Minu esimene neli

Kui ma Pikasillas koolis käisin, õppisin ma täitsa hästi. Minu esimene neli tunnistusel oli aga juba kuskil 4. klassi paiku ja selleks oli kirjatehnika. Kirjatehnika on mul endiselt 4, kui mitte 3 või 3-. Kipun ikka ütlema, et mu käekiri on nagu 3. klassi poisil. Kui püüan ilusasti kirjutada, siis on nagu püüdlikul 3. klassi poisil. Siiani ei ole see mul erilisi takistusi elus ette visanud, aga nüüd on lood teised. Nimelt on lugu selline, et pean tööl tellimused paberile kirjutama ja tihti peab keegi teine need arvutisse sisestama. Küll on mu käekiri väga „ümmargune“, siis liiga väike (see on kõige tihedamalt esinev mure), siis lihtsalt ebaselge. On see number 1 või 7? 1 või 2 jne. Nii juhtub, et tihti enne tellimuse edastamist kirjutan tellimuse uuesti ümber eraldi paberile, pingutan siis selgema ja suurema käekirja nimel. Aga no pole viga. Saame hakkama.

Kuni jõuludeni käisin iga päev tööl ja jõululaupäeval sai tunde kokku pea 11. Austraalias tähistatakse jõule pigem 25. detsembril ja 24. detsember on lihtsalt päev enne vaba päeva. Pärast töölt koju jõudmist, käimas oli juba 25. detsember, oli Chloe kutsunud mind teiste hosteli inimestega nende Air bnb-sse. Kuna olin tööst kutupiilu ja kell oli sada, mõtlesin tükk aega, kas üldse hakkan minema. Käisin pesemas, panin selga puhtad riided ja astusin toast välja kui trepile maha istusin ja 7 elevenist ostetud võileiba sööma hakkasin. Istusin seal omaette ja naersin, et minu jõuluõhtusöök... Algul plaanisin selle võileiva tee peal ära süüa, aga siis otsustasin veel järele mõelda, kas ikka üldse lähen… Chloe arvas, et ikka võiks ja nii ma siis kuskil ilmselt poole kahe paiku teele asusin.

Vaade Air BnB'i 28. korruseelt

Kaardimängud

Kui kohale jõudsin, oli kõigil juba mõnusalt palju gooni (odav Austraalia  pakivein) sees ning sumin ülev. Istusin koos teistega ja kuskil nelja paiku hommikul tulin tagasi hostelisse. Hommikul magasin kaua, sest polnud töö tõttu kuskil 10 päeva hommikul magada saanud. Kui lõpuks virgusin, läksin ühte itaalia restorani pitsat sööma ja veini jooma. 25. detsembril, Christamas dayl, on enamus kohti suletud ja linnas suurt midagi ei toimu. Noh, hiinalinnas ikka väike elu käis, aga põhimõtteliselt oli üsna vaikne päev. Sõin oma pitsat, ilm oli soe, jõin külma veini peale ning mõtlesin „minu jõulud…“ Pärast pitsat läksin jälle air bnb-sse, kus sakslane hoolega süüa vaaritas – ahjupraad, kartulid, kapsad ja pliidil potis ka glögi. Kuniks toit valmis sai, mängisime kaarte ja jõime gooni. Kuskil seitsme ajal õhtul sai söök valmis ja istusime lauda. 2 inglast, 2 iisraellast, mitu sakslast, 1 hollandlane, 1 eestlane ja 1 šotlane. Üks kohalolnud inglastest tõstis enne söömingu algust klaasi ja lausus toosti. Armas oli olla. Kõik olime eemal, oma traditsioonilisest jõulust kaugel. Jälle sain mõelda „minu jõulud…“.

