Kuu aega actionit ja jooksus olemist

Sydneys peatusin Kipi juures. Kui olin auto ära parkinud ja esmased vajalikud asjad tuppa viinud, teatas Kip, et Sydneys oli leitud üks positiivne koroonajuhtum. Läänes oli reageerimine üksikutele juhtudele kiire ja konkreetne – tavaliselt pandi viirusekandja tegevuspiirkond lockdowni, otsiti kontakte, kes selle inimesega kokku olid puutunud ja siiani on sedasi 3-5 päevaga kõik kontrolli alla saadud. Idakaldal ollakse pisut leebemad ja püütakse maskide kandmise ja sotsiaalse distantserumisega olukord kontrolli alla saada. Vähemalt selline mulje oli mulle Kipi jutust jäänud ning ülemäära palju ma muretsema esimese hooga ei hakanud, teadvustasin endale, et olen uues osariigis ja siin on elu teine. 2021 ikkagi…

Esimese päeva õhtul käisime kohalikus pubis, teisel päeval Sydney ooperimaja ja sadamasilla juures – ehk siis vaatasin põhilised vaatamisväärsused ja pargid üle, sõime lõunat ja läksime koju telekat vaatama ja õhtust sööma. Kuna Kip tegeles parasjagu tööotsimisega, püüdsin endale iseseisvaid tegevusi leida ning nii läksin teisel päeval Palm beachile, kus filmitakse Kodus ja võõrsil sarja. Ma ei ole „kodukaid“ küll ammu näinud, aga tahtsin minna kuna iga päev just Sydneysse ei satu. Sõitsin siis natuke üle tunni aja ja jõudsingi Alfi paadikuuri juurde, tegin paar pilti ja jalutasin ringi. Pean ütlema, et tuttav tundus vaid aedik ja eemal paistev majakas. Kuna kaasas olid ka surfilauad ja kalipso, otsustasin ka vette minna. Vesi oli küll natuke külm ja kuna ma polnud kuskil kuu aega surfamas käinud, kartsin, et enam äkki ei saagi üldse… aga tegelikult oli väga mõnus ja mu omandatud „oskused“ polnud kadunud. Pärast tunniajast vees ukerdamist võtsin suuna tagasi Kipi juurde. Sõit kestis 1,5h… Sydney on üüratu.

Turist

Turvamees, must ülikond ja lips on ees...

Harbour bridge

Anzac bridge

Palm beach ehk Kodus ja võõrsil

Alfi paadikuur

Õhtul pärast Palm beachil käimist käisime pubis ja mõne Kipi sõbraga väljas. Järgmisel päeval olime kodus, hommikuti vaatasime pressikonverentsi, et end koroonauudistega pidevalt kursis hoida. Igal hommikul oli käputäis uusi juhtumeid – ühest juhtumist sai 5, siis 11 jne. Enamus juhtumeid olid aga olemasolevate lähedased ja seega mure veel üüratu suur polnud. Ühel hetkel sai kohustuslikuks poes ja ühistranspordis maske kanda. Käisin veel Manly beachil ja Sydney kail kõndimas (need kõndimised olid päevased ettevõtmised, kus lihtsalt jalutasin linnas ringi ja päeva lõpuks kogunes u 15 kilomeetrit). Koroona tõttu kuskil poodides ja kohvikutes väga ei käinud, sest siin on nii, et kui oled viirusekandjaga ühes kohvikus istunud, siis peetakse sind ohuallikaks ja pead 14 päevaks isolatsiooni jääma… teisipäeva õhtul koju tagasi jõudes ütlesin, et ma jään veel kuni nädala lõpuni ilmselt Sydneysse ja siis sõidan edasi.

Anzac silla sõduriga

Manly beach, kus peeti 1964. aastal esimesed maailma meistrivõistlused surfamises

Lahedad majad

Jaanipäeva eel sõnajalaõit otsimas

Vaade Manlylt Sydneyle

Südalinna tornid

Järgmise päeva hommikul veel arutasime, et võib-olla on parem ikkagi enne nädalavahetust ära minna, sest see koroonaasi teeb ärevaks ja äkki karmistatakse piiranguid just enne nädalavahetust… Kolmapäeval pidin järjekordsele kõndimisringile minema, aga otsustasin igaks juhuks veel pressikonverentsi ära kuulata…Teavitati, et uute juhtumite arv on veel kasvanud ning piirama hakatakse inimeste liikumist, kuna kesklinn, kus olime, oli hotspot, siis teavitati, et kesklinnast välja liikumine pole pärast kella nelja õhtul enam lubatud. Vaatasime Kipiga teineteisele otsa ja ütlesin, et ma pean kohe ära minema, et ma ei saa riskida sellega, et ma Sydneysse lukku jään…

