse koos Valentine’i ja Meriliniga, lisaks olime Broome’i pundiga arutanud, et võiks koos midagi teha, et kas 30.-31. jaanuaril või siis 6.-7. veebruaril, mil on Arno sünnipäev. Ma eelistasin veebruari nädalavahetust, aga kuna teistele sobis paremini nädal varem, siis läksime 31. jaanuaril üheskoos Meelupi farmi lõunasöögile. Tujud olid kõigil ülevad, ilm ilus, istusime lauda ning degusteerisime veini, mida tellida plaanisime. Kui kõik kuus inimest ühisest klaasist lonksu võtnud olid, tegime koroona-nalju, et see oli küll „hea mõte“ meil, mis peale kelner ütles, et uudistes oli öeldud, et Perthis oli üks positiivne koroonajuhtum avastatud. See oli nagu ämber külma vett. Olime pea 10 kuud elanud justkui klaaskuuli sees… inimestevaheline viiruse levik saadi esimese lockdowniga pidama ja ainsad positiivsed koroonajuhtumid Lääne-Austraalias olid reisidelt koju naasvad inimesed, kes pidid kohustulikus korras riiklikult organiseeritud karantiinis olema kuni kõik testid negatiivsed on. Aga selle ühe juhtumiga meie koroona-vaba aeg lõppes. Teadsime, et piirangud saavad olema karmid ja üldse… oeh...
Üks klaas
Alguses kõik ütlesid, et ei loe uudiseid ja naudime lõunasööki ja mis me ikka teha saame. Mingi hetk tuli teine kelner, kes ka midagi koroona kohta ütles ja tema juba teadis, et toimumas on pressikonverents. Mõne aja pärast siis võtsid kõik telefonid välja ja vaatasid, et mis siis ikkagi toimub. Minul olid juba töölt uudised, et järgmised 5 päeva oleme tõenäoliselt suletud, ametlikult oli kinnitatud, et õhtul kella kuuest hakkab esialgu esimene viiepäevane lockdown, kodust tohib minna maksimaalselt 5 km kaugusele trenni ja hädavajalikke toiminguid võib tegema minna vaid maskiga – poodi, apteeki jne, restoranid, pubid, trennisaalid ja mänguväljakud lähevad kinni jne. See positiivne koroonajuhtum oli karantiinihotelli turvamees. Ehk siis keegi, kes puutus reisilt tulnud inimestega otseselt kokku.
Micheal, Natalie, mina, Simone, Sam ja esiplaanil Arno


Sõime siiski lõunasöögi rõõmsalt ära, käisime veel hosteli juures rannas ning siis läksid kõik oma teed. Lockdown oli alanud. Hostelis oli kõigil hea tuju – nii mõnigi oli väikest puhkust soovinud ja viis päeva tundus päris paras aeg. Nii siis hostelis muusika mürtsus, võeti napsi ja oldi heatujulised. Siis tuli kohale aga purjuspeaga omanik, kes tõmbas kõlaril juhtme seinast ning ütles, et oleme kõik idioodid ja ei saa aru kui tõsise olukorraga tegemist on. Tekkisid väiksed vaidlused ning mingi aeg istus omanik koos backpackeritega napsi võtma…. Kogu see olukord oli absurdne. Põhiline probleem oli selles, et muusika oli liiga vali ja üldiselt pidanuksime olema natuke vaiksemalt ja endile mitte tähelepanu tõmbama. Selle asemel, et sedasi öeldagi, muutus olukord ebameeldivaks. Nüüd oleme 2 päeva vaiksemalt istunud, joogat teinud ja võrkpalli mänginud.

Sünnipäev läks rahulikult Da Vinci koodi lugedes. Enne südaööd toodi mulle kooki ja lauldi ka.

Puu all võrkkiiges sünnipäeva pidamas
Iseenesest oli ja on kõik hästi ja tore, aga meel läks jälle natuke nukraks. Töölt tulid juba uudised, et isegi kui lockdown vaid viis päeva on, siis restoranidele jäävad ilmselt ka hilisemaks karmimad piirangud nt täitumuse osas jne, mis tähendab seda, et töötunde saab vähem olema… Ma ei ole otseselt mures eesootava osas, aga natuke kurb on. Meie klaaskuul läks katki.

