Aasta siis oli 2023

Nüüd olen küll hiljaks jäänud oma asjadega, aga nagu eelmises blogis lubasin, kirjutan järgmisel korral Balil ja Lombokil käimisest. Parem hilja kui mitte kunagi. Ehk siis... aasta siis oli 2023 ja kätte oli jõudnud august kui kotid pakkisime ja võtsime suuna Balile või nagu austraallased ütlevad: "Let's go to Baaali" (seda lugeda pisut nasaalse tooni ja tugeva L-iga, nagu sõnas palk (töötasu, mitte puu).

Augusti teises pooles oli mul umbes kolm nädalat puhkust ja otsustasime seekord siis Balile minna. Eesti poolt vaadates tundub Bali pigem eksootiline, siin on Bali aga vist üks kõige populaarsemaid sihtkohti üldse. Kõik austraallased käivad muudkui Balil, lend sinna on u 6 tundi ja elu koha peal võrdlemisi odav (eriti Austraalia palkade juures).

Sedasi olid surfilauad kaasa pakitud

Lend oli sujuv, Balil maandudes ootas meid autojuht, kes viis meid otse Ubudi riisiväljade vahele. Distants polnud pikk, umbes 40 kilomeetrit, aga aega võttis selle tee läbimine u 1,5h. Peagi sai selgeks, et see ei olnud harukordne juhtum ja liiklus Balil ongi aeglane.

Ööbisime Ubudi äärelinnas Hot Stone Clubis. See oli imeilus ja ka kogu reisi kõige luksuslikum ööbimine. Tegemist oli siis nagu kuurorti või millegi taolisega, kus oli palju väikeseid villasid, olemas oli bassein, saun, jooga tegemiseks lavats ja restoran. Klientideks olime mina ja Artur, paar ameeriklast ja hulgim venelasi. Restorani menüü polnud kuigi kohalik ning valikus olid nii boršš kui ka pelmeenid! Kõik pakutavad teenused olid palju kallimad kui linnas saadavad, aga villa oli ilus, katuseta vannitoa ja üldkasutatava basseiniga vaatega riisiväljadele. Kuna rahvast seal palju polnud, siis igakord kui basseini kasutasime, olime seal omapäi. See oli tõesti ilus koht ja meenutas filmi Söö, palveta, armasta!

Duššinurk, millel pole katust

Magamistuba

Vaade rõdult

Ning bassein

Ubud oli täis viirukeid, templeid ja turiste. Igal pool pakuti massaaži, pediküüri, maniküüri ja joogatunde. Ööbisime seal vist 3 ööd, käisime Ubudi kesklinnas, kus müüdi palju käsitööd ja kus oli palju restorane. Käisime linnas natuke ringi, sõime, jõime ja külastasime natuke turgusid. Käisime riisiväljade ekskursioonil, ahvide metsas, massaažis ja Baturi mäel päikesetõusu matkal. Sõime palju kohalikku toitu- peamiselt riisi ja nuudleid. Liiklus oli, ükskõik kuhu sõites, väga aeglane. Kuna reisisime kahekesi, siis läksime igale poole autojuhiga, aga oli näha ka palju turiste rolleritel. Esimesel õhtul sõitime kesklinna ja teistel õhtutel käisime õhtusöögil oma villa lähedal. Kui natuke ringi kõndida, leidsime täitsa mõnusaid söögikohti ka kodu ümbert ning ei pidanud lõputult kaua liikluses istuma. Kui esimese ööbimiskoha broneerisime, siis vaatasime, et see on 8 kilomeetri kaugusel linnast, et mis see siis ära pole, 10 minutit sõitu ja see sobib hästi. Reaalsuses läks see sõit kindlasti kauem kui 30 minutit, ilmselt isegi kauem, õnneks enam ei mäleta. Vahemaad olid küll lühikesed, aga igale poole jõudmine võttis meeletult kaua aega.

Neid kiike on seal igasuguseid. See oli tasuta, raha eest oleks saanud selga panna uhke kleidi ning lasta teha endast suurel kiigul liueldes Instagrami pilte.

