Leon - Rancho Esperanza

Praamisõit tagasi mandrile oli pisut leebem kui saarele sõit. Praamil kohtasin taaskord backpackereid, kellega paar sõna juttu ajasime. Keegi andis mulle haiguse vastu ka mingi tableti... ikka väga kehv oli olla. Seejärel sain tuttavaks ühe inglismaalt pärit tüdrukuga, kellel oli plaan sõita sadamast taksoga Managuasse. Mina ja teised backpackerid tegime selle mõtte pisut maha kuna see tundus mõttetu raha raiskamisena. Nii võtsime me takso hoopis kohalikku bussijaama, kust saime järjekordse chicken busi peale. Mu kohatud reisikaaslane hoidis kogu tee oma kotti süles kuna ei usaldanud bussiseltskonda absoluutselt. Mina olin pisut julgem ning nii mu kott bussi tahaotsa rändaski. Vaatasin inglast ja mõtlesin, kas olen liiga julge olnud või mitte... piilusin koguaeg üle õla, kas mu kott ikka paistab. Üks kohalik aga märkas mu passimist ning ütles, et ole rahulik, keegi ei võta kotti ära...

Managuasse jõudsimegi. Ka kott oli alles. Seal vist seiklesime veel korra mingi taksoga, et õigesse bussijaama jõuda või midagi... täpselt ei mäleta enam. Igatahes inglane läks oma teed ning mina järgmise bussi peale, et Leoni jõuda. Sain ka sellega hakkama. Pärast mõningast seiklemist leidsin ka hosteli, kus peatuda. Kui olin kotid hostelisse viinud, suundusin apteeki, et saada leevendust oma tervisehädadele. Kuna mul oli meeletu kurguvalu olnud siis pingutasin neelatades iga viimsetki lihast oma kehas ning seetõttu olid nt mu kulmupealsed kohutavalt valusad. Apteegist sain leevendueks 3 vapsikusuurust tabletti. Kui jõudsin tagasi hostelisse, käisin pesus ära ning võtsin esimese tableti (1 tablett päevas, 3 päeva jooksul). Läksin magama ja kui öösel korra ärkasin, tundsin juba, et mul on tunduvalt parem olla. Vastu hommikut ärgates tundsin juba, et eluisu on naasmas :).

Apteegist saadud abi

Eelmisel päeval õnnestus mul ka ühte punti hostelis kohata, kes oli plaaninud hommikul randa minna, kuhu kutsuti ka mind. Pärast hommikusööki (selles hostelis oli pannkoogitainas, mida sai ise küpsetada ja erinevad täidised) käisime turult läbi, ostsime banaani ning suundusime Leoni lähedale Playa Roca randa. Selleks pidime jala läbi linna kõndima, et järjekordne chcken busi sõit ette võtta. Mõeldud-tehtud. Kõnd läbi linna oli päris hull, sest ilm oli kuum ja ilmselgelt oli mul siiski veel palavik. Bussi peale me aga jõudsime ning leidsime ka ranna üles. Rand oli pikk, liiv oli kõrvetavalt kuum ja palja jalaga sellel kõndida polnud võimalik.

Playa Roca

Rand oli sisuliselt inimtühi, valisime ühe katusealuse, kuhu panime oma asjad ning jooksime käbedalt üle liiva ujuma. Kui lõpuks vette jõudsin, teadsin, et olen pääsenud. Vesi jahutas mõnusalt maha nii päikese- kui ka palavikukuuma. Veetsimegi oma päeva ujudes ja eelnevalt mainitud varju all, sest päikese käes oli liiga kuum. Mõnus oli. Rannas oli võimalik rentida ka surfilaudu. Päeva teises pooles käisime ka söömas ning tagasi linna läksime alles õhtul. Ikka vana hea chicken busiga.

