Aeg seisab

Mina ja aeg. Sellest saaks kirjutada eraldi blogi… Kuidas ma aega tajun, kui palju seda on või kui palju aega juba millestki möödas on.

Praeguseks on märkamatult mööda läinud 3 kuud Noosas elamist. Pea 2 aastat Austraalias olemist. Sydney oli 3 kuud lockdownis (kuidas mul ikka vedas, et ma sealt õigel ajal tulema sain), 7 kuud surfamist, 2 aastat tagasi Geirangerist lahkumisest. Siis tulevad küsimused, kas ma kodu ka igatsen… aga mul on pidevalt tunne nagu oleksin alles paar kuud tagasi ära tulnud. Kõik on ju sama. Aga ei ole. Kui mõtlen, kus ma käinud olen, mitmes kohas ma töötanud olen ja keda kohanud… mis muutused kodus on olnud. Sõpradel on perelisad, Hugo on suureks kasvanud, kodus on uued lemmikloomad ja mõnda inimest enam pole. Ei ole enam kõik sama. Aga mulle tundub ikka kõik vanaviisi.

Vahepeal möödunud kahe kuu jooksul olen palju surfamas käinud, osakoormusega tööl käinud, palju küpsetanud ja nii need päevad mööda läinud ongi. Midagi väga erilist teinud pole, kuskil käinud ja midagi väga uut avastanud pole. Koguaeg on tunne, et pean natuke veel siin harjuma ja rütmi rohkem paika saama ja küll siis saab minna. Aga see vist ongi siinne rütm.

Rikkalikud kaneelirullid...

...mille sisu suures osas välja sulas. Maitsesid aga hästi.

Juuretis läks äkki käima

Pätsid kerkima

Seemneleib

Tavaline rukkileib

Kapsapirukate tegemine

Nii head!

Pelmeenide tegemine

Küpsetatult ja keedetult pelmeenid enam nii toredad välja ei näinud

Aga maitsesid hästi!

Autol vist hakkab sidur läbi minema, kuna hetkel käin sellega ainult tööl ja rannas väikseid sutsakaid sõitmas, siis väga hullu pole. Vahepeal oli läänekaldalt pea 10 inimest siia jõudnud, täitsa naljakas, et nii kauge maa tagant äkki suur punt siin kokku sai. Natuke igatsen ka läänekalda elu. Natuke aeglasem ja lihtsam.

Surfamise jõu- ja ilunumbreid pildistas Kristel

Goofy

Täna hommikul surfamas olles nägin ühte tädi, kes ilmestab kenasti siinse surfirahva mitmekesisust – enamus inimesi käib siin ikka kalipsoga vees, eriti praegu veel kui ei ole päris suvi käes ja ilmad „jahedamad“ on (väljas on u 25 kraadi sooja päeval). See tädi oli… nagu tädi Maali maasikapõllult. Vorm on pigem ümar, trikoo seljas, mütsilätu peas, kõbla kuuri najale seisma pannud ja surfilaua asemele haaranud, et natuke surfama minna. Neid naisi ja mehi on jube lahe vaadata. Nad on ilmselt kogu oma elu siin sedasi elanud ja elavad sedasi veel kaua, olgu nad täna 50, 60 või 70 aastat vanad. Ja nemad elavad vees olles minusugustele igavestele õpilastele kõige rohkem ja innustavalt kaasa.

Kui vaktsineerima läksin Nambouri haiglasse, käisin enne veel Kondalilla rahvuspargis jalutamas.

Koseke

Puud on siin suured

Treppe nad siin riigis armastavad. Loodusesse panna

Ükspäev käisin Coolumi mäe otsas

Coolum ja kullarannik kuni Maroochydoorini välja

Roheline

Sakslasest Chrisi sünnipäeva tähistamine. Läänekalda punt

Chrisi ja Pauline'i majapidamise koeraga

Tuuline paadipidu

Sünnipäevalaua katmiseks tegid kõik midagi natuke süüa. Valikus oli sushi, dipid, hummus, porgand, riisitaignasse keeratud kevadrullid, seemneleib (mina viisin selle), toorkook ja porgandikook ja natuke krõpse jms. Kõik sõime ära. Väga maitsev oli.

Djoko (hollandlane/indoneeslane), Chris (sakslane), Pauline (prantslane), Valentina (tšiillane)

Tuulepusa - Laura, Jasmine (hollandlased) ja Rose (inglane)

Paadi ankrusse panemine - Chris ja Matt (ameeriklane)

Sünnipäeva pidasime mööda Noosa jõge seilates

Särasilmse läänekalda pundiga pubis. Mõned on veel praegu siin, aga üldiselt võetakse vaikselt suund tagasi läände.

Kuutõusul, pildistas Kristel

Megiga. Pildistas Kristel

Kuigi vahepeal on olnud võrdlemisi rasked ajad, siis kui nüüd blogi kirjutada ja mõelda vahepeal toimunule, siis tundub, et toredaid aegu on ikka rohkem olnud.