Kobarateni paljaks ja purunenud unistused

Nagu eelmisel korral kirjutasin, siis töötasin kolm päeva viinamarjaistanduses, kus murdsin viinapuudelt lehti maha, et kobarad, mis olid siis veel umbes punasõstra suurused, rohkem valgust saaksid. Murtud lehtedega viinapuude read nägid päris armetud välja. Istandus oli pigem väiksemat sorti ning väga korralikult hooldatud. Farmer ise oli aga torssis olemisega ja kui me esimese kahe minutiga kohe täpselt aru ei saanud, mis tegema peame, ütles moka otsast, et ta ei või sallida seda kui ta töö eest palka maksab ja siis tööd korralikult ei tehta. Mhh. Igatahes kolmanda päeva lõpuks ta uuris, kus kandis ma elan ja kui huvi on, saaksin ka järgmisel nädalal tööd teha nende juures. Ju siis päris lootusetu lehenoppija polnud. See töö ei ole väga raske, aga uskumatult nüri on küll. 

Kõik viinapuud olid võrgu all

Kallasid võib näha nii koduaias kui siin-seal metsa all

Nopitud ja noppimata lehtedega

Kui Tammega 12. klassi füüsikatunnis istusime ja oma tulevikku planeerisime, siis ma ütlesin talle, et mina tol hetkel ülikooli minna ei plaaninud. Soovisin hoopis Prantsusmaale viinamarju korjama minna ja saadud raha eest Prantsusmaale ja Hispaaniasse palverännakule minna (sinna samasse, kus Kertu Jukkum nüüd käis). Tamm ütles, et tema ka ei tea, mida ta õppida tahab ja ta tuleb ka. Mõtlesime, et okei, teeme siis nii. Prantsusmaale viinamarju korjama me tookord aga ei jõudnud ning see unistus jäi täitumata. Läksime Norra ja siis hiljem Austraaliasse. Austraalias avanes mul 2008. aasta lõpul võimalus minna üheks päevaks tööle viinamarjaistandusse. Too kord lõikasin mingeid väikseid oksakesi ära ning juba siis tundsin, et see on ääretult nüri töö ja mind tabas justkui väike pettumus oma unistuse osas… 

Õites raiesmik

Dunsborough kanti jõudes vaatasin murelike silmadega neid lõputuid istandusi ja kujutasin end seal ridade vahel lehti noppimas, rohimas ja suve poole viinamarju korjamas. Meel läks mustaks. Ma olen erinevaid vilju pidanud korjama ja rohima, aga no see viinamarjade töö on olnud kõige-kõige nürim. Dunsborough ise on väge meeldiv, aga kuna siin peale viinamarjaistanduste suurt midagi muud pole, tundus, et mul ei olegi midagi valida… Mõtlesin nädal aega, mis teen – kas olen vastikustundest üle ja lähen viinamarjaistandusse tööle või otsin mõne restorani ikkagi ja loodan heale õnnele, et mu viisat pikendatakse ka teenindustööd tehes. Mõtlesin, mis ma mõtlesin, aga otsustasin lõpuks end kokku võtta ja teenindustööga proovida… ja leppida, et see viinamarjaistanduses töötamine on vaid romantiline unistus. Vähemalt olen seda ju proovida saanud… 

Rand hosteli juures

Sugarloaf rocki juures

Igatahes saatsin siis oma CV mõnda kohta ja ühe andsin ka hostelist ühele kutile tööle kaasa. Eelmine reede pidi olema mul siis 3 proovipäeva – kaks kahes erinevas veinimõisas ja üks mereanni restoranis. Ühest veinimõisast loobusin enne minekut. Wise Guys’i veinimõisasse kohale jõudes oli pilt imetlusväärne – restoran asub kõrgema koha peal ning avanevad vaated ookeanile ja rohelisele metsale. Akna taga sõidutakse ringi veinivaate ja… no tõesti ilus koht. Kui olime restorani manageriga tuttavaks saanud, andis ta mulle pliiatsi ja paberi ning saatis tellimust võtma. Ütles veel, et ma ei pea muretsema selle pärast, et ma menüüd ei tea, see muutub koguaeg aeg. Sõna otseses mõttes ei olnud mul aega menüüd läbigi lugeda kui pidin juba tellimusi võtma hakkama. Mul läks hästi ja kahetunnise proovipäeva asemel töötasin pool päeva st 3,5h, ja olin töö endale saanud. 