Inimtühi

Rannas söömas

Koolilapsed bussis

Leonis veetsin ka paar järgmist päeva. Esimese päeva seltskond läks järgmisel päeval vulkaanile tuha sisse „lume/liivalauda“ sõitma ning ma olin peamiselt linnas või sõitsin jälle sinna randa. Ühel päeval tegin vea ja jäin keskpäevaks linna. See kuumus oli meeletu. Istusin vilus hostelis, ventilaator puhus selga, aga ikkagi oli äärmiselt kuum. Ükskõik, mida keha puudutas, oli liiga soe. See tähendas ka seda, et kui varbad põrandat puudutasid, oli liiga soe, rääkimata istumisest või selja toetamisest. Kui keskpäev mööda läks, sain aru, et seda enam korrata ei tohi.

Ühel õhtul käisin hosteli poolt organiseeritud ekskursioonil revolutsiooniga seotud kohti vaatamas, mõned korrad jalutasin linnas, pildistasin kirikuid ja katedraale. Kahtlemata on tegemist väga ilusa linnaga.

Leoni tänavapilt

Leoni tänavapilt

Chicken bus

Leon 

Leon

Katedraal väljast

Katedraal seest

Revolutsiooniga seotud kohad ja inimesed

Nagu ikka kohtasin hostelis ka igasuguseid erinevaid inimesi. Sel korral oli eriliseks meeldejääjaks üks must mees Ameerikast, minu mäletamist mööda oli ta endine sõjaväelane... Lisaks tegeles ta hobi korras (akti)fotograafiaga. Seda, et ta fotograafiaga tegeles, väljendas ta fotosid ning äkilisi peatusi tehes, mil ta moodustas oma sõrmedest kaadri raamid. Läbi moodustatud raami ta siis hindas, kas ja mida võiks pildistada. Fotokat tal nendel hetkedel justkui kaasas polnud...

Ühel õhtul sattusime suurema seltskonnaga koos ka sööma minema. Kuna talle meeldis rääkida siis inimestel oli hea ka küsimusi küsida. Seetõttu hakkas üks Taanist pärit noormees uurima ja puurima. Taanlane ise oli hästi tore ja väga tark. Peamiselt räägiti just selle ameeriklase sõjaväekarjäärist. Nii ta seal rääkis, ma olin nagu ikka, suuremas seltskonnas, üsna vaikne. Ühel hetkel taanlane küsis, kas ta on oma sõjaväelaseameti jooksul kedagi ka tapnud? Seepeale hakkas ameeriklane rääkima, et sa ei saa öelda, kas ollakse süüdi või mitte... Ta andis väga segase vastuse, aga lõpuks vastas ta esialgsele küsimusele siiski jaatavalt...

Järgmisel päeval kui randa läksime, tuli kaasa ka see sõjaväelane, kes mingil hetkel jalutas minu kõrvale ja palus vabandust kui ta mind äkki eelmisel õhtul häiris oma jutuga. Vot siis. Lõunasöögilauas leidis ta endale ka ühe naisterahva, keda ta pidi pildistama minema.... :)

Leonist läksin ma Rancho Esperenzasse. See koht asus väikses Jiquillo nimelises kalurikülas. Sõitsin sinna taaskord chicken busidega, sõidust mäletan seda, et bussis oli palav ja seal oli äärmiselt vähe ruumi. Lisaks pidin bussi ka ühes linnas vahetama. Bussivahetus käis jälle ehku peale – taaskord polnud ma kindel, kas ja kuidas järgmine buss minema peaks. Püüdsin ühelt taksojuhilt abi küsida, kes koheselt arvas, et buss ikkagi ei sõida ja kui talle 20 dollarit annan, viib ta mu ise taksoga ära... otsustasin kangekaelselt bussi oodata. Istusin kuskil turuplatsi kõrval äärekivil ja ootasin. Buss tuligi! Mis see sõit maksis, ei mäleta, aga kindlasti vähem kui 20 dollarit. Tee oli konarlik... auklik kruusatee.