25. detsembri pitsa

Pärast õhtusööki mängiti vähem ja rohkem meeleolukaid kaardimänge, väga kauaks ma ei jäänud, sest olime Sallyga, ühe naisega, keda olin 2010. aastal oma Lõuna-Ameerika reisil kohanud, kokku leppinud et saame 26. detsembril (boxing day) kokku ja ta näitab mulle natuke Melbourne’i ümbrust. Nii ma siis 26. detsembri hommikul, pärast väikest sissemagamist, Frankstoni poole teele asusin. Sally ja ta ema korjasid mu rongijaamast peale ning sõitsime pisut ümbruskonnas ringi vaadates Rosebudi poole. Teele jäid kaunid rannad ja väiksed turiste pungil linnakesed. Pärastlõunal läksime natukeseks Sally sõprade juurde ja päris õhtul olime Sally vanematega – Sally ema tegi kõigile õhtusöögi. Hommikul ärkasime varakult, sõime väikse hommikusöögi ja sõitsime lähiümbruses veel ringi. Sain ka ühes rannas ära käia ja varbad ookeanivette pista. Vesi oli küll ilus helesinine ja rannaliiv valge, aga temperatuur täitsa sama nagu meil Stroomi rannas. Pärast ranna külastamist sõitsime veel ringi ja enne kui ma rongi peale pidin minema, sõime ühel kail lõunasöögi.  Sally sõidutas mind kella kaheks rongile, sest pidin kell 17.30-ks tööle jõudma. Rongijaamas hüvasti jättes lubasin talle, et kui Darwinisse satun (kus ta muidu elab), annan talle teada ja kui ma äkki Norra tööle jälle lähen, proovib ta sinna külla tulla. Elame-näeme.

Sorrento

Mõtlen siin, kas peaks äkki uuel aastal endale ikkagi mingi toa kuskil leidma ja hostelist välja kolima... Jalgratta tahaks ka osta endale, et tööle vähe kiiremini jõuaks jne. Tööl olen enam-vähem ära harjunud, töökaaslased on toredad ja vaikselt hakkavad ka ilmselt minuga harjuma. Filipiinlased on pigem vaiksed, aga kui natuke sinuga ära harjuvad, hakkavad mõnusat (kavalat) nalja viskama, ülemus on endine - kui tööl kiire, pisut stressis, aga üldiselt tore (vahel ikka kardame teda natuke). Probleeme esineb peamiselt ühe vanema kolleegiga, kes rahvuselt on vist hiinlane. Kui temalt küsida midagi ja kohe aru ei saa, mis ta ütleb, lõppeb asi sellega, et ta hakkab sinu peale karjuma, mitte väga kõvasti küll, aga siiski.... Ükspäev kuulis ülemus  kõrvalt seda vestlust ning isegi tema ütles talle take it easy vms. Kusjuures probleem polnud selles, et mina ei saanud aru vaid tema ei saanud aru, mis temalt küsiti. Eks see väike kultuuride põrkumine ole...

Nii see elu vaikselt kulgeb. Tasapisi

Esimene nädal

Ärkan hommikul kell 9, väljas on suhteliselt soe, toas on õhk „ära magatud“. Kümme inimest on möödunud 8 tunni jooksul kogu toas oleva värske õhu ära tarbinud. Ilmselt ei aita kaasa ka asjaolu, et päike on juba kõrgel ning õues üsna soe. 

Kodu

Virgun, vaatan telefonist, mis Eestis toimunud on ning lähen pessu. Näkku kindlasti SPF 50-ga kreem, päike on siin tige. Viskan kotti mustad püksid, triibulise t-särgi, kingad ja põlle ning tulen alla korrusele. Köögis on minu toa numbriga väike kapike koos punase karbiga. Karbis on minu lusikas, kahvel, nuga, taldrik, kruus ja kauss. Lisaks natuke söögipoolist – saia, tomateid, avokaado, minipaprikad ning sool-pipar. Valmistan avokaado ja tomatiga võileiva, ilma võita. Võid pole vaja, sest avokaadod on nii head praegu. Tomatid ka. Magusad, nii nagu suvel kodust kasvuhoonest võetuna. Külmkapist võtan juurde natuke juustu ja apelsinimahla. Söön hommikust ja asun rongijaama poole teele. Ilm on mõnus ja soe, lühikesed püksid ja pusa on täitsa piisavad. 

