Noosa elu

Meie kolmepäevane lockdown pikenes nädala võrra ning nii istusime veel seitse päeva vagusi hostelis. Paar päeva pärast lockdowni algust helistas mulle ülemus ja ütles, et kui abi vaja on, et annaksin teada ja et ma võin kindel olla, et ma ei jää üksinda ja ta aitab kui vaja (just rahalises plaanis). Lisaks teavitas ta mind ka riiklikust toetusest, mida töö kaotanud inimesed peaksid saama taotleda. Tänasin teda kõne eest, kuna olen püüdnud oma elamist sedasi sättida, et raha enne uue töö leidmist päris nulli ei jookseks, siis pikenenud lockdowni eel ma väga mures veel polnud, riiklikule toetusele ma ei lootnud, sest siiani on olnud sedasi, et backpackeritele ei ole midagi antud. Mäletan selgelt veel 2020. aasta alguse pressikonverentse, kus peaminister ütles: „Backpackers, go home!“. Otsustasin siiski asja uurida, sest no äkki siiski on midagi vahepeal muutunud? Ning nii oligi, sain toetust kaotatud töötundide eest ning nii tundus see lockdownis veedetud 10 päeva nagu palgaga puhkus. Ilm oli superilus, käisime surfamas nii palju kui jõudsime ja vaatasime olümpiat. Sain kenasti kaks päeva Eesti kümnevõistlejatele kaasa elada, teistega koos vaatasime veel kujundujumist, aga populaarseimad alad olid hoopis erinevad pallimängud.

Sunshine beach

Surfilauaga jalutamas

Kümnevõistlejate jälgimine oli väga lahe, kommentaatorid elasid Eesti poistele väga elavalt kaasa, öeldi, et Eestil on alati tugevad kümnevõistlejad olnud, kes ei käi niisama „pulli tegemas“. Kui Tilga end vigastas ning teivashüpet teha ei saanud, siis oli kommentaatoritel sügavalt kahju ja kui ta võistlemist jätkas, tunnustati teda selle eest. Ermi kutsuti aga toredasti spagetiks ning ta värvilised sokid pakkusid palju nalja. Kokkuvõttes oli kurb näha, et Eesti meedia pigem negatiivselt kogu võistlust kajastas…

Kohvi tegemine hostelis

Stick and poke tatoveerimine

Toakaaslased Simon, Toby ja Imogen

Kui lockdown 8. augustil kell 16.00 läbi sai, tuli mul kell 17.00 juba tööl olla. Tuli välja, et üks mu kolleeg on laheda käheda häälega muusik. Tal oli kitarr käes ning laulis restorani terrassil. Õhtu oli ilus ja soe ning rahvast oli palju mistõttu oli õhtu kiire. Tööga olen nüüd juba rohkem ära harjunud, aga tõele au andes on väga raske olnud. Kuna tihti on igas vahetuses üks kiire moment kus tundub, et kõik hakkavad kuskile poole jooksma ning keegi ei tea, kuhu täpselt või miks ja siis tekivad pinged, arusaamatused ja halvasti ütlemised. Paar viimast päeva on juba minu meelest parem olnud, sest olen rohkem harjunud kõigega ja saan kiirem oma tegemistes olla, aga elan päev korraga ja vaatan, kuidas läheb.

Julge lind

Kastiauto ja koerad

Kui Noosasse tulin, siin paar nädalat ära olin elanud ja töö leidnud, panin Gumtreesse kuulutuse, et otsin endale tuba. Mõne aja pärast sain kirja jaapanlanna Megilt, kellel oli pärast lockdowni tuba vabanemas, lisaks on korteris veel üks eestlane. Mõtlesin, et okei, lähen vaatama. Vahepeal käisin veel ühte maja vaatamas, mis oli väga ilus, aga mul ei tulnud seal õiget tunnet. Maja oli väga ilus, aga kuidagi… midagi jäi puudu. Pärast lockdowni käisin Megiga kohtumas ja tuba vaatamas. Kõik oli okei, aga jäin kuidagi natuke kahtlema ja mõtlema. Tahtsin ka seda Eesti tüdrukut näha ja siis otsustada. Leppisime siis Kristeliga kokku, et tulen ükspäev läbi. Mõeldud-tehtud ning pärast paaritunnist jutuajamist oli otsus tehtud ehk siis elan nüüd ühes korteris koos Megi ja Kristeliga. Rõdult paistab tükike ookeanit, mul on oma tuba koos öökapi ja garderoobiga.

Augusti päikeseloojang Laguna lookoutist

Noosas on väga mõnus surfata olnud, viimaks ometi saan väikeste lainete peal püsti ja sellest on palju rõõmu! Lisaks on Dunsborough hostelist 3 paarikest siia jõudnud ehk siis täitsa naljakas, kuidas väikses kohas, teisel pool Austraaliat, äkki vähemalt 6 tuttavat on… Vaatame nüüd siis jälle edasi, kuidas tööl sujub ja mis edasi saab. Praegu on päris mõnus!