Rancho Esperanzas sain endale voodi peamajas. Kogu reisi saatis veider rütm - magama mindi võrdlemisi varakult (21 ja 22 vahel) ning ärgati hommikul 7-8 ajal... Ilmselt oli see tingitud suurest soojast? 

Voodi Esperazsas

Esperazsas olid ka väga sõbralikud inimesed, kes minu saabudes koheselt juttu ajama tulid. Meelde jäi üks kanadalanna, geipoiss San Franciscost, Simon Austraaliast ja inglanna Leo. Sama kambaga mängisime igal õhtul  kaardimängu „sitapea“, käisime rannas ning sõime koos. Kuna tegemist oli tõeliselt väikese kohaga, ei olnud seal ka väga palju valikuid, kus süüa-juua. Seetõttu oli elu rantsos justkui laagris – seal oli 3 korda päevas söögiaeg, kuhu sai end hommikuti kirja panna. Kui kell kukkus ning söögiaeg saabus, „tilikusid“ kõik peamajja pika laua taha, et sööma hakata. Interneti jaoks oli ainult 1 vana tagasihoidliku internetiühendusega arvuti. Ka WIFI-t Esperanzas polnud. Interneti kasutamine oli tehtud meelega peaaegu et kättesaamatuks, sest  varem kasutusel olnud parem internetiühendus viis selleni, et inimesed ei suhelnud enam omavahel. Meie kambale mõjus see igatahes väga hästi :). Nii need päevad möödusid – rannas, lugedes, bodyboardiga sõites, mõni käis surfamas, kaarte mängides ja koos süües.

Rancho Esperanza

Dušš

Kaluripaadid

Esperanza koduväravad

Ühel päeval käisime ka mangometsas kajakkidega sõitmas. Oli väga meeleolukas kogemus. Teised olid üksikus kajakis ning mina ja Leo olime kaheses. Alguses ütles meiega kaasas olnud giid, et sõuame nüüd 20 minutit pigem kiiresti (meie lollitasime, pritsisime üksteist ja uimerdasime). Oma palvet giid aga ei põhjendanud. Mingil hetkel olime siis kitsas jões, mille vesi oli küllaltki madal ning millest paistsid välja puujuured. Alanud olid mõõn. Ning mina ja Leo, kuna meie kajak oli raskem kui teistel, jäime sinna mutta lihtsalt kinni! See pakkus meile nii palju nalja. Lükkasime muudkui aerud mutta ja surusime end jõuga edasi. Lisaks aitas meid ka giid, kuid liikuma me korralikult ei saanud. Lõpuks astus giid jalgupidi paadist välja mutta ja tõmbas meid välja. Selleks hetkeks olime aru saanud, miks oli vaja 20 minutit kiirelt sõuda... Kajakimatk oli tore ja meeleolukas!

Ühel õhtul käisime kohalikul reggetoni peol, kus oli palju rahvast ning tantsiti veel rohkem. Meie, kui korralikud turistid, tantsisime ka natuke, peamiselt aga vaatasime kohalikke. See tants oli minu jaoks kohe kindlasti liiga... intiimne :) Igatahes. Seal peol sain teada ka seda, et selles külas on tavaline, et 13-15 aastased tüdrukud saavad lapse 30-40 aastaste meestega. Sellised suhted aga ei toimi ning nii elavad üksikud naised, ilma ühegi meheta, põlvkondade kaupa koos.

Kogu küla elustiil oli vaikne ja aeglane, elati looduse rütmis - ärgati varakult, magama mindi kui väljas läks pimedaks, sest elekter pidi kallis olema. Paljudel majapidamistel oli luugike, kust sai osta limonaadi ja kartulikrõpse. Külast läbi jalutades jäi mulje, et inimesed pikutavad võrkkiikedes ning ei tee oma ajaga suurt midagi.

