6. juuni 2022

Tuulik, kitarr ja õmblusmasin

Kaks pool kuud jälle linnulennul mööda läinud ja aeg on teha väike kokkuvõte. 1. juunil algas siinse ajaarvestuse järgi jälle talv. Ilmad on kuidagi ootamatult jahedad jah, aga loodan, et see on ikka pigem mööduv nähtus. Suurt midagi toimunud pole- elu on suhteliselt rutiinne. Suurim muutus on vast see, et kolisime Noosa headsist ära ja elan nüüd brasiillanna Igara ja tema belglasest peika Julieniga Noosavilles. Tööle on nüüd ainult 5 minutit jalutada, surfama 5 minutit kauem sõita kui enne. Kolisin eelmisel pühapäeval, aga natuke harjumatu on alles. Korterinaabrid tunduvad väga toredad praegu, aga elame-näeme. Tegemist on ajutise pesaga, et siis paari kuu pärast midagi püsivamat jälle leida. Üüriturg on üsna… raske ja kallis siin ja seetõttu me kolmekesi endale midagi head praegu ei leidnud.
Viimased vaated Noosa headsi korteri rõdult
Siin ma siis olen oma tuuliku, kitarri ja õmblusmasinaga. Justkui nagu mitte päris backpacker oma kolaga. Aga nii tore on ju vahel õmmelda ja äkki ma ühel päeval proovin kitarrimängu õppima hakata
Sinine-sinine-sinine, Palmwoodi vanas rongijaamas teed joomas

Mõni tund hiljem Maroochydoris Hispaania-Maroko restoranis paellat ja kuskussiga lammast söömas. Üks kohalik ehtekunstnik ütles, et meil on Megiga sama nägu! 
Ühel õhtul vahetasin autol Eesti poisi Silveri juhendamisel süüteküünlad ära. Mõned nädalad sõitis auto hästi, aga nüüd vahel jälle jukerdab. Peab edasi vaatama, mis võiks viga olla
Siin mõned pildid restoranist: 
Restorani terrass vaatega Noosa jõele

Sisevaade enne restoranis tähistatud sünnipäeva pidu

Neid puhureid siin armastatakse! Nii tööl kui vabal päeval toa akna all...

Mahedal suveõhtul Noosa jõesuudmes 
Aprilli keskel oli ülemus Timi juures töötajate grillpidu. Prantslasest kokk tegi lõkkel liha ja kõik maitses imehästi. Seltskond oli ülevoolavas tujus ja ilmselt tuleb tõdeda, et see on viimase aja kõige suurem pidu olnud!


Sellest, kuidas õhtu lõpul emotsionaalseid kallistusi jagati ja paljalt basseini hüpati, pilte jagama ei hakka...

Surfamisse tuli 2 kuu pikkune paus, sest ribid ei lasknud surfilauale kõhuli viskuda… käisin nii röntgenis, massaažis kui ka füsioteraapias, mingit suurt vigastust (murdu) ei tuvastatud. Olen nüüd enam-vähem korras, aga pärast pikemat sessiooni annab ikka tunda, aga vähemalt saan nüüd jälle vees käia. See on ikka nii oluline. Kui surfama ei saanud, käisin Ferni ja tema lastega mõned korrad matkamas. Siin ümbruskonnas on päris mitu toredat väikest küngast, mille otsa ronida.

Mina ja mu longboard
Vaade Ninderry mäelt
Ferni koerad
Fern, Poppy, Lily, Pauline ja mina Ninderry matkal

Tuulepesa
Ngunguni matk ja 360 kraadine vaade Glasshouse mägedele
Kui ma ise surfamas käia ei saanud, siis käisin ühel töövabal õhtul Kristelit pildistamas tema surfisessioonil. Tema võimsa objektiivi ja kaameraga õnnestus mul Little Cove'i rannas tabada mõned mõnusad hetked. 
Lainete taha sõudmas


Kui see uim vee alt pinnale kerkib käib südame alt ikka jõnks läbi - kas on tegemist sõbraliku delfiiniga või "suure kalaga"...

Minu lemmik - igavene sõprus ja suurim usaldus
Niisama kaldasse sõites
Nädal enne kolimist tähistasime veel Megi sünnipäeva, käisime väljas söömas ja jõime klaasi kihisevat. Eile-täna käisid Arnaud ja Michael läänekaldalt läbisõidul, käisime prantsuse restoranis Frenchies ja täna natuke surfamas ja kohalikus rahvuspargis jalutamas. 
Frenchidega Frenchies

Ja frenchidega Noosa rahvuspargis

Ja muud vist polegi! Harjun elu ja inimestega uues kohas.