Kas sa „nõukaaega“ mäletad?

Minu jaoks on juba väiksest saati olnud ajal eriline tähendus – juba üpris noorena tajusin, et aeg möödub liialt kiiresti. Nii ma võisin kuskil 12-13 aastaselt endast täiesti välja minna, sest ma polnud oma elus veel midagi saavutanud. Samas keskkooliaeg tundus mulle üsna pikk, magistriõpingud möödusid jälle pigem kiiresti. Eks kõik ole suhteline, aga elades seda praegust elu, kus olen jätnud „normaalse“ elu korraks maha ja elan päev korraga, täpsem oleks öelda, nädal korraga (siin käib palgaarvestus ja sellest tulenevalt ka plaanipidamine nädala kaupa), siis vahel ikka juurdlen selle üle, kas olen selleks ehk liiga vana. Vestlustest nooremate backpackeritega olen aru saanud, et see vanuse teema on kinni peamiselt siiski minu peas. Üldiselt on kõik täitsa okei, aga siis ma kuskil jutu sees ütlen jälle: „…siis kui ma eelmine kord Austraalias käisin… kaua aega tagasi…“ ja keegi küsib seepeale, et millal see siis oli? Vastuse peale 2008, vaadatakse mind imestunud pilgul ja ükskord jätkus vestlus järgmiselt: „oi… ma olin siis 10 aastane“, üks teine oli 13 aastane... Mis peale ma naeratasin ujedalt ja sain järgmise küsimuse osaliseks: „Mis aastal sa sündisid?“. Hahaa… Kui ütlesin, et 1988, siis muiati natuke. Millegi peale lisasin veel, et Eesti oli siis veel osa Nõukogude Liidust. Seepeale küsiti, kas mäletan seda aega veel? Kui küsimus küsitud, saadi küll üsna kiiresti aru, et ilmselt ma seda aega väga palju mäletada ei saa, aga mõttekäik jääb… Ja tõele au andes lõppes vestlus selliselt, et küsimuse küsija ütles, et sellepärast ongi äge hostelis olla, et kohtab nii erinevas vanuses inimesi. Võrreldes 2008. aastaga tundub mulle, et backpackerid on nooremaks läinud. Praegu tundub, et selline keskmine backpacker on 23-24 aastat vana, võimalik, et see on vaid siin hostelis nii ja mujal on elu teistsugune. Kui see nostalgiline 2008. aasta oli, siis meie punt tundus teistega võrreldes ikka pigem väga noor. Paljud olid 30. eluaasta alla ja meie üle imestati, et kuidas meid nii noorelt kodust välja lasti (olime just 20 saanud). Aga eks ajad muutuvadki.

Suurt midagi mul siin endiselt toimunud pole. Juurdlen elu üle ja käin tasapisi tööl ning vahel kuulan ja vaatan tänavakunstnikke (midagi, mis mulle selle linna juures väga meeldib!).  Ühel hommikul käisin Melbourne’i free touril, mis toimib nii nagu Edinburghiski- tipi andmisel. Õnnetuseks olin ma aga ainuke ekskursioonist huvitunu ning kogu ringkäik (u 2,5h) oli selle tõttu pisut ebamugav. Kindlasti on inimesi, kes oleksid seda olukorda väga nautinud, aga ma oleksin väikest gruppi eelistanud. Mul ei olnud nii palju küsimusi varuks kui tervel grupil olnud oleks… ja nii me siis vahepeal kõndisime piinlikkus vaikuses. Aga sain linna ajaloo ja praeguse kohvikukultuuri kohta üht-teist rohkem teada ning saan nüüd Austraaliast ja kohalikest inimestest pisut paremini aru.

Modernsed klaasist tornid ja vanad kirikud

Paar päeva oli Melbourne jälle väga paksult suitsune, nüüd on see jälle kadunud. Suitsune linn sai puhtamaks pärast vihmasadu. Sadanud vihm oli omakorda punane – kas liiva või tuha tõttu, ei ole ma lõpuni aru saanudki, aga pärast vihmas kõndimist oli mu must seljakott punakaspruun, tänavatel olid punakaspruunid lombid ja autod nägid väga räpased välja. Temperatuur on siin minu jaoks üsna paras olnud (naersime ühe rootslasega, et hea kodune suveilm), aga kohalikele on suvi külm (ning kodus soe talv). Ilm on sassis.