Kuid nagu ikka, saabus päev, mil oli aeg lahkuda. Kogu meie punt läks ära ühel ajal (välja arvatud too kanadalanna). Meid võetigi ühe pundina ja kui lahkusime tulid ka teised "hosteli kohalikud" meid saatma.

Ometepe ehk vulkaanid on võitmatud

Minu peatus tuli äkki ning pärast Marijekega hüvasti jätmist leidsin end tolmuse tee äärest, seljakott seljas veel käputäie inimeste seltsist- vähemalt teadsin, et ei seisa päris suvalise koha peal. Hakkasime ühe austerlasega juttu ajama- noor tüdruk 20 aastat vana, selgus, et meil oli sama sihtkoht ning seetõttu läbisime teekonna koos- ikka lihtsam piire ületada ja õiget bussi otsida. Costa Rica- Nicaragua piiril oli rahvast palju ning aega läks ka omajagu ning palav oli. Üle piiri me aga lõpuks saime. Piiril olid kohalikud inimesed kärudega transporditeenust ja valuutavahetust pakkumas- üks suur müük käis pidevalt. Igatahes, saime üle piiri  (omal jõul) ja leidsime ka järgmise bussi. Suund oli Ometepe saar.

Nicaraguas läks olustik põnevamaks. Kui Costa Rica püüdis olla justkui keegi teine siis Nicaragua oli ehedam. Juba esimene sõit kohalike bussidega- chicken bus'idega oli omaette atrkatsioon. Võib ette kujutada vana Ameerika koolibussi, mis on kohalikest puupüsti täistuubitud, kleepekaid täis kleebitud, kus muusika mürtsub ning kõige selle keskele astuvad kaks blondi eurooplast. Muidugi maksid kohalikud bussipileti eest 10 cordobat ja meie 20. Lihtsalt niisama :) Kuna tegemist on väiksema summaga kui 1 euro siis ei kurvastanud me väga.

Sõit kohalike bussis oli meeleolukas, aga ühest meeleolukamast sõidust kirjutan kunagi hiljem. Seega. Ometepele. Jõudsime San Jorge linna, kust tuli praami peale minna. Praami saime päris pikalt oodata ning järv, mida ületasime, oli võrdlemisi tormine. Nii mõnigi oksendas ning paha hakkas mulgi kuid pidasin selle sõidu vastu. 

Vaade vulkaanile praamilt

Praami eluolu

Ometepel oli nii nagu mujalgi transpordivahendi saabudes punt hostelimüüjaid ootamas ning oma kohta pähe määrimas. Oli ka üks mootorrattaga poiss, kes ütles, et neil on kõikse paremad hinnad. Me kõndisime otsustavalt mööda sellest massisit ning suundusime hostelit otsima, mida olime Lonely Planetis silmanud või netis näinud- ei mäleta enam. Kotid seljas, vantsisime ülesmäge ning siis ringi- ratast. Hostelid, mis õnnestus leida, olid täis. Sattusime siis ühte järjekordsesse hostelisse, mille omanik oli üks vanem ameeriklane. Meesterahvas, väga kõhna ja peaaegu et läbipaistva nahaga. Tema pakutav hostel oli pisut kallis meie eelarvesse. Ütlesime seda ka talle ning ta helistas kellelegi. Ning meile tuli järele eelpool mainitud poiss mootorrattaga :) Austerlane läks esimesena ning mina jäin veel sinna ameeriklase juurde. See ameeriklane oli nii sürr. Ajasime juttu natuke, ta rääkis Ometepe tuulest ja temperatuurist ning natuke ka midagi oma elust. Avas end, ometi jäi distantsile. Ei läinud palju aega mööda kui mootorrattaga poiss oli mulle järele tulnud. Võttis mu suure seljakoti tagurpidi kõhule ning mina istusin pakikale ning sõit algas. Üles mäge, vahepeal oli küll tunne, kas see ratas koormale ikka vastu peab... Aga pidas ning hostelisse jõudsimegi.

