Kas sa „nõukaaega“ mäletad?

Minu jaoks on juba väiksest saati olnud ajal eriline tähendus – juba üpris noorena tajusin, et aeg möödub liialt kiiresti. Nii ma võisin kuskil 12-13 aastaselt endast täiesti välja minna, sest ma polnud oma elus veel midagi saavutanud. Samas keskkooliaeg tundus mulle üsna pikk, magistriõpingud möödusid jälle pigem kiiresti. Eks kõik ole suhteline, aga elades seda praegust elu, kus olen jätnud „normaalse“ elu korraks maha ja elan päev korraga, täpsem oleks öelda, nädal korraga (siin käib palgaarvestus ja sellest tulenevalt ka plaanipidamine nädala kaupa), siis vahel ikka juurdlen selle üle, kas olen selleks ehk liiga vana. Vestlustest nooremate backpackeritega olen aru saanud, et see vanuse teema on kinni peamiselt siiski minu peas. Üldiselt on kõik täitsa okei, aga siis ma kuskil jutu sees ütlen jälle: „…siis kui ma eelmine kord Austraalias käisin… kaua aega tagasi…“ ja keegi küsib seepeale, et millal see siis oli? Vastuse peale 2008, vaadatakse mind imestunud pilgul ja ükskord jätkus vestlus järgmiselt: „oi… ma olin siis 10 aastane“, üks teine oli 13 aastane... Mis peale ma naeratasin ujedalt ja sain järgmise küsimuse osaliseks: „Mis aastal sa sündisid?“. Hahaa… Kui ütlesin, et 1988, siis muiati natuke. Millegi peale lisasin veel, et Eesti oli siis veel osa Nõukogude Liidust. Seepeale küsiti, kas mäletan seda aega veel? Kui küsimus küsitud, saadi küll üsna kiiresti aru, et ilmselt ma seda aega väga palju mäletada ei saa, aga mõttekäik jääb… Ja tõele au andes lõppes vestlus selliselt, et küsimuse küsija ütles, et sellepärast ongi äge hostelis olla, et kohtab nii erinevas vanuses inimesi. Võrreldes 2008. aastaga tundub mulle, et backpackerid on nooremaks läinud. Praegu tundub, et selline keskmine backpacker on 23-24 aastat vana, võimalik, et see on vaid siin hostelis nii ja mujal on elu teistsugune. Kui see nostalgiline 2008. aasta oli, siis meie punt tundus teistega võrreldes ikka pigem väga noor. Paljud olid 30. eluaasta alla ja meie üle imestati, et kuidas meid nii noorelt kodust välja lasti (olime just 20 saanud). Aga eks ajad muutuvadki.

Suurt midagi mul siin endiselt toimunud pole. Juurdlen elu üle ja käin tasapisi tööl ning vahel kuulan ja vaatan tänavakunstnikke (midagi, mis mulle selle linna juures väga meeldib!).  Ühel hommikul käisin Melbourne’i free touril, mis toimib nii nagu Edinburghiski- tipi andmisel. Õnnetuseks olin ma aga ainuke ekskursioonist huvitunu ning kogu ringkäik (u 2,5h) oli selle tõttu pisut ebamugav. Kindlasti on inimesi, kes oleksid seda olukorda väga nautinud, aga ma oleksin väikest gruppi eelistanud. Mul ei olnud nii palju küsimusi varuks kui tervel grupil olnud oleks… ja nii me siis vahepeal kõndisime piinlikkus vaikuses. Aga sain linna ajaloo ja praeguse kohvikukultuuri kohta üht-teist rohkem teada ning saan nüüd Austraaliast ja kohalikest inimestest pisut paremini aru.

Modernsed klaasist tornid ja vanad kirikud

Paar päeva oli Melbourne jälle väga paksult suitsune, nüüd on see jälle kadunud. Suitsune linn sai puhtamaks pärast vihmasadu. Sadanud vihm oli omakorda punane – kas liiva või tuha tõttu, ei ole ma lõpuni aru saanudki, aga pärast vihmas kõndimist oli mu must seljakott punakaspruun, tänavatel olid punakaspruunid lombid ja autod nägid väga räpased välja. Temperatuur on siin minu jaoks üsna paras olnud (naersime ühe rootslasega, et hea kodune suveilm), aga kohalikele on suvi külm (ning kodus soe talv). Ilm on sassis.

