6. detsember 2021

2021

Ma arvasin, et 2020. aasta oli kõige kiirem aasta mu elus. Täna neid ridu kirjutades on tunne, et see oli alles mõni nädal tagasi kui seda arvasin. Kuhu see 2021 veel läks? Mingis mõttes vist küll hea, et ta nii kiiresti läks, sest ega see väga kerge aasta olnud pole. Olen teinud küll ägedaid asju, õppinud surfamist (kuidas ma üldse edaspidi ilma ookeanita elama peaksin, veel selge pole), pool Austraaliat läbi sõitnud ja kogenud ja näinud… aga kõhus on ikka nagu kivi ja meel on kurb.

Mõned nädalad tagasi oleks võinud veel viimaste läänekalda inimestega tagasi lääne poole sõitma hakata, aga otsustasin iseendaga tõtt vaadata ja paikseks jääda. Hetkel ma pole küll päris kindel, et see paikseks jäämine õige mõte oli. Uute tutvuste leidmine on olnud ääretult raske ja hosteli vahetamine privaatse korteri vastu on mind inimestest kuidagi täielikult ära lõiganud. Kui töölt lõpuks vabad reede õhtud välja kauplesin, seisin silmitsi järjekordse komistuskiviga – pole kellegagi välja minna.
Kui Imogen külas käis
Paulinega open mic-il. Pauline ja Chris olid viimased läänakalda sõbrad, kes novembri keskel Tasmaania poole sõitma hakkasid
Sisalike välinäitus


Kohalik laululind kookaburra
Banaanilind ja semud hommikusöögil
Jaaguar-nuutrai
Õhtune külaline magamistoa uksel

Austraalia on ikka uskumatult värviline. Vikerkaare lorikeet
Linnuke (noisy firarbird) jacaranda õites

Lillad tänavad Palmwoodis. Palmwoodis kohtasime poemüüjat, kelle elu parim armastaja olnud Lauri Eestist
Bougainvillead

Punastes õites poinciana puud
Ja valgete kulmudega tüdruk
Homme on selle aasta viimane surfitund. Kella 5.45ne äratus on seni end kuhjaga ära tasunud. 6:15 vette sumades on seal meeletu rahu (olgugi, et ookean on lainetes). Tihti on näha delfiine, vahel lähemal, vahel kaugemal. Ja kui eriliseks kogemus muutub kui veel vihma sadama hakkab - peegelsile vesi ja klaasjad lained ning veepinnale pärlitena langevad piisad... Ookean on maaliline ja elu selles maagiline.

Kutsete peale koju tulla, kuna kurvameelne olen, saan öelda vaid nii palju, et näen umbes üle nädala unes, et olen enne viisa lõppu koju tulnud ja siis olen õnnetu ja segaduses, sest ei saa aru, miks ma seda tegin. Kui lõpuks ärgates silmad avan ja aru saan, et tegelikult ikkagi alles Austraalias olen, on hea meel, et ei ole seda viga siiski teinud. Mu Austraalia peatükk pole veel läbi.

13. oktoober 2021

Aeg seisab

Mina ja aeg. Sellest saaks kirjutada eraldi blogi… Kuidas ma aega tajun, kui palju seda on või kui palju aega juba millestki möödas on.

Praeguseks on märkamatult mööda läinud 3 kuud Noosas elamist. Pea 2 aastat Austraalias olemist. Sydney oli 3 kuud lockdownis (kuidas mul ikka vedas, et ma sealt õigel ajal tulema sain), 7 kuud surfamist, 2 aastat tagasi Geirangerist lahkumisest. Siis tulevad küsimused, kas ma kodu ka igatsen… aga mul on pidevalt tunne nagu oleksin alles paar kuud tagasi ära tulnud. Kõik on ju sama. Aga ei ole. Kui mõtlen, kus ma käinud olen, mitmes kohas ma töötanud olen ja keda kohanud… mis muutused kodus on olnud. Sõpradel on perelisad, Hugo on suureks kasvanud, kodus on uued lemmikloomad ja mõnda inimest enam pole. Ei ole enam kõik sama. Aga mulle tundub ikka kõik vanaviisi.