Umbes 10 minutit jalutuskäiku, jõuan Flinders streeti jaama. Myki kaardiga viipan end rongijaama sisse ning asun rongi ootama. Olen alles uus ja pelgan tööle hilinemist ning jõuan rongijaama 10-15 minutit varem. Minu puhul tavatu. Saabub rong ning sõidan umbes 20 minutit Williamstown Northi peatusesse. Väljun rongist ja jalutan umbes 20 minutit restorani, vahetan riided ning kell 11.30 hakkab tööpäev. Paneme viimased klaasid, noad, kahvlid ja salvrätid lauale. Sisse „lendab“ boss. Korraldab närviliselt mõned lauad ümber, ütleb mõnele paar tigedat sõna, aga kõik ütlevad, et ta tegelikult ei mõtle seda. Olen aru saanud, et austraallasest kolleeg hakkab vaikselt muigama kui boss jälle ringi tuulab. Filipiinlased on tagasihoidlikumad ja võib-olla ülemused käituvadki nendega natuke teisiti… 

Jõuluvärvides Flinders street station

Kingipakiks tehtud raamatukogu

Kell 12 avame uksed ja hakkab teenindus. Menüü on võõras, toidud on võõrad, austraallaste aktsendiga pole veel nädala jooksul harjunud. Aga naeratan ja saan hakkama. Küsitakse, kas olen Rootsist või Hollandist. No pole viga. Kell 15 hakkab paus, sööme, vaatame telefoni, ajame juttu. Kell 17 lendab tuppa boss ja ajab kõik üles, aeg on lauad õhtusöögiks valmis seada. Kell 18 avame uksed õhtusöögiks ja algab teenindus. Lõunaga võrreldes on õhtuks jälle paar uut asja menüüst selgeks saanud, ka mõni austraaliapärane väljend. Läheb vaikselt lihtsamaks. Boss on igal pool juures, kallab veini, teeb kohvi ja kokteile, võtab tellimusi. Aitab seal kus vaja. Kell kümme ütleb, et aitab küll, lähme koju. Veel 15 minutit koristamist, sulgeme uksed, paneme päeva jooksul tehtud tunnid kirja ja asume kodu poole teele. Mõni autoga kolleeg viskab mind Newporti jaama, jään rongi ootama. Istun rongi ja jälle umbes 20 minutit sõitu. Jalad löövad tuld alt välja, kerin telefoni, vaatan tulede säras Melbourne’i ja mõtlen kas selline elu nüüd ongi? Mõtted ei ole negatiivsed ega positiivsed. Lihtsalt mõtted.

Restoran

Vähem emotsionaalselt lugu kokku võttes. Olen jõudnud Melbourne. Enne ärasõitu juhtus veel nii mõndagi ning lahkumise päeval kaalusin veel lennu ära jätmist… 

Siiski tulin. 11. detsembril maandusin Austraalias ja sõitsin hosteli, mis asub Melbourne’i kesklinnas, hiinalinnas, mille Chloe’i oli välja valinud. Linn on suur. Siin elab umbes 5 miljonit inimest, väga palju asiaate. Hiinalinn on hiinalinn, nuudlid, pelmeenid ja laternad. Melbournlasi on tänaval tohutult palju, nad kõnnivad aeglaselt. Tänavatel tantsitakse, mängitakse muusikat, õhtuti on näha palju kerjuseid. Täna koju tulles kõndis minu ees tüdruk veepudel peas. Mis iganes põhjusel. Eramajade aiad on täis plastmassist jõuluvanasid ja jõulutulesid. Hommikuti jalutavad tänaval vastu jõulumeeleolus päkapikumütsidega kontoritesse suunduvad inimesed… 

Plastmassist jõulud

Minu lemmik lilla puu

Vaade 88. korruselt

Tornid-tornid-tornid

Värvilised klaasist majad

Oma kolmandal või neljandal päeval saatsin välja umbes 40 CV-d, mure mitte tööd saada oli väga suur. Pühad on ka hakkamas ja osa kohti panevad oma uksed kinni mitte paariks päevaks vaid paariks nädalaks. Päris ausalt on see olnud üks mu viimase aja üks suuremaid väljakutseid. Tulla 5 miljoni elanikuga võõrasse linna ja leida endale töö. Eelmine kord ju ei läinud see väga edukalt. Ma räägin inglise keelt ja saan suhtlemisega hakkama, aga üks asi on teenindada inglise keeles norrakaid ja teine asi austraallaseid. Norrakate jaoks on ka keel võõras, mis teeb meil omavahelise suhtlemise võrdseks. Austraallaste jaoks ei ole isegi meie cappucino cappucino vaid flat white ja espresso on short black ja aktsent on neil ka. 