Suitsune

Suitsused vaated

Kott pärast vihmasadu

Praegu toimub Melbournes Australian Open. Ma küll just väga suur spordisõber ei ole, aga kuna see on selline suur üritus, tekkis tunne, et äkki võiks väisama minna… Eestlasedki ju võistlustules. Esialgselt pileteid kontrollides tundus see ikkagi liiga kallis (150 dollarit), aga ühe kolleegi juhendamisel (kes on suur tennisefänn), leidsin ikkagi normaalse hinnaga piletid ja otsustasin minna. Saatus või juhus? mängis mulle kätte ka vaba esmaspäeva hommiku – tööl oli vaikne päev tulemas ning mulle pakuti vaba hommikut, mille otsustasin vastu võtta, mil mängis ka Anett Kontaveit! Sain oma silmaga tema mängu vaadata ja kaasa elada. Kuna see oli ilmselt esimene kord kui ma teadlikult tennist vaatasin, siis esialgu ei saanud ma reeglitest väga aru, aga kuskil poole tunniga oli juba toimuv piisavalt selge, et pingelisele mängule kaasa elada! Suur oli mu rõõm kui eestlane võitis! Enamus publikut elas minu hinnangul küll pigem noorele poolakale kaasa, aga võit oli aus! Australian Open ise oli nagu meie laulupidu – heatujulised austraallased, pirukad kotis, suundusid turniiri aladele, kus mängiti muusikat, müüdi festivali toitu ja jooki, vahele vaadati tennist. Selline mõnus rahvapidu. Korralduslikult ka meeldis mulle ja jäi hea mulje – inimesed, kes seal töötasid, olid lõpuni välja väga sõbralikud ja abivalmid, tegid nalja ja olid muidu rõõmsad ja kohale sai sõita tasuta trammiga (tagasi tulin küll jala kuna tramm oli sinna sõites puupüsti täis). Kokkuvõttes jäin igati rahule, et otsustasin minna.

Anett Kontaveit vs Iga Swiatek

Mäng käib!

Varjualused, söögi- ja joogikohad

Turist Australian Openil

Pärast Australian Openil käimist kiirustasin tööle, kus tundsin end jube väsinult, pea valutas ja lihased hakkasid vaikselt valutama. Õhtul koju jõudes sain aru, et olen haigeks jäämas. Käisin kuuma dušši all ja läksin kiirelt magama. Hommikuks olin „vanas heas angiinis“… Püüdsin ebaõnnestunult kolleege kätte saada, et keegi minu asemel tööle läheks… kuna see ei õnnestunud, käisin läbi apteegist, kust anti mingit kurgu kuristamise vedelikku ja lootust, et ehk on tegemist viirusliku angiiniga ja saan kuristamise ja paari päeva puhkusega haigusest jagu. Ma lootus oli küll õhuke, aga võtsin rohu ja asusin töö poole teele. Poolel teel helistas mulle mu kolleeg ja ütles, et ta magas ja ärkas alles nüüd, aga võib minu asemel tööle minna. Tänasin teda, astusin rongist maha ja suundusin tagasi hostelisse. Otse voodisse ja magama. Ärkasin paaril korral, kell üheksa õhtul natuke pikemalt – sõin, tegin teed ja läksin magama tagasi. Ärkasin öösel paar korda küll üles, aga magasin sisuliselt hommikul kümneni. Pärast hommikusööki olin natuke ärkvel ja vaatasin paar filmi ja kuskil 4-5 ajal õhtul magasin veel paar tundi. Kurguvalu on sisuliselt läinud, väikest palavikku vahelduva eduga veel tunnen, aga üldiselt on enesetunne hea. Hea meel, et haigus taandub. Homme on plaaniline vaba päev ja saan veel jõudu koguda.

Rohkem jälle polegi. Käin rutiinselt tööl, haigeks jäämine võtab natuke hoogu maha, aga muidu pole viga.

Aasta uus ja suitsune Melbourne

Ongi kogu pühadetrall möödas ja käes uus aasta. Aastavahetusel olin tööl, kell 12 kogunesid kõik, nii külalised kui töötajad, restorani terrassile Melbourne’i kohal sähvivat ilutulestikku vaatama. Boss avas töötajate tarbeks ka ühe vahuveini ja nii me siis lõime klaase kokku ja vaatasime sähvivat taevast. Siin on ilutulestiku laskmine linna poolt korraldatud ning igaüks pauku teha ei tohi. Mulle see lähenemine meeldib. Kui ilutulestik 10 minutiga läbi sai, suunati külalised kiiremas korras välja, meie haarasime lapid kätte ning koristasime ja valmistasime hommikuks võimalikult palju ette, sest kell 11 tuli juba tagasi tööl olla ja kliente vastu võtta. 1. jaanuaril olime avatud vaid lõunavahetuse ja õhtu oli seega vaba.

