7. märts 2023

Kõigest, mis vahepeal toimunud

Austraaliasse tagasi jõudes hakkasin endale uut elukohta jälle otsima, sest eelmised kohad polnud enam saadaval (korter, kus Megi ja Kristeliga elasime, müüdi maha ja Igara ja Julieni juures elamine oli algusest peale mõeldud ajutisena). Elukoha otsimine ostus oodatust aga hoopis keerulisemaks, sest see, mis siinsel kinnisvaraturul toimub, on hullumaja. Üürihinnad on kõrged ja elukohti lihtsalt ei jätku kõigile. Koroona tulemusena koliti Sydneyst ja Melbournest siia, jõukamad inimesed suurlinnadest ostsid omale kinnisvara ja siis paljud kohad üüriti airbnb kaudu ajutiselt välja. Nii oleme siin olukorras, kus toa üürimise eest majas tuleb rohkem maksta kui terve maja üürimise eest Perthis omal ajal. Loomulikult saaks siit keskusest kaugemal üürides natuke soodsama koha leida, aga siis lisandub aja- ja autokulu, et surfamas ja tööl käia… Ja kas päeva lõpuks väga palju odavamalt sedasi saabki?

Igatahes otsisin, mis ma otsisin, aga midagi normaalset ei tulnud, uskumatult palju skeemitamisi oli stiilis, „kanna nädala üür ette ja siis näitan kohta ja maja või et kui kohta vaatama tuled, siis on kohe ettemaksu vaja“ vms. Esimese hooga ei saanud ma kohe arugi, mis toimub, mõtlesin, et inimesed suhtlevad nii kummaliselt, aga siis hiljem sain aru, et need olid skeemid. Õnneks sain otsingute ajal oma kolleegi Wendy juures peatuda.

Olin Gumtreesse kuulutuse üles pannud, et otsin elamist ja selle peale kirjutas mulle sakslanna Dani, kes ütles, et ka tema otsib endale sarnast elukohta ja äkki leiame endale hoopis oma maja koos. Hakkasime otsima, isegi ühe lõputu taotluse tegime, maja me endale ei saanud, aga siis oli Wendy oma New Yorki plaani paika pannud ning saime tema maja endale üürida! Elame nüüd mõnusas majas Sunshine beachi linnaosas, randa saab jalutada, lähedal on ka väike pood ja paar restorani-kohvikut.
Kaktus meie aias
Kui Austraaliasse tagasi jõudsin, käisime töökaaslastega avamerel kala püüdmas

Meie paadile haakis end kiirelt sappa delfiin, kes meilt värsket kala ootas

Minu saak! Pärast seda jäin ka natuke merehaigeks ja ootasin tagasi kuivale maale jõudmist. Ookean oli karm too päev
Novembris oli meil restoran nädal aega suletud ja siis käisime Imogeniga Rainbow beachil kämpimas. Ööbisime kaks ööd telgis, tegime autokastis süüa, käisime natuke rannas ja tegime lõket. Esialgu oli mul plaanis teha väike roadtrip omapäi, aga autoga esinenud probleemid panid mu meelt muutma. Õnneks oli Imogenil aega ja tahtmist midagi teha.



Päikesetõusul

Jalutuskäik järve äärde

Liivaluidetel hulkumas



Köögiks sobis hästi auto kast
Siis novembri teises pooles tuli Melbournest tagasi Päikeserannikule Meg, käisime temaga korduvalt kohvitamas ja ka Everglade-i tuuril.
Megiga pannkooke söömas

ja everglade'ide tuuril



Siis ostsin endale overlock õmblusmasina ja olen natuke kätt harjutanud ja pluusi ja seeliku õmmelnud ning olemasolevaid riideid ümber tuuninud. See loovtöö on ikka nii kaasahaarav ja huvitav mu jaoks…

1. detsembril hakkas jälle siinse aja arvamise järgi suvi, too päev oli ilm küll külm, tuuline ja hall, aga tegelikult hakkas vesi vaikselt ikkagi soojemaks minema. Õige sooja ilma tulekuni läks veel kõvasti aega ja mõni ütleb, et see aasta polegi õiget kuuma olnud. Minu meelest jaanuari lõpus- veebruari alguses ikka 2 nädalat oli, ilm oli siis selline 30-32 kraadi, niiske kuumus, õhtul ka 27 kraadi sooja. Nüüd on selline 27-29 kraadi, natuke kuivem, mis siis tähendab seda, et päeval päikese käes on ikka palav, aga rahulikult vilus olla on mõnus, vesi ookeanis on ka vast u 25-27 kraadi.
Niidistamine