Riisiväljad nagu filmis

Tüüpiline söök

Ubudis

Kõik müügiks ja mida värvilisem, seda parem

Öine ubud

Ubudi ahvimetsas

Öeldi küll, et hoia piip ja prillid, sest need ahvid panevad kõik pihta, mis vähegi kätte saavad. Mul ei olnudki nagu midagi võtta enda meelest... seega läks loosi mu pisike veepudel

Terve perekond

Koid

Ühel õhtul kui otsustasime leida õhtusöögi meie villa lähedalt, kõndisime mööda väikseid tänavaid või külateid riisipõldude vahel. Ma ei olnud varem riisikasvatust sedasi näinud ning oli huvitav näha neid vett täis põlde ja terrasse.

Teel vulkaani matkale pakutud hommikusöögiks olid praetud banaanid ja kohv kondendspiimaga 

Teed alustasime umbes 3 ajal hommikul, vulkaani otsa ronis sadu inimesi. Olla üsna harukordne, et on selge ilm ja võimalik näha ilusat päikesetõusu

Maa suitseb

Meil läks õnneks, vaade Baturilt

Ubudist oli plaan minna Lombokile, aga kuna Arturil oli vähem aega reisida kui mul, liiklus oli aeglane ning ilm ettearvamatu, otsustasime minna hoopis Baliani. Sõitsime sinna jälle oma autojuhiga umbes 3 tundi vist (kilomeetreid läbisime selle ajaga umbes 60). Balianil ööbisime otse rannal ja lootsime seal ka surfata saada. Esimesel õhtul oli tuul aga tugev ja ookeanivesi rahutu ja sassis. Hommikuks oli tuul aga raugenud, vesi klaasjas ja lained suured.

Ma ei tea, miks või kuidas, aga ühel hetkel olin ka mina lainete taga oma surfilainet ootamas… Lained olid suured ja ookeanivesi palju võimsam kui siin Päikeserannikul. Lained olid täiuslikud ja murdusid vasakule, täpselt nii nagu mulle meeldib, aga mitte ühtegi lainet mul püüda ei õnnestunud. Hinges oli paanika ja kurgus nutt. Ja no ühel hetkel päriselt ka nutsin. Olin kõigi ja kõige peale tige, et ma kardan ja ei saa ühtegi lainet. Õhtul proovisime veel ja tulemus sama. Seekord küll ei nutnud, sest Artur ei jätnud mind üksinda ja sedasi oli ikka natuke parem. Esimese päeva õhtul jäime kuidagi hiljaks omadega ja restoranid olid suletud selleks ajaks kui süüa tahtsime. Õnneks leidsime ühe poe, kust siis mingisugust jogurtit ja krõbinaid söögiks ostsime.

Hommikul läksime katsele number 3. Artur surfas, mina istusin laine õlal ja ootasin. Ei tea mida. Ei saanud ühtegi lainet. Õhtul käisime veel ka teisel sessioonil ja siis lõpuks ometi õnnestus mul paar lainet püüda. Oh seda rõõmu! Selleks ajaks olid lained väiksemad juba ja vees palju rohkem rahvast. Siis tagantjärele mõeldes sain aru, et see esimene päev kui pisaraid valasin, olin tingimused ikka väga suured ja vees polnud üldse palju inimesi… Kahe sessiooni vahel sõime, lugesime raamatuid ja pikutasime ning käisime ka mõned korrad massaažis, mis oli ülimõnus. Õhtusöögiks kõndisime päikeseloojangut vaatama ja naabruskonnas asunud restorani värsket kala sööma. Söök valmis väga kaua, tõesti tundus, et peale meie tellimuse esitamist mindi kala alles püüdma... toit Balil on pigem lihtne, kui veab, siis värske ja maitsev. Hommikul käisime surfamas natuke, õnnestus veel üks laine püüda ja siis juba asusimegi teele Jimbarani poole, et seal paar ööd olla.

Baliani rand, siis kui lained olid juba korrapärased

Uksed tubadesse

Taaskord väga värske õhuga vannituba

Päikeseloojang Baliani rannal. Liiv on musta värvi

Rahu ja vaikus

Ookean oli armutu

Kõikjal valitses kaos ja lihtsus

Teel õhtusöögile, aega maa ja ilm

Puhkus

Päevased tegevused

Artur puutus surfates kokku paari kiviga, sain õhtul haavu plaasterdada

Loojang Balianil

Restoran, kus toidu valmimine võttis kaua-kaua

Jimbaranis olime broneerinud endale mõnusa toa, aga kui kohale jõudsime, polnudki nii mõnus, Bookingu süsteemis oli midagi segi läinud. Lõpuks saime endale ikkagi korraliku toa, käisime õhtuks süüa otsimas ja lõpetasime Google’i soovituste põhjal kellegi nö kodurestoranis. Seal olid mõned kohalikud inimesed ja meile tehti süüa nii muuseas. Istusime taburettidel ja sõime kana ja riisi, kõik oli väga maitsev.

