Enne kui ma Perhti tulin, oli Laura mulle öelnud, et saan tema juures elada ja ka jäätiseauto peale tööle. Jäätiseauto töö kõlas naljakalt, aga mõtlesin, et eks vaatame siis kui kohale jõuan… Siis tuli koroonaaeg peale ja Perthi tulek tuli äkki ja ootamatult. Võtsin endaga kaasa ka nohu ja köha.
Kui kohale jõudsin,
kohtasin ka Laura ülemust Gleni, kes ütles, et kui olen 2 nädalat igaks juhuks isolatsioonis
ära olnud, võiksin jäätiseauto tööd proovima minna küll. 2 nädalat möödusid üsna
kiiresti. Laura käis tööl, Gustav koolis ja lastehoius, mina olin kodus,
ravisin oma köha ja nohu ning tegin Lauraga kordamööda süüa. Menüü oli eestipärane - kartulipuder, kapsahautis, kaneelirullid, kanasupp jne...Päeval käisin jõe
ääres jalutamas ja linde vaatamas. Kui Laura ka vaba oli, käisime rannas
(ookean ja sealne õhk ravivad mind hästi!), ühel nädalavahetusel väiksel matkal
ja teisel nädalavahetusel nägin ka Perthi CBD (Central Business Districti) ning
Kings Pargi ära. Kuna ma pole Perthi varem näinud, ei oska võrrelda, aga Laura
ütles, et kõik on nii teistmoodi ja pisut masendav, sest inimesi pole ja kõik
asutused on suletud (ainult take-away söögikohad, söögipoed ja apteegid on
avatud). Linn tundub muidu täitsa kena, linnapargid on ka siin ilusad. Pargid on
nii Melbournes kui ka Perthis sarnaselt suured, väga põhjalikult hooldatud – näiteks astusime
ühel hetkel murule, mis oli nii ühtlane, et ma ei uskunud, et see päris on.
 |
| Leia pildilt Perthi kesklinn |
 |
| Pannkoogid hommikusöögiks |
 |
| Matkarada |
Igatahes jõudsime Gleni
juurde ja pidin autot valmis panema hakkama. Mulle antud juhtnöörid ei olnud
piisavad ja natuke juba jõudsin ärrituda, õnneks aga söandasin segaseid asju mitu
korda küsida ning asusime teele. Sõitsime lähedalasuvasse eramajade piirkonda,
panime muusika mängima ja hakkasime mööda tänavaid vaikselt tiksuma. Minu ülesandeks
sai tööd jälgida ja klientidelt raha vastu võtta. Sõitsime sedasi ringi umbes 7
tundi, poole pealt küsisin, kas võin ise ka proovida jäätist teha. Glen mõned
korrad juhendas ja lõpuks siis tema ainult sõitis ja mina tegelesin
klientidega. Ajasime sõidu ajal maast ja ilmast juttu ning aeg läks suhteliselt
kiiresti. Pimeduse saabudes, natuke pärast kuut, võtsime suuna tagasi koju. Sain tolle päeva
eest ka natuke palka ning esmaspäeval läksin uuele katsele.
See esimene tööpäev suutis mind juba ka üllatada. Kliente, kes jäätist ostsid, oli igasuguseid, aga kurvalt jäid meelde need varateismelised lapsed, kes andsid mulle umbes 7 dollarilise arve peale peotäie münte, vaatasid suurte silmadega mulle otsa ja ütlesid, et nad ei tea kui palju seal on. Peamiselt olid sellised lapsed aborigeenid, aga oli ka teisi. Glen oskas öelda, et majade hoolitsemata aedade järgi saab öelda, millised on sotsiaalmajad. Oli näha palju kurva saatusega inimesi... Samas nägi ka rõõmust kilkavaid lapsi, kes nägid, et tinisev jäätiseauto just nende majade poole sõidab ja peatub.
Esmaspäeval sain enda
käsutusse teise bussi, valmistasin auto ette (jäätisesegud, siirupid, rätikud,
topsid, kindad jne) ning asusime Gleniga koos teele. Mina pidin sõitma (viimane
kord sõitsin Melbournes ja sõitmine tundus selle jäätiseauto töö juures kõige hirmsam),
Glen istus kõrval mingi tünni otsas ja hoidis minu istmest kinni. Buss on
kohandatud ainult jäätise müümiseks ja istmeid on täpselt üks. Mõned kurvid ja pidurdused olid äkilisemad ja taga asjad natuke
lendasid, aga muidu oli OK. Kui sinna linnaosasse kohale jõudsime, kuhu minema
pidin, andis Glen viimased juhtnöörid ja hüppas auto pealt maha ning ma asusin
omapäi teele. Nii naljakas oli. Muusika tinistas ja siiskäisin vaikselt GPS-i järgi tänav-tänava
haaval läbi. Vahepeal selgus, et auto veepaak oli täitmata ja ma ei
saanud käsi pesta, siis käisin seda tanklas täitmas ning muidu müüsin jätsi kuni
pimedani. Kuna inimesed on koroona tõttu suures osas kodus, siis kliente jagub
ja kassad on päris suured. Teisipäeval käisin ka veel tööl (jube palav oli),
aga eile ja täna olin vaba. Pühad olen jälle tööl. See jäätiseauto
töö ajab mind ikka nii naerma. Keeran seda suurt rooliratast nagu bussijuht
(endale vähemalt tundub nii). Huvitav on veel
see, et Gleni juures töötab palju eestlasi ja eestlased on hinnatud tööjõud.
Kui Melbournes ma sisuliselt eestlasi ei näinudki, siis siin on hoopis teisiti.
Täna aitasin Laural hommikul diner'i jaoks kotletid ära pakkida ja siis sõitsime koos tema tööle, kus auto tühjaks laadisime ja mina siis uljalt ranna poole sõitma hakkasin. Ilmad on see nädal kuumad – 33-38 kraadi… Ookeanini on siit umbes pool tundi sõita ning seetõttu sinna ülemäära tihti ei jõua, aga ma vist olen kord nädalas sinna ikka saanud - oi kuidas see mulle meeldib. Täna sattusin rannale, kus olid üksikud, aga väga suured lained. Olgugi, et mõnus, ma ikka päris kartsin seda vett. Päev läks mööda jube kiiresti ja homme juba tulebki jälle tööle minna.
 |
| Jalad liivased |
 |
| Kui mõnus! |
 |
| Pikk laine |
 |
Veel käimata rajad
Muidu on kõik ok. Vahel ikka mõtlen, et mis ikkagi saab ja kuidas asjad edasi lähevad. See koroonaaeg võiks läbi saada. Fakt, et praegu siin tööle sain, on muidugi väga positiivne. Teeb meele rõõmsamaks ja annab lootust ja ruumi unistada jälle (et mida kõike siis teha kui koroonaaeg läbi saab).
|