Olime Austerlasega (ma ei suuda meenutada enam tema nime) samas toas (10USD) ning läksime õhtul ka koos sööma. Läksime kohalikku baari/restorani ning sõime kohalikku toitu. Ka toit oli ehedam ja maitsvam kui Costa Ricas ka õlu maitses hästi. Lisaks oli meeldiv tõdeda, et Nicaragua oli mõnevõrra soodsam kui Costa Rica. Pärast söömist jalutasime veel natuke ringi ja käisime ka sadamas. 

Ometepe sadamas

Hostelis kohtasime veel üht kanadalast, kellega pikalt juttu ajasime. Hosteli omanik müüs meile maha ka vulkaanimatka- põhilise põhjuse, miks üldse Ometepe saart külastatakse. Ütles, et võtke kaasa midagi söödavad ja joodavat ning ka teine särk, sest vulkaani otsas läheb jahedaks- jalamil oli hullult palav. Öösel magades oli igal inimesel eraldi ventilaator suunaga voodisse, et natukenegi kannataks magada. Pakkisime eelmisel õhtul kotid valmis ning läksime magama. Hommikul olime valmis, käisime veel nurgapealses poes ning ostsime natuke süüa (magusat saia) tee peale kaasa. Tagasi hostelis olime siis ootasime ja ootasime, et meile järele tuldaks (nagu kokku lepitud sai). Kui oli 45 minutit juba möödas kokkulepitud ajast ärkas ka hosteli omanik ning oli väga üllatunud, et "mis me istume veel siin". Helistas kuskile ja tuli välja, et meid polevad õigel ajal hostelis olnud. Ei tea, mis sellega oli või kuidas miest mööda mindi, sest mitte ainult mina polnud veendunud, et olime õigel ajal õiges kohas, aga ka austerlane oli kindel selles. Igatahes, meile tuldi järele ning "õiges kohas oodanud" inimesed ootasid meid nüüd jalamil. 

Teekond oli pikk, kuum oli. Ning austerlased olid supervormis. Arvan, et juba poolel kilomeetril olin ma omadega niivõrd läbi, et kirusin iga oma keharakuga, et milleks ma selle raja ette võtsin jälle. Oligi selline tusatuju peal kohe, sest nii kohutavalt raske oli. Nagu mööda seina oleks üles käinud. Austerlased panid aga ees ajama. Aa, meid oli grupis 4+1  st giid, mina ja 3 austerlast. Austerlased siis ootasid mind mingi maa peal ja siis oli mul eriti paha ja kurb olla. Teistel oli ka jama minu tempo tõttu, giid püüdis "small talki" teha ning see oli viimane asi, mida tol hetkel teha oli vaja... Mingi hetk siis austerlased küsisid giidilt, kas nad ehk tohivad ees ära minna ja siis vaateplatvormil (1000 m kõrgusel) (koht kus jõuab metsa seest välja- lageda peale ning hakkab võrdlemisi kiviklibune pind edasi kraatri poole) mind järele oodata. Giid arvas, et see on ok ning jäi ise minuga. Jõudsime ka siis platvormile. Austerlased olid juba söönud ja puhanud ning siis istusime seal natuke ja giid ütles, et minul ei tasu edasi minna, et ma ei jõua. Sain aru sellest ning jäin mõrult istuma- püüdsin küll head nägu teha, aga kes mind uskus :) Austria poiss, kes oli sporditudeng küsis veel, kas ma kindlasti jään maha, et äkki ikka tulen kaasa? Üks austria tüdruk pakkus mulle veel oma jakki, et äkki mul hakkab külm neid oodates. Tagasi ma ka minna ei tohtinud, sest vulkaanil võis matkata vaid giidi saatel. Olin vapper (loe rumal) ja ütlesin, et ei soovi jakki, et mul on ok. Mul oli maika ja riidest sall ning lühikesed püksid ja veel üks pikkade käistega puuvillane pluus