Teisel päeval käisime Jimbarani rannas ja Uluwatu poolsaarel- külastasime tuntud randa ja Uluwatu hindu templit. Kui Balian oli võrdlemisi rahulik surfiküla, siis Uluwatu oli väga rahvarohke, täis läänes tuntud poode, turiste, rollereid jms. Päikeseloojangul käisime templis, kus vaatasime ka kohalikku Kecaki tantsu. Rahvast oli seal murdu! Loojang oli ilus ja tants oli huvitav. Õhtul sõitsime tagasi Jimbarani. Kuna oli viimane õhtu koos, tahtsime veel mereande või kala sööma minna, mis peale viis autojuht meid Jimbarani randa, mis oli ööseks muutunud nagu restoranitänavaks. See oli täiesti ootamatu. Rand oli pikitud täis restorani laudu ja toole, mis olid sätitud otse rannaliivale. Kogemata tellisime üüratu suure õhtusöögi, mida ei jõudnudki lõpuni ära süüa.

Bassein, mis oli öösel paksus tuledesäras

Jimbarani rand päeval

Uluwatu tempel

Templisse sisendes anti kõigile "seelik" selga

Meeletu rahvamass

Kecaki tants

Viimane õhtusöök rannaliival

Läksime tagasi hotelli, pakkisime asjad ja läksime magama, et hommikul vara tõusta, veel basseini nautida ja rahulikult hommikusööki süüa. Kuskil kella 4 ajal ärkasin mina üles, sest voodi rappus ja sain aru, et tegelikult rapub kogu maja… Äratasin Arturi ka üles, et mis toimub? Kas võib ehk maavärin  olla? Ta oli aga nagu vana rahu, ütles, et ei tea ja magas edasi! Ma olin natuke ikka ärev, meenutasin päeval märgatud silti, kugu poole tsunami korral jooksma peab, kuulatasin, kas tuleb äkki evakueeruda ja mõtlesin endamisi, et kui veel tuleb seda rappumist, kas peaks äkki ukse raami alla varju minema? Rohkem rappumist ei tulnud ja jäin peagi ka mina uuesti magama. Hommikul kiiresti googeldades selgus, et oligi maavärin ning üsna tugev - 7,1 magnituudi. Õnneks oli see meist umbes 200km kaugusel ja üsna sügaval, et tsunamit ei tulnud ja ei esinenud ka muid kahjustusi.

Lombok

Hommikul pakkisime viimased asjad, sõime hommikusöögi, ujusime basseinis natuke ja oligi aeg jälle lennujaama minna. Eelmise päeva hommikul olin ostnud endale lennupileti Lomboki saarele (üle kivide ja kändude küll – olin kuidagi valinud vale kellaaja ja siis raiskasin pool hommikut, et pilet õigele kellajale ümber vahetada). Jätsime lennujaamas nägemiseni ning asusin Lomboki poole teele. Lennukis istusin ühe lõuna-aafriklase kõrvale, kellega terve lennu jutustasime. Ta oli Lombokil juba pikalt elanud, püüdsin ka mingeid vihjeid temalt Lomboki kohta saada, aga ma muud praegu ei mäleta kui et ta oli nö „nõid“ või meedium, ta rääkis, kuidas terve elu tulid ta teele vihjed sellest, et ta kolib ühel päeval Lombokile elama.

Lombok oli hoopis teistsugune kui Bali. Teed olid suured ja teedel sai sõita normaalse kiirusega. Hinduism oli asendunud moslemiusuga ning see muutis kogu pildi teistsuguseks. Üle linna kajavad kurblikud palvused nii päikesetõusul kui -loojangul tekitasid kõhedust. End katma pidavad naised ja nende mehed… Kõik oli teistmoodi.

