Nägemiseni Margaret River

Kirjutan nüüd kui olen neli nädalat ja umbes 7000 kilomeetrit ida pool. Reisi planeerides mõtlesin korduvalt, et kuidas see välja nägema hakkab. Suund itta tähendas liikumist aastasse 2021, eemale sellest…. 2010. aastast, kus Lääne-Austraalias peatunud olin. Kogu maailma hullus ja Lääne-Austraalia turvalisus kogu selle möllu keskel panid mind ikka korduvalt mõtlema, kas see on õige otsus. Mõtlesin, mis ma mõtlesin, aga ilmad läksid külmemaks ja päeva lõpuks olen ma ikkagi backpacker. Ja backpackerid pakivad teatud aja möödudes oma koti kokku ja lähevad eluga edasi. Olgu see siis kui kurb tahes. Blogi kirjutamise ajal olen Byron Bays isolatsioonis, sest jäin keset Sydney koroona hotspoti... sellest pikemalt aga mõnel järgmisel korral pikemalt.

Mai viimane nädal pidi meie restoran suletud olema ja mõtlesin, et see ongi hea aeg lahkumiseks. Teised on ka eemal ja mu lahkumine on kuidagi loomulikum. Ilmselt oli see suur asi vaid mulle, teistele ikka natuke väiksem. Lahkumise lihtsustamiseks otsustasin, et jätan ukse lahti ning kui soovin, lähen paari kuu pärast Margaret Riveri-Dunsborough kanti tagasi. Päev enne ärasõitu jäin veel korraks haigeks – ma polnud Lääne-Austraaliasse saabumise järgselt enam haige olnud. Pole ammu nii terve inimene olnud…

31. mail siiski kerisin oma surfilauad auto katusele, sõin veel viimase hommikusöögi Maragret Riveri pagaripoes (väga maitsev) ning võtsin suuna ida poole. Ilma tähtaegadeta ja väikeste vahe-eesmärkidega. Esimese päeva lõpuks plaanisin jõuda Bluff Knolli mäele, et seda järgmisel päeval ronima minna. Kuna sõidu algus viibis, jäin sõiduga pimeda peale ja kui seni polnud mul ükski känguru teele hüpanud, siis enne karavanparki jõudmist hüppas umbes poole tunni jooksul 9 kängukuru mu teele. Käed külma higiga kaetud, pigistasin rooli kõvemini kätte, langetasin kiirust ja juhtisin auto rohkem keset teed, et saaksin vajadusel teele põrkavatest kängurutest kõrvale põigata.

Sõidame!

Kogu see reis kutsus mu vapruse jälle vaibale – „No vaatame, kuidas hakkama saad nende üksildaste pimedate ööde ja pikkade sõidutundidega?“

Karavanpargis ööbimine oli lihtne, seal on inimesed ümberringi ja mis sest, et öösel pime ja külm on, ei ole päris sellist tunnet, tegelikult üksinda oleks. Kauguses on näha üksikut põlevat lambikest või liigub duššikuubikute poole hele täpike näidates valgust mõnele kaasteelisele… Päike loojub umbes viie paiku õhtul ning nii on öötunde praegusel ajal päris palju. Kui karavanparki jõudsin ja paar võikut ära sõin, siis oli kell ikka alles vähe, kirjutasin natuke päevikut ja lugesin kaasavõetud raamatut, internetti polnud. Vahelduva eduga vaatasin kella ja mõtlesin, kui nüüd või nüüd magama lähen, magan nii või naa mitu tundi, ja ärkan siis või siis. Lõpuks siis läksin umbes üheksa paiku magama, mõeldes, et kui nüüd ka viie paiku hommikul ärkama peaksin, et siis pole väga kaua enam hommikut vaja oodata. Ilmselt oli lahkumise emotsioonid suuremad kui arvasin, sest magasin hommikul vist peaaegu kaheksani… esimene öö läks seega ladusalt ja hommikul sain ka mäe otsa ronitud.

Hommikune vaade

Mäe otsa oli umbes 3 km maad ja matkaraja restaureerimise käigus olid paigaldatud trepiastmed. 3 kilomeetrit treppe ei ole hea mõte. Mu säärelihased olid veel ka 7 päeva hiljem valusad. Pärast Bluff Knolli ronimist sõitsin edasi ja lõpuks peatusin Jerramungupi karavanpargis. Teel põikasin läbi Bremen Bayst ning plaanisin ka seal kandis ööbida. Mis aga juhtus, oli see, et kuna päevad olid üsna vihmased olnud, siis autoteed oli kohati kaetud veega. Kui ööbimiskohta sõitmiseks kruusa peale sõitsin, mõtlesin, no okei, vaatame, kuidas sellega läheb (vaimusilmis jooksis läbi põhjapool kogetud liiva kinni jäämise stseen). Kolmest lombist sõitsin väriseva jala ja taguva südamega läbi, aga neljanda lombi ees, paar kilomeetrit enne potentsiaalset ööbimiskohta, lõin aga põnnama. See üle tee ulatuv lomp nägi välja nagu väike järv ning mulle tundus, et seda on liiga palju. Pöörasin otsa ümber ja sõitsin edasi ning lõpuks leidsin odava raha (u 10 dollarit) eest karavanpargi Jerramungupis. Keetsin õhtuks köögiviljadega nuudlisupi ning kasutasin wifi võlusid, et oma reisi natuke edasi planeerida. Otsustasin, et kui ilm on ilus, siis lähen Hopetouni ja sealt edasi Esperance’i.

