Matagalpa - Guatemala City ehk viimane peatükk

Rancho Esperanzast suundusin mina Matagalpasse kohviistandusi külastama ning teised läksid Leoni. Pärast Matagalpast tulekut oli meil Simoni ja Leoga mõte koos edasi sõita El Salvadori.

Esperanza-Matagalpa

Kohviistanduste tuurile läksin ühe kohaliku giidiga (u 30USD). Miks ma suuremasse seltskonda ei sattunud, kahjuks ei mäleta. Teel istandusse külastasin kohalikku turgu ja veel giidi arvates vaatamist väärt kohti. Istandus, mida külastasin, oli pisike ning kuulus Pedro nimelisele mehele. Pedro näitas kohvitaimi, kohviube ning lasi mul uhmris ka ise ube puhastada. Lisaks jõime tassi kohapeal valmistatud kohvi ning sõime puuvilju. Kõige eredamalt on meeles, kuidas giid näitas mulle kompostihunnikut ning selgitas, mis imeline asi see on... :) Matagalpa piirkond iseenesest oli huvitav, temperatuur oli tükk maad jahedam kui mujal, kus olnud olin ning kõikjal kuivasid kotid kohviubadega. Pean tõdema, et pisut rohkem eeltööd sihtkoha valimisel oleks taganud ägedama kogemuse.

Matagalpa piirkonna teeääred täis kohviubade kotte

Söögitegu turul

Küpseb

Karvane puu

Loodus

Kompostihunnik

Kohvitaimed

Banaanid

Nagu kodus jooks kohvi :)

Don Pedro kodu

Oad kuivavad

Uhmerdan

Matagalpast suundusin taas Leoni, kus lootsin Simoni ja Leoga kohtuda ja El Salvadori suunduda. Selgus aga, et buss, millega minema pidime, väljus  vaid üle 2 päeva. Kuna minu reis oli otsakorral siis tähendanuks see minu jaoks vaid 1 öö veetmist El Salvadoris. Seega olin taas üksinda ning hakkasin uurima Guatemalasse sõitmise võimaluste kohta (sest sealt läks ju minu lend).

Vahepeal selgus veel, et mu reisi eelarve oli õige väikseks jäänud ning kontol oli vaid u 90 eurot... Bussisõit Guatemalasse maksis korraliku bussiga 80 dollarit... Chicken busiga 30 dollarit. Mõtlesin, googeldasin ja uurisin, kas see chicken bus on tõesti nii hull ning küsisin hosteli adminnilt nõu, kas peaksin ühe või teise bussiga minema. Hosteli omanik vaatas mind kui hullu kui ma oma chicken busi plaani talle tutvustasin. Peamine, mis ta ütles, oli see, et chicken bus pole nii turvaline, see on kohalike buss ning seal pole konditsioneeri. Mõtlesin pikalt, küsisin emalt igaks juhuks natuke raha juurde ning otsustasin reisida chicken busiga!

Sellest sai üks meeleolukamaid seikluseid kogu reisi jooksul! Sõit pidi kestma 21h Leon-Guatemala City. Ületasin Nicaragua – Hondurase – El Salvadori – Guetemala piirid, olin kohalike inimeste ja ühe kohaliku kana keskel ainuke turist!

Leon-Guatemala City

Sõidu algus. Leonis pidin ühte hostelisse ootama minema kuni takso mu peale korjas ja bussijaama viis. Bussijaam oli tegelikult vist kellegi kodu, sest minu arvates istusin ma elutoas diivanil ning vaatasin telekat kuniks buss tuli. Seekordse bussi nimi oli Gaby, ikka vana ja kollane Ameerika koolibuss, sees suur telekas, kust näidati 80. – 90.  aastate popplugusid... väga valjult! Bussis töötas 3 inimest – bussijuht, assistent ja joogimüüja. Assistent (teksade, liibuva maika, jämeda kaelaketi ja geeliste juustega noormees) korjas mu passi enda kätte, püüdis natuke ka mu tausta uurida ning sõit algaski. Bussis tõepoolest puudus konditsioneer, mürtsusainult muusika . Minu kõrval ei istunud väga pikalt kedagi ning seetõttu sain üpris mugavalt laiutada.

Gaby-baby

Ikka ja jälle sisenesid bussipeatustest üheks-kaheks peatuseks kohalikud naised, kes süüa, juua ja snäkke müüsid. Nende pikkade bussisõitude ajal tekkis hea ülevaade ka väiksematest kohtadest ja teeäärtest ning tegelikult ka kohalikest inimestest ja kommetest. Väga hästi on meeles, et eelnevalt kirjeldatud söögi ja joogi naine müüs kohalikele kilekottides vett. Seal Kilekoti vett ma kunagi ei ostnud, küll aga süüa ja muid snäkke. Joomiseks tõmmati hammastega kilekoti nurk katki ja imeti vesi kotist välja. Allesjäänud kott visati aga bussiaknast välja. Bussis minu ees istunud naine õpetas prügi aknast välja viskamist ka oma pisikesele lapsele. Meie jaoks on see väga kurb vaatepilt... näha on, et teeääred on kaetud tugeva rämpsukihiga ning eeldatavasti ei muutu see veel nii pea.