Sisimas tundsin end kohutavalt, sest ma olin nii lähedal nendele kohtadele, kus viirusekandjad käinud olid ja Sydneyst lahkumisega tõin endaga kaasa suure riski… Läänes olles vihastasime kõvasti nende peale, kes Perthist, paar tundi enne piirangute algamist, maale põgenesid. Aga ellujäämisinstinkt oli tugevam, pakkisin oma asjad tunni ajaga kokku ja sõitsin isekalt Sydneyst ära. Sisimas küll arvasin, et see olukord saab nädala ajaga Sydneys korda, ma põhjustan asjatut riski ja dramatiseerin olukorda kõvasti üle…

Sõitsin ära, aga kuhu? Esialgne plaan Queenslandi sõita, polnud võimalik, sest need, kes Sydney kesklinnas olnud olid, ei tohtinud osariigipiiri ületada. Valetamisega riskima ma ei hakanud, sest trahvid on siin korralikud ja no Sydneyst lahkumise riskist nii ehk naa juba piisas…

Sõitsin Sydneyst põhja poole, kuskil 50 kilomeetrit linnast väljas tankisin, ostsin kohvi, võileiva, pontšiku ja kartulikrõpsu ning muigasin omaette, et emotsioonid on vist ikka oma töö teinud… Peatusin parklas, sõin ja saatsin Valentinele sõnumi, mis jamasse sattunud olin ja hakkasin kohvitass näpus edasi sõitma. Sain natuke veel sõita kui kraanid lahti läksid ja hakkasin krokodillipisaraid valama. 

pühkisin pisaraid ja sõitsin, vahepeal peatusin, et mingit laagrikohta otsida ja halada. Siis jälle nutsin, et miks ma nüüd sellisesse olukorda pidin sattuma ja kuhu ma üldse lähen? Mu reis oli Sydneyni enam-vähem planeeritud olnud, aga edasi oli umbkaudne plaan Queendlandi Noosasse sõita (u 1000 kilomeetrit Sydneyst põhja poole). Mul ei olnud hirmu, aga lihtsalt lõputult hale olemine… Lisaks oli Sydneys olnud hea olla – vahelduseks oli tavaline ja normaalne elu koduses keskkonnas, kus õhtul vaatad telekat ja lähed normaalsel ajal magama, väga mõnus. Hommikul sööd koduse hommikusöögi ja asud päevaga pihta… tavaline mugav elu, mida ma polnud mõnda aega juba elada saanud… Laagriplatsis istusin oma matkatoolis ja helistasin ja kirjutasin kõigile, kes mind kuulda võtsid ja otsisin lohutust. Sõin õhtusöögi ja magasin öö ühes teeäärses peatuspunktis. Hommikul ärgates oli tunne, et elu läheb ikkagi edasi ja ilmselt saab kõik jälle kunagi korda.

Hommikul käisin poes, ostsin nädala söögivaru ning püüdsin hoida omaette, et juhul kui olen viirusohtlik, ma seda teistele edasi ei annaks. Ööbisin paaril väiksel laagriplatsil ja vältisin kontakte. Suur kurbus käis hooti, aga nii need päevad möödusid. Kui kuskil oli midagi vaadata, siis püüdsin peatuda ja vaadata, sest mul oli vähemalt 14 päeva vaja „surnuks lüüa“ enne kui elu tagasi mingisugusesse normaalsusesse läks. Hommikuti ootasin uudiseid Sydneyst ja hoidsin silma peal, ega ma kuskil sellises kohas käinud polnud, kus mõni viirusekandja olnud oleks. Tulid uudised, et linnaosa, kus peatusin, läks lockdowni ning juba järgmisel päeval, vist, läks kogu Sydney lockdowni.