Esimene suvepäev
Jõulud olid väga töised, 25. detsembril suleti restoran kolmeks päevaks. Hommikul käisin mõnusate lainetega surfamas, seejärel tulid Imogen ja Dani sõbranna Be meile koos oma sõbranna Maniga külla ning tegime suure hommikusöögi. Hiljem käisime korra ka Dani töökaaslase juures ja siis tulin mina koju, et Sami ja Sinaga koos veel süüa. Oli tore, aga üleüldine emotsioon oli tänavu nukker. Ei oskagi nagu öelda, miks otseselt, sest tegelikult ei olnud ma ju üksinda… aga sain elus esimest korda aru, et jõulude ajal võib rõõmu asemel vastik kurbus hinge pugeda.

Tegin jõuludeks kartulisalatit



Sam ja Sina
Aastavahetusel olin taaskord tööl, hullumaja vahetus. Ning kui uus aasta kätte jõudis, oli korraks nagu hea tunne isegi. Kuigi 2022 oli päris äge aasta mu jaoks, siis lõpp oli veidi raske ja teadmine, et uus hakkas, oli hea (olgugi, et sisuliselt ju midagi peale numbri kalendris ei muutunud).
Aastavahetus tööl, pidime riietuma nii värviliselt kui võimalik
Jaanuaris tuli veel kõvasti tööd teha, Noosa oli rahvast murdu täis. Jaanuari viimasel nädalal olime jälle nädala suletud, et läbisaanud puhkuseperioodist taastuda. Sel aastal läksime siis Imogeni ja Maniga Sydneysse 4 päevaks. See oli ääretult tore reis! Sydneys oli mõnus… seal on kõike nii palju, samas on kõik nii lihtne ja omane. Tänavakohvikud ja kokteilibaarid, rohelised pargid ja ookeanituul, natuke kultuuri ja melu. Huvitava tähelepanekuna saab välja tuua, et elu Noosal on nii kallis, et Sydney külastamine tundus täitsa meeldiv- hommikusöök kohvikus ja õhtusöök restoranis olid soodsamad kui meil siin. 
Käisime ooperimaja juures lahel paadipeol. Päris minu tüüpi üritus see polnud, aga asukohal polnud viga :)



Tantsulõvid




Kuulsal Bondi rannal. Kunagi aastaid tagasi ujusin siin esimest korda ookeanivees. Ai kui soolane see tundus!
Aborigeenide lipuga

Mani ja ooperimaja

Austraalia päeva ilutulestik ooperimaja juures. Ma ei ole eriline ilutulestiku fänn, aga see oli tõesti võimas

Öine Sydney
1. veebruaril sain taas aasta vanemaks, sel korral lausa 35. Suur ümmargune päev. Hommikul käisin surfamas ja siis käisime Dani ja Bega hommikusöögil ja õhtul olin tööl. See päev läks jälle liiga kiiresti mööda ja kuna olin õhtul tööl, siis ei saanud kodust tulnud kõnesid vastu võtta. Tähistasin sünnipäeva 2. veebruaril ning läksime Dani, Be, Mani, surfikaaslase Peggy ja Imogeniga kohalikku restorani Herbert sööma. Õhtu oli meeleolukas ja lõppes varahommikul :) Kokkuvõttes oli mul väga tore sünnipäev.


35
Siis 2. märtsil käisin Brisbanes Bon Iveri kontserdil. See oli väga-väga mõnus ja ilus kontsert. Lauljal on väga ilus hääl ja muusika, mida nad teevad on kuidagi nii haarav mu jaoks. Hästi huvitav oli näha, et seal kontserdil oli võrdselt nii mehi kui naisi, et ei olnud sellist selget eristumist, et see muusika kõnetaks rohkem üht või teist.

Veebruaris käisin ka elu esimeses (ja seni viimases) tennisetunnis Imogeniga. Väga äge oli ja tundub, et tennist võiks täitsa rohkem mängida, hea ja lõbus trenn. Vahepeal olen siis veel palju tööd teinud, küpsetanud ja keetnud (tegin elus esimest korda ravioolisid ja teist korda quiche-i) ning surfamas käinud. Viimaks ometi on õnnestunud mu katsetusi ka jäädvustada ning mu püüdlused on kinni püütud piltidele. Lisaks tegime eelpool mainitud tüdrukutega kokkuleppe neljapäeviti koos söömas käia. Oleme katsetanud erinevaid restorane Noosal ja see on väga toredaks traditsiooniks saanud.



Praegu muud polegi. Tahtsin lihtsalt vahepeal toimunust väikese kokkuvõtte teha, et hiljem jälle tore meenutada oleks.