Sõit kestis. Buss sõitis kiiresti. Tehti paar peatust tanklates, kus sai süüa osta ja WC-s käia. Kui päev õhtusse jõudis, püüdsin ka magada. Selleks viskasin istmele külili ja peale poole jäänud kõrvale surusin peale salli, et natukenegi mürtsuvat muusikat summutada. Piirpunktide kiiremaks läbimiseks oli tekitatud nimekiri, mistõttu, pärast esimest piiri, teadsid kõik, kes on Triin ning kelle ees või järel ta seisma peab J, ära kaduda ja bussist maha jääda polnud mul võimalik!

Vist oli see Hodurase piir, kus viidi läbi ka korralik narkokontroll. Buss sõitis rajalt kõrvale mingisse peatusesse, kus siis vormis ametnikud kõigi kotid ühele platele rivvi ladusid ja need koertega üle kontrollisid. Üks ametnik tuli otse minu juurde ning küsis mu passi näha ja uuris kust ma pärit olen. Eestit ta minu teada ei teadnud. Koertekontrolli tulemusena viidi üks naine taharuumi... jäin mõtlema, kas tegu oli pistelise kontrolliga või tõesti leiti midagi. Mõtlesin, et kui see oli nö pisteline kontroll ja keegi veel kontrolli läheb siis olen see mina. Hetk hiljem istusin ka mina koos oma kompsude ja 3 ametnikuga tagaruumis! Küsiti, kas hispaania keelt räägin, ütlesin, et ei. Kui nad mu kotis sorisid, küsisid küsimusi, et mis see on ja see on. Siis oskasin vastata  hispaania keeles, et söök, jook, sokid, raamat vms. St üksikuid sõnu teadsin... Kui lisandus järgmine ametnik, kes küsis: „kas ta hispaania keelt räägib?“ vastasid juba teised minu eest, et natuke räägib...

Igatahes, kontroll oli sõbralik ja midagi minu juurest ei leitud, ilmselt rohkem huvi pärast mind sinna ka viidi... Või kes tegelikult teab... äkki tõesti mõni üritab kohalike bussis reisides endalt tähelepanu juhtida... (Mis minul poleks mitte kuidagi võimalik olnud :D)

Guatemala Citysse jõudsin 21 tunni asemel 18 tunniga (varahommikul kell 5 umbes). Buss lausa lendas, pimedas bussis oli ka tunda, et sõideti väga kiiresti. Pakiti meid kõiki siis ühes peatuses bussist maha. Eespool mainitud liibuva maika ja geeliste juustega assistent andis kätte ka alates narkokontrollist bussi katusel sõitnud kotid ning hõikas veel viimased sõnad: „I love you, Triin, I love you...“.

Guatemala Citysse jõudes oli minu hosteli avamiseni veel aega ning seetõttu tiksusin ühe hotelli fuajees netis. Hiljem läksin hostelisse, kus veetsin 1 või 2 ööd, käisin natuke linna peal, püüdsin leida võimalust postkaarti saata (seda võimalust ma aga ei leidnudki) ja kuna rahad olid nii läbi siis suurt midagi ma ei teinudki (inkade varemeid oleks võinud vaatama minna!) ja lendasin tagasi koju. Guatemala City jättis endast väga hea ja põneva mulje. Nii ehe tundus kõik! Meenus millegipärast ammune Lima-seiklus Peruus...

Lennukis sattusin istuma ühe eestlase kõrvale, kellega siis veini jõime ja juttu ajasime. Läks aeg kiiremini küll. Lend koju oli vist Guatemala City – El Salvador – Madrid – Barcelona – Vilnius, edasi bussiga Riiga ja Riiast järgmise bussiga Pärnu poole, kus Viljandi mnt otsal peatuse palusin ja kodu poole hääletama hakkasin :).

Õppetunnid:

• Eelarve oli liiga väike
• Kuna reis oli planeerimata, oli eelarve veel väiksem
• Olin võtnud ette liiga pikad vahemaad või varunud liiga vähe aega nende vahemaade läbimiseks
• Liiga paljude ümberistumistega (odavad) lennud, osutuvad paljude vahemaandumiste tõttu kallimaks kui kiiremad ja otsemad lennud.

Solo Traveler ja muffin Guatemala City lennujaamas

Peaaegu kodus

Selline sai mu seiklus 2014. aasta alguses. Õnneks hakkab järgmine juba õige pea!