Võte lõunasöögilt

Võte hommikusöögilt

Äkki olin jõudnud väga kõrgete puudega metsa

Latva ei näe

Köömes puu all

Tarzanit otsimas

Võte lõunapausilt

Vihmamets ja selle hääled

Kuna tundus, et mul oli õnnestunud ikkagi kontakte vältida, otsustasin pärast 5. päeva üksinda olemist, et lähen väiksesse karavaparki, et natuke rohkem mugavust oleks kui ainult auto ja auto kõrval asuv kuivkäimla. Pargivalvur küsis, et ega ma Sydneys käinud pole. Ütlesin ausalt, et olen küll… seepeale öeldi mulle, et ma ei tohiks seal üldse olla, peaksin karantiinis olema ja nad peaksid mulle politsei kutsuma. See oli üllatus… sest ma ausalt ei teadnud, et ma seadusega pahuksis olin. Iseenda südametunnistusega olin küll vastuolus, aga arvasin, et sellega see ka piirdus… Pargivalvurid olid rahulikud ja mõistlikud, aitasid kaasa mõelda, kus ma ööbida võiksin need päevad kuniks nö ohtlik aeg mööda saab, andsid mulle kanistritäie joogivett ja saatsid ära. Politseid ei kutsutud. Läksin siis tagasi sinna üksildasse peatuspunkti, kus juba eelmisel ööl olnud olin, sest seal sain olla ihuüksinda ja keegi sealt ära ei ajanud. Hommikul kirjutasin oma läänekalda töökaaslastele, kas äkki mingi ime läbi on kellelgi idas sõpru, kes mulle ulualust pakkuda saaks. Mõtlesin veel, et kui satuks mõne kohalikuga jutule, küsiks abi ja pakuks vastutasuks, et võin tal peenraid rohida või mida iganes… Ilmateate kohaselt pidi järgmised 4-5 päeva meeletult vihma hakkama sadama ning olukord paistis igas mõttes väga õnnetu.

Siin WC kõrval veetsin 3 ööd. Kontsert oli korralik

Käisin veel ühte teist laagriplatsi vaatamas, aga seal ei olnud telefonilevi ja mõtlesin, et see on veel halvem, sest juhul kui keegi mind aidata saab, siis ei ole võimalik minuga ühendust saada. Õhtul mõtlesin, et äkki õnnestub mul air bnb leida, kus peatuda. Kirjutasin ühele ja aus nagu ma olen, ütlesin mis olukorras ma olen ja sain eitava vastuse. Läänekalda töökaaslased mind aidata ei saanud ning läksin lihtsalt magama. Öösiti oli 3-4 kraadi sooja ehk siis üsna krõbe, mõtlesin juba kuidas järgmistel päevadel peatun seal samas WC kõrval, päeval otsin mõne oja, kus pesema minna ja saan ehk oma kaheksa päeva sedasi mööda saadetud... Magasin aga öö ära ja hommikul leidsin lõpuks ametlikuma allika sellele, mida need inimesed tegeva peavad, kes Sydneyst enne lockdowni ära sõitnud olid ning sain teada, et ma ei pidanud mitte karantiinis olema vaid lihtsalt kodus olema – st võisin poodi minna ja õue trenni tegema minna, aga kohvikusse istuma ja sotsialiseeruma minna ei tohtinud. See tegi olukorra juba lihtsamaks ja proovisin õnne ühe teise air bnb-ga Byron Bays.

Tee ääres seistes (sõitsin vahepeal ringi natuke, et telefoni laadida ja paremat internetti leida) peatus minu juures üks mees (Michael), kes ütles, et on mind seal kandis juba mitu päeva näinud ning kas mul on koroona tõttu mingi jama. Rääkisin ausalt oma loo ära ja ta ütles, et okei, et kui ma midagi ei leia, läheb ta paari tunni pärast koju ja võin tema juurde minna. Andis mulle oma telefoniniumbri ja soovis edu. Air bnb-st tuli aga positiivne vastus ning pidin otsustama, mis teen. Air bnb oli 800 dollarit, mis oli üsna korralik põnts mu töötule eelarvele, mis juba kuu aega aina kahanenud oli, aga kuna olin sellest nädalasest jooksus olemisest nii kurnatud, otsustasin air bnb-sse minna. Michaelile saatsin sõnumi, et tänan abi eest, aga sain endale koha. Ta andis teada, et kui peaks veel abi vaja minema, võin ikka sinna minna. Jätsin kontakti igaks juhuks alles, sest olukord oli väga hektiline ning iga tuttav seal kandis oli tol hetkel kulla hinnaga.

Kui lõpuks oma air bnb-sse jõudsin, oli ikka väga hea olla. Turvaliselt toas, ilma, et keegi politseiga ähvardaks, lisaks andis ka südametunnistus järele ning järgmised 8 päeva läksid uskumatult kiiresti. Käisin natuke jooksmas ja kõndimas, tegin oma CV korda, vaatasin natuke Netflixi ja magasin enam-vähem rahulikult. Air bnb aken lekkis ja toas oli hiir, aga kõik see oli üsna köömes võrreldes möödunud nädalaga.