4. jaanuar 2021

Aasta on täis

Ja ongi 2020 läbi. Elu kõige kiiremini möödunud aasta… kui suur osa maailmast seisis justkui paigal ja inimesed koos maailmaga, siis siin käis elu tegelikult suhteliselt normaalselt edasi. Ja kui nüüd edasi seda asja vaadata, siis tegelikult siin Lääne-Austraalias on backpackimine praegu eriti lihtne ja mõnus, sest inimesi, st töötajaid, on vähe, mis omakorda tähendab seda, et esimest korda saavad backpackerid ise oma töö valida ja mitte hambad ristis kannatada ja teha kõike, mida öeldakse või mis kätte satub. Idakallas ja lõuna on pisut teises olukorras, aga võrreldes muu maailmaga on meil siin seni ikkagi suhteliselt hästi läinud.
Päikesetõus hosteli rannas

Kirjutamiseni pole pikalt jõudnud, sest paraku kipub nii olema, et kui tööl käin ja igapäevast elu elan, siis justkui nagu midagi põrutavad kirjutada pole… Vahel ikka mõtlen, et olen ju Austraalias ja peaksin iga päeva ikkagi maksimumini ära kasutama ja võimalikult palju tegema, aga siis… mõtlesin, et noh, ratsionaalne ajakasutus on ju ilus muidugi, aga enamus päevi me eludes on siiski tavalised. Mõned meeldejäävamad ja mõned, mida soovime unustada ja paljud sellised, mis ununevad iseenesest… päris iga päev ei ole seiklus, sest lihtsalt ei jõua. Mingi teatav stabiilsus, kas regulaarse palgatšeki või tuttavate inimeste näol, mõjub hästi ja mis sellest ikka kirjutada. 

Aastalõpule nüüd tagasi vaadates ja mõeldes, mida tegin, siis rutiinist saan välja tuua selle, et otsustasin ainult mereannirestoranis töötada ikkagi ja jätta veinimõisa töö maha, taotlesin endale koroonaviisa, kätte on jõudnud 30 kraadiste ilmadega suvi ja jõudsin ka surfitundi. 

Veinimõisas oli väga palju juhtimisprobleeme ja ühel hetkel jooksis restoran töötajatest tühjaks. Algul mõtlesin, et selleks, et piisav hulk töötunde ja seeläbi ka raha saada, peaksin töötama rohkem kui see, mis Blue Manna mulle praegu võimaldab. Nüüd juba vist umbes kuu aega tagasi otsustasin ära, et saan hakkama ka vähemaga (u 32-34h nädalas) ja eks ma jõuan oma elus veel töötada. Sisimas lootsin, et täidan ka oma esialgse unistuse ja püüan surfama õppida. Või noh, see oli mu esialgne plaan kui Austraaliasse tulin – nö juhe seinast välja võtta, kohvikus tööots leida, mis mind toidaks ja kataks, surfama õppida ning oma mõtted selgemaks mõelda. Restoranitöö ma Melbournes sain, aga surfini ei jõudnud ja Perthis elasime ka ookeanist niivõrd kaugel, et surfi õppimine jäi vaid unistuseks. 

Kaks päeva enne oma working holiday lõppu esitasin ka koroonaviisa taotluse ära. Eks näis, kuidas sellega siis läheb, hetkel ei ole veel midagi kuulnud ja olen bridging viisal, millel on samad õigused, mis mu juba lõppenud viisal. 

20. detsembril jõudsin lõpuks ka surfitundi. Läksime koos ühe belglanna, Valentinega ja olime tunnis ainsad. Vanemaks saades on hirme juurde tulnud ja lained tunduvad suuremad kui 10 aastat tagasi… Paaril korral oli selline tunne, et kõnnin veest välja ja saadan kogu selle surfamise kuupeale… Vesi ja lained tahavad harjumist ja kogemusi. Suure laine eest tuleb vee alla peitu hüpata ja surfilauast lahti lasta, vee alt tulles pea katta juhul kui mõne teise inimese (või ka enda) surfilaud vastu pead tahab lennata. 10 aastat tagasi ma nende mõtete ja hirmudega oma pead ei vaevanud. Aga kokkuvõttes oli surfitund ikkagi tore ja käisin täna juba teist korda. Olin koos laste ja teismelistega samas rühmas ja täna oli isegi toredam. Kas olid lained sõbralikumad või mina julgem… ei tea. Igatahes olen proovida nüüd saanud ja proovin vast mõned korrad veel. Tänase surfitunni lõpus kuulsin isasid õpetajatega rääkimas ja küsiti vist muuhulgas, kuidas läks ja kuidas peaks edasi minema, mille peale õpetaja ültes, et oleneb, mida te surfist ootate... Mul jälle kihvatas, kuidas koguaeg on vaja kõigil parem ja tipus olla. või tippu saada. Miks lapsed ei võiks lihtsalt surfamisest rõõmu tunda? Sama käis ka mu enda kogemuse kohta. Ma sooviks, et õpetajad saaksid aru, et ma ei loodagi profiks saada vaid lihtsalt rõõmu tunda. See, et ma suurtele lainetele tõenäoliselt kunagi ei jõua, ei muserda mind. Valge vahu sees sumamise ja majasuuruste lainete vahel ellujäämise vahele jääb nii palju...



