Leon - Rancho Esperanza

Praamisõit tagasi mandrile oli pisut leebem kui saarele sõit. Praamil kohtasin taaskord backpackereid, kellega paar sõna juttu ajasime. Keegi andis mulle haiguse vastu ka mingi tableti... ikka väga kehv oli olla. Seejärel sain tuttavaks ühe inglismaalt pärit tüdrukuga, kellel oli plaan sõita sadamast taksoga Managuasse. Mina ja teised backpackerid tegime selle mõtte pisut maha kuna see tundus mõttetu raha raiskamisena. Nii võtsime me takso hoopis kohalikku bussijaama, kust saime järjekordse chicken busi peale. Mu kohatud reisikaaslane hoidis kogu tee oma kotti süles kuna ei usaldanud bussiseltskonda absoluutselt. Mina olin pisut julgem ning nii mu kott bussi tahaotsa rändaski. Vaatasin inglast ja mõtlesin, kas olen liiga julge olnud või mitte... piilusin koguaeg üle õla, kas mu kott ikka paistab. Üks kohalik aga märkas mu passimist ning ütles, et ole rahulik, keegi ei võta kotti ära...

Managuasse jõudsimegi. Ka kott oli alles. Seal vist seiklesime veel korra mingi taksoga, et õigesse bussijaama jõuda või midagi... täpselt ei mäleta enam. Igatahes inglane läks oma teed ning mina järgmise bussi peale, et Leoni jõuda. Sain ka sellega hakkama. Pärast mõningast seiklemist leidsin ka hosteli, kus peatuda. Kui olin kotid hostelisse viinud, suundusin apteeki, et saada leevendust oma tervisehädadele. Kuna mul oli meeletu kurguvalu olnud siis pingutasin neelatades iga viimsetki lihast oma kehas ning seetõttu olid nt mu kulmupealsed kohutavalt valusad. Apteegist sain leevendueks 3 vapsikusuurust tabletti. Kui jõudsin tagasi hostelisse, käisin pesus ära ning võtsin esimese tableti (1 tablett päevas, 3 päeva jooksul). Läksin magama ja kui öösel korra ärkasin, tundsin juba, et mul on tunduvalt parem olla. Vastu hommikut ärgates tundsin juba, et eluisu on naasmas :).

Apteegist saadud abi

Eelmisel päeval õnnestus mul ka ühte punti hostelis kohata, kes oli plaaninud hommikul randa minna, kuhu kutsuti ka mind. Pärast hommikusööki (selles hostelis oli pannkoogitainas, mida sai ise küpsetada ja erinevad täidised) käisime turult läbi, ostsime banaani ning suundusime Leoni lähedale Playa Roca randa. Selleks pidime jala läbi linna kõndima, et järjekordne chcken busi sõit ette võtta. Mõeldud-tehtud. Kõnd läbi linna oli päris hull, sest ilm oli kuum ja ilmselgelt oli mul siiski veel palavik. Bussi peale me aga jõudsime ning leidsime ka ranna üles. Rand oli pikk, liiv oli kõrvetavalt kuum ja palja jalaga sellel kõndida polnud võimalik.

Playa Roca

Rand oli sisuliselt inimtühi, valisime ühe katusealuse, kuhu panime oma asjad ning jooksime käbedalt üle liiva ujuma. Kui lõpuks vette jõudsin, teadsin, et olen pääsenud. Vesi jahutas mõnusalt maha nii päikese- kui ka palavikukuuma. Veetsimegi oma päeva ujudes ja eelnevalt mainitud varju all, sest päikese käes oli liiga kuum. Mõnus oli. Rannas oli võimalik rentida ka surfilaudu. Päeva teises pooles käisime ka söömas ning tagasi linna läksime alles õhtul. Ikka vana hea chicken busiga.