Veinimõisast läksin edasi Blue Manna mereanni restorani, kus hostelis elav Will töötab. Ka seal anti paber ja pliiats kätte, aga minuga koos vaadati päevaroad ja kogu menüü enne läbi kui tellimust võtma saadeti. Ehk siis suhtumine oli palju toetavam ja koguaeg sai abi küsida jne. Sealse kahetunnise proovipäeva asemel töötasin 5h, olin töö endale saanud. 

Kui laupäeval veinimõisa tööle läksin jälle, selgus, et keegi klientidest oli kaevanud, et teenindaja ei teadnud menüüd. Öeldi, et see pole minu süü, aga olgu ma ühe vanema töötaja töövarjuks too päev – pidin vett valama ja loomaliha lõikamiseks nuge lauale panema. Oi ma olin pettunud. Selle asemel, et minuga koos menüü ja lauanumbrid üle vaadata, pandi mind jõhvikaks. Õhtul oli pulmapidu ja kogu korraldus oli nii segane, kellelgi midagi aega selgitada polnud jne… Nt pidime pärast pulmatseremooniat jooke serveerima, aga ajaks kui tseremoonia läbi sai, võtsime kastidest alles klaase välja. Oi kui piinlik oli kobatseda seal kui esimesed külalised letti ilmusid ja küsisid, kas nad jõudsid liiga vara… kogu suhtumine ja päeva korraldus oli nii jube ja mõtlesin, et kas peaksin sellest tööst loobuma ja ainult Blue Mannasse minema, sest seal oli palju parem suhtumine olnud. 

Täna olen mõlema koha peal natuke ja peaksin nagu ära otsustama, kummas ma rohkem siis tahaksin olla, aga kumbki koht ei saa anda Eesti mõistes päris täiskoha tunde… Veinimõisas on argipäeval päris vähe kliente ja nii pesin eile toolide ja laudade jalgu ning arvestades seda kui puhtad need olid, siis võib arvata, et neid jalgu pestakse vähemalt kord kui mitte kaks nädalas… Ja see on raudselt üks nendest ülesannetest, mida tehakse selleks, et töötajad lihtsalt töötunde saaksid. Ehk siis ei ole päris selgeks mu mõtted veel mõeldud… 

Esmaspäeval oli vaba päev ja sõitsin siin poolsaarel natuke ringi – käisin paaris rannas ja ühel väiksel matkarajal. Jäin kogemata peaaegu tormi kätte, nii et viimased 15 minutit läbisin pooljoostes. Taevas oli ähvardavalt tumesinine… 

Sugarloaf rock

Pilvise päeva loojang

Ilmad on meil hetkel varakevadised ja külmad. Kui siia tulles käisin rannas ja ujumas ja tundus, et suvi on siia jõudnud, siis nüüd on õhtuti ikka väga külm (nii 12-13 kraadi) ja päeval 19-20. Ootame suve :) 

Lahkuminek

Exmouthist võtsime suuna edasi Karratha poole. Kui Exmouthis hakkas ilm juba ikka natuke ebameeldivalt kuumaks minema, kuidagi äkki, siis teel Karrathasse ei kurtnud ilma üle enam mitte ainult mina vaid ka teised. Exmouthis ei olnud iseenesest kuidagi hullult palav, aga kuna meil oli nö talv ja muidu harjunud sellise +17 kraadise ilmaga, siis Exmouhtis oli umbes +27 ja päike lagipähe. Teel Karrathasse (umbes 600 km) peatusime kuskil poole peal lõunapausiks ja sooja oli sel hetkel õues 36 kraadi. Kõigil oli väga palav ja keegi seda ilma enam eriti ei nautinud. 

