Angiin II ja Phillip Island

Nonii. Viimased paar nädalat ei ole olnud lihtsate killast. Kui olin angiinist terveks saanud, tähistasin oma sünnipäeva – käisime Chloega natuke peol. Melbourne’i oli tabanud järjekordne kuumalaine ja väljas oli nii 1. kui 2. veebruaril üle 40 kraadi sooja. Võib ette kujutada, mis tunne on sellest kuumast näiteks konditsioneeritud külma rongi või kaubanduskeskusesse astuda… Eriti just haige olnuna. Katsin end küll kinni, aga 3. veebruari öösel olin jälle kurguvalus ja palavikus. Kordus eelmisel nädalal kogetu, õnneks sain hommikul ülemusele sõnumi saata ja öelda, et olen haige. Kuristamiseks mõeldud rohi sel korral aga ei mõjunud ja tundsin end ikka jube nõrgalt. Pärastlõunal, kui Chloe ka ärkas, võtsin ühe palavikualandaja ja ütlesin Chloele, et lähme kuskil tunni aja pärast arsti juurde – palusin ta kaasa, sest tundsin, et kui üksinda minema pean, siis kas minestan või lähen endast välja ja hakkan nutma. Nii hale oli olla. Arsti juures mõõdeti pärast rohtude võtmist palavik 37,4 ning kirjutati antibiootikumid 10-ks päevaks. Tulin tagasi hostelisse ja hakkasin antibiootikume võtma. Angiin andis alla ja paari päevaga hakkas parem. Seejärel rabas mind jalust veel üks viirus, mis natuke köhima ajab. Sellest viirustest olen nüüd u 10 päeva hiljem ka lahti saamas. Aga võib ette kujutada mu kurnatust ja musta meelt.

Töö juures on ülemuste ja minu vahelt mingi must kass natuke läbi jooksnud ja ma ei saa päris täpselt aru, mis toimub. Tööd õnneks ikka veel on. Olen selles restoranis oldud kahe kuu jooksul näinud, kuidas need, kellega pahuksisse minnakse, lihtsalt välja „puksitakse“… Aga elame ja näeme. Olen märtsis niikuinii siit Melbournest edasi minemas, aga ei tahaks seda teha mingi tüli tulemusena…

Vaade restoranist linna poole on endiselt ilus

Nüüd natuke ka toredamatel teemadel.  12.-13. veebruar olid mul vabad päevad. Tahtsin nii väga midagi teha, aga 12. veebruaril olin ikka üsna läbi oma haigustest ja suurt midagi ette ei võtnud. Magasin hommikul pikemalt, pärastlõunal lasin oma telefoni ekraani ja aku ära vahetada ning õhtul käisin ööturul. Ööturg toimub suvel igal kolmapäeval. Seal müüakse natuke riideid ja ehteid ja muud pudi-padi ning hästi palju erinevate riikide nö tänavatoitu. Ilm oli ilus ja rahvast oli meeletult. Käisin letid läbi ja ostsin endale paellat, mis ei olnud just kõige maitsvam, kuulasin natuke muusikuid ja tulin hostelisse tagasi. Hostelis küsisin oma toanaabrilt Kitilt, kas ta Phillip Islandil on käinud ja kui ei ole, kas tahaks minna. Ta oli nõus.

Ööturg õhtusel ajal

Ööturu külastajad

Kitti nõusolek tähendas seda, et ma pidin auto rentima – tegema midagi, mida ma pole kunagi teinud. Ahjaa. Enne olin päeval veel Facebooki postituse teinud, kus kirjutasin, kas keegi on äkki minemas ja võtaks minu ka kaasa – jagame kulusid jne. Sain oma postituse peale päris mitu sõbrakutset ja kirjutist (tõenäoliselt) India ja Pakistani noormeestelt. Nagu oleks Tinderit kasutama hakanud… Lisaks kirjutas mulle ka üks noor sakslanna, kes ütles, et ta tahaks ka minna, aga pole autot. Sakslannaga otsustasin ühendust võtta. Nii siis juhtuski, et rentisin esimest korda elus auto ja läksime Kiti, Annika ja Saraga (veel üks noor sakslanna minu toast) Phillip Islandile. Hommikul oli meel üsna mõru, sest köha tõttu ei olnud ma hästi magada saanud ja eesolev sõidupäev tegi ärevaks. Suures linnas rendiautoga vasakul pool teed sõita… On lihtsamaid asju olnud.

Igatahes, hommikul, väikse hilinemisega, asusime autorendi poole teele. Kitt võttis ka load igaks juhuks kaasa, kui minu omi äkki ei aktsepteerita. Autoks ostus Hyundai Kone, väike SUV (linnamaastur?), rent läks 98 dollarit (midagi ka head selles, et olen juba vanem – auto rentimine on soodsam), minu load sobisid, maksin rendiraha (ja 400 dollarit tagatisraha), saime võtmed ja läksime parklasse autot otsima. Pakkisime end autosse, Kitt istus ette minu kõrvale, sest ta on inglane (harjunud vasakul pool teed sõitma) ja mina rooli. Asusime teele ning edasine sõit kulges siis assistent Kiti toel – nii tore, et just selline nimi, nagu Knight Rideri filmi oleks sattunud 😊.