Suitsune

Suitsused vaated

Kott pärast vihmasadu

Praegu toimub Melbournes Australian Open. Ma küll just väga suur spordisõber ei ole, aga kuna see on selline suur üritus, tekkis tunne, et äkki võiks väisama minna… Eestlasedki ju võistlustules. Esialgselt pileteid kontrollides tundus see ikkagi liiga kallis (150 dollarit), aga ühe kolleegi juhendamisel (kes on suur tennisefänn), leidsin ikkagi normaalse hinnaga piletid ja otsustasin minna. Saatus või juhus? mängis mulle kätte ka vaba esmaspäeva hommiku – tööl oli vaikne päev tulemas ning mulle pakuti vaba hommikut, mille otsustasin vastu võtta, mil mängis ka Anett Kontaveit! Sain oma silmaga tema mängu vaadata ja kaasa elada. Kuna see oli ilmselt esimene kord kui ma teadlikult tennist vaatasin, siis esialgu ei saanud ma reeglitest väga aru, aga kuskil poole tunniga oli juba toimuv piisavalt selge, et pingelisele mängule kaasa elada! Suur oli mu rõõm kui eestlane võitis! Enamus publikut elas minu hinnangul küll pigem noorele poolakale kaasa, aga võit oli aus! Australian Open ise oli nagu meie laulupidu – heatujulised austraallased, pirukad kotis, suundusid turniiri aladele, kus mängiti muusikat, müüdi festivali toitu ja jooki, vahele vaadati tennist. Selline mõnus rahvapidu. Korralduslikult ka meeldis mulle ja jäi hea mulje – inimesed, kes seal töötasid, olid lõpuni välja väga sõbralikud ja abivalmid, tegid nalja ja olid muidu rõõmsad ja kohale sai sõita tasuta trammiga (tagasi tulin küll jala kuna tramm oli sinna sõites puupüsti täis). Kokkuvõttes jäin igati rahule, et otsustasin minna.

Anett Kontaveit vs Iga Swiatek

Mäng käib!

Varjualused, söögi- ja joogikohad

Turist Australian Openil

Pärast Australian Openil käimist kiirustasin tööle, kus tundsin end jube väsinult, pea valutas ja lihased hakkasid vaikselt valutama. Õhtul koju jõudes sain aru, et olen haigeks jäämas. Käisin kuuma dušši all ja läksin kiirelt magama. Hommikuks olin „vanas heas angiinis“… Püüdsin ebaõnnestunult kolleege kätte saada, et keegi minu asemel tööle läheks… kuna see ei õnnestunud, käisin läbi apteegist, kust anti mingit kurgu kuristamise vedelikku ja lootust, et ehk on tegemist viirusliku angiiniga ja saan kuristamise ja paari päeva puhkusega haigusest jagu. Ma lootus oli küll õhuke, aga võtsin rohu ja asusin töö poole teele. Poolel teel helistas mulle mu kolleeg ja ütles, et ta magas ja ärkas alles nüüd, aga võib minu asemel tööle minna. Tänasin teda, astusin rongist maha ja suundusin tagasi hostelisse. Otse voodisse ja magama. Ärkasin paaril korral, kell üheksa õhtul natuke pikemalt – sõin, tegin teed ja läksin magama tagasi. Ärkasin öösel paar korda küll üles, aga magasin sisuliselt hommikul kümneni. Pärast hommikusööki olin natuke ärkvel ja vaatasin paar filmi ja kuskil 4-5 ajal õhtul magasin veel paar tundi. Kurguvalu on sisuliselt läinud, väikest palavikku vahelduva eduga veel tunnen, aga üldiselt on enesetunne hea. Hea meel, et haigus taandub. Homme on plaaniline vaba päev ja saan veel jõudu koguda.

Rohkem jälle polegi. Käin rutiinselt tööl, haigeks jäämine võtab natuke hoogu maha, aga muidu pole viga.