Lõputud kilomeetrid

Teel Karrathasse hakkas äkki maastik muutuma. Maapind läks väga punaseks ja kui päike juba madalamale laskus, hakkas meeletu värvide mäng. Kui ilus see kõik oli… Kõik õhkasid ja ei jõudnud ära imetleda… Mõni ütles, et see on uskumatu, nagu külastaks erinevaid riike. Õhtupimeduses jõudsime lõpuks Karrathasse ja läksime vaatama stairway to the moon’i. Kord kuus on paaris kohas Lääne-Austraalias võimalik näha, kuidas suur kuu otse veepiiri tagant tõuseb ja siis vee pealt peegeldab. See oli päris äge kogemus. Proovisin esimest korda Facebookist Tauno õpetussõnu lugedes ööst pilti teha. 100% hästi ei õnnestunud, aga emotsioon jäi meeltesse ja öövõtted mingil kujul pildile. 

Punane maa

36 kraadine lõuna

Varjuna kuutõusul

Ööbima läksime Karratha lähedale tasuta kämpingusse (sel korral lihtsalt muruplats, kus autot parkida ja üks hõre põõsas „wc-ks“). Hommikul ärkasime üles ja püüdsime välja mõelda, mida siis Karrathas teha. Karratha on kaevanduslinn ja keskmine turist seal väga kaua üldiselt ei peatu. Me suutsime jälle üllatada ja jäime lõpuks kaheks ööks. Või äkki isegi kolmeks…enam ei mäleta Esimesel päeval käisin ma hommikul natuke põllulilli pildistamas (väljas oli juba 8-st saati väga palav, vesi jooksis mööda kaela alla), siis tuli välja, et meile väga lähedal on jõgi, mis peaks olema päris hea ujumiskoht. Me läksime siis Simonega vaatama, kas seal saab ujuda või mitte. 

Põllulilled

Jõe kallas oli üsna metsik ja jänespüks nagu ma olen, kohe esimese hooga igas kohas vette ei tiku. Kõndisime mööda jõe kallast ja leidsime ühe koha, kuhu Austraalia perekond oma lapsi ujutas. Mõtlesin, et kui kohalikud oma lastel seal ujuda lasevad, siis peaks seal olema üsna turvaline. Ujumiskohas oli ka üks köis, millega sai end vette libistada. Täiskasvanud inimesed, aga sellest oli nalja ja lõbu kui palju. Jõgi meenutas mulle Suislepat, aga vesi oli vist küll pea 2 korda soojem. Ujusime seal ja kui tagasi jõudsime, olid ainult Sam ja Natalie alles, teised olid linna asju ajama läinud. Läksime siis ka meie Simonega linna. Käisime midagi poest ostmas ja siis mõtlesime, et lähme istume kuskile kohvikusse natuke – keskpäev ja ülikuum ilm olid käes. Leidsime kohviku, kus veetsime päris mitu tundi. Kohvikus selgus, et neil on pühapäeva õhtul, just siis kui meie seal olime, mereandide pakkumine. Otsustasime Natalie, Sami ja Simonega õhtusöögi seal süüa. Kokkuvõttes oli väga tore päev. Kui jube pime oli, siis sõitsime tagasi laagrisse, kus teised olid ühiselt süüa teinud ja väikest pidu pidama hakanud. Meeleolud olid mõnusad. Mingil hetkel tuli Enzol „hea mõte“ teha kaardimäng, mille kaotajad või võitjad, ma ei teagi, kumb õige on, ööpimeduses köiega jõkke sukelduvad. Esimene sukelduja oli Simone, teine mina ja kolmas Enzo. Ütlen ausalt, oleks pidanud mina seda esimesena tegema, oleks see mäng minu poolt lõppenud, aga kuna Simone seda esimesena tegi ja keegi teda ära ei söönud, läksin ka mina. Adrenaliin oli kõrge, vesi oli soe ja mälestused igavesed. 

