Talvel reisile minnes lubasin suure suuga, et ma kirjutan korraliku ja informatiivse blogi oma reisist- et siis saavad ka teised eestlased infot nende meie jaoks veel võrdlemisi võõraste ja kaugete sihtkohtade kohta... Reisil käisin veebruaris ja veebruarist on saanud 1. november, ilma igasuguste blogposititusteta. Aga püüan siiski midagi veel mälusoppidest kokku võtta ja taastada!
 |
| Marsruut |
Igatahes, reis hakkas mul päeviku vahelt leitud reisikindlustuse järgi 27. jaanuar ja kestis 25. veebruarini. Võiks arvata, et sihtkohavalik nii kaugele minnes on pikalt ja põhjalikult läbi mõeldud, nii see aga polnud. Kuna Gran Canaria reis ja siis veel kodus tegevusetult passimine võttis rahakoti vahelt jõudu vähemaks, läksin papsiga metsa tööle. Jah, tegin (enda jaoks) rasket füüsilist tööd metsas ja mõtlesin, et kuhu ma siis reisin. Plaan oli minna Filipiinidele, ühele sõbrale külla ja mõtlesin, et kui ma nii kaugele lähen, võiks Hiinas ka nädala olla... Ma olen alati tahtnud Aasiasse minna ja tavaliselt mind suured riigid üldse ei tõmba kuid seekord hakkas kogu see mõte väga meeldima... Hiina tundus põnev, sain aru, et saaksin seal käia vaid murdosas maast, aga siiski... Saatuse tahtel? Või omast teadmatusest? Jäin igatahes ühest soodsast piletist Hiina ilma... Otsisin pileteid edasi ja hakkasin Kesk-Ameerikast mõtlema. Tekkis täielik segadus, kas siis Aasia või Ameerika? Ja lõppeks tegin midagi, mida ma poleks osanud oodata.... Plaanisin münti visata, et noh, tuleb kull, lähen ühte kohta ja tuleb kiri lähen teise kohta (öeldakse ju veel, et mündiviskamise hetkel sa tead, mida sa ootad). Otsisin münti ja kujutasin peas mündiviskamist ja tulemust ette... Mul polnud vaja münti leida, sest mõeldes tulemustele, tabas mind paanika: "mis siis saab kui tulebki Aasia mündipool?" Sain aru, et tahan Kesk-Ameerikasse minna ja nii ma siis ostsin piletid sinna hoopis!
Piletid otsisin võimalikult soodsad... VIGA! Kohe selgitan. Pileti sain soodsalt tõesti. Madriidist lõppsihtkohaga San Josesse Costa Ricas, taasilennuga Guatemala City-Madriid, sain umbes 410 euro eest. Minu meelest päris soodne. Lisaks siis Eesti-Madriid-Eesti. Viga oli selle juures see, et ma ei mõelnud. Kuna mu lend sisaldas mitut vahemaandumist ja lennujaamades viibimist, läks mul see ettevõtmine kalliks. Oleskin võinud otsema lennu osta kallima raha eest ja lõpptulemus oleks sama olnud ja ma poleks ehk ka nii kohutavalt ära väsinud. Lend oli mul: Tallinn-Riia-Barcelona-Madriid-Panama City-San Jose. Jah... Ööbisin Barcelonas- ka seal kulutasin liiga palju raha. (unustasin öelda, mu eelarve oli küllaltki väike- ehk postituse lõpuks suudan välja mõelda, palju seda raha mul siis oli). Lennujaamades söömine ja joomine on ka kulukas. No aga mis seal enam. Tulevikus olen targem.
