Korraks kodus

Lennujaama jõudes ootas mind seal Maarja, kellega läksime Telliskivisse sööma. Veider oli näha kui vaikne Tallinn oli. Ilus, suvine ja roheline, aga kuidagi nii tühi. Kõik alles puhkasid, tempo oli vaikne ja Tallinn tundus pisike, trammid logisemas, soe õhk, tuttavad kohad, rohelised puud, kõik nii teistmoodi kui viimastel aastatel harjunud olin, samas nii tuttav…

Telliskivis sattusin kokku Paulaga, vestlus Maarjaga sujus sedasi nagu vahepeal polekski olnud 2,5 aastat… Pärast Telliskivi läksin Siimu juurde, kus minu rõõmuks Hugo mind üldse ei võõristanud. Õhtul kontrollisin vist umbes iga poole tunni tagant kella, sest ei saanud üldse aru, mis aeg on, sest kella 22 ajal oli endiselt veel väljas valge, Austraaliast koju lennates oli nö kesktalv ja päike loojus vist umbes 17 ajal juba ja isegi suvel läheb siin ikkagi pimedaks juba umbes 19.30 ajal. Pärast paari Tallinnas veedetud päeva läksin maale vanemate juurde ning ka seal tuli tõdeda, et tänu sotsiaalmeediale ei olnud tunnet, et oleksin väga kaua ära olnud. Kõige suurema üllatuse sai ilmset Natu, kes mind endiselt mäletas ja aru saades, et see mina olin auto tagaistmel, mulle sülle ja siis õue ja siis uuesti sülle ja siis jälle õue hüppas. Ja seda rõõmu jagus tal igasse hommikusse ja taaskohtumisse.

Natuga

Augustikuu õhtu

Kodus oli vaarikaaeg ja värske kartuli aeg, tilli- ja kurgi- ja tomatiaeg ja kukeseeneaeg. Väiksed asjad, mida pole ammu saanud. Rongiga Tallinnast Viljandisse sõites olin hämmingus kui palju metsa meil ikkagi on ja siis veel edasi koju sõites ajas mind ikka täitsa naerma see tunne… See tunne kui nägin, kus mu juured on ja kust ma pärit olen, pole ime, et olen selline nagu olen. Ilma metsade ja jõe ja põldudeta ikka natuke nagu tulnukas. Kui Norras tööl olin, siis seal kohalikud poisid ikka ütlesid, et sa võid nad Geirangerist välja võtta ja ära viia, aga Geirangeri neist välja võtta ei saa. Seal olles ei saanud ma sellest ütlusest hästi aru, nüüd kodus käies sai selle ütlemise mõte mulle väga selgeks. Ma võin ükskõik kus elada, aga eestlaseks, mulgiks, jään ikka. Ja see on hea tunne. Kui tekib kaotsi läinud tunne, siis tean, kust ma tulen ja kes ma olen. Ja nüüd tagasi Austraalias olles, olen tabanud end mõttelt, et kodust eemal olles oleme me ilmselt rohkem eestlased kui kodus olles. Silver keedab pasteeti, mina teen juuretisega leiba ja pelmeene, tähistame 24. veebruari ja jaanipäeva… Igatahes päädisid kodused traditsioonid kell 12 öösel sauna minemise ja vihtlemisega. Hakkasin omaette naerma kui kujutasin ette, kuidas ma Austraaliasse tagasi jõudes räägin, mis kodus tegin…. käisime paadiga sõitmas ja kui taskulambivalgel südaöö paiku jõesuudme üles leidsime, läksin kell 12 öösel sauna, viskasin kõvasti leili ja vihtlesin… Sedasi ära käies saan ma üha rohkem aru, et me tuleme müstiliselt maalt ja me oleme oma maaga väga seotud (nii kultuuriliselt kui ka bioloogiliselt).

Poldrel

Võrratu Võrtsjärve loojang

Kuutõus

Jantsi sünnipäev

Retk Võrtsjärvele

Suveöö Pärnus

Aaretejahil

Marjaaeg

Pere

Tekimäng, mis muutus sujuvalt käbimänguks

Hinges korilane

Sügisvärvid

Puhvetite päev Sibulateel

Kodus käimine osutus oodatust erinevaks. Jällenägemisrõõm oli kohati suurem nendega, kellega vahepeal nii tihedalt suhelnud polnudki. Kohtumisi oli mitmeid ja erinevaid. Reisi ajastusele saan vist küll 10 punkti panna- sain 3 nädalat ilusat kuuma suve ja 2 nädalat ilusat sügist. Koju jõudes mõtlesin, et mul on pea 6 nädalat ja aega maru palju, aga see aeg läks tegelikkuses väga kiiresti ja kõike, mida teha tahtsin, teha lõpuks ei jõudnudki. Aga kodus oli vaja käia ja hea tunde andis see reis ikkagi. Nüüd olen juba 4 kuud tagasi tagurpidimaal ja elan oma igapäevast rutiini, kus käin tööl ja surfamas. Elan koos sakslanna Daniga oma kolleegi Wendy kodus (kes ise läks New Yorki mõneks ajaks). Uus kodu asub ookeanist 8 minuti jalutuskäigu kaugusel… Esialgu pidin siia jääma vaid mõneks päevaks, aga nii kui siia tulin ja paljajalu mäest alla ranna poole kõndisin, surfilaud kaenla all, mõtlesin, et sellises kohas elamine on täielik unistus… ja siin ma nüüd olen. Asjad mängisid minu jaoks kenasti välja ja saingi unistusse elama.

Novembris tuli siia tagasi ka mu sõbranna Imogen, kellega Rainbow beachil telkimas käisime. Detsembri teises pooles tuli siia korra ka mu sõber Sam, kellega läänekaldal pika roadtripi tegime. Üht-teist sotsiaalset on toimunud ja sedasi on siin päris tore elada. 

Pühadeaeg tööl oli jube kiire ja ega see päris läbi veel polegi. Nädal veel ja siis on meil restoran nädala suletud ja saab korra vabamalt hingata. Pühad Noosal ei ole väga toredad, me väikelinn on ülerahvastatud, surfama ei saa minna (kui just hommikul kell 5 juba vees pole), restoranidel on sabad uksest välja, kõik, kes klienditeeninduses töötavad, vananevad selle u 4 nädala jooksul kordades kiiremini kui muidu. Aga ilmselt on see see hind, mida peame maksma selle luksuse eest siin elada.