Mereande söömas

Hurmavad poisid

Automured alles algavad 

Mis me kolmandal päeval tegime, enam ei mäletagi… ostsime reisiks vajalikku, ma arvan… aa ja arbuusidega särgid kõigile! Kui kuskil 16 paiku õhtul lõpuks minema saime, ei olnud tee pikk. Tunnike sõitu umbes, osa sellest kruusateel. Kruusale jõudes lasime rehvidest õhku vähemaks ja kui liikuma hakkasime jälle, otsustas mu auto mitte käivitada. Poisid koputasid kütusepaaki ja auto läks jälle käima. Läksime laagrisse, mis asus taaskord ühe jõe kaldal. Jõgi oli küll peaaegu tilgatu kuiv, aga siiski jõgi. Tegime süüa ja läksime magama. Enne magama minekut veel istusime niisama ja ma ütlesin Jamesile, et teil on telgil lukk lahti. Mõtlesin, et sääsed saavad sisse. James ütles enesekindlalt, et it’s ok ja 20 sekundit hiljem telgile valgust osutades muutus ta arvamus – OOOOH NO, IT’S NOT OKAY!!! Telgi seinal, seespool, oli peopesa suurune paksude jalgade ämblik. See oli nii jõle. James võttis julguse kokku ja läks teda telgist püüdma, aga siis astus tagasi ja ütles, et ta ei suuda. Et ta poleks arvanud, et ta ämblikke kardab. Siis tuli hulljulge Simone kruusi ja lõikelauaga, püüdis ämbliku sõnagi lausumata kinni ja viis kaugemale heina sisse ära. Ta ütles, et ta on ju nö metsloom, kardab meid, et mis ta ikka teeb. Ma püüan karude ja huntide kohta sama mõelda ja tõesti loota, et kui ma nendega metsas kokku juhtun, et nad pööravad ümber ja lähevad minust eemale. Ämbliku puhul ma nii kindel pole… Et kui ta mul märkamatult kuskil teki all või padja peal on ja ma talle ootamatult lähedale satun… Igatahes poisid raputasid iga soki ka endal läbi enne magama minekut, mina katsusin kõiki oma autouksi ja putukavõrke. Olin kuidagi jubedalt häiritud selle ämbliku leidmisest. 

Hommikul liikusime edasi Tom Price’i poole. Teel käisime Python Poolis, väikses järvekeses, ujumas. Tahtsime ümbruskonnas ka natuke nö matkata, aga kuna olime järjekordselt nii hilja liikvele saanud, siis oleksime pidanud keskpäeva kuumuses kõndima, seda me aga teha ei tahtnud. Kui autodesse istusime, näitas termomeeter 40 kraadi, kukkudes sõitma hakates 37-38 peale. Meeletu kuumus. Sõitsime mööda punast kruusa Tom Price’i poole. Jõudes tagasi asfaldile, oli aeg rehvidesse õhku lisada. Edasi minna soovides aga minu auto taaskord ei käivitunud. Põrgukuumuses, keset päeva. Kütusepaagile koputamine ei aidanud. Peatasime paar autot kinni, mitu kaevanduses töötavat meest vaatas kapoti alla ja arutlesid, mis võiks viga olla, aga kellelgi mingit väga head mõtet polnud. Telefonidel ka levi polnud. Ühel kaevanduse mehel oli satelliittelefon ja tema püüdis kellelegi helistada, aga lõpuks siis nad ütlesid, et lükkaksime auto teepealt ära, et teistel ees poleks. Nii me tegime. Keegi peatas veel ühe auto kinni ning Land Cruiserist tuli välja üks austraallane, kes ütles, et okei, ma võin vaadata, mis viga on. Nii kui ta võtit keeras, auto käivitus. Müstika. Mõtlesime veel, et mida teha. Kas minna tagasi Karrathasse, mis on väike linnake (u 100km) või Tom Price’i (u 200km), mis on veel väiksem linnake, kus töötas ka Exmouthis mind aidanud mehaanik Shane, aga see linnake asus muust asustusest väga palju kaugemal. Kaevanduse inimesed soovitasid Karrathasse minna, arbuusid ütlesid aga ühiselt, et lähme ikka edasi. Sam lubas mind vajadusel kogu tee nööri otsas vedada. Asusime teele, asfalti väga kauaks ei jagunud, jõudsime peagi kruusale, mida vist oli umbes 150 kilomeetrit. Peatudes ma igaks juhuks mootorit ei seisanud, „uhasime“, et Tom Price’i jõuda. 