Jõudsin Panama Citysse ja nägin kohalikke inimesi. Ajavahest ja lennutundidest oli pea juba ammu sassis ja siis tabas mind emotsioonide laine. Mõtlesin, et kuhu ma jälle sattunud olen. Üks lend veel ees... San Josesse olin endal hosteli kinni pannud ja ka pick-upi tellinud. Lima reisist veel mäletasin, et kui astud lennujaama väravatest välja, hakkab takso-õudus, kõik tahavad senioritale kõige parema hinna eest taksoteenust pakkuda. Läksin sellest massist läbi kui tuli minu juurde sellise nimega mees, mida oli hostelist lubatud. Mul paluti lennujaama kõrval oodata kuniks teised inimesed tulevad. Seal oli veel üks backbacker, kellega hakkasin rääkima. Marijke (kirjapilti enam ei mäleta) oli pärit Hollandist, ta oli advokaat, ka tema reisis üksinda. Jutustasime ja meid pandi koos ka ühte tuppa ja siis käisime baaris ja läksime magama- mõlemal oli palju lennutunde seljataga. Hommikul siis plaanisimegi koos oma esimese päeva. Edasi tahtis ta minna Kariibi mere ja mina Vaikse ookeani äärde. Käisime linnapeal, sõime turul kohalikku toitu:
See kohaliku toidu söömine oli üks põnevamaid asju, mida ma ootasin reisilt, sest Lõuna-Ameerikas oli toit nii maitsev... Aga see toit maitseski umbes sama õudne kui sel pildil näha on. Toitu oli koguselt muidugi palju, võib-olla kui oleks paremini valinud toidu, oleks maitse ka meeldivam olnud... Seda hinda ka veel mäletan: 8 USD- supivedelik, praad, rosinatega magustoit ja kohalik jook.
Kohalikuks toiduks oli tihti Gallo Pinto- riis ubadega, õnneks ma mõlemat söön ja ube lausa armastan- seega oli üks asi, mis mulle kunagi vastumeelne polnud :) Kohaliku ja lääneliku hommikusöögi kombo:
Igatahes... käisime Marijkega mööda San Josed- kohalikus muuseumis ja botaanikaaias, istusime baaris ning ajasime juttu. Ning rääkisime, mida plaanime edasi. Minul oli sünnipäev tulemas õige pea ning mu kindlask plaaniks oli veeta oma sünnipäev rannas. Marijke hakkas mulle sellest Kariibimerepoolsest rannikust rääkima ning ma hakkasin mõtlema.
Hostelis kohtasime erinevaid inimesi nagu ikka... Eriti jäi meelde "Happy-man", kes esindas siis kõige tüüpilisemat ameeriklast. Ta oli umbes 50 aastane "ärikas", kes viis kohalikke arste ning Põhja-Ameerikast tulnud patsiente kokku- hambaravi- ja ilukirurgiavaldkonnas. Loomulikult tegeles ta ka turismiga. Kõigest sellest rääkis ta meile ja turismiasju püüdis ka meile pähe hakata määrima. Temaga puutusime mitu korda kokku ja ühel järjekordsel kohtumisel õhtul baaris tuli ta rääkima jälle kui Happy ta on. Ta pidi oma perekonna must lammas olema- sõidab Harley Davidsoniga ja omab ka piloodiluba, Costa Ricas teenib ta piisavalt raha ja 6 kuud tagasi jättis ta oma Ameerikaelu maha ja nüüd elab San Joses ja ta on nii happy! Veenmaks meid kui happy ta on, vedas ta sõrmedega oma suunurki üles poole. Hambad olid tal ka korras. Tegelikult esimese 2 päeva kohta tundun ma ilmselt liiga karm ühe inimese suhtes, aga reisi edenedes kohtasin, kuulsin ja nägin veel sarnaseid tüüpe, kes olid happy-d ja parandasid oma hambaid Costa Ricas, sest seal oli nii uskumatult odav kõik põhja-ameeriklase jaoks... Miks ma nii kuri olen... minu jaoks oli see happy-man nii võlts kui võlts üks inimene üldse olla sai.
San Josest ei tekkinud erilis emotsioone, tegemist oli suure linnaga, millest jäid meelde ameerikapärased kiirtoidukohad ja kohalikud, kelle välimusele see mõju oli avaldama hakanud:
Ning ma ei liialda, kohalikel paistis ebatervislik elustiil kaugele silma...