Inimtühi

Rannas söömas

Koolilapsed bussis

Leonis veetsin ka paar järgmist päeva. Esimese päeva seltskond läks järgmisel päeval vulkaanile tuha sisse „lume/liivalauda“ sõitma ning ma olin peamiselt linnas või sõitsin jälle sinna randa. Ühel päeval tegin vea ja jäin keskpäevaks linna. See kuumus oli meeletu. Istusin vilus hostelis, ventilaator puhus selga, aga ikkagi oli äärmiselt kuum. Ükskõik, mida keha puudutas, oli liiga soe. See tähendas ka seda, et kui varbad põrandat puudutasid, oli liiga soe, rääkimata istumisest või selja toetamisest. Kui keskpäev mööda läks, sain aru, et seda enam korrata ei tohi.

Ühel õhtul käisin hosteli poolt organiseeritud ekskursioonil revolutsiooniga seotud kohti vaatamas, mõned korrad jalutasin linnas, pildistasin kirikuid ja katedraale. Kahtlemata on tegemist väga ilusa linnaga.

Leoni tänavapilt

Leoni tänavapilt

Chicken bus

Leon 

Leon

Katedraal väljast

Katedraal seest

Revolutsiooniga seotud kohad ja inimesed

Nagu ikka kohtasin hostelis ka igasuguseid erinevaid inimesi. Sel korral oli eriliseks meeldejääjaks üks must mees Ameerikast, minu mäletamist mööda oli ta endine sõjaväelane... Lisaks tegeles ta hobi korras (akti)fotograafiaga. Seda, et ta fotograafiaga tegeles, väljendas ta fotosid ning äkilisi peatusi tehes, mil ta moodustas oma sõrmedest kaadri raamid. Läbi moodustatud raami ta siis hindas, kas ja mida võiks pildistada. Fotokat tal nendel hetkedel justkui kaasas polnud...

Ühel õhtul sattusime suurema seltskonnaga koos ka sööma minema. Kuna talle meeldis rääkida siis inimestel oli hea ka küsimusi küsida. Seetõttu hakkas üks Taanist pärit noormees uurima ja puurima. Taanlane ise oli hästi tore ja väga tark. Peamiselt räägiti just selle ameeriklase sõjaväekarjäärist. Nii ta seal rääkis, ma olin nagu ikka, suuremas seltskonnas, üsna vaikne. Ühel hetkel taanlane küsis, kas ta on oma sõjaväelaseameti jooksul kedagi ka tapnud? Seepeale hakkas ameeriklane rääkima, et sa ei saa öelda, kas ollakse süüdi või mitte... Ta andis väga segase vastuse, aga lõpuks vastas ta esialgsele küsimusele siiski jaatavalt...

Järgmisel päeval kui randa läksime, tuli kaasa ka see sõjaväelane, kes mingil hetkel jalutas minu kõrvale ja palus vabandust kui ta mind äkki eelmisel õhtul häiris oma jutuga. Vot siis. Lõunasöögilauas leidis ta endale ka ühe naisterahva, keda ta pidi pildistama minema.... :)

Leonist läksin ma Rancho Esperenzasse. See koht asus väikses Jiquillo nimelises kalurikülas. Sõitsin sinna taaskord chicken busidega, sõidust mäletan seda, et bussis oli palav ja seal oli äärmiselt vähe ruumi. Lisaks pidin bussi ka ühes linnas vahetama. Bussivahetus käis jälle ehku peale – taaskord polnud ma kindel, kas ja kuidas järgmine buss minema peaks. Püüdsin ühelt taksojuhilt abi küsida, kes koheselt arvas, et buss ikkagi ei sõida ja kui talle 20 dollarit annan, viib ta mu ise taksoga ära... otsustasin kangekaelselt bussi oodata. Istusin kuskil turuplatsi kõrval äärekivil ja ootasin. Buss tuligi! Mis see sõit maksis, ei mäleta, aga kindlasti vähem kui 20 dollarit. Tee oli konarlik... auklik kruusatee.

