Coral Bay ja Exmouth

Enne Exmouthi jõudmist käisime läbi ka Coral Bayst ja Warroora stationist. Eesti keeles stationile vaste andmine on minu jaoks pisut keeruline. Google’i ja Wikipedia andmetel on station võrreldav Ameerikas tuntud rantšoga. Meil siis äkki farmi või taluga? Maa kuulub riigile/kuningannale ja farmerid rendivad seda (osa)riigilt ning tihti kasvatakse seal veiseid või lambaid (vist ka põllukultuure). Need stationid on üüratult suured, seepärast neid taluks nimetada tundub kummaline… Warrora station on umbes 100 000 hektarit suur. Wikipedia andmetel asub maailma suurim station (Anna Creek) Lõuna-Austraalias ning selle pindala on 24 000km2… Warroora stationis sai ööbida (telgis või toas), pesu- ja pesemisvõimalusi kasutada ning ajal kui meie seal olime, aeti sealt läbi ka umbes kahetuhande pealist veisekarja. Veised tulid kaugelt ja läksid veel kaugemale (kilomeetreid ei mäleta enam), aga ka karjused ööbisid seal stationis. Veiseid aeti võrride seljas sõites. Küsisin ühelt tüdrukult, kes veiseid ajas, et kuidas nad temperatuuridega toime tulevad kui väga palavakas läheb, mis peale ta ütles, et keha aklimatiseerub, uus normaalne temperatuur on tema jaoks 37-45 kraadi ja hommikul kui meie seal olime ja minul juba igavesti palav oli, oli tema jaoks pagana külm. Vot siis. Igatahes see elu stationis oli lummav. Raske töö, samas inimesed, kellega rääkisime, nautisid seda. 

Veel mõned pildid enne Warroorasse jõudmist:

Quobba Blow holes teel Red Bluffi

Päikesetõus Red Bluffis

Red Bluffis ujumas

Punane maa

Tavaline tomatipõld

Peatus Carnavaronis

Stationis kohtasime ka Craigi ja Billyit. Isa ja poega, kes seal tööd tegid – koristasid ja parandasid majutustingimusi. Billy vist sattus oma eluga natuke pahuksisse ning isa otsustas ta Warroorasse viia, kus ka tema omal ajal elanud ja töötanud oli. Nii nad seal kahekesi toimetasid. Muuhulgas kutsusid nad meid tagasi lõuna poole jõudes, endale külla. Eks näis, kas ja millal lähme (võimalik, et juba õige varsti). Ööbisime Warrooras kaks ööd. Käisime rannas – imeliusad selge sinise veega rannad, James käis kalal ja püüdis kaks vähki, mille nad koos Craigiga meile õhtusöögiks ära grillisid. Ka mina püüdsin natuke kala ning mul õnnestus üks alamõõduline tursk kätte saada, kelle siiski tagasi vabadusse lasksime. Sõitsime seal erinevate randade vahel ringi, ma jätsin targalt oma auto „koju“ ja sõitsin Jamesi ja Enzo tagaistmel. Liivadüünid pakkusid poistele palju lõbu. Ühel hetkel läks liivane tee randa ja James küsis Samilt, et kuule, kas sõidame ka mööda rannaliiva? Sam ütles sure, why not! ja meie auto ees, me teele asusime. Ma endamisi küll mõtlesin, et kuskil nagu oli silt olnud „rannas sõitsime keelatud“, aga ma ei hakanud midagi ütlema.

Rannake Warroora stationi lähedal

Luited

Warroora stationis, taamal veised

No meie tee jäi lühikeseks. Umbes 100 meetrit, kui sedagi ja juba olidki James ja Sam põhja peal kinni. Umbes viis minutit oli nalja ja naeru ja siis läksid nad tõsiseks. Tekkis hirm mitte välja saada. Neil olid küll ka spetsiaalsed rajatugevdused autodel – midagi, mida rataste alla panna, et välja saada, aga olime ikka üsna kinni seal. Mina eriti ei muretsenud, sest meid oli 9 inimest ja arvasin, et küll me kuidagi, kasvõi toore jõuga, välja saame. Ainuke jama oli, et päike oli kõrvetavalt kuum ja hommikul olin ma plaaninud terve päeva varjus istuda, et mitte end rohkem ära põletada (eelmine päev sai päikest natuke palju). Kaevamiseks kasutasime minu naeru saatel taas potte ja panne, lisaks kambaga lükkamine. Ühel hetkel tuli sinna üks vabatahtlik, kes üsna kurjalt ütles, et kui välja saate, siis kaduge siit minema, sest rannas ei või sõita (ikkagi olin õiget silti näinud, aga mind tabas kohutav süütunne). Kui vabatahtlik nägi, et meil pole õrna aimugi, kuidas liivast välja saada ja töötasime rohkem toore jõu kui mõistuse abil, tuli ta meile nõu ja jõuga abiks ning saime Jamesi auto üsna kiirelt välja. Sami olime selleks ajaks juba välja tuuseldanud. Päeva lõpuks kõik naersid selle olukorra üle… Järgmisel hommikul võitsime siis suuna Coral Bay poole. 