Vaade platvormilt

Rott, kes varjus minuga sama põõsa taha

Pilvedesse pürgiv kraater

Paus peetud ning kraatri poole teele nad asusidki, mina istuin põõsa taha maha ja jäin neid ootama. Arvan, et külm hakkas mul esimese poole tunniga, tunni möödudes oli juba väga külm ja edasi läks vaid hullemaks. Hoidsin põõsa varju ja püüdsin end mingite nurkade taha peita, aga tuul lihtsalt puhus, Jõuga. Ning päike oli pilve taga. Mõnel hetkel kui päike tuli jälle siis hakkas korraks kergem ning edasi oli jube külm jälle. Nii ma seal istusin ja ootasin neid 3 tundi. Lõpuks nad tulid. Natuke enne neid oli veel üks grupp ning lõpuks kui nad platvormile jõudsid, oli meid paras ports seal koos. Teise grupi giid oli humoorikas ja jutukas- rääkis hispaania keelt, saksa keelt, inglise keelt ja kes teab, äkki veel midagi. Rääkis, et Ometepe saarel on raudmehelaadi võistlus, kus tuleb vulkaani otsa ronida ja ujuda ja joosta ja sukelduda ja ma ei tea, mis kõik veel- tundus meeletult raske.

Mingil hetkel tuli juttu ka minust. Minu päritolust, et eestlane. Seepeale see teine giid muigas ja vaatas kaugusesse ning sõnas: "ma ükskord kohtasin eestlast ka siin..."  Tuli välja, et kunagi olnud üks eestlane, kes läks vulkaanile ise matkama ning eksis ära, udu vist tekkis või siis mattus kraater pilvedesse, ma ei tea täpselt, aga igatahes oli mingi jama selle eestlasega :) 

Teine grupp asus mõne aja pärast teele ning me jäime veel istuma natukeseks. Tuli välja, et teekond oli nii raske olnud, et Austria poiss oli oma kotis lisaks oma asjadele ka oma tüdruku asju kandnud ning lõpuks oli võtnud ka teise tüdruku koti enda kanda, sest ta lihtsalt ei jõundud enam. 

Hakkasime ka alla minema ning püüdsime enne meid laskuma hakanud grupi kinni ja läksime neist kiiresti mööda. 

Kogu see retk aga ei olnudki vaid negatiivne- nimelt mäe jalamil oli kuulda imelikku heli, karjumist ja selle kaja. Tuli välja, et seal elasid möiraahvid. Ning seekord ma nägin neid! Neid oli päris palju. Nende tekitatud heli oli lummav! Ütleme nii, et ahvide nägemine silus seda muidu mõnevõrra valusat kogemust.

Möiraahv

 Olgu öeldud, et kogu matk koos minu venitamisega võttis aega 6 h, tavaliselt pidi võtma umbes 8 h- seega kui keegi plaanib minna sellele vulkaanile ronima, uurige, kellega minek on, kui tugev on grupp, võtke normaalne toit ja jook kaasa ning kindlasti! soojad riided. Usun, et see võib olla väga äge kogemus ning mina enda uisapäisa minekut ei soovita kellelegi. Vulkaani kõrgus on umbes 1600m. Matk maksis umbes 16 USD.

Vulkaani jalamil ootasime transporti ning jälgisime kohalikku elu.