Pühapäeval kutsuti mind töövestlusele. Minuga vestles mees, kes lasi mul mingi paberi ära täita, kus pidin kirjutama, kas olen restoranis töötanud või mitte (mõtlesin, et ma ju saatsin oma cv…) Kui midagi täpsustada tahtsin selle paberi kohta, siis see mees ütles, et ok, tegelikult teda ei huvitagi see, ta tahab teada, kas ma oskan restoranitööd, sest temal pole aega seda mulle õpetada. Tõi restoranist 3 taldrikut ja vaatas, kas oskan neid korraga kanda. Kui ma muigasin, siis ta küsis, et mis ma muigan? Ma ütlesin, et ei midagi. Lihtsalt see olukord oli nii jabur. Sisuliselt ta ei suutnud uskuda, et ma olen nii vana, working holiday viisaga ja oskan 3 taldrikut kanda… Igatahes ta kutsus mind esmaspäeva õhtuks proovipäevale. Paar tundi hiljem saatis sõnumi ja küsis, kas saaksin äkki kell 11.30 hoopis alustada. Sain. Õhtu lõpus küsiti, kas graafikut nägin, et mind on nädala lõpuni tööle pandud. Et ma olin väga tubli olnud. 

Mees kellega vestlesin on Boss. Ta on äkiline ja me kõik kardame teda natuke. Ta lendab sisse, korraldab ja kamandab ja vahel ma tunnen, et selle käitumise peale hakkavad kõik natuke igaks juhuks rapsima. Siiani oleme hästi läbi saanud, aga kuna ta on äkiline, siis ei tea, millal võib juhtuda, et teen midagi nii valesti, et ta otsustab, et ma ikkagi ei peaks seal töötama. Aga elame ja näeme, kuidas läheb.. Iga päevaga õpin juurde, teisel päeval tundsin end tellimust võttes juba päris hästi ja kui aktsendiga ka ära harjun, läheb lihtsamaks ja paremaks. Ühest kohast helistati mulle veel, aga kuna olen praegu nagu tööle saanud, siis püüan seal olla ja kohaneda. Restoran on kena ja viisakas. Veepiiril, taamal paistab Melbourne'i südalinn (CBD) ja ümber terrassi ujuvad mustad luiged. Kui pausi peame, siis vaatan linna siluetti ja mõtlen, et elu on ikka uskumatu. 

Melbourne'i tornid paistavad

Juba järgmisel nädalal ongi jõulud. See tekitab veidraid tundeid, vahel natuke kibedaid, siis läheb see üle, sest siin soojas jõulutunnet pole. Ühel päeval pani Boss taustaks jõululaulud mängima. Praegu käiakse restoranis tegelikult hästi palju ettevõtete jõululõunaid pidamas, lisaks saavad pered kokku ja  üldse käib üks pidev tähitamine. Parasjagu kõlas Last Christmas kui olin lauas tellimust võtmas ning naised omavahel umbes nii arutasid: Oi, Last Christmas... Nüüd tunnen küll, et jõulud on... Tekkis äärmiselt kummaline tunne, et mis see "jõulutunne" on? Mulle tundub, et seda päris õiget jõulutunnet ilma külma, pimeda ja lumeta ikkagi ei tule.

Eelmine nädal sain kokku Nikiga, kellega tutvusime umbes 10 aastat tagasi Geirangeris. Äärmiselt tore inimene. Täna sain kokku Nigeliga, kellega tutvusin 2008. aastal Bundabergis. Nigel näitas mulle linna, käisime söömas ja ühe pilvelõhkuja 88. korrusel. Möödas on vaid pisut rohkem kui nädal, aga nii palju on juhtuda jõudnud. Ei jõua kõike hoomatagi. 

Under offer

Tundub jah, et see mu elu praegu ongi.