Kohalolekukontroll

Nii. 6. august lahkusid minu juurest Bundabergist mu kaks head sopra Sharron ja Paul. Nad kutsusid mind nendega aga otsustasin siia jaada. Arvasin, et pole just koige lihtsam paarikesega kaasa tiirelda, kuigi nad ehk vajasid mind... Sharron utles veel enne lahkumist, et kui peaksin oma otsust muuta tahtma siis nad soidavad Bundabergist reedel voi laupaeval uuesti labi... Sharron nimetas mind oma oeks, kaisime pidudel, politseijaoskonnas, grillimas... Me tootasime 3 kuud kulg-kulje korval, kirusime tookaaslasi ja bossi, ebakvaliteetseid tsukiinisid... Mu vahesed Austraalia normaalsed ohtusoogid on olnud koos Sharroni ja Pauliga. Paul oli see, kellele raakisin oma muredest ja nad molemad puudsid mind aidata. Sharroniga kaisime koogil ja kohvil ja raakisime maailma asjadest, maailma probleemidest, meie probleemidest, Sharroniga kaisime jooksmas. Me saime toesti sopradeks.
Eile hommikul arkasin ules, et toole minna, mil mu jargmine sober utles, et lahkub Bundabergist... Meenus Sharroni pakkumine. Saatsin talle sonumi kysimusega, kas see on endiselt jous. Pakkisin tsukiinisid ja motlesin, kas sai see otsus, lahkuda, nuud akki rutuga tehtud... Motlesin moned tunnid, kas toesti tahan lahkuda, sest veel on voimalus jaada. Tuli paus, laksin superviisori juurde ja utlesin, et see on mu viimane paev tool. Otsus tehtud.
Kummaline... Ma langetasin otsuse, mis vabastab mind Bundabergist, aga ma siiani ei tea, kuhu nuud jargmiseks minna. Lahkun pohja poole, kui kauaks, mida tegema... Kuhu tapselt? Ei kujuta ette kah.
Toolt lahkumine oli ulltavalt kurb. Superviisorile oma otsust utlema laksin olid pisarad silmis. Maccaga ajasime paris pikalt juttu, kysis kas tagasi tulen veel ja et peaksin ikka tulma, pisike naine Rita Filipiinidelt utles, et hakkab mind igatsema, andis nou, et kui Austraalia meeldib peaksin endale kohaliku poisi otsima, temaga abielluma ja siis saan tool kaia ja ulikooli minna ja uhesonaga koike head Austraalias teha, kaksikud Nicky ja Ash kallistasid ja soovisid koike head, Maureen ja Colleen soovisid koike head, mu superviisor, keda olen mitu korda kirunud ja kes mind nutma ajas, kallistas mind, blond Willy, kes alati meid naerma ajas oma naljaka naeruga naeris veel viimast korda, Insil vottis kontakandmed, sest ma olen veevalaja ja ta vist usub meil sarnaseid jooni olevat... ning ta tahab Eestisse tulla ja tal on seal veel uks sober, keda kohata tahab.
Anthony ei suuda siiani uskuda, et lopuks lahkungi, ma pole talle veel oma pannkookide tegemist opetanud, Kevin kallistas, patsutas olale ja utles, et see on hea mulle, et nende kahega lahkun, sest nad on head sobrad ja hoolitsevad mu eest ning siis ta kallistas mind veel, Kory kysis, kes tal aitab heegeldamist nuud lopetada, Su on kurb.
Ma poleks iial arvanud, et see lahkumine kurb saab olema. Puhapaeval ma nutan. Olen usna kindel selles.
Pean nuud vaikselt pakkima hakkama, palju riideid tulema ara visata, sest mu backpack lihtsal ei mahuta koike mu kraami, pesu tuleb ara pesta, pean uue koti ostma, pean sihtkoha valja motlema vist. Voib-olla ka mitte... See plaan tegi tanase ja homse paeva selgeks ning tuleviku vaga haguseks.
Kui palju on me elus hetkel olulisi inimesi, keda me enam kunagi ei kohta?
Polegi nii muretu ja roomus see backpackeri elu...
Ja tanan veelkord oma Eesti sopru!

Bundabergis, 8. august, viimaseid paevi.