Selline on elu

Eelmise aasta lõppu mahtus veel kurbi sündmuseid kuid nüüdseks on see õnnetu aasta läbi ja uuestki juba üle 2 kuu möödas. Täna sain viimaks viimased jõulukaardid ka posti pandud… Oleme siin ka kursis, mis Euroopas toimub ja kurb on. Restoranis vaadatakse mind kurbade silmadega kui ütlen, et olen Eestist. Teen nüüd kiire kokkuvõtte, mis vahepeal toimunud on.

Jõulud olid jube kiired. Noosa läks inimestest pilgeni täis. Hommikul kell 7 surfama minnes olid juba esimesed ummikud tekkinud. See väike surfiküla pole loodud nende masside jaoks, mis siia jõulude paiku kokku voolavad. 17. detsembril tehti lõpuks ka Queenslandi piirid lahti, sest oli saavutatud üle 80%-ine vaktsineeritute osakaal. Restoran oli puupüsti rahvast täis, päevas käis umbes 300 inimest, keda kõiki tuli a la carte menüü järgi muudkui teenindada. Kõik tegid kõva tööd. 26.-28. detsember oli restoran suletud ja käisin siis ühe öö väiksel roadtripil. Sõitsin läbi väikeste teede Hervery Baysse ja järgmisel päeval tagasi koju. Öö magasin ühe maahotelli taga. Suurt midagi nagu ei kogenud, aga hea oli Noosalt eemale saada korra.

Üks suur kaktus

Rainbow beachi kohustuslik pilt

Portree kilpkonnaga Hervey Bays

Rainbow beach

Aastavahetusel olin taaskord tööl. Nagu ka eelmised 2 aastat. 1. jaanuar olin vaba ja siis oli Noosal suur swell. Niigi puupüsti Noosa läks veel rohkem rahvast täis, sest kohale tulid ka surfifanatid. Sel ajal olid lained nii võimsad, et vette mina ei läinud ja vaatasin kõrgelt ja kaugelt, kuidas surfata tuleb. Vaated olid võimsad! Nägin ka ühte meest lainete poolt kivide vahel. Kõik läks õnneks ikkagi hästi, mees sai välja, lonkas küll, aga jäi elu ja tervise juurde.

Ummik

Kui swell mööda sai, sain ka tagasi surfama oma väikeste lainete peale. 10. jaanuari paiku, kui tööl endiselt meeletult kiire oli, hakkas kehasse lihas- ja kondivalu kogunema. Laupäeva hommikuks lisandus palavik ja mõned päevad hiljem sain ka positiivse koroonatesti tulemused. Sain selle läbipõdemisega ühele poole. 2,5 päeva oli väga jube lihasvalu ja kõrge palavik, 3. päeva hommikul läks olemine lahedamaks ja palavik madalamaks. Paar kolleegi jäid veel koroonasse ja nii pandi restoran nädalaks ajaks kinni, sest polnud inimesi, kes kliente teenindada saaksid.

Seejärel tegime nädala jagu tööd jälle ja siis tuli iga-aastane puhkus, kus restoran oli planeeritult nädala kinni. Ma käisin siis põhjapool Cairnsis, kus sel ajal elas läänekalda reisikaaslane Arno. Peatusin paar ööd hostelis, rentisime auto ja sõitsime Cairnsi ümber ringi. Kuna seal on alles vihmahooaeg, siis ilm oli kuum ja niiske. Aga tore oli käia reisil jälle.

Kui astelrailt sutsu saad, tuleb äädikat peale panna

Vette ei läinud ja mööda randa jalutadagi oli krokodillide tõttu pisut kõhe!

Daintrees (maailma vanimas vihmametsas) krokodillidevaba vett nautimas

Arno roolis

Port Douglas

Rand on ikka parem kui seal muretult ujuda saab... Vesi oli küll soooe

Vaade Port Douglasele. Valge joon vees on nö piirdega ujumisrand, kus ei ole astelraisid ja krokodille

Daintreest lahkumise vaade

Ükspäev sõitsime Arno ja Matthieuga ümber Cairnsi ja külastasime erinevaid koski ja isegi nokklooma nägime ära

Kõige suurem kosk, mida nägime

Metskalkun, neid jagub siin igale poole

See oli päris võimas. Mõneks minutiks peatumine ja läbi niiske lehesodi kõndimine kinnitas kannale pisikese kaani. See niiskus ja selles tekkiv elu oli meeletu

Mulle meeldis see värvide kombinatsioon

Hirmus (suur)

Ilus sinine kiil

Dinosauruslind kaasuar, vedas et nägime. Daintreest tagasi sõites nägin ka tibusid, aga ei taibanud pilti teha

Muudkui seletaks

Plätudega mööda libedaid kive kõndides

Kohvi ja koogi paus

Idüll järve kaldal

Kõrgete puude ja Iphone-i kaameratega trikitamas

Krokodilliga järves ujumas. Vesi oli soe ja sinine nagu basseinis ning kirjade järgi pidi seal ka üks üsna ohutu mageveekrokodill elama

See lõpmatuse bassein oli üks ägedamaid kohti, mida külastasime

Kohalikus pruulikojas pikka päeva lõpetamas

Kui Cairnsis käidud sain, oli jaanuari lõpus staffipidu ja siis tuligi juba minu sünnipäev. Sünnipäeva varahommikul käisin surfitunnis, siis tegin lõunavahetuse tööd ja õhtul käisime Kristeli ja Megiga restoranis söömas ja mõnda kokteili joomas. Oli tore päev.

Jaanuarikuine jõulupidu

Šampust ja kooki enne restorani minekut. Megil on lõbus

Naiskond

34! Sünnipäev on tore päev

Veebruari jooksul on viimaks õnnestunud ka kolleegidega natuke väljas käia ja killuke sotsiaalsust on palju rõõmu toonud. 24. veebruaril olid meil külas Eesti poisid, võtsime mõned napsid ja tähistasime ka Eesti sünnipäeva. Sel ajal aga tulid meeletud paduvihmad ja linnakeses, kus Eesti poisid muidu elavad ja töötavad, tulid suured üleujutused ja nad ei saanud koju minna. Üleujutuste tulemusena oli mõnes hoones vesi vastu eluruumide lage. Veetase oli u 10 meetrit üle kriitilise taseme. Nii nad siis laagerdasid meie korteri põrandal või oma autos voodis (suurte vihmade ajal ei ole üldse tore autos elada, see niiskus on jube). Tegime Eesti toitusid ja käisime surfamas viiekesi. Tegime nalja, et olime nagu Jamaica bobikelgu meeskond… Lisaks olen vahepeal endale paar uut surfilauda ostnud ja nüüd on surfamine veel toredam. Olen endiselt koba, aga rõõmu tuleb palju. Või noh, üldiselt on palju rõõmu, mõned päevad tagasi tegin oma ribidele aga kuidagi liiga ja nüüd tuleb ilmselt nädala jagu veest eemal püsida…

Silver, Joonas, Silver, Triin (pildistas Kristel)

Laudade vahatamine

Rõõmustamas oma uue kalasaba surfilaua üle

Kätte on jõudnud sügis ja päikeseloojangud on jälle värvilised (Pildistas Meg)

Sedasi ma siis kulgen siin. Mõtlen kodustele palju ja et kõik ikka hästi läheks.

Ühel päeval Brisbanes