Kui kunagi aastaid tagasi mamps mind Mustlasse aastavahetuse peole sõidutas, ütles ta mulle, et seda, mida sa teed vana-aasta õhtul, teed sa terve uue aasta. Tol korral mõtles ta siis naljaga, et sõidutab mind terve aasta ringi. Aga sellest saati olen ikka igal aastavahetusel mõelnud, et mida see õhtu siis minu eesootava aasta kohta ütleb. Võimalusi on palju, tõlgendamise küsimus ilmselt –  teen palju tööd? Olen eemal? Kardan ülemust? Täidan unistusi? Elan välismaal? Kohtun uute inimestega? Õpin uusi asju? Mõtlen elu üle?

Tere tulemast 2020

Staffi lõunasöök

Uuest aastast on ka Chloe’i minuga koos tööl, tema on baaris ja mina ettekandja. On naljakas mõelda, et saime Norras koos töötades tuttavaks ja nüüd oleme teisel pool maakera ja töötame jälle koos. Restoran on oma olemuselt ja asukohalt Posteni sarnane… Kruiisilaevade asemel mööduvad meist aga üüratult suured kaubalaevad.

Melbourne'i sild ja mäekõrgune laev

Paaril päeval olen ka mina baaris saanud olla, mis mulle iseenesest on meeldinud, õpin uusi asju (ma ei ole just eriline kokteilimeister) ja töö suhtes ka suurem vaheldus. 1. jaanuaril olingi esimest korda siis baaris ja pidin vahuveini avama. Ma olen oma elus ikka päris mitu kihisevat pudelit avama pidanud ja erilisi probleeme pole ette tulnud. Sel korral aga, nagu kiuste, kui olin esimest korda baaris, lendas pudelil kork suure pauguga vastu lage. Küll ma mõtlesin, et mida Boss ütleb, aga muigas ja ütles „watch out with that“… filipiinlane seisis teisel pool baariletti ja ütles vaiksel häälel „happy new year!“. Olukord lahenes õnneks koomiliselt ja ma olen edaspidi veel ettevaatlikum nende pudelitega.

Kuna olen nüüd Melbournes juba sisuliselt kuu aega olnud, püüan oma vabade päevadega midagi ette võtta. Noh, et ei passiks siin kesklinnas koguaeg. Eelmine nädal otsustasin minna St. Kildasse, kus on rand. Kohalikud küll ütlevad, et see on päris kole rand ja eriti väärt see midagi pole, aga otsustasin oma silmaga üle kaeda. No ja mis ma nägin? Tavaline rand. Vesi on sinine ja jahedavõitu, umbes nagu kodus, täitsa kena ja mõnus. Üks Eesti blogija kirjutas kuskil, et St. Kilda rand on nagu Pirita rand ja teised Austraalia rannad on nagu paradiisirannad. Hea võrdlus minu meelest ja olles ka ise mõlemat kogeda saanud, siis nõustun. Pärast suplust ja jalutuskäiku leidsin ka St. Kilda peatänavad, kus asuvad kõik restoranid, baarid ja poed. Käisingi siis söömas ja vaatasin neis poodides ringi – seal on toredad hipipoed, kus müüakse igasuguseid kilinaid ja kolinaid. Leidsin sealt ka Chloe’le sünnipäevakingi ja endale kõrvarõngad. St. Kildast võib mind ilmselt ka edaspidi leida. Mulle meeldib sealne rütm ja elustiil, mis on ranna kujundatud. Pargid, sportimine, koerad, hipid, trummarid, päikeseloojangud… Mõnus.

Ilus vesi ja Melbourne

Õhtu

Täitsa elus ja terve

Kui päike loojub

Nii eelmisel nädalal kui ka täna musitseerisid St. Kilda rannas trummarid. Ilmselt on neil omavahel kokkulepitud, et kohtuvad õhtuti seal kindlas kohas ja igaüks tuleb oma instrumendiga. Põhiliselt on trummid, aga nägin ka kitarri, mingeid kõristeid ja didgeridood. Kui eelmine nädal oli õhtuks ilm natuke külm ja tuuline, siis täna oli ka kella seitsme ajal õhtul 30 kraadi sooja ja rand tihkelt rahvast täis ning ka trummimängu jälgijaid omajagu palju. Eriti toredaks läks siis kui tulid Hare Krishnad oma lauluga ning palusid vihma. Sujuvalt trummarid ja Hare Krishnad liitusid ning sooviti ühiselt vihma.