Rancho Esperanzas sain endale voodi peamajas. Kogu reisi saatis veider rütm - magama mindi võrdlemisi varakult (21 ja 22 vahel) ning ärgati hommikul 7-8 ajal... Ilmselt oli see tingitud suurest soojast? 

Voodi Esperazsas

Esperazsas olid ka väga sõbralikud inimesed, kes minu saabudes koheselt juttu ajama tulid. Meelde jäi üks kanadalanna, geipoiss San Franciscost, Simon Austraaliast ja inglanna Leo. Sama kambaga mängisime igal õhtul  kaardimängu „sitapea“, käisime rannas ning sõime koos. Kuna tegemist oli tõeliselt väikese kohaga, ei olnud seal ka väga palju valikuid, kus süüa-juua. Seetõttu oli elu rantsos justkui laagris – seal oli 3 korda päevas söögiaeg, kuhu sai end hommikuti kirja panna. Kui kell kukkus ning söögiaeg saabus, „tilikusid“ kõik peamajja pika laua taha, et sööma hakata. Interneti jaoks oli ainult 1 vana tagasihoidliku internetiühendusega arvuti. Ka WIFI-t Esperanzas polnud. Interneti kasutamine oli tehtud meelega peaaegu et kättesaamatuks, sest  varem kasutusel olnud parem internetiühendus viis selleni, et inimesed ei suhelnud enam omavahel. Meie kambale mõjus see igatahes väga hästi :). Nii need päevad möödusid – rannas, lugedes, bodyboardiga sõites, mõni käis surfamas, kaarte mängides ja koos süües.

Rancho Esperanza

Dušš

Kaluripaadid

Esperanza koduväravad

Ühel päeval käisime ka mangometsas kajakkidega sõitmas. Oli väga meeleolukas kogemus. Teised olid üksikus kajakis ning mina ja Leo olime kaheses. Alguses ütles meiega kaasas olnud giid, et sõuame nüüd 20 minutit pigem kiiresti (meie lollitasime, pritsisime üksteist ja uimerdasime). Oma palvet giid aga ei põhjendanud. Mingil hetkel olime siis kitsas jões, mille vesi oli küllaltki madal ning millest paistsid välja puujuured. Alanud olid mõõn. Ning mina ja Leo, kuna meie kajak oli raskem kui teistel, jäime sinna mutta lihtsalt kinni! See pakkus meile nii palju nalja. Lükkasime muudkui aerud mutta ja surusime end jõuga edasi. Lisaks aitas meid ka giid, kuid liikuma me korralikult ei saanud. Lõpuks astus giid jalgupidi paadist välja mutta ja tõmbas meid välja. Selleks hetkeks olime aru saanud, miks oli vaja 20 minutit kiirelt sõuda... Kajakimatk oli tore ja meeleolukas!

Ühel õhtul käisime kohalikul reggetoni peol, kus oli palju rahvast ning tantsiti veel rohkem. Meie, kui korralikud turistid, tantsisime ka natuke, peamiselt aga vaatasime kohalikke. See tants oli minu jaoks kohe kindlasti liiga... intiimne :) Igatahes. Seal peol sain teada ka seda, et selles külas on tavaline, et 13-15 aastased tüdrukud saavad lapse 30-40 aastaste meestega. Sellised suhted aga ei toimi ning nii elavad üksikud naised, ilma ühegi meheta, põlvkondade kaupa koos.

Kogu küla elustiil oli vaikne ja aeglane, elati looduse rütmis - ärgati varakult, magama mindi kui väljas läks pimedaks, sest elekter pidi kallis olema. Paljudel majapidamistel oli luugike, kust sai osta limonaadi ja kartulikrõpse. Külast läbi jalutades jäi mulje, et inimesed pikutavad võrkkiikedes ning ei tee oma ajaga suurt midagi.

Kuid nagu ikka, saabus päev, mil oli aeg lahkuda. Kogu meie punt läks ära ühel ajal (välja arvatud too kanadalanna). Meid võetigi ühe pundina ja kui lahkusime tulid ka teised "hosteli kohalikud" meid saatma.