Möödus ka teine päev ja Marijeke oli mu veennud hoopis Kariibipoolele randa minema. Valitud kohaks osutus Puerto Viejo. Puerto Viejo oli väike kaluriküla. Turismimeka taaskord. Aga midagi sellist olin ma ka oma sünnipäevaks tahtnud. Hästi "chill" õhkkond ja seal oli iga teine kohalik noor Rastaman. Kõik tantsisid... ma ei tea, mis selle tantsu nimi on, aga selline tants kus hõõrutakse teineteise vastu... liiga palju! Tantsida ma seal seega ei tahtnud, aga rannas peol olla, oli küll meeldiv. Vabas õhus, soojas ilmas! Väga mõnus! Selles külas oli mitu backbackerite hostelit. Meie olime 8-es dormis, mis maksis umbes 10 USD öö... Täitsa OK hostel oli. Kööki ehitati alles ja see polnud kõige mugavam kasutada ning seetõttu sõime palju väljas. Näiteks kohalikku kala- oli küll maitsev, aga võrdlemisi kallis- õhtusöök koos paari õllega läks minu meelest 14-15 USD. Kõik backbackerid sõitsid ringi seal jalgratastega:
Ei saanud ka meie kehvemad olla ning rentisime endale need rattad paariks päevaks. Rent oli minu meelest 5USD päev (24h). See ratas oli suurepärane liiklusvahend selles pisikeses ookeaniäärt mööda pikaks venitatud küla liikumiseks. Pakkisime endale kaasa lõuna ja käisime nende ratastega naaberkülas ja kõndisime metsas ja külastasime mitmeid rannasopistusi. Rannad olid seal sellised võrdlemisi metsikud:
Nende metsikute sopistuste vahel valides võis leida endale mõnusa privaatse nurgakese, kus aega veeta. Vesi on väga soe ja tulisoolane ja lained mõnusad! Nii me oma päevi veetsime selles külas. Õhtul käisime natuke väljas, päeval rannas, lugesime raamatut ja puhkasime. Sünnipäeval ma pettusin, sest päikest väljas polnud. Oli samasugune pilvealune ilm nagu piltidelt näha. Läksime siiski randa, sest see oli ju plaan. Veetsime päeva rannas... Õhtul hostelisse minnes olin ma sama küpse kui ahju unustatud krõbekartul. Päike võttis läbi pilve ning ma olin täiesti ära põlenud :D. Marijekel oli õnneks mingit head kreemi, mis näkku määrides tõmbas punetuse tagasi. Läksime välja open-mic õhtule. See oli väga tore. Sain tuttavaks Eric Long nimelise poisiga. Ta oli blondide pikkade rastadega ameeriklane, Californiast (praegu sain aru, et esimene ameeriklane, kes jättis endast tõsiselt hea mule). Ta on vabakutseline... helitehnik või operaator või... midagi sellist. Ning LAULJA. Ta esines tol õhtul ja see oli fantastiline. Ta hääl ja kogu olemine oli nii mõnus, et ma siiani arvan, et temaga kohtumine ja tema nägemine oli mu reisi üks kõige vägemaid osasid! Teda saab kuulata siit: Sould and bones. Praeguseks on ta üllitamas plaati. Pidin pikali kukkuma kui sain temast (ikka pole kindel, kas õigesti?) aru, et ta on 23aastane... See hääl ja tema olek õhkas elukogemust... Sünnipäeva lõpuks läksime ühte teise õuebaari, kus üks kohalike Jose tahtis oma kohalikku tantsu tantsida... mulle see aga ei meeldinud ja mingil hetkel avastasin, et mul on natuke raha kadunud... Millegi pärast usun, et Jose oli sellega seotud. Sünnipäeva lõpuks olin natuke löödud... Nagu iga välismaal veedetud sünnipäeva lõpuks, haha :)
Puerto Viejos oli tore kokkuvõttes. Seal kuulsin ka esimest korda möiraahve- ei näinud! Ning nägin palju ilusaid lindusid taaskord. Võib-olla on hea, et oma blogi nüüd 8-9 kuud hiljem kirjutama hakkasin, sest üksikud ebameeldivused on ununemas.
Ühel päeval, mil rannast tulime jala nägime laisklooma. Poega:
Tema oli siis meie esimene, keda nägime- neid nägin edaspidi veel. Ta oli väga madala puu oksa küljes. Pärast laisklooma jälgimist hakkasime hostelisse tagasi jalutama kui hakkas vihma tibutama... Meist oli möödumas üks kohalik, kes koos meiega laisklooma vaatas ning ta arvas, et võiks meile küüti pakkuda (kuna ma videoga olin äärmiselt koba siis ehk klikkides siia saab aimu, kuidas meil see sõit läks:)
Puerto Viejos käisime oma esimesel õhtul veel üht live-bändi kuulamas/vaatamas, mille üle me nalja tegime.... Hiljem selgus loomulikult, et üks bändiliige oli meie toanaaber hostelis :)
Tuli aeg lahkuda külast. Marijkega vesteldes olime jõudnud ka järgmise sihtkoha valikus üksmeelele. Ees ootas pilvemets Monteverdes....