Ööbisin Kutas kodumajutuses. Ööbimise võtsin teadlikult rannast natuke eemale, sest öine maavärin oli veel meeles. Tuba oli lihtne ja odav, hommikusöögiks tehti omletti. Hommikusöögi ajal rääkisin teise reisiselliga, kes ütles, et nüüd pean küll rolleri rentima ja kuna mul kogemust pole, siis alguses lihtsalt natuke omaette väikestel tänavatel harjutama. Mulle see plaan meeldis. Pakkisin oma asjad ja asusin uut majutuskohta, millel oleks ka bassein, otsima. Paarisaja meetri kaugusel olingi juba uue koha leidnud, olemas oli mõnus tuba, bassein, hommikusöök ja rollerirent. Seadsin end sisse ja läksin rollerit rentima. Vastuvõtu teenindaja küsis, kas olen varem sõitnud ja kui ütlesin, et ei ole, siis ta muutus juba väga kahtlevaks, et kas tasub. Ma ütlesin, et ma ikka tahan proovida ja siis proovisin. Sõit hakkas vaikselt sujuma, käisin ka tänaval natuke proovimas ja mõtlesin, et küll hakkama saan, et kõik pidid ju saama. Mees vastuvõtulauast aga arvas, et parem oleks kui ikka juhi võtan. Ma solvusin hingepõhjani, aga võtsin ta sõnu kuulda. See kommentaar aga jäi kuidagi minuga ja nii ma siis mossitasin ja ei osanud endaga midagi peale hakata. Koguaeg endale juhi palkamine tundus lõpuks tüütu ja kallis. Käisin siis linnas jalutamas, olin natuke basseini ääres ja võtsin endale järgmiseks päevaks surfitunni. Surfitunni korraldus oli kehv, aga surf ise oli väga äge. Sain mitu ilusat lainet ja sõitsin neil ülikiiresti. Uskumatu tundus, et sinna surfikohale toodi igasuguste oskustega surfareid. Kui ma oleksin seal olnud oma elu esimeses või teises surfitunnis, oleksin ma ikka väga kartnud.

Kodutu koeraga, kes hetk hiljem natuke segadust tekitas oma käitumisega. Üks tüdruk hakkas väga kartma

Tšillide kuivatamine. Tänavatel ringi liikudes oli näha suurt vaesust. Lihtne on end sättida mugavasse tuppa ja süüa restoranides ning ignoreerida igapäevast elu

Minu tuba, 50 AUD öö, duššist tuli külm vesi (mis õues valitsevate temperatuuride tõttu polnud kunagi päriselt külm, õuel oli vist 3 erinevat basseini ning hommikusöök oli ka hinnas. Lihtne ja mõnus

Pildilt ei tundu nii suured need lained, aga minu adrenaliin oli taevastes kõrgustes! Laual seistes tundus, et surfasin meeletul kiirusel.

Üks kohalikest coachidest, kes oli üsna armutu. Selmet mind julgustada, sain ühe korra hoopis noomivad sõnad, et minu "väikse" surfilauaga pean end lainel teisiti positsioneerima kui teised surfarid. Need coachid lükkasid surfareid muudkui aga lainetele, hoolimata sellest palju inimesi juba ühte lainet püüdmas oli. Kindlasti väga kaootiline, aga kuna mul juba õnneks oli natuke kogemust, suutsin selles tohuvabohus piisavalt hästi navigeerida ja seega oli minu kogemus mega. Ma olin tõesti õnnelik nende lainete üle, mis pärast pikalt õnnetu olemist püüda õnnestus. Paadis oli palju päris algajaid (neid, kes olid vaid paar korda enne surfanud) ja kui kuuldi minult, et kaua mul on läinud, et sedasi surfata oskan, siis ilmselt nii mõnigi loobus plaanist surfamist veel proovida. 

Õhtusöök

Rannas peatas mind üks kohalik tüdruk, kes pidi inglise keele harjutamiseks läbi viima intervjuu