Poisid liivas kinni

Coral Bay on umbes kahe tänavaga väike ookeaniäärne külake. Elu toidetakse turismist – seal on üks väga kallis söögipood, kaks baari ja mõned väiksed poekesed. Vesi on laineteta ja kristallselge, põlvesügavuses vees saab näha kalu ümber jalgade tiirutamas, veidi sügavamale minnes on võimalik snorgeldada ja näha kirjut veelelu. Esimesel Coral Baysse jõudmise päeval nautisime „linnaelu“ luksust – sõime kohvikus hommikusööki, jõime head kohvi, hiljem jalutasime tiiru ringi ja käisime rannas, sõime ühise lõunasöögi ja lihtsalt olime. Mõnus oli korraks jälle tsivilisatsioonis olla. Plaanisime öö veeta kuskil Coral Bay läheduses põlluserval. Selline tegevus on küll illegaalne, aga mõtlesime, et ainult üks öö, pole hullu. Asusime siis õhtul Coral Bayst välja sõitma, aga mõtlesime, et käime veel tanklast ka läbi. Panin paagi täis, käivitasin auto, aga see suri kohe välja. Okou! Proovisin uuesti ja auto ei käivitunud. Null. Lubas-lubas-lubas, aga mootor ei käivitunud ja gaasipedaal oli alt tühi. Taas oli kätte jõudmas õhtune aeg ning päike oli peagi looja minemas ning me pidime ju veel ööbimiskohta otsima minema… Auto ei käivitunud ja teised tulid appi vaatama, mis toimub. James tööriistakohvriga, Estelle helistas Prantsusmaale oma mehhaanikust isale, mina helistasin Matele, Enzo silitas autot ja rääkis Roosiga (autosaaga lõpuks arvasid teised, et rääkimine aitab ja autole tuleb nii panna), mina seisin käed puusas kõrval ja vandusin. Ligi tuli ka kaks kohalikku, vaadati kapoti alla, prooviti mitmeid kordi uuesti, aga keegi aru ei saanud, mis viga. Ma ütlesin teistele, et minge ööbimiskohta otsima, et pimedaks hakkab minema ja ei tea, mis minust saab. Enzo ja James ütlesid, et ei-ei-ei, me ei jäta sind siia maha, vajadusel ööbime siin samas tanklas… Kuidas mul selle grupiga ikka vedas… 

Olime seal pool tundi või tunnikese vast, Estelle’i isa soovitas meil kütusepaaki koputada ja samal ajal käivitada proovida. Alguses vaadati ikka teisi asju ja lõpuks mõtlesime, et okei proovime seda. Nassere koputas haamriga paaki ja Enzo keeras võtit ning auto läks käima! Estelle’i isa ütles, et see viga viitab peagi koostööd lõpetavale kütusepumbale ja ilmselt toksimine aitab seda käivita veel paaril korral, aga võiksin vaikselt hakata vaatama, kus remonti saaksin minna. Selleks ajaks kui Coral Bayst minema saime, oli päike loojas ja väljas suhteliselt pime. Teed olid sirged, maa madal ja puid seal ei kasvanud ehk salajast ööbimiskohta oli väga keeruline leida. Poisid leidsid ühe teeotsa mis põhimaanteelt maha keeras ning keeruasid sisse (avasid veel ka ühe värava). Seal oli väike küngas ning suurelt teelt me kohe silma ei paistnud. Milline kohutav süütunne minus jälle oli. Ööbisime kellegi karjamaal, küll tehnorajal ja endast jälgi jätmata, aga lihtsalt… maatüdruk minus põdes jälle, sest teise inimese põllule naljalt oma autoga ju ei sõida… Nassere ja Estelle otsustasidki lahkuda ja riigimaal ööbida (kus pargivalvurid kontrollivad ning vahele jäädes trahvi teha võivad), mina surusin oma süütunde maha ja jäin teistega, sest nemad mind bensiinijaama maha ei jätnud. Üks kõigi ja kõik ühe eest siiski… 

