Kõrbes kuusepuud ei kasva

 9. augustil jõudsin siis lõpuks nii kaugele, et sain asjad pakitud ja auto oli ka viimaks sõiduvalmis. 5. augustil sain baaris paari inimesega Facebookist kokku, kes plaanisid ka põhja poole sõita. Kohtumine oli väga tore ja paljulubav. Kuna mina olen ainsana sellise pigem linnasõiduautoga, siis poisid (kellel kõigil on korralikud maasturid) ütlesid, et pole viga, kui ma kuskile kinni jään, tõmbavad nad mind välja jne. Kõik tundus tore. Paar päeva enne ärasõitu sain veel natuke vihastada, sest ma olin nõustunud ühe sakslase enda auto peale võtmisega, mis tähendas seda, et ruumi oli mul plaanitust vähem ja tekkis küsimus, kuhu kõik asjad ära mahuvad. Miks ma sellega lõpuks nõus olin, ma ei teagi. Keegi teine peale minu ei plaaninud üksinda sõita ning nii tundus mullegi, et peaksin ka enda autosse kellegi võtma. Ruumipuuduse leevendamiseks ja lisakütuse hoiustamiseks plaanisin soetada endale katuseraami. Eelistatult ikkagi taaskasutusest, aga mida ma ei leidnud, on sobilik raam minu autole. Sellest ka siis vihastamine. Soodsaim pakkumine oli umbes 400 dollarit ja seda tundus mu auto maksumust arvestades, palju. Aa ja kuna endiselt on koroona, siis tarneajad olid umbes nädal… Ühes kahtlases töökojas pakkus üks mees välja, et võiksin panna metallist korvi koos lisakütusega varuratta hoidja külge, aga temalt ma seda tööd tellima ei peaks, sest ta võtaks selle eest liiga palju raha. Need olid tema enda sõnad. Pöördusin oma murega jälle Mate poole, kes ütles, et see pole keeruline ära teha ja ta aitab mind. Nii siis sõidangi ringi varukütus varuratta küljes.

Kütusekanstri hoidjaga

Kütusepuuduse tõttu teele ei jää

Enne ärasõitu autot pakkides kohtusin oma selle aasta esimese huntsmaniga. Kui nad hammustavad, on valus, aga nad ei tapa

9. augustil kallas taevast aga korralikult vihma ja tuul tormas ka omajagu. Tekkis kiusatus reisialguse plaan edasi lükata. Õnneks noored ja entusiastlikud James ja Enzo arvasid, et võiksime ikkagi minna ja ööbime esimese öö hostelis lihtsalt. Lõpuks siis saimegi umbes 14.30 linnast minema ja ööbisime umbes 200 kilomeetri kaugusel Lancelinis. Kujutan ette, et see hostel oleks suvisel ajal väga äge, aga kuna ilm oli kehv ja külm, siis seekord kasutasime seda lihtsalt magamiseks ja mingit toredat seiklust ei kaasnenud. Lancelinis oli meiega liitunud veel üks auto koos kahe prantslasega. Hommikul teele asusime, siis olin viimane ja oli tore küll vaadata meie autode rida. Perthist kaugenemisega vähenes telefonilevi olemasolu väga kiiresti ning omavaheliseks suhtlemiseks autodes kasutame walkie talkiesid. Eks nendega mängitakse vahel ka niisama ja ma lihtsalt tõsiselt kuulan, mis kellelgi öelda on kui kuskil peatumas oleme ja teistele pakub vahel mu tõsidus nalja. Nende levi ei ulatu väga kaugele, aga paari kilomeetrise saba kanntavad ära.

James ja Enzo

"Väike" seenevihm

Pinnacles

Veel üks "seenekas"

Pinnacles

Teise öö ööbisime jälle hostelis, Gerladtonis. Alguses oli plaan hästi aeglaselt sõita, peatuda ning kõike külastada ja vaadata, aga kuna ilm nii kehv oli, siis läksime otse Geraldtoni, kus pidime neljanda autoga kokku saama (sealt pidi ka minu reisikaaslane maha tulema ja minuga liituma). Gerladtoni jõudes oli ilm ikka veel vihmane ja tuuline, aga hommikuks läks juba natuke paremaks ja tegelikult oli tunda, et temperatuurid on juba terakese võrra soojemad kui Perthis.  Gerladtonis läks ka pool päeva mingi lõputu pakkimise ja valmis panemise peale ära ja liikuma saime alles õhtul nelja paika. See lõputu pakkimine hakkas vaikselt tuska tekitama. Leppisime kokku, et väljasõit on kell x, aga reaalselt saime alati u 2h hiljem minema. Nüüd juba teeme selle üle nalja natuke, aga esimestel päevadel kui kedagi päriselt ei tundnud, käis see päris korralikult närvidele. Ja seda räägin mina, vana viimase-minuti-inimene…

