Kobarateni paljaks ja purunenud unistused

Nagu eelmisel korral kirjutasin, siis töötasin kolm päeva viinamarjaistanduses, kus murdsin viinapuudelt lehti maha, et kobarad, mis olid siis veel umbes punasõstra suurused, rohkem valgust saaksid. Murtud lehtedega viinapuude read nägid päris armetud välja. Istandus oli pigem väiksemat sorti ning väga korralikult hooldatud. Farmer ise oli aga torssis olemisega ja kui me esimese kahe minutiga kohe täpselt aru ei saanud, mis tegema peame, ütles moka otsast, et ta ei või sallida seda kui ta töö eest palka maksab ja siis tööd korralikult ei tehta. Mhh. Igatahes kolmanda päeva lõpuks ta uuris, kus kandis ma elan ja kui huvi on, saaksin ka järgmisel nädalal tööd teha nende juures. Ju siis päris lootusetu lehenoppija polnud. See töö ei ole väga raske, aga uskumatult nüri on küll. 

Kõik viinapuud olid võrgu all

Kallasid võib näha nii koduaias kui siin-seal metsa all

Nopitud ja noppimata lehtedega

Kui Tammega 12. klassi füüsikatunnis istusime ja oma tulevikku planeerisime, siis ma ütlesin talle, et mina tol hetkel ülikooli minna ei plaaninud. Soovisin hoopis Prantsusmaale viinamarju korjama minna ja saadud raha eest Prantsusmaale ja Hispaaniasse palverännakule minna (sinna samasse, kus Kertu Jukkum nüüd käis). Tamm ütles, et tema ka ei tea, mida ta õppida tahab ja ta tuleb ka. Mõtlesime, et okei, teeme siis nii. Prantsusmaale viinamarju korjama me tookord aga ei jõudnud ning see unistus jäi täitumata. Läksime Norra ja siis hiljem Austraaliasse. Austraalias avanes mul 2008. aasta lõpul võimalus minna üheks päevaks tööle viinamarjaistandusse. Too kord lõikasin mingeid väikseid oksakesi ära ning juba siis tundsin, et see on ääretult nüri töö ja mind tabas justkui väike pettumus oma unistuse osas… 

Õites raiesmik

Dunsborough kanti jõudes vaatasin murelike silmadega neid lõputuid istandusi ja kujutasin end seal ridade vahel lehti noppimas, rohimas ja suve poole viinamarju korjamas. Meel läks mustaks. Ma olen erinevaid vilju pidanud korjama ja rohima, aga no see viinamarjade töö on olnud kõige-kõige nürim. Dunsborough ise on väge meeldiv, aga kuna siin peale viinamarjaistanduste suurt midagi muud pole, tundus, et mul ei olegi midagi valida… Mõtlesin nädal aega, mis teen – kas olen vastikustundest üle ja lähen viinamarjaistandusse tööle või otsin mõne restorani ikkagi ja loodan heale õnnele, et mu viisat pikendatakse ka teenindustööd tehes. Mõtlesin, mis ma mõtlesin, aga otsustasin lõpuks end kokku võtta ja teenindustööga proovida… ja leppida, et see viinamarjaistanduses töötamine on vaid romantiline unistus. Vähemalt olen seda ju proovida saanud… 

Rand hosteli juures

Sugarloaf rocki juures

Igatahes saatsin siis oma CV mõnda kohta ja ühe andsin ka hostelist ühele kutile tööle kaasa. Eelmine reede pidi olema mul siis 3 proovipäeva – kaks kahes erinevas veinimõisas ja üks mereanni restoranis. Ühest veinimõisast loobusin enne minekut. Wise Guys’i veinimõisasse kohale jõudes oli pilt imetlusväärne – restoran asub kõrgema koha peal ning avanevad vaated ookeanile ja rohelisele metsale. Akna taga sõidutakse ringi veinivaate ja… no tõesti ilus koht. Kui olime restorani manageriga tuttavaks saanud, andis ta mulle pliiatsi ja paberi ning saatis tellimust võtma. Ütles veel, et ma ei pea muretsema selle pärast, et ma menüüd ei tea, see muutub koguaeg aeg. Sõna otseses mõttes ei olnud mul aega menüüd läbigi lugeda kui pidin juba tellimusi võtma hakkama. Mul läks hästi ja kahetunnise proovipäeva asemel töötasin pool päeva st 3,5h, ja olin töö endale saanud. 

Veinimõisast läksin edasi Blue Manna mereanni restorani, kus hostelis elav Will töötab. Ka seal anti paber ja pliiats kätte, aga minuga koos vaadati päevaroad ja kogu menüü enne läbi kui tellimust võtma saadeti. Ehk siis suhtumine oli palju toetavam ja koguaeg sai abi küsida jne. Sealse kahetunnise proovipäeva asemel töötasin 5h, olin töö endale saanud. 

Kui laupäeval veinimõisa tööle läksin jälle, selgus, et keegi klientidest oli kaevanud, et teenindaja ei teadnud menüüd. Öeldi, et see pole minu süü, aga olgu ma ühe vanema töötaja töövarjuks too päev – pidin vett valama ja loomaliha lõikamiseks nuge lauale panema. Oi ma olin pettunud. Selle asemel, et minuga koos menüü ja lauanumbrid üle vaadata, pandi mind jõhvikaks. Õhtul oli pulmapidu ja kogu korraldus oli nii segane, kellelgi midagi aega selgitada polnud jne… Nt pidime pärast pulmatseremooniat jooke serveerima, aga ajaks kui tseremoonia läbi sai, võtsime kastidest alles klaase välja. Oi kui piinlik oli kobatseda seal kui esimesed külalised letti ilmusid ja küsisid, kas nad jõudsid liiga vara… kogu suhtumine ja päeva korraldus oli nii jube ja mõtlesin, et kas peaksin sellest tööst loobuma ja ainult Blue Mannasse minema, sest seal oli palju parem suhtumine olnud. 

Täna olen mõlema koha peal natuke ja peaksin nagu ära otsustama, kummas ma rohkem siis tahaksin olla, aga kumbki koht ei saa anda Eesti mõistes päris täiskoha tunde… Veinimõisas on argipäeval päris vähe kliente ja nii pesin eile toolide ja laudade jalgu ning arvestades seda kui puhtad need olid, siis võib arvata, et neid jalgu pestakse vähemalt kord kui mitte kaks nädalas… Ja see on raudselt üks nendest ülesannetest, mida tehakse selleks, et töötajad lihtsalt töötunde saaksid. Ehk siis ei ole päris selgeks mu mõtted veel mõeldud… 

Esmaspäeval oli vaba päev ja sõitsin siin poolsaarel natuke ringi – käisin paaris rannas ja ühel väiksel matkarajal. Jäin kogemata peaaegu tormi kätte, nii et viimased 15 minutit läbisin pooljoostes. Taevas oli ähvardavalt tumesinine… 

Sugarloaf rock

Pilvise päeva loojang

Ilmad on meil hetkel varakevadised ja külmad. Kui siia tulles käisin rannas ja ujumas ja tundus, et suvi on siia jõudnud, siis nüüd on õhtuti ikka väga külm (nii 12-13 kraadi) ja päeval 19-20. Ootame suve :)