Üle mitme aasta on taas pohjust kirjutada. Olles taas suutnud panna end emotsionaalsesse olukorda, istun kell 2 öösel hostelis. Vaatan lennupileteid ja motlen, kas on veel muid voimalusi kui paari päeva pärast lennukisse istuda ja tagasi soita. Tagasi olukorda, kus pole ka nagu midagi teha...
See reis on palju mälestusi ellu äratanud, alustades lennujaama porandal magamisest, hispaaniakeelses kultuuris hakkama saamisest ning need hüvasti jätmised... olin juba unustanud, mis tunne see on. Paari päevaga saab tundma nii mondagi huvitavat.
Sihtkoha mottes on see külake/linnake vist küllaltki tavaline turismimeka. Skandinaavia turistile suunatud- kohalikud räägivad poes norra keelt, müüvad eilseid norra ja rootsi ajalehti ning isegi stor öl 2 euro eest on reklaamitud just nii, et just nimelt skandinaavlane end koduselt tunneks (mitte siis hinna suhtes loomulikud :D)
Hostel on väga kena. Kuigi peab tunnistama, et siinsed backpackerid... voi üldse siin peatuvad inimesed on tükk maad teistsugused kui need, kellega ma varem olen reisides tutvunud. Voi olen mina see, kes on vahepealsete "vastutustundlike aastatadega" muutunud...
Elus esimest korda kuulsin boat hitchhikingust. Mis tähendab siis seda, et nüüd, novembri alguses koguneb siia kanti (peamiselt pealinna) palju backpackereid, kes pakuvad oma teenuseid- koristamist, söögi tegemist ja muid abiteenuseid laevameeskonnale ja vastutasuks saavad nad pileti Louna-Ameerikasse... reis kestab vist kuni 4 nädalat... Ma ei kujuta ette, kui hull see kogemus voiks olla naisterahvale, aga voib-olla... kui oleksin noorem (olen ma ju justkui vana juba), ei oleks kooli... kaaluksin ehk minagi seda?
Siin hostelis on 2 rumeenlast. 2 koige soojema südamega inimest, keda ma vist oma elus kohanud olen... Sellist headust, soojust ei näe iga päev... selle olemasolu on vahepealsete aastatega üldse nagu ära ununenud. Igapäevase rapsimisega need asjad kaovad kuskile... ja inimesed lähevad ära... ja neid ei näe enam nii tihti.
Tagasi sihtkoha juurde minnes siis ilm on siin praegu ideaalne, 25-30 kraadi sooja. Hosteli terrassil puhub kerge briis ning päike on naha meeldivalt pruuniks juba muutnud... Ilm ei ole liiga kuum. Täpselt paras on. Ja kunstranna merevesi on meeldivalt jahe.
Seda postitust kirjutan tulles ära saatmast üht 48 aastast meest, kes oli siin hostelis 6 nädalat, kes oli pea koigi siin pikemalt (ja ka lühemalt) peatuvate inimeste lemmik... koos nende kahe rumeenlasega. Enamus ajast istus ta terrassil, suitsetas ja joi olut. Veel vois teda leida karaoke baarist ja klubist, kus tuli valja, et ta oskas tantsida, lisaks laulmisele, soogi valmistamisele. Mr Big.
Siin ma nüüd istun, koos oma emotsioonide ja motetega, mis on kogunenud vähem kui 10 päevaga. Esimest korda elus ma tunnen, et aeg läheb edasi küllaltki aeglaselt, aga see on nii meeldiv. See vist on puhkus?