 Majapidamine oma igapäevaste toimetustega

Töö tahab tegemist

Hostelis pesime, vahetasime riided ning käisime selle üksiku austerlasega söömas. Juba sööma minnes oli tervis veidi imelik. Ometi käisime söömas ära ning hiljem panime asjad valmis ja läksime magama, et hommikul edasi suunduda Granadasse. Linna, kus pidi olema imeilus koloniaalarhidektuur. Öösel tekkis mul aga palavik. Ärkasin hommikul kokkulepitud ajal üles ning äratasin ka austerlase ning läskin magama tagasi. Austerlane suundus edasi, mina jäin maha end ravima. Olemine oli päris hull- lisaks toidumürgitusele vms oli mul kõrge palavik ning kurguvalu. Mäletamist mööda olin esimese 36 h jooksul ärkvel vaid 12h, selle aja jooksul sõin ühe röstsaia. Nii redutasin seal hostelis  veel ühe öö lisaks. See linnake hakkas mind aga nii kohutavalt ahistama, et ma tahtsin minema. Paningi oma asjad kokku, maksin arve (hosteli omanik suutis mu uskuma panna, et mul oli vaja maksta ühe öö eest rohkem kui ma tegelikult pidin maksma- lihtsalt ajas mind segadusse oma jutuga ja olingi nõus), sain veel oma viimase mootorrattasõidu sadamasse ning taas hakkaski teekond loksuva praamiga tagasi mandri poole. Tervis oli kehv, aga pääsemise vajadus oli suurem!

Puerto Viejo - Monteverde

Nüüd, mil reisi algusest on möödas pea aasta, tuli uus tuhin järgmine osa kirja panna. Tea, kas on see seetõttu, et juhtusin poole silmaga vaatama tänaõhtust filmi... Söö, palveta, armasta...

Igatahes. Asusime Marijekega teele Monteverde poole. Kuna Puerto Viejost kuidagi otse Monteverdesse ei saanud siis pidime sõitma tagasi pealinna San Jose ning seal ootama mõnda aega ning järgmise bussi peale istuma. Sõit San Josesse läks seekord kiiresti, magasin suurema osa sõidust, samal ajal Marijele oli sõit seekord raske ning ta ei saanud magada ega midagi. San Josest saime paari tunni möödudes järgmisele bussile, mille pilet Monteverdesse maksis minu mäletamist mööda umbes 6 USD. Mis on sealsetes linnades minu jaoks kummaline on see, et olenevalt sõidusuunast/linnast, tuleb valida bussijaam. See tähendab seda, et ei ole nii nagu meil siin, et lähed linna bussijaama ja sõidad sellesse Eesti otsa, kuhu parasjagu vaja. Seetõttu seiklesime San Joses ja otsisime õiget bussijaama, et Monteverdesse jõuda. Leides bussijaama (loomulikult me ise seda lõpks ei leidnudki, võtsime takso, kelle juht ütles meie soovi peale „si-si“ ja viis meid bussijaama... mis asus meie asukoha suhtes ümber nurga. Igaks petteks tehi taksojuht veel ka väikse ringi, et meile tunduks me ostetud teenus asjalikum. Omad vitsad peksavad! 

Bussijaamas tegi üks mees usinalt tööd ning tõsttis kokku jahubanaane. Mina sõin neid paar korda ka tavalise banaani pähe ja siis oli häda, et sealsed banaanid pole nii head kui kodus :)

Igatahes, lõpuks bussijaama jõudes ja õigele bussile saades oli sõit pikk, kohale jõudsime õhtupimeduses. Liiklus oli võrdlemisi hirmus, teel olid mõned peatused, kus sai jalgu sirutada ning süüa osta. Monteverdele lähemale jõudes (mägedesse) hakkas veel hirmsam. Buss sõitis ikka võrdlemisi kõrgel järsaku peal, aknast välja ma alati vaadata ei tahtnud :)

Udune seltskond teel Monteverdesse. Lisaks teede keerukusele, oli buss puupüsti täis!

