Mina ja aeg. Sellest saaks kirjutada eraldi blogi…
Kuidas ma aega tajun, kui palju seda on või kui palju aega juba millestki möödas
on.
Praeguseks on märkamatult mööda läinud 3 kuud
Noosas elamist. Pea 2 aastat Austraalias olemist. Sydney oli 3 kuud lockdownis (kuidas mul ikka vedas, et ma sealt õigel ajal tulema sain), 7 kuud surfamist, 2 aastat tagasi Geirangerist lahkumisest.
Siis tulevad küsimused, kas ma kodu ka igatsen… aga mul on pidevalt tunne nagu oleksin
alles paar kuud tagasi ära tulnud. Kõik on ju sama. Aga ei ole. Kui mõtlen,
kus ma käinud olen, mitmes kohas ma töötanud olen ja keda kohanud… mis muutused
kodus on olnud. Sõpradel on perelisad, Hugo on suureks kasvanud, kodus on uued lemmikloomad ja mõnda inimest
enam pole. Ei ole enam kõik sama. Aga mulle tundub ikka kõik vanaviisi.
Vahepeal möödunud kahe kuu jooksul olen palju
surfamas käinud, osakoormusega tööl käinud, palju küpsetanud ja nii need päevad
mööda läinud ongi. Midagi väga erilist teinud pole, kuskil käinud ja midagi väga
uut avastanud pole. Koguaeg on tunne, et pean natuke veel siin harjuma ja rütmi
rohkem paika saama ja küll siis saab minna. Aga see vist ongi siinne rütm.
 |
| Rikkalikud kaneelirullid... |
 |
| ...mille sisu suures osas välja sulas. Maitsesid aga hästi. |
 |
Juuretis läks äkki käima |
 |
Pätsid kerkima
|
 |
Seemneleib
|
 |
| Tavaline rukkileib |
 |
| Kapsapirukate tegemine |
 |
| Nii head! |
 |
| Pelmeenide tegemine |
 |
| Küpsetatult ja keedetult pelmeenid enam nii toredad välja ei näinud |
 |
| Aga maitsesid hästi! |
Autol vist hakkab sidur läbi minema, kuna hetkel käin sellega ainult tööl ja rannas väikseid sutsakaid sõitmas, siis väga hullu pole. Vahepeal oli läänekaldalt pea 10 inimest siia jõudnud, täitsa naljakas, et nii kauge maa tagant äkki suur punt siin kokku sai. Natuke igatsen ka läänekalda elu. Natuke aeglasem ja lihtsam.
Surfamise jõu- ja ilunumbreid pildistas Kristel
 |
| Goofy |
Täna hommikul surfamas olles nägin ühte tädi, kes ilmestab kenasti siinse surfirahva mitmekesisust – enamus inimesi käib siin ikka kalipsoga vees, eriti praegu veel kui ei ole päris suvi käes ja ilmad „jahedamad“ on (väljas on u 25 kraadi sooja päeval). See tädi oli… nagu tädi Maali maasikapõllult. Vorm on pigem ümar, trikoo seljas, mütsilätu peas, kõbla kuuri najale seisma pannud ja surfilaua asemele haaranud, et natuke surfama minna. Neid naisi ja mehi on jube lahe vaadata. Nad on ilmselt kogu oma elu siin sedasi elanud ja elavad sedasi veel kaua, olgu nad täna 50, 60 või 70 aastat vanad. Ja nemad elavad vees olles minusugustele igavestele õpilastele kõige rohkem ja innustavalt kaasa.
Kui vaktsineerima läksin Nambouri haiglasse, käisin enne veel Kondalilla rahvuspargis jalutamas.
 |
| Koseke |
 |
| Puud on siin suured |
 |
| Treppe nad siin riigis armastavad. Loodusesse panna |
 |
| Ükspäev käisin Coolumi mäe otsas |
 |
| Coolum ja kullarannik kuni Maroochydoorini välja |
 |
| Roheline |
 |
| Sakslasest Chrisi sünnipäeva tähistamine. Läänekalda punt |
 |
| Chrisi ja Pauline'i majapidamise koeraga |
 |
| Tuuline paadipidu |
 |
| Sünnipäevalaua katmiseks tegid kõik midagi natuke süüa. Valikus oli sushi, dipid, hummus, porgand, riisitaignasse keeratud kevadrullid, seemneleib (mina viisin selle), toorkook ja porgandikook ja natuke krõpse jms. Kõik sõime ära. Väga maitsev oli. |
 |
| Djoko (hollandlane/indoneeslane), Chris (sakslane), Pauline (prantslane), Valentina (tšiillane) |
 |
Tuulepusa - Laura, Jasmine (hollandlased) ja Rose (inglane)
|
 |
| Paadi ankrusse panemine - Chris ja Matt (ameeriklane) |
 |
| Sünnipäeva pidasime mööda Noosa jõge seilates |
Särasilmse läänekalda pundiga pubis. Mõned on veel praegu siin, aga üldiselt võetakse vaikselt suund tagasi läände.
 |
| Kuutõusul, pildistas Kristel |
 |
| Megiga. Pildistas Kristel |
Kuigi vahepeal on olnud võrdlemisi rasked ajad, siis kui nüüd blogi kirjutada ja mõelda vahepeal toimunule, siis tundub, et toredaid aegu on ikka rohkem olnud.
