Minu peatus tuli äkki ning pärast Marijekega hüvasti jätmist leidsin end tolmuse tee äärest, seljakott seljas veel käputäie inimeste seltsist- vähemalt teadsin, et ei seisa päris suvalise koha peal. Hakkasime ühe austerlasega juttu ajama- noor tüdruk 20 aastat vana, selgus, et meil oli sama sihtkoht ning seetõttu läbisime teekonna koos- ikka lihtsam piire ületada ja õiget bussi otsida. Costa Rica- Nicaragua piiril oli rahvast palju ning aega läks ka omajagu ning palav oli. Üle piiri me aga lõpuks saime. Piiril olid kohalikud inimesed kärudega transporditeenust ja valuutavahetust pakkumas- üks suur müük käis pidevalt. Igatahes, saime üle piiri (omal jõul) ja leidsime ka järgmise bussi. Suund oli Ometepe saar.
Nicaraguas läks olustik põnevamaks. Kui Costa Rica püüdis olla justkui keegi teine siis Nicaragua oli ehedam. Juba esimene sõit kohalike bussidega- chicken bus'idega oli omaette atrkatsioon. Võib ette kujutada vana Ameerika koolibussi, mis on kohalikest puupüsti täistuubitud, kleepekaid täis kleebitud, kus muusika mürtsub ning kõige selle keskele astuvad kaks blondi eurooplast. Muidugi maksid kohalikud bussipileti eest 10 cordobat ja meie 20. Lihtsalt niisama :) Kuna tegemist on väiksema summaga kui 1 euro siis ei kurvastanud me väga.
Sõit kohalike bussis oli meeleolukas, aga ühest meeleolukamast sõidust kirjutan kunagi hiljem. Seega. Ometepele. Jõudsime San Jorge linna, kust tuli praami peale minna. Praami saime päris pikalt oodata ning järv, mida ületasime, oli võrdlemisi tormine. Nii mõnigi oksendas ning paha hakkas mulgi kuid pidasin selle sõidu vastu.
Vaade vulkaanile praamilt
Praami eluolu
Ometepel oli nii nagu mujalgi transpordivahendi saabudes punt hostelimüüjaid ootamas ning oma kohta pähe määrimas. Oli ka üks mootorrattaga poiss, kes ütles, et neil on kõikse paremad hinnad. Me kõndisime otsustavalt mööda sellest massisit ning suundusime hostelit otsima, mida olime Lonely Planetis silmanud või netis näinud- ei mäleta enam. Kotid seljas, vantsisime ülesmäge ning siis ringi- ratast. Hostelid, mis õnnestus leida, olid täis. Sattusime siis ühte järjekordsesse hostelisse, mille omanik oli üks vanem ameeriklane. Meesterahvas, väga kõhna ja peaaegu et läbipaistva nahaga. Tema pakutav hostel oli pisut kallis meie eelarvesse. Ütlesime seda ka talle ning ta helistas kellelegi. Ning meile tuli järele eelpool mainitud poiss mootorrattaga :) Austerlane läks esimesena ning mina jäin veel sinna ameeriklase juurde. See ameeriklane oli nii sürr. Ajasime juttu natuke, ta rääkis Ometepe tuulest ja temperatuurist ning natuke ka midagi oma elust. Avas end, ometi jäi distantsile. Ei läinud palju aega mööda kui mootorrattaga poiss oli mulle järele tulnud. Võttis mu suure seljakoti tagurpidi kõhule ning mina istusin pakikale ning sõit algas. Üles mäge, vahepeal oli küll tunne, kas see ratas koormale ikka vastu peab... Aga pidas ning hostelisse jõudsimegi.
Olime Austerlasega (ma ei suuda meenutada enam tema nime) samas toas (10USD) ning läksime õhtul ka koos sööma. Läksime kohalikku baari/restorani ning sõime kohalikku toitu. Ka toit oli ehedam ja maitsvam kui Costa Ricas ka õlu maitses hästi. Lisaks oli meeldiv tõdeda, et Nicaragua oli mõnevõrra soodsam kui Costa Rica. Pärast söömist jalutasime veel natuke ringi ja käisime ka sadamas.