Lihtsalt toreda nimega limps

Ühel päeval käisin juhiga (rolleril) ühel teisel rannal raamatut lugemas. Siis otsustasin ühe korra veel surfama minna ja korraldus oli umbes samamoodi, kohalik poiss, ei leidnud kõiki osaleid üles, ei teadnud, kus nad ööbivad ja siis kui nad lõpuks üles leidsime, sõitis kuskile auku nii suure hooga, et rehv lõhkes. Ootasime siis uut bussi ja kui lõpuks kohale jõudsime, oli jälle üliäge surfikogemus! Seal sain tuttavaks ka kahe teise tüdrukuga- üks Türgist ja teine oli vist Austriast. Nendega läksime veel ühte imeilusasse randa sööma ja pikutama, paar korda joogasse ja ka ühele õhtusöögile koos. Oli tore, et leidsin paar kamraadi ning joogatunnid keset rohelust olid ka väga ägedad. Vahepeal tulid veel viisauudised, et koroona-viisa, millel olin viimased paar aastat olnud, saab viimaks lõpu ning et veel saab pikendada seda vaid 6-ks kuuks. Muutus jõustus üleöö. Kui oleksin Austraalias olnud, oleks seda võimalik olnud pikendada veel 12 kuu jagu. Kuna aga asusin Lombokil, ei olnud mul võimalik õigeks ajaks enam Austraaliasse tagasi jõuda ning nii jäin oma 6 kuust ilma. 

Tüdrukud, keda kohtasin surfitunnis. See mees peatus samas majutusasutuses, kus mina

Kohalik restoran

Üks rand Lombokil, kus surfitüdrukutega lõunal käisime

Sedasi müüdi kala, valisid välja, millist soovisid ja siis see küpsetati sinu jaoks valmis

Jooga

Õhtusöögil surfitüdrukute ja nende reisil kohatud tuttavaga

Gili saartel

Selliste paatidega reisiti saarte vahel ringi

Lehmad ja prügi

Snorgeldades nägi ilusaid koralle, osa olid sinna küll "istutatud", aga vaated olid lummavad

Lõpuks läksin Kutast ära, et Sammi, oma prantslasest sõbraga, kokku saada. Käisin veel väikeste gili saartega tutvumas, kus sai snorgeldada ja päikest võtta pärast mida pandi mind kuskil külas maha, et saaksin uude ööbimiskohta minna, mille olime Sammiga eelmisel päeval broneerinud. Soovisin endale juhi kutsuda aga siis kohalikud ütlesid, et sinna ei saa teed mööda?! Ma mõtlesin, et ei saa ju olla, kuidas? Siis helistasime sinna majutusasutusse, kus mind paluti ühes kohas maha panna ja et siis tullakse mulle vastu. Mõeldud tehtud. Vastu tuldi mulle paadiga. Lõpuks ööbisin siis nagu kämpingus, dušš oli õuepeal ja süüa tehti tellimise peale. Ümberringi polnud mitte midagi.

Kui Sam lõpuks sinna tuli, siis sõime õhtusööki, jõime mõned õlled ja läksime magama. Ma olin üsna kurvamelne, sest me olime Sammiga kokku leppinud, et rendime rollerid ja siis sõidame ringi, ta õpetab mind ka sõitma, et järgmine kord saaksin omapäi sõita. Aga seal ei olnud mitte midagi teha. Sam ei soovinud kuskile mujale ka ööbima minna, sest meil oli juba kõik makstud. Nii me siis istusime seal kaks päeva kuniks ma lõpuks laeva peale läksin, et tagasi Balile minna. Laevasõit osutus ka tunde pikemaks kui planeerinud olin, kui lõpuks tagasi Balile jõudsin, tundsin suurt kergust ja kahetsesin, et juba varem Balile tagasi ei läinud.

Templid olid igal pool

Õhtusöök, mis meile valmistati kui Sam viimaks kohale jõudis

Iseenesest tundub ju ilus koht, kus olla, aga kui oled seal ihuüksida, siis mitte just see, mida ootaks

Vaade minu majakesest

Balii Kuta oli turismimeka, aga üksinda olemiseks oleks olnud see suurepärane asukoht. Kõik oli jalutuskäigu kaugusel, nii surf, restoranid kui poed. Seda ma siis oma viimasel õhtul ja hommikul tegingi. Käisin söömas, massaažis ja natuke shoppmas.

Reis oli äge, aga Lombokil olles oli meel ikkagi nukker ja nüüd tagant järele mõeldes oleks võinud selle Lomboki osa lühemalt teha ja võib-olla isegi kuskile hostelisse ööbima minna, et teisi reisiselle kohata  ja rohkem ringi vaadata või lihtsalt tagasi Balile minna. Või oleks võinud lihtsalt rõõmsam olla seal Lombokil ja nautida seda, mida oli. Aga no läks seekord sedasi! Hea meel, et sain uut riiki avastada ja uusi kogemusi!