Vaated olid taaskord imelised – punane maa ja sinised mäed, roheline muru ja lillad põllulilled. Imeline. Umbes 25 km enne Tom Price’i jõudsime taas asfaldile ning vist peatusime, et rehvidesse õhk tagasi panna. Kuna minu auto oli kahtlases seisukorras, sõitsin mina keskel, st Sam esimene ja James ja Enzo minu taga. Peatusime pärast kurvi, kõik olid näljased ja väsinud ja tüdinud sellest päevast. Ma kerisin akna alla ja siis tuli auto tagant Enzoe: „Stay calm, but you have a flat tire“. Oooh, mis veel?? Sam pumpas oma võimsama kompressoriga natuke õhku juurde, et kindla peale laagrisse jõuaksime, ja plaanisime hommikul vaadata, mis selle rehvi vahetamisest või parandamisest saab. Siis selgus veel, et kaks tüdrukut, kellega olime Exmouthis tutvunud, olid seal samas lähedal libeda kruusa tõttu teelt välja sõitnud ja üle katuse käinud. Auto läks mahakandmisele, aga tüdrukutel suuri vigastusi polnud, peamiselt ehmatus. Kõik soovisid, et see päev lihtsalt läbi saaks. Tüdrukutega juhtunud õnnetus vähendas minu autoga seotud probleeme tunduvalt. 

Rehv on katki

Hommikul olime laagris ja teele asudes mu auto ei käivitunud. Helistasime mehaanikutele, ühes kohas öeldi, et nädala pärast saab mu vastu võtta, teises kohas öeldi, et too auto siia ja me saame mingil hetkel vaadata. Välja oli tulnud veel, et Shane töötas 14 tunniseid päevi ning väga palju aega polnud, et mu autot vaadata. Igatahes lükkasime mu auto tõmmatavasse asendisse, pumpasime rehvi natuke õhku täis ja läksime mehaaniku juurde. See oli mu esimene kord olla veetavas rollis. Algus oli päris hirmus, aga elus harjub kõigega. 

Läheb vedamiseks, ma muudkui vaatan kõrvalt, kuidas asjad käivad

Natalie kasutas oma naiselikku sarmi ja veenmisoskust ning saavutas olukorra, kus mehaanikud mitte ei vaadanud mu autot päeva lõpus vaid järgmise asjana. Üks noor kutt proovis siis autot käivitada ja lasi bensiini otse mootorisse ja ütles, et viga on ikka kütusepumbas. Ma küll püüdsin väita, et see on tehtud ja korras ja viga peab mujal peab olema, aga no kes see ikka mind kuulab. Võtsin taaskord oma voodi välja, noormees ühendas kütusepumba klemmi lahti ja pani tagasi ja proovisime uuesti autot käivitada ning oh imede-ime – auto käivituski. Mind see õnnelikuks ei teinud, sest ma olin kindel, et klemmi uuesti ühendamine mu muret ei lahenda. Mehaanik üritas väita, et ju eelmine mehaanik ei ühendanud klemmi korralikult ära. Ma ütlesin, et eiiii, ei saa olla. Rehvi parandasid nad ka ära ja töötava autoga ma sealt töökojast ära sõitsin. Pärast mõningast sättimist läksime Karijini rahvusparki järvi külastama. Veetsime mõnsa päeva ujudes ja pikutades, sõitsime tagasi Tom Price’i ning sama koha peal, kus Enzo mu lõhkenud rehvist mind teavitas, suri mu auto välja. Ei käivitunud enam. Poisid võtsid mind nööri otsa ja… ma enam ei mäletagi, mitu korda ma seal remondis lõpuks käisin. Ühe korra kui ma nööri otsas olin, vedasid poisid mu ööpimeduses otse töökoja ukse taha. Magasin autos ja väga tore oli vaadata mu autot remontinud noore mehaaniku nägu kui ta mind hommikul kell 7 esimese asjana töökoja ukse tagant leidis. Kokku käisin seal vähemalt 3 korda kui mitte 4. Viimasel korral oli manger seal ja ta ütles, et ok, juhtmetes peab probleem olema ja me teeme korda. Päeval saime sõnumi töökojast, et auto on korras ja tulge järgi. Jõudsime mõne minuti enne töökoja sulgemist kohale ning tööl olnud poisid ütlesid, et kuna maksma peab ka, aga kedagi, kes maksetega tegeleks, enam tööl pole, siis autot kätte ei saa. Ma küll püüdsin öelda, et see on mu kodu ja ma olen viimased ööd telgis pidanud magama ja see on väga halb, et äkki saab kuidagi? Pakkusin, et võtku mu passi koopia vms kui ma tõesti järgmisel päeval töökojast läbi ei tule ja maksmata jätan, saavad mind kätte. Aga ei, midagi ei sobinud. James oli ka seal ja päris inetuks sõnavahetuseks läks. Lõpuks saadi manager telefoni otsa, kes ütles, et pole vaja midagi maksta ja minge minema. Viimasel katsel oli kütusepumba klemm lahti võetud, juhtmeotsad ära puhastatud ja korralikult ära kinnitatud ja siis pumba külge ühendatud ning tundus, et see toimis. Auto on seni hästi töötanud. 