Ometepe sadamas
Hostelis kohtasime veel üht kanadalast, kellega pikalt juttu ajasime. Hosteli omanik müüs meile maha ka vulkaanimatka- põhilise põhjuse, miks üldse Ometepe saart külastatakse. Ütles, et võtke kaasa midagi söödavad ja joodavat ning ka teine särk, sest vulkaani otsas läheb jahedaks- jalamil oli hullult palav. Öösel magades oli igal inimesel eraldi ventilaator suunaga voodisse, et natukenegi kannataks magada. Pakkisime eelmisel õhtul kotid valmis ning läksime magama. Hommikul olime valmis, käisime veel nurgapealses poes ning ostsime natuke süüa (magusat saia) tee peale kaasa. Tagasi hostelis olime siis ootasime ja ootasime, et meile järele tuldaks (nagu kokku lepitud sai). Kui oli 45 minutit juba möödas kokkulepitud ajast ärkas ka hosteli omanik ning oli väga üllatunud, et "mis me istume veel siin". Helistas kuskile ja tuli välja, et meid polevad õigel ajal hostelis olnud. Ei tea, mis sellega oli või kuidas miest mööda mindi, sest mitte ainult mina polnud veendunud, et olime õigel ajal õiges kohas, aga ka austerlane oli kindel selles. Igatahes, meile tuldi järele ning "õiges kohas oodanud" inimesed ootasid meid nüüd jalamil.
Teekond oli pikk, kuum oli. Ning austerlased olid supervormis. Arvan, et juba poolel kilomeetril olin ma omadega niivõrd läbi, et kirusin iga oma keharakuga, et milleks ma selle raja ette võtsin jälle. Oligi selline tusatuju peal kohe, sest nii kohutavalt raske oli. Nagu mööda seina oleks üles käinud. Austerlased panid aga ees ajama. Aa, meid oli grupis 4+1 st giid, mina ja 3 austerlast. Austerlased siis ootasid mind mingi maa peal ja siis oli mul eriti paha ja kurb olla. Teistel oli ka jama minu tempo tõttu, giid püüdis "small talki" teha ning see oli viimane asi, mida tol hetkel teha oli vaja... Mingi hetk siis austerlased küsisid giidilt, kas nad ehk tohivad ees ära minna ja siis vaateplatvormil (1000 m kõrgusel) (koht kus jõuab metsa seest välja- lageda peale ning hakkab võrdlemisi kiviklibune pind edasi kraatri poole) mind järele oodata. Giid arvas, et see on ok ning jäi ise minuga. Jõudsime ka siis platvormile. Austerlased olid juba söönud ja puhanud ning siis istusime seal natuke ja giid ütles, et minul ei tasu edasi minna, et ma ei jõua. Sain aru sellest ning jäin mõrult istuma- püüdsin küll head nägu teha, aga kes mind uskus :) Austria poiss, kes oli sporditudeng küsis veel, kas ma kindlasti jään maha, et äkki ikka tulen kaasa? Üks austria tüdruk pakkus mulle veel oma jakki, et äkki mul hakkab külm neid oodates. Tagasi ma ka minna ei tohtinud, sest vulkaanil võis matkata vaid giidi saatel. Olin vapper (loe rumal) ja ütlesin, et ei soovi jakki, et mul on ok. Mul oli maika ja riidest sall ning lühikesed püksid ja veel üks pikkade käistega puuvillane pluus
Vaade platvormilt
Rott, kes varjus minuga sama põõsa taha
Pilvedesse pürgiv kraater
Paus peetud ning kraatri poole teele nad asusidki, mina istuin põõsa taha maha ja jäin neid ootama. Arvan, et külm hakkas mul esimese poole tunniga, tunni möödudes oli juba väga külm ja edasi läks vaid hullemaks. Hoidsin põõsa varju ja püüdsin end mingite nurkade taha peita, aga tuul lihtsalt puhus, Jõuga. Ning päike oli pilve taga. Mõnel hetkel kui päike tuli jälle siis hakkas korraks kergem ning edasi oli jube külm jälle. Nii ma seal istusin ja ootasin neid 3 tundi. Lõpuks nad tulid. Natuke enne neid oli veel üks grupp ning lõpuks kui nad platvormile jõudsid, oli meid paras ports seal koos. Teise grupi giid oli humoorikas ja jutukas- rääkis hispaania keelt, saksa keelt, inglise keelt ja kes teab, äkki veel midagi. Rääkis, et Ometepe saarel on raudmehelaadi võistlus, kus tuleb vulkaani otsa ronida ja ujuda ja joosta ja sukelduda ja ma ei tea, mis kõik veel- tundus meeletult raske.
