Igatsus

Margit, kunagi kui Norras veel olin, kysis minult, mida igatsen Eestist. See kysimus oli voib-olla kyll soogi kohta, ma tapselt ei maleta... Aga tol korral igatsesin musta leiba ja kohupiima vist. Ei midagi uut siin maamunal. Kuid siin Austraalias on teised igatsused. Uskumatu igatsus tekib peale, kui kuulen, et Eestis on kevad. Nagin pilte Suislepast, siniliiliad juba oitsevad, muru on usna roheline. Fantast. Kevad. Ei tundunud ka uldse paha, kui kuulsin vahepeal, et Eestis on polvini lumi maas... Teile, mu sobrad ja teised Eestisviibijad tundus see tol korral kindlasti paha. Aga mina igatsen seda tunnet, et naha, kuidas kodumail aastaajad tulevad ja lahevad. Igatsen tunnet, et vahetada soojad riided ohemate vastu, igatsen soojuse tulekut ja lume minekut... Selle aastaga olen koigest sellest kuidagi ilma jaanud. Kuusemetsa lohna igatsen. Maletan veel paris hasti kui esimest paeva Sydneys olime... see lohn! Seal lohnas hoopis teisiti. Enam ma seda ei tunne. Olen harjunud. Jaab vaid loota, et Eestisse naastes tunnen samamoodi erilist lohna, lohna, millest olen eemal olnud. Oli maru tunne kui esimest palmi nagin. Ma katsusin palmipuu koort... Nuud ma vaatan ja naen, et jah... on kyll palmid. Aga enam ei teki seda vagevat tunnet.
Ja mida ma veel igatsen? Ma igatsen Norra lumiseid magesid. Ma hakkasin magesid Norras olles armastama... Nad meeldisid mulle ka enne, aga nuud, kui naen pilte magedest jookseb sudame alt varin labi... See tunne magedes olla, seal elada... Autoga soites korvad lukku lahevad... Vot selliseid tundeid ja emotsioone igatsen.
Selline on mu igatsus seekord.