Kuumad jõulud valgel liival ja päikese all


Tagurpidi kuusepuu

Jõuludel (siin tähistasime neid jälle 25. detsembril) oli hostelis suur pidu. Hommikul käisime juba rannas ujumas ja end kuuma eest peitmas, rannast tulles mängisime mälumängu ja beerbongi, osa rahvast võrkpalli. Võeti napsi ja prantslased tegid kõigile õhtusöögi. Oli meeleolukas päev, aga see oli üks kõige varem lõppenud pidu siin hostelis ja südaöö paiku olid ka kõige suuremad peolõvid väsinud. 26. detsembril oli puhkamise ja taastumise päev ning 27. detsembril taastus restoranides töötavate inimeste argipäev. Farmis töötavatel inimestel oli vabu päevi rohkem. 27. detsembril käisime ühe hostelis olnud austraallase ja paari inglasega paadiga kalal. Jube mõnus päev oli. Mina ei saanud ühtegi kala, aga poisid tõid ühe kala ikka koju ka.

Meriliniga



Beerbong







Kalal
Aastavahetus 

Melbournes aastavahetusel töötamine on mul veel sama värskelt meeles nagu see oleks eile olnud… kiire aasta… Aga nagu ka eelmistel aastatel, muutusin ka sel aastal 31. detsembril väga mõtlikuks ning isegi natuke kurvaks – kuidas siis aasta ikkagi oli (minul väga hea) aga kellega ja kuidas ma selle veetsin, mis uuest aastat tuleb ja varsti juba olen ise ka aasta vanem jälle… Aasta viimased tunnid möödusid mõtted ja emotsioonid käsikäes. 

Tööl oli kiire ja teha oli palju kuid teadsime, et 22-23 ajal lõpetame. Külalistel oli aga tore ja aega küll ning lõpuks saime töölt minema alles 23:35. Hüppasime Williga ratastele ning kihutasime hostelisse, minul oli kindel plaan veel enne südaööd kiire dušš teha, sest mustana ei saa uuele aastale vastu minna. Teadsime, et enamus inimesi läksid bushdoofile, aga ehk kümmekond inimest on ikka hostelis. Jõudsime siis koju, nägime, et see on peaaegu haudvaikne ja diivanil istus ainult šotlane Harris ja jõi õlut. Läksime siis kolmekesi rannale, sest teadsime, et kõrvalasuvast linnast peaks ilutulestikku lastama. Ning jah, jõudsin ka oma kaheminuti dušši teha enne kui läksime. Istusime siis u 1 minut enne 00:00-i liivale maha. Rääkisime paar sõna juttu kui ma inimeste kisa kuulsin – südaöö oli käes ja ei ühtki pauku. Tuli välja, et ilutulestik oli kell 21.00 olnud, et ka lapsed seda näeksid. Soovisime siis head uut aastat ja naersime, et oleme nüüd parimad sõbrad, sest veetsime nii olulise sündmuse nagu aastavahetus, koos. Pärast südaööd tilkusid hostelisse veel mõned inimesed, kes kust. Ma helistasin Katile ja Hedvigule, kes veel 2019. aastas olid. Kokkuvõttes ei teinud ma midagi erilist, aga tunne oli hea ja rõõmus. 

1. jaanuaril käisime Willi ja Chrisiga Golfiväljakul söömas. Golfis, nagu ka teistes pubides ja restoranides siin piirkonnas, töötavad paljud backpackerid hostelist. Õhtul sõime veel hostelis koos korraliku õhtusöögi ja läksime pigem mõistlikul ajal magama, et 2. jaanuaril jälle tööle minna. 

Dunsborough on ülerahvastatud, sest austraallased ei saa välismaale puhkama sõita. Kui siin peaks muidu olema umbes 8 000 inimest, siis praegu pidi olema umbes 30 000. Sellele survele ei pea kommunikatsioonid vastu – internet on aeglane, sagedased elektrikatkestused (30. detsembril oli meil restoran suletud, sest voolu polnud ja 31. detsembril töölt minema kihutades oli ka linn pimedaks kustunud) ja linn on täis ummikuid. Paljudel, ka mul, on linnas töölkäimiseks (elame äärelinnas, u 2 km töölt) jalgrattakolud ostetud, mis teeb tööle jõudmise kiiremaks ja mugavamaks. 

Nii palju siis praegusest elust-olust. Elu hostelis on enam-vähem nagu laagris. Vahetused tulevad ja lähevad, osa on pikemalt, osa lühemalt. Vahel on suhted paremad, vahel halvemad, mõni inimene tundub tore, mõnega ei tahaks väga ühes ruumis olla. Järgmine nädalavahetus äkki sõidame belglannaga kuskile, aga eks näis, kuidas kõik välja kukub. 



Head uut aastat kõigile, kes seda kirjatükki lugema jõudsid.