Hommikul ärkasime enne päikesetõusu ning sõitsime pimedas tagasi Coral Baysse. Päikesetõus- imeilus roosa taevas ja helge valgus. Veetsime järjekordse mõnusa mittemidagi tegemise päeva. Kes käis snorgeldamas, kes ujumas, kes SUP lauaga sõitmas ning õhtul läksime karavanparki ööbima. Pesime pesu, nautisime duši võimalusi jms. Õhtul oli ühes kohalikus pubis ka elav muusika ja minus oli tekkinud kihk peole minna. Olime karavanpargis, poisid grillisid endale korraliku õhtusöögi, tüdrukud jõid mõned klaasid veini ja tuju oli lõbus. Mina olin eriti ülemeelik ja küsisin ikka mitu korda, et kas lähme pubisse ka ikka. Arvati, et ikka võiks minna jah. Läksimegi siis pubisse, esimest korda oli ka õhtu mõnusalt soe, muusika mängis, rahvast oli pubis palju ja oli üks ülimalt mõnus olemine. Meiega mõneks päevaks liitunud Sami sõber Michael oli paras tantsulõvi ning nii sai päris mitu keerutust ja tantsu tantsitud. Olemine oli väga lõbus ning hommikuks olid mu reisikaaslased minu kohta teada saanud, et ma polegi koguaeg ainult vaikne ja tõsine. Selle Coral Bay peo üle tegime terve reisi ajal pidevalt nalja. 

Varahommikune põgenemine karjamaalt. Enzo väravat avamas

Ja päike tõuseb

Arno

Roosa

Hommikul ärkasime Simonega suhteliselt varakult, läksime kohalikku pagaripoodi ja ostsime kõigile natuke süüa, panime kohvivee keema ja äratasime kõik üles. Simone oli veendunud, et kui me seda ei tee, siis me magame oma päeva lihtsalt maha. Ilmselt oli tal õigus. Sõime natuke hommikust, pakkisime oma asjad kokku, mina ja Michael jätsime oma autot poe parklasse, istusime Jamesi ja Enzo tagapinki ning läksime kahe autoga Five Fingersi randa. Järjekordne imeilusa selge sinise veega rand Coral Bay lähedal. Pikutasime rannas, lugesime, puhkasime, James käis ahinguga kalal (spearfsihing) ja paljud snorgeldasid. James nägi ka väikseid haikalasid ning üks väike tuli täitsa ujumisvette. Ma ei teagi, mida arvata… ma olen paras jänes ja üksinda ujuda ei julge ka koduses tiigis. Pisike haikala (meetrine ehk) rannavees… Reisi lõpuks sain aru, et ma pean päris palju seda veega harjutamist tegema ja ilmselt oleks tark leida endale seltsiline, kes ei karda vett ja sealset elu ning suudab ka minus mu hirmud maha suruda.

Video tegi droonikaameraga Sam

Jõudes Five Fingersist tagasi, käisime kiirelt poes ja võtsime suuna Exmouthi poole. Ööbisime ühe korra teeäärses legaalses peatuspunktis ning juba järgmisel päeval olimegi kohal. Jäime Exmouthi karavanparki terveks nädalaks. Käisime vaalvaatlustuuril, mis oli väga halvasti korraldatud ja Red Bluffi emotsioonile ei saanud ligilähedalegi, pikutasime basseini ääres, käisime majaka juures päikeseloojangut vaatamas, mõned korrad õhtul väljas, Turquoise Bayl snorgerldamas, kus nähti kilpkonni, raikalu, väikseid haisid ja tegime mõned korrad koos jälle süüa.

Kui sinine saab üks vesi olla

Kamp

Küürvaal

Vaalavaatlusel snorgeldamas

Exmouthi lähedal ühte kanjonit avastamas

Õhtusöök koos suhtelist autentse kartulisalatiga

Mate sõber mehaanik Shane, kes muidu elab Queenslandi osariigis, oli Exmouthi lähedal puhkusel (õnn? juhus? saatus?) ning vaatas mu kütusepaagi ja -pumba üle. Selleks pidin autost oma voodi välja võtma. Kütusepaaki avades selgus aga, et kütusepump on juba eelmisel aastal vahetatud ning tõenäoliselt on viga mujal. Shane vahetas igaks juhuks pumba ikkagi ära, võttes minult ainult pumba maksumuse raha (99 dollarit, Coral Bay mehaanik, kellega seal olles kontakteerusin, ütles, et tema kaudu on töö maksumuseks 400-500 dollarit). Shane ütles, et oma reisi jätkaksin, sest kui jälle jamasse satun, küll keegi mind aitab. Ja neid jamasid tuli hiljem veel… Sellest aga järgmisel korral.

Puu all oli päris hea pikutada

Voodi ja muu elu autost väljas. Puusepp James sätib sahtli siine loodi

Seda positust kirjutades olen juba nädala tagasi Perthis olnud ja jäätist müünud. Kuniks Natalie tagasi jõuab, elan tema toas ja jagan maja koos viie inimese ja kahe kassiga, tagaaias, keset Perthi linna, seltsiks kolm kana.

Munevad ka