Mingil hetkel tuli juttu ka minust. Minu päritolust, et eestlane. Seepeale see teine giid muigas ja vaatas kaugusesse ning sõnas: "ma ükskord kohtasin eestlast ka siin..." Tuli välja, et kunagi olnud üks eestlane, kes läks vulkaanile ise matkama ning eksis ära, udu vist tekkis või siis mattus kraater pilvedesse, ma ei tea täpselt, aga igatahes oli mingi jama selle eestlasega :)
Teine grupp asus mõne aja pärast teele ning me jäime veel istuma natukeseks. Tuli välja, et teekond oli nii raske olnud, et Austria poiss oli oma kotis lisaks oma asjadele ka oma tüdruku asju kandnud ning lõpuks oli võtnud ka teise tüdruku koti enda kanda, sest ta lihtsalt ei jõundud enam.
Hakkasime ka alla minema ning püüdsime enne meid laskuma hakanud grupi kinni ja läksime neist kiiresti mööda.
Kogu see retk aga ei olnudki vaid negatiivne- nimelt mäe jalamil oli kuulda imelikku heli, karjumist ja selle kaja. Tuli välja, et seal elasid möiraahvid. Ning seekord ma nägin neid! Neid oli päris palju. Nende tekitatud heli oli lummav! Ütleme nii, et ahvide nägemine silus seda muidu mõnevõrra valusat kogemust.
Möiraahv
Olgu öeldud, et kogu matk koos minu venitamisega võttis aega 6 h, tavaliselt pidi võtma umbes 8 h- seega kui keegi plaanib minna sellele vulkaanile ronima, uurige, kellega minek on, kui tugev on grupp, võtke normaalne toit ja jook kaasa ning kindlasti! soojad riided. Usun, et see võib olla väga äge kogemus ning mina enda uisapäisa minekut ei soovita kellelegi. Vulkaani kõrgus on umbes 1600m. Matk maksis umbes 16 USD.
Vulkaani jalamil ootasime transporti ning jälgisime kohalikku elu.
Majapidamine oma igapäevaste toimetustega
Töö tahab tegemist
Hostelis pesime, vahetasime riided ning käisime selle üksiku austerlasega söömas. Juba sööma minnes oli tervis veidi imelik. Ometi käisime söömas ära ning hiljem panime asjad valmis ja läksime magama, et hommikul edasi suunduda Granadasse. Linna, kus pidi olema imeilus koloniaalarhidektuur. Öösel tekkis mul aga palavik. Ärkasin hommikul kokkulepitud ajal üles ning äratasin ka austerlase ning läskin magama tagasi. Austerlane suundus edasi, mina jäin maha end ravima. Olemine oli päris hull- lisaks toidumürgitusele vms oli mul kõrge palavik ning kurguvalu. Mäletamist mööda olin esimese 36 h jooksul ärkvel vaid 12h, selle aja jooksul sõin ühe röstsaia. Nii redutasin seal hostelis veel ühe öö lisaks. See linnake hakkas mind aga nii kohutavalt ahistama, et ma tahtsin minema. Paningi oma asjad kokku, maksin arve (hosteli omanik suutis mu uskuma panna, et mul oli vaja maksta ühe öö eest rohkem kui ma tegelikult pidin maksma- lihtsalt ajas mind segadusse oma jutuga ja olingi nõus), sain veel oma viimase mootorrattasõidu sadamasse ning taas hakkaski teekond loksuva praamiga tagasi mandri poole. Tervis oli kehv, aga pääsemise vajadus oli suurem!