Byron Bays oli juba tunduvalt soojem kui Sydneys, päeval sai kanda lühikesi riideid ja õisi oli igasuguseid

Byron Bay rand

Kui mu isolatsioon läbi sai, läksin Byron Bay hostelisse, sest Queenslandi sisenemiseks oli mul vaja veel luba taotleda ja selleks, et ka sellega õigesti kõik teha, pidin veel kolm päeva ootama. Byron Bay hostel oli ootamatult tore. Pärast Dunsborough hostelist lahkumist oli selline tunne, et mina enam hostelis elada ei suuda, sest olen selle jaoks liiga vana. Byron Bays olid aga toredad toakaaslased, palju ruumi ja tuba oli puhas. Hostel asus rannast 2 minuti kaugusel ning nii sain ka paar korda surfama minna. Ookean siin idas on ikka hoopis teine kui läänes. Vesi on paksult surfareid täis, lained on väiksemad ja vesi pruunim. Surfamise õppimiseks on tingimused muidugi suurepärased, aga lihtsalt… see läänekalda maagia…

Byron Bays isolatsioonist vabanemist nautimas

Pärast kolme päeva võtsin suuna Queenslandi, käisin läbi veel kanepipealinnast Nibinist. Tegelikult käis peast läbi ka mõte jääda Byron Baysse. Kui ära sõitsin, siis mõtlesin, et vaatan Noosa üle ja kui see ei meeldi, siis sõidan tagasi Byron Baysse. Nibin oli aga väga šokeeriv. Kui keegi veel väidab, et tihe kanepi tarbimine ei tee inimestele midagi, siis peaksid nad minema korra Nimbinisse, seal 5 minutit veetma ning nende arvamus muutuks. Käisin kiiresti läbi peatänava ja selle aja jooksul (10 minutit) pakuti mulle kolm korda marihuaanat ja brownisid. Istusin siiski ka ühte kohvikusse, et kohvi juua ja natuke süüa. Söögiks valisin igaks juhuks õunakoogi, sest ma ei olnud kindel, et seal müüdud brownid vaid šokolaadist tehtud olid… :)

Kohustuslik pilt Nimbinist

Nimbinist sõitsin edasi Surfers Paradise’i, kus 2009. aasta alguses mõned kuud elasin. Mälestused olid hägused ning Surfers tundus täiesti võõra kohana. Olime ka Byron Bay toakaaslase Lyndseyga pidevalt ühenduses, sest ka tema sõitis Queenslandi. Lõpuks peatusime mõlemad samas hostelis. Olime mõlemad natuke segaduses eesootava osas. Hommikul käisime Lyndseyga jalutamas ja ühe vana foto järgi minu toonast kodu otsimas ning minu üllatuseks ka selle leidsime. Surefers oli mu mälestustes pisut erilisem kui ta tänavu mulle tundus. Mõtlesin, et peatun seal vaid ühe öö, aga tegelikult jäin kolmeks ööks, sest hostelis oli jälle paar toredat inimest, kellega aega veeta ja reaalsust (et tegelikult peaks tööd otsima hakkama) ignoreerida.

Linnulausuja. Tegelikult lihtsalt söötmisega harjunud tuvi

Asmeromiga

Surfersist sõitsin vaikselt Noosa poole ning 13. juuli õhtul istusin Noosa Main beachil, sõin sushit ja mõtlesin, et no mis nüüd siis edasi? Olen kohal… Googeldasin hosteleid ja valisin ühe välja ning olen siin olnud nüüd juba 2 nädalat. Leidsin endale töö ühes bistroos ja vaatan vaikselt ringi, et äkki leian ka toa mõnes korteris või majas, et jälle kuudeks hostelisse ei jääks. Sydney lockdown on kestnud nüüdseks natuke üle 4 nädala ja kestab vähemalt 4 nädalat veel. Paar päeva tagasi olid Sydneys, Melbournes ja Brisbanes protestid lockdownide vastu. Vaktsiine pole ja osariigid kemplevad omavahel, kas teised osariigid peaksid praegu Sydneyt ja New South Walesi aitama ning oma vaktsiinid neile andma, et olukord jälle kontrolli alla saada… eile oli Sydneys jälle üle 200 uue juhtumi. Läks hästi, et õigel ajal tulema sain…

Sunshine beach Noosas

Noosasse jõudmise jutt sai kirja paar päeva tagasi. Eile kella neljast õhtul oleme 3-päevases lockdownis, sest Brisbanes oli 6 koroonajuhtumit. Hostel on õnneks rannast 5 minuti jalutuskäigu kaugusel ja mahub kenasti seatud liikumispiirangute raadiusesse (10km). Iseenesest kolm päeva "kodus" istuda ja surfamist harjutada, pole halb, loodame lihtsalt, et olukord saadakse jälle kontrolli alla ja lockdown ülemäära pikaks ei kujune...