Pärast järjekordset voodi lahti installeerimist lõikasin kütusepaaki katvale põrandavaibale augu sisse ja edaspidi pääsesin vaid voodi alla paigutatud kasti välja õngitsemisega

Töökojast tulles olin nii tolmune nagu oleks ise autot remontinud

Rehvi parandamine

Teed Tom Price'i ümbruses

Kodu kuniks auto remondis (Pildistas Arno)

Minu esimene madu Austraalias (Pildistas Enzo)

Kui tolmune saab olla:

Tegevused autoprobleemide vahel 

Autoseikluste vahel ronisime Mount Brucele, mis on üsna lameda Lääne-Austraalia kõrguselt teine tipp. Jäime oma minekuga jälle keskpäevale ja päris palav oli jälle – nii umbes 34 kraadi. Vaated olid ilusad ja kaugel paistvad kaevandused meenutasid mulle Transport Tycooni mängu. Lisaks käisime mitmes Kaijini looduslikus basseinis ning ühel õhtul ka kohalikus pubis, kus esines üks õnnetuolemisega suupillimängija ja mitte väga palju rõõmsam kitarrist. Tom Price oli kaevanduslinn, kus muud tegevust ei paistnudki olevat. Ringi sõitsid kaevandustöötajate Toyota Hiluxid, kõik ühesugused, lipukesed küljes. Linn oli iseenesest ilus ja puhas ja millegi üle seal kurta polnud. Kui Melbourne’i jõudsin, ostsin endale raamatu 1984, ma lõpetasin selle lugemise alles kunagi hiljem Perthis, sest mulle üldse ei meeldinud see raamat, tundus absurdne. Nüüd aga, kui jälgin, mis meie ümber toimub, kas kaevanduslinnas või Austraalia kontrollivas ja ülihoolitsevas ühiskonnas või ülemaailmses võitluses koroonaga, seda rohkem ma näen, et see raamat ei olegi väga absurdne… mulle tundub, et me liigume üha rohkem raamatus kirjeldatu poole ning see on hirmuäratav. 

Kairjini rahvuspargi basseinides (poolides):

Vahel tuli redelist ronida

Kuristike/kurude (gorge) põhjas olid looduslikud basseinid ja ülal punased teed

See oli paras ronimine. Vesi oli mõnel juhul peaaegu krampe tekitavalt külm. Parklas oli 34 kraadi sooja

Arbuusid vasakult paremale: Clement, Enzo, James, mina, Natalie, Sam, Simone ja Arno

Mount Brucel ronimine:

Vaade alt üles...

....ja ülevalt alla

Transport Tycoon

Arbuusid mäe tipus

Pärast Tom Price’i võtsime suuna Port Hedlandi poole. Ööbisime veel ühe korra tee peal. Esimest korda oli öösel nii palav, et magada ei saanud. Temperatuur lihtsalt ei läinud enne 1-2 öösel alla. Hommikul pakkisime asju kui äkki James karjuma hakkas - auto põleb!!! Aidake! Kuidagi oli ta tulemasin süttinud ja seljakoti põlema pannud. James märkas tuld kui auto tagaiste põlema hakkas. Kuna algul ei saanud me keegi aru, mis täpselt põleb, kahmasime istmetelt asju välja ja poisid vist kustutasid rätikuga leeki vms. Mingeid tulekustutusvahendeid meil kellelgi kaasas polnud. Õnneks saime õigel ajal jaole ja kahjud olid suhteliselt väiksed - üks pusa, padi, rätik ja auk auto tagaistmel. Äratus oli igal juhul korralik.