Parklast välja sõites oleksin autol peaaegu vasaku külje maha sõitnud, sest hoolimata asjaolust, et auto rool ja mina paremal pool olime, ei tunnetanud ma, et ülejäänud auto minust vasakul on… Saime parklast siiski välja ja teele. Melbournest välja sõites aitas Kitt liiklust jälgida ning kui liialt vasakule tee serva vajusin, tuletas meelde, et paremale poole hoiaksin. Kui pärast esimest peatust ühes tanklas jälle rooli istusin, siis tundsin end juba päris hästi. Mingi hetk ütles ka Kitt, et näha on, et ma tunnen end kindlamalt. Auto oli mõnus ja sõita oli hea. Ja mis peamine – linnast välja saada oli imeline.

Rada mööda rannikut

Phillip Islandil käiakse pingviine vaatamas. Nimelt tulevad pingviinid pärast päikeseloojangut ja päevast söögiretke ööseks rannale. Ja neid pingviine on seal sadu – päev enne meid oli veest välja tulnud üle 700 pingiviini. Meie jõudsime saarele kuskil poole ühe paiku (sõitsime sinna umbes 2 tundi), peatusime ühel rannal, käisime mööda kallast/rannikut natuke jalutamas, seal oli mingi kivimoodustis, milleni läksid väiksed rajakesed. Veetsime seal jalutades umbes paar tunnikest – ilm oli soe ja päikseline, aga väga tuuline. Hingasin kogu südamest seda soolast õhku oma kopsudesse, sest olin veendunud, et see teeb mind terveks. Vees olid erinevad surfarid – purjelauaga, lainelauaga ja lohega. Imeilus rand. Kui retked peetud, läksime Cowesi linnakesse kala ja kartuleid sööma. Pärast sööki jälle ühele rannakesele. See rand oli ilma laineteta ja rahuliku veega. Kitt otsustas ühe suure kivi varjus silma looja lasta, Sara luges raamatut ning mina ja Annika läksime natukeseks ujuma. Vesi oli jällegi külm, umbes nagu kodus (ilmselt u 20 kraadi), aga ma olin jällegi veendunud, et see soolane vesi teeb mind terveks. Pärast ujumist jalutasin mööda randa ja mõtlesin, et ikka nii tore, et otsustasin Austraaliasse tulla. Päev looduses ja linnast eemal oli ikka ülimalt mõnus.

Võrratu rand

Kõndisime kõige parempoolse kivinukini (ja selle peale) 

Eemalt paistnud kivinukil 

Rahuliku veega rand 

Annika ja Kitt 

Sara

Pärast uinakuid ja ujumisi oli kell viimaks sinna maale jõudnud, et suundusime pingviinide paraadile. Sõitsime jälle teisele poole saart, parkisime auto ning suundusime pingviinide paraadi külastuskeskusesse. Pilet pingviinide juurde maksis 26 dollarit ning kuna pingviinid tulevad päriselt alles pärast päikeseloojangut, oli meil siiski veel mõnda aega vaja oodata. Pingviinid pidid hinnanguliselt kell 20:45 jõudma. Tund enne seda lasti inimesed alale sisse. Vaatepilt oli ootamatu. Algul jalutasime mööda laudteid rannale, mis oli nagu teatrilava koos pikkade pinkidega. Istusime maha ja ootasime veel tunnikese. Meiega rääkis pargivalvur Tom, kes luges sõnad peale, et keegi ei tohi pilti teha (pingviine häirib valgus, mida kaamerad tekitavad) ja rääkis natuke sellest keskusest. Lisaks mängiti lindilt ka hiinakeelseid käske ja keelde. Mõni minut enne üheksat nägime esimest nelja pingviini liivale astumas. See oli kõige ägedam hetk – päriselt tulidki neli pingviini veest välja hakkasid ettevaatlikult üle liiva kõndima, et taimede vahel end turvalisemalt tundes, kodu poole teele asuda. Peagi nägime siin ja seal pool randa veel väikseid gruppe pingviine, nad tulid alati mitmekeski, kõige suurem grupp, mida mina nägin, oli 7 liikmeline. Ilmselt vaatasime neid seal teatrilaval umbes 20 minutit misjärel asusime mööda laudteed tagasi auto poole teele. Laudteede kõrval nägime veel pingviine, palju lähemalt, kes kõik oma kodu poole kõndisid. Kaugemale kõndijad pidid vist umbes 1,5 kilomeetri kaugusele minema, et hommikul tagasi tulla ja jälle ookeanisse toituma minna. Kuskil kümne paiku õhtul istusime autosse ja asusime Melbourne’i poole tagasiteele. Linna jõudsime umbes 00.30, tankisime paagi täis ja viisime auto parklasse ning läksime jala hostelisse tagasi. Tore päev oli. Kuna pingviinidest pilte teha ei tohtinud (ja ausalt öeldes telefonidega pildistades seal midagi näha niikuinii poleks olnud), siis oma pilte mul pole. Fotosid pingviinide paraadist saab vaadata siit https://penguins.org.au/photo-gallery/.

Teatrilava pingviinide paraadile

Siit hakkasid pingviinid välja tulema

Sedasi siis seekord. Ookeani ääres ja seal ujumine mõjuski mulle hästi. Hommikul ärkasin hoopis parema enesetundega ja köha on praktiliselt kadunud! Käin vaikselt tööl edasi (vähemalt kuniks lastakse) ja eks siis vaatab, mis Austraalia mulle toob.