Vaade Bluff Knollilt

                 

Tipus oli piimane vaade

Alla tagasi

Siit enam läbi minna ei julgenud

Ilm oli ilus, käisin Hopetounis ja seal sattusin omakorda ka Fitzgeraldi rahvusparki. Hopetoun mulle ilmselt millegi muu kui oma nimega meelde ei jää, aga see rahvuspark oli väga ilus. Kõndisin oma hirme trotsides läbi väikse metsatuka ookeani äärde randa ja tagasi. Taevas oli ähvardavalt sinine, aga sain kuivalt käidud ja ranna nähtud. Kuna hetkel on vaalade hooaeg, siis püüdsin alati vett märgates ka sealt vaalasid leida. Ebaõnnestunult kahjuks.

Rada, mida mööda ookeani häält järgides randa kõndisin

See oli väga ilus taim. Umbes minu kõrgune

Õhtuks jõudsin Esperance’i ja mõtlesin, et kas nüüd on see öö, kus tee ääres põõsas üksinda ööbin? Esperance’st ootasin midagi enamat. Mida täpselt, ei teagi, aga kuidagi sinna jõudes sain aru, et ma sinna ikkagi pikalt ei jää ja sõidan peagi edasi. Olgu öeldud, et selleks ajaks oli sõidetud ilmselt juba üle 1000 kilomeetri. Üks olulisemaid faktoreid kogu reisi jooksul oli ilm – 12-14 kraadi sooja ja pidevalt tilkuv taevas ei tekitanud väga sellist tunnet, et tahaks kuskile pikalt peatuma ja nautima jääda. Esperance oli põõsas ööbimiseks minu jaoks aga liiga suur linn (kuigi seal elab umbes 12 000 inimest) ja püüdsin endale jälle karavanpargi leida. Pimeduse saabudes ühe karavanpargi ka leidsin. Keetsin endale makaronidega tomatisuppi, lugesin raamatut ja läksin jälle varakult magama. Hommikul käisin sooja duši all ning võtsin suuna Lucky Baysse. Teadsin, et see pidi olema imeilus helesinise vee ja peenikese valge liivaga rand. Kohale jõudes hakkas taevast aga jälle vett kallama, istusin autos ja lugesin raamatut ning lootsin, et ilm ikkagi selgemaks läheb mingil hetkel. Läks. Rand oli väga ilus, käisin ühe raja peal ka kõndimas ja pilte tegemas ning tagasi auto juurde jõudes olid auto lähedal paar kängurut, kellest sain ka pilti teha. Arvestades seda kui palju neid siin riigis on, on imelik, et mul polnud siiani õnnestunud neile nii lähedale saada, et mugavalt pilti saaks teha.

Esperance

Lucky Bay päikese käes

Lucky Bay vihmas

Lucky Bayst sõitsin tagasi Esperance’i, kus ostsin süüa, käisin raamatukogus oma töö- ja viisaasju natuke ajamas ja sõitsin edasi kuulsa Nullarbori tasandiku poole. Ööbimiseks vaatasin valmis ühe teeäärse platsi. Mõtlesin jälle, kas nüüd on see üksinda ööbimise öö? 50 km enne Norsemani linnakest oma platsi leidsingi, aga sellel oli umbes kolm „halli nomaadi“ ning taaskord ma päris üksinda olema ei pidanud. Taas õhtusöök, tee ja pealambiga raamatu lugemine kuniks uni tuli. Hallid nomaadid on pensionärid, kes reisivad oma karavanidega läbi austraalia. Kelle reis kestab aasta(id), kes käib ära mõned kuud. Kogu elamine on neil karavanis kaasas ning nii nad oma aega veedavad. Kui Dunsboroughs viimast päeva tööd tegin, siis üks püsiklient (72 aastane naine), küsis, et kuidas ma idakaldale sõita plaanin ja kas plaanin ööbida teeäärsetes puhkekohtades. Mu positiivset vastust kuuldes, luges sõnad peale, et ma vaataksin, et peale minu seal veel vähemalt 2 halli nomaadi oleks, vastasel juhul ei tohi sinna jääda.

Hommikul sõitsin esimesena edasi, ilmselt nomaadid jäid sinna üldse pikemaks ajaks. Kuskil tunni pärast jõudsingi viimasesse linna enne Nullarbori tasandikku – Norsmanni. Väike, tolmune linnake, omal ajal oli ta kullakaevandamise koht, ka tänapäeval on ta kaevanduste ja turismiga seotud. Seal elab umbes 600 inimest… Jõin ühe kohvi, võtsin viimast korda „odavat“ kütust, täitsin veekanistri, kasutasin interneti kasutamise võimalusi ning asusin Nullarbori poole teele. Järgmised 2,5 päeva ja 1200 kilomeetrit olin teel ilma igasuguse sidevõimaluseta (Norsemanis ma seda veel ei teadnud muidugi). Sõitsin teemajast teemajja, vaatasin tühja maastikku ning üksikuid liiklusmärke. Ühel hetkel olin juba nii kaugel omadega, et kui nägin mingitki liiklusmärki, tekkis juba positiivne ootusärevus, et mis nüüd tuleb!? Tihti oli see vaid märk sellest, et teele võivad kaamlid, kängurud või emud joosta või et kiirusepiirang on 110 km/h. Tee oli tühi. Igale vastutulevale autole tõstsin tervituseks kätt ja nii need sajad kilomeetrid möödusid. Luges vaid teadmine, et päike loojub umbes kell viis ja tõuseb alles pärast seitset hommikul