Enzo oma põlenud pusa demonstreerimas

Sõitsime edasi Port Hedlandi, järjekordsesse kaevanduslinna, kus turistid väga pikalt ei peatu, aga meie jäime kaheks ööks. Ühel õhtul käisime karaokeõhtul. Oli meeleolukas ja lõbus. Hiljem küll selgus, et lokaal, kus aega veetsime on vist Austraalia kõige kriminaalsem… Õnneks läks kõik kenasti. Port Hedlandist võtsime suuna Broome’i poole. Minu autole tuli paariks päevaks hollandlane Pim, kes oli täitsa tore ja omamoodi noor kutt. Peatusime päevaks veel 80 miili rannal. Alates Port Hedlandist olime juba aga nii kaugel põhjas, et naljalt igale poole krokodillide ohu tõttu ujuma minna ei võinud. 80 miili rand on imeilus, aga ujumiseks sobimatu. Proovisime seal ebaõnnestunult kala püüda. Karavanpark oli väga kena ja kuidagi juhuslikult tegime kõik koos süüa ja ajasime maast ja ilmast juttu. Oli lihtne õhtu, aga kuidagi väga meeldejääv ja liigutav. Reisi lõpp oli kätte jõudmas ning lahkuminek lähedal… 

Kasukaga Port Hedlandi ilma nautimas

80 miili rand

Järgmisel hommikul sõitsime edasi Broome’i (umbes 400 km), päikeseloojangul peatusime Cable beachil ning arutasime, kuhu siis ööseks lähme ja kas need, kes omapäi jätkavad, lähevad kohe mujale või mis üldse edasi saab. See oli väga kummaline hetk, kus keegi ei tahtnud midagi otsustada. Lõpuks läksime üheskoos ühte odavasse karavanparki ja läksime välja sööma. Käisime kohalikus pruulikojas Matsos, mis selgelt näitas Broome’i nägu – mürtsuv muusika, lõbusad noored, kes vahetpidamata pidutsevad. Me Nataliega tundsime end pisut valgete varestena, aga no mis teha. Järgmisel hommikul läksid Pim ja Enzo hostelisse, Arno jäi veel üheks ööks meiega ja lahkus järgmisel päeval ning alles olidki jäänud ainult Sam, Natalie, James, Simone ja mina. Ühel õhtul saime kõik koos veel Cable beachil kokku, keegi nagu ei osanud omaette olla. 6 nädalat iga päev ja õhtu koos oldud, ilma teiste inimesteta. Veider. 

Broome'i sinised veed

Esimene hommik Broome's

Kuidas Broome’s tööga lood on? 

Igatahes, seltskonna lagunemine ikkagi tuli ja tuli tõele otsa vaadata – raha oli otsa saamas ning selles osas tuli midagi ette võtta. Broomes oli väga troopiline, niiske ja palav. Kuna koroona tõttu on osariikide piirid suletud, puhkavad paljud austraallased Lääne-Austraalia põhjaosas, mis tähendab seda, et kui tavaliselt hakkab hooaeg septembri lõpus pigem läbi saama, siis see aasta olid kohvikud ja hotellid tööd täis. Küsisin paarist kohvikust, kus söömas käisime ja kus mulle meeldis, kas nad otsivad kedagi. Ühes kohas paluti cv saata, teistes kohtades öeldi, et ei vajata kedagi. Isegi siis kui nii see siin käib ja on täiesti normaalne kohvikusse sisse jalutada ja küsida, kas nad vajavad töötajat, on see iga kord tohutu eneseületus… Ühel õhtul panin siis kuulutuse, et otsin tööd (Arno soovitusel) Gumtreesse. See on nagu Eestis Soov või Kuldne Börs internetis vms ja see päriselt toimib siin. Panin õhtul kuulutse üles ja läksime kinno. Käisime maailma vanimas siiani tegutsevas vabaõhukinos vaatamas Austraalia filmi Bran Nue Dae. See oli väga kummaline film, kus tehti nalja selle üle, mis Austraalias aborigeenidega juhtunud oli, usu ja elu üle. Ilmselt ma ei saanudki sellest filmist lõpuni aru. Ühtpidi oli nagu huvitav, teistpidi ei saanud ma aru, kuidas selline film üldse lubatud on. Rassism ja probleemid aborigeenidega, on siin igapäevased. Pärast kinost tulekut oli mul juba postkastis paar tööpakkumist ja üks normaalne kutse intervjuule. 