Monteverdes ootasid bussi ka kohalikud hosteli perenaised/peremehed ning hakkasid saabunud backbackeritele oma hostelit pähe määrima. Käisime ja vaatasime mõnda ning lõpuks valisime suhteliselt suvalise hosteli. See osutus täitsa mõnusaks, esialgu olime Marijekega kahekesi kuueses toas. Öö maksis 10 USD ja hommikusöök oli hinnas. Hommikusöök tähendas seda, et pakkuda olid piim, munad, puuviljad, kohv, röstsai ja hommikuhelbed vist olid ka. Munadest sai siis ise omletti või munaputru või muud teha. Väga mõnus variant. Hosteli nimi oligi Monteverde backpackers minu meelest. Läbi hosteli broneerisime endale väikse reisi pilvemetsa. Vaatasin praegu Wikipediast, et pilvemets on mets, mis asub enamasti vähemalt 1500 m kõrgusel, seal on väga suur õhuniiskus ning mets asubki nö pilves. Meid viidi bussiga siis külastuskeskusesse, kust hakkasid matkarajad pilvemetsas kõndimiseks. Rada oli hooldatud, siin- seal olid sildid stiilis „siin võid näha seda või seda lindu või looma“ või see on  „see taim“. Kõndisime ja vaatasime siis metsa. Mets oli kõrge ja lopsakas ja ürgne. Niiske oli ta ka! Rajal kohtasime üht Kanada paarikest, kellega pisut juttu ajasime, nad olid vähe kindlamad oma tegemistes ning püüdsid laulu järgi tuvastada lindusid, keda kuulda oli J Pärast kõnnaku lõppu istusime külastuskeskuses maha ning sõime oma kaasavõetud võileivad ära ning ajasime teel kohatud paarikesega veel paar sõna juttu.

Selline turist olingi! 

 Trepp, keset ürgset metsa

 Need puud olid kõrged ja metsikud!

Vaade pilvemetsas vulkaanile

Metsa külastamine maksis ka raha, enam küll ei mäleta palju... tahaks öelda, et tudengile oli 7 USD, aga võin eksida. Marijekega tõdesime, et metsas oli tore, aga ei olnud väga põnev.

Järgmisel päeval otsustaime veel öödžunglisse minna. Ka see oli organiseerirtud ringkäik giididega. Algul küll ei oodanud kedagi- midagi näha. Kõigile anti taskulambid kätte ja jalutuskäik läks lahti. Jalutasime rahulikult kui ükshetk giid ütles, et nüüd-nüüd, tulge kõik siia ja näete kedagi. Nägime näiteks tarantlit, rohelist madu puu otsas, sisalikku, huvitavaid lindusid ning veel mingeid suuri karvaseid loomi puu latvades- enam ei mäleta, kes need olid... Nad olid võrdlemisi suured ja panid puuladvad liikuma. Metsas oli korraga mitu gruppi ja kui mõni grupp leidis kellegi siis anti teisele grupile sellest teada ning seejärel tuli kiiresti-kiiresti liikuda selle grupi juurde, kes oli avastanud põneva looma. Arvan, et öödžungel maksis umbes 15 USD.

Roheline madu

Magav lind (pea oli tal ka)  

Sisalik 

Tarantel

Enne öödžungli külastamist käisime päeval veel konni vaatamas. Fotodelt oli näha ilusaid värvilisi konni ja tundus põnev. Jõudsime siis konnade „tiiki“ mis oli botaanikaaialaadne koht, kus olid akvaariumites konnad. Meid saatis ka giid, ilma giidita poleks me vist ühtki konna näinud, kuna need konnad olid umbes 2-3 cm pikad ja tihti mõne oksa või lehe varjus! Nende suurus tuli meile täieliku üllatusena. Aga konnad olid ilusad ja värvilised. Pilet „tiiki“ maksis vist umbes 10 USD.

Viimasel Monteverde õhtul hakkas rahvat hostelisse juurde tekkima ning olemine läks sotsiaalsemaks ja äraminekust oli isegi pisut kahju. Monteverdest lahkusime 6. veebruari hommikul kella 6-se bussiga. Marijeke taaskord suunaga San Josesse ning mina hüppasin poolel teel bussist maha, et asuda teele Nicaragua poole...