Melbourne'is on väga palju tänavamuusikuid. Sain hiljuti teada, et igaüks ei tohigi tänaval muusikat või muud kunsti teha, selleks peab linnalt loa saama. Õnneks on neid loa saanud inimesi päris palju ja nii saabki praktiliselt iga päev mõnda artisti kuulata ja näha. Mõni meeldib vähem, mõni rohkem, aga tihtipeale ikkagi peatun ja kuulan mõne loo ning vahel teen ka väikse annetuse nende töö eest. Linnatänavad on siin täis kontraste –  kui heal õhtul on kuulda meeldivat muusikat, võib samast kõrvalt leida kodutu tänaval magamas või ringi kõndimas, kes selgema, kes hullumeelsema olemisega, samas on tänavad ääristatud lõputute restoranide ja elunautlejatega.

Eelmine nädal kui õhtusesse vahetusse tööle suundusin, veetsin oma hommiku kuidagi selliselt, et enne kella nelja hostelist välja ei jõudnudki. Kuna me tuba ei ole just kõige suurema ja valgema aknaga luksussviit, siis ma ei teadnud midagi õuesolevast ilmast või muust toimuvast. Astusin siis kell neli tänavale ja õhk oli hall. Päike küll paistis, aga läbi lõhnatu suitsu. Tulekahjude suits oli 300 kilomeetri kauguselt Melbourne’i jõudnud. Kuna mul ei olnud toimuvast õrna aimugi, ehmusin ikkagi natuke ära. Mõni inimene käis maskiga, aga üldiselt käitusid kõik nii nagu ikka. Hakkasin kiirelt Googeldama, kirjutasin Taunole, kes juba ammu selle suitsuga harjunud on, ning rahunesin maha. Sain teada, kuidas käituda kui end halvasti tundma peaksin ning suures plaanis ei tohikski selle suitsuga eriti midagi tunda. Kui tööle jõudsin, siis oli näha, kuidas kesklinn kõik suitsu sees oli. Suits oli muidugi igal pool. Hommikuks oli vist tuule suund muutunud, sest suitsu enam näha polnud. Paar päeva hiljem läks ilm tükk maad jahedamaks ning hakkas sadama. Sadanud vihm tõi tulekahjudele natuke leevendust ja lõi õhu klaarimaks (mõne allika põhjal küll tegi väike vihm tulekahjudega võitlemise veelgi raskemaks, sest päästjad ei saanud enam nii lihtsalt ringi liikuda).

Hall õhk

Pilvelõhkujate tipud ei paista 

Ilus ilm, aga kesklinna tornid ei paista läbi suitsu

Uut elukohta ja jalgratast endale leidnud pole ja ma ei teagi, kas leian (kas otsin?). Käisin ühte jagatud maja vaatamas, aga see oli liiga kallis ja tuba väike ning pime. Silma hakkas ka üks majakaaslane, kelle taolisega eelmise korra Austraalia kogemusele toetudes, ma maja/korterit jagada ei soovi… Rohkem tube vaatamas käinud polegi. Ma ei tea, kas olen jõudnud mingisugusesse mugavustsooni või vastupidi, juhib mind hirm, et äkki kaotan töö ja siis pole mõtet seal linnaosas endale tuba üürida. Ei oska öelda...

Hosteli elu on nii ja naa. Olen keskmisest külalisest ikkagi nõksa vanem ja nende meelelahutus ei ole ilmtingimata minu meelelahutus. Peaaegu igaõhtused joogimängud mulle huvi ei paku ja tavalisi vestluseid nagu väga ei teki nende inimestega. Loomulikult on mõned erandid ja siis on kohe tore ja huvitav jälle.

Eile käisime Chloe’i ja ühe rootslasega Fitzroy linnaosas ühes hipsterite baaris live-muusikat kuulamas/vaatamas. Oli huvitav kogemus… Telliskivi hipsterid jäävad kaugele maha võrreldes sellega, mida me seal nägime. Igatahes oli see hea vaheldus igapäevasele hostelis istumisele.

Bänd ja fotograaf

Midagi muud rohkem polegi, praegu on selline etapp, kus elan suhteliselt üksluist elu, käin lihtsalt tööl, et natuke raha kõrvale panna ja püüan välja mõelda, mida edasi teha. Enne aga edasi ei lähe ja suuri muudatusi ei tee kui pangakontole piisavalt vahendeid kogunenud on.