Kinosaal

Läksin hommikul kuuma salates intervjuule. See oli üle aastate esimene päris tööintervjuu. Esialgu küll lihtsalt ettekandja kohale hotellis, aga kui intervjueerija mu cv-ga tutvus ja minuga juttu ajas, ütles ta, et minu taustaga saaks hotellis väga paljude erinevate projektidega tegeleda ning töö oleks väga mitmekülgne. Pidin endale ainult RSA (Responsible Service of Alcohol) ära tegema ja võikisn järgmisel päeval alustada. Samal ajal sain veel tööpakkumisi ja kui õhtul oma kuulutuse maha võtsin (vähem kui 24 tundi hiljem), oli mul neli konkreetset kutset proovipäevale ja veel mõned pakkumised, mis kõik võib-olla ei olnud just kõige adekvaatsemad. RSA jäi mul tegemata, sest otsustasin oma 7 asja võtta ja tagasi Perthi sõita, sest otsustasin, et ma ei saa Broome’i ilmaga hakkama. Niiske ja pidevalt 35+ kraadi sooja olid mind täiesti läbi võtnud. Mõte, et päevasel ajal saan eksisteerida ainult konditsioneeritud ruumis, ei tundunud ahvatlev. Ning kuna suvi läheneb, tähendab see seda, et ilm läheb veelgi soojemaks ja niiskemaks. Nii ma siis otsustasin 23. septembri õhtul plaastri pealt tõmmata ning oma allesjäänud reisikaaslased maha jätta ning Perthi tagasi sõita. Sõitsin tagasi mööda otsemat sisemaa teed ning läbisin umbes 2200 kilomeetrit 3 päevaga. Kolisin seniks kuni Natalie tagasi Perthi jõudis, tema tuppa ning müüsin saabunud koolivaheajal hoolega jäätist. Minu reisitee pikkuseks sai umbes 9000 kilomeetrit.

Meekatherra hotell ja restoran. Tolmune tee

Tee oli küllalt pikk

Mäed päikesetõusul

New Norcias, Austraalia ainsas kloostrilinnas

Lihtsustatult sai teekond selline

Kui Natalie ja teised tagasi Perthi jõudsid, olime koos veel pea nädala ning siis sõitsime edasi Mandurah’sse, kus elasid Billy ja Craig, kellega Warroorra stationis tutvunud olime. Ööbisime seal kaks ööd, käisime paadiga jõe peal sõitmas, tegime ühiselt süüa ning lõpetasime ametlikult reisi ära. James läks Moneky Mia karavanparki remondimeheks, Simone paariks nädalas tagasi Pembertoni hotelli tööle, Sam kolmanda aasta viisa jaoks farmipäevi tegema ning Natalie Perthi oma haiget põlve ravima ja tööd otsima. Mina võtsin suuna lõuna poole Margaret Riverisse. Sinna ma päriselt ei jõudnud, sest Natalie endised majanaabrid, kellega ma põgusalt koos elasin, said viinamarjaistandusse töö ning seal oli paariks päevas mullegi tööd. Noppisime kolme päeva jooksul viinapuudelt lehti vähemaks. Eelmisel reedel võtsin uuesti suuna Margaret Riveri poole, aga kuna õhtu oli käes, siis ma sinna päris ei jõudnud ja otsustasin peatuda Dunsboroughs. Unine surfilinn 50 kilomeetrit Margaret Riverist eemal, ümbritsetud ookeani ja lõputute viinamarjaistanduste ning metsadega. Ma vist otsustasin, et siin on täitsa tore ning jään nüüd mõneks ajaks hoopis siia. Püüan endale töö leida ja vaatan mis saab. Viisa on otsakorral ning peab natuke mõtlema ja vaatama, mis saab. Kui farmis töötada, on võimalus nö „koroona viisa“ taotleda, mis teatud tingimustega pikendaks mu working holiday viisat… elame-näeme. 

Dunsborough kandis siis sedasi