Vahepeal möödunud kahe kuu jooksul olen palju surfamas käinud, osakoormusega tööl käinud, palju küpsetanud ja nii need päevad mööda läinud ongi. Midagi väga erilist teinud pole, kuskil käinud ja midagi väga uut avastanud pole. Koguaeg on tunne, et pean natuke veel siin harjuma ja rütmi rohkem paika saama ja küll siis saab minna. Aga see vist ongi siinne rütm.

Rikkalikud kaneelirullid...

...mille sisu suures osas välja sulas. Maitsesid aga hästi.

Juuretis läks äkki käima

Pätsid kerkima
Seemneleib
Tavaline rukkileib

Kapsapirukate tegemine

Nii head!

Pelmeenide tegemine

Küpsetatult ja keedetult pelmeenid enam nii toredad välja ei näinud

Aga maitsesid hästi!
Autol vist hakkab sidur läbi minema, kuna hetkel käin sellega ainult tööl ja rannas väikseid sutsakaid sõitmas, siis väga hullu pole. Vahepeal oli läänekaldalt pea 10 inimest siia jõudnud, täitsa naljakas, et nii kauge maa tagant äkki suur punt siin kokku sai. Natuke igatsen ka läänekalda elu. Natuke aeglasem ja lihtsam.

Surfamise jõu- ja ilunumbreid pildistas Kristel


Goofy


Täna hommikul surfamas olles nägin ühte tädi, kes ilmestab kenasti siinse surfirahva mitmekesisust – enamus inimesi käib siin ikka kalipsoga vees, eriti praegu veel kui ei ole päris suvi käes ja ilmad „jahedamad“ on (väljas on u 25 kraadi sooja päeval). See tädi oli… nagu tädi Maali maasikapõllult. Vorm on pigem ümar, trikoo seljas, mütsilätu peas, kõbla kuuri najale seisma pannud ja surfilaua asemele haaranud, et natuke surfama minna. Neid naisi ja mehi on jube lahe vaadata. Nad on ilmselt kogu oma elu siin sedasi elanud ja elavad sedasi veel kaua, olgu nad täna 50, 60 või 70 aastat vanad. Ja nemad elavad vees olles minusugustele igavestele õpilastele kõige rohkem ja innustavalt kaasa.

Kui vaktsineerima läksin Nambouri haiglasse, käisin enne veel Kondalilla rahvuspargis jalutamas.

Koseke

Puud on siin suured

Treppe nad siin riigis armastavad. Loodusesse panna
Ükspäev käisin Coolumi mäe otsas
Coolum ja kullarannik kuni Maroochydoorini välja

Roheline
Sakslasest Chrisi sünnipäeva tähistamine. Läänekalda punt

Chrisi ja Pauline'i majapidamise koeraga

Tuuline paadipidu

Sünnipäevalaua katmiseks tegid kõik midagi natuke süüa. Valikus oli sushi, dipid, hummus, porgand, riisitaignasse keeratud kevadrullid, seemneleib (mina viisin selle), toorkook ja porgandikook ja natuke krõpse jms. Kõik sõime ära. Väga maitsev oli.
Djoko (hollandlane/indoneeslane), Chris (sakslane), Pauline (prantslane), Valentina (tšiillane)

Tuulepusa - Laura, Jasmine (hollandlased) ja Rose (inglane)

Paadi ankrusse panemine - Chris ja Matt (ameeriklane)

Sünnipäeva pidasime mööda Noosa jõge seilates

Särasilmse läänekalda pundiga pubis. Mõned on veel praegu siin, aga üldiselt võetakse vaikselt suund tagasi läände.

Kuutõusul, pildistas Kristel

Megiga. Pildistas Kristel

Kuigi vahepeal on olnud võrdlemisi rasked ajad, siis kui nüüd blogi kirjutada ja mõelda vahepeal toimunule, siis tundub, et toredaid aegu on ikka rohkem olnud.