Käisime siis roosat järve vaatamas ja jäime sinna lähedusse Linga Longa talusse ööbima. Esimene öö autos - magada oli hea ja soe ning kõik tundus kena. Hommikul käisin veel vana taluhoonet (või pigem nagu mõisahoonet) vaatamas ning siis asusime teele. Hommik kulus jälle lõputule pakkimisele, nii et viimasena saabunud auto jõudis meie kokkusaamise kohta enne meid (meil oli sinna u 10 minutit sõita, neil üle tunni). Mu tuju oli natuke kahtlane, sest see lõputu venimine väsitas korralikult.

Lina Longa esimene öö

Roosa järve ääres

Saime roosa järve ääres ka viimase autoga kokku ja lõpuks ometi võis reis alata. Või nii vähemalt tundus. Käisime Kalbarri rahvuspargis. Nendes rahvusparkides saab kindlasti ka pikalt matkata, aga tihti on rajad vaid paar kilomeetrit pikad ja sisaldavad mõne vaateplatvormi külastamist ja siis tagasi auto juurde kõndimist. Kalbarri oli ilus, aga oma üsna suure seltskonnaga külastasimegi vaid vaateplatvorme ja sõitsime edasi. Kuna kaugus Perthist polnud veel väga kauge, siis rahvast oli palju ja kõik oli üsna turistide rohke. Õhuks jõudsime tasuta laagripaika, kus meie seltskonna suurus kasvas selleks korraks 18 inimeseni. Tehti lõket, võeti natuke napsi ning hommikul sõitsime edasi Shark Bay poole, teel külastasime Shell Beachi. Hakkas selgeks saama, et päris kõikjale ma oma autoga ei saa ning saksa tüdrukul oleks parem poiste auto peal olla vahel. Pärast esimest ööd omapäi läkski Simone Sami auto peale. Tõele au andes meil jutt ei jooksnud ja siis kui korraks jooksma hakkas, takerdus eriarvamuste taga ja ruumi mul ka võõra inimese jaoks siiski piisavalt polnud. Etteruttavalt saan öelda, et tänaseks saame ilusti läbi ja kamp on meil tore. Lihtsalt minu reis ja auto polnud kunagi kahele inimesel plaanitud.

18 inimesega ööbimine. Öösiti oli sooja vaid mõni kraad üle 10... telgis majad külmetasid kõvasti

Shell beachi jõudes oli meie koodnimeks saanud Watermelon (Pildi tegi drooniga prantslane Eddy, mina olen W all)

Shark bays, täpsemalt Denhamis, läksid minu ja kamba teed esmakordselt lahku. Levi oli meil väga piiratult, saatsin parklast koju sõnumi, et mul on kõik ok, jätsin oma reisikaaslastega kaheks ööks hüvasti, leppisime kokku, et kohtume Carnavaronis. Olin suundumas omapäi ööbimiskohta otsima kui meie juurde oli jõudnud üks prantsuse tüdruk, kes ka meie tutvumisõhtul baaris osales. Ta ütles, et tule meie juurde selleks ööks, et tal on paar sõpra ja ka nö linnasõidu auto. Mõtlesin, et no okei, miks mitte. Mu kaart ei hakanud kohe tööle ja sõitsin lihtsalt tema sabas. Ta jalg oli aga üsna raske ning peagi jäin temast natuke maha. Kuna mu kaart oli aga kenasti tööle hakanud, mõtlesin, et no vahet pole, lähen siis kaardi järgi. Denhamist u 20 km kaugusel mu telefonil enam levi polnud ja prantslast ka kuskil ei paistnud. Tuli maanteelt maha keeramise koht. Vasakule, punasele kruusateele. Tee oli ilus ja tegin ka mõned pildid. Tundus kummaline, et kuhu see tüdruk nii kiiresti sõita jõudis, sest see tee oli nii kohutavalt treppis, aga mõtlesin, et no pole viga, sõidan natuke ja vaatan, kuidas läheb ja kuna maantee väga kaugel polnud, süüa ja juua oli kaasas kasvõi nädala jagu, siis küll hakkama saan.

Punane lõputuna näiv kruusatee

Pidin natuke üle 10 km sõitma ja vasakule keerama, tee oli jube ja mõtlesin, et sõidan sinna keeramise juurde ära ja kui siis ka jube on, et siis lähen tagasi. Keeramiseni ma ei jõudnud. Tee läks äkki natuke kurviliseks ja liivaseks ning nätsti olin auto põhja peal kinni. Proovisin paar korda edasi-tagasi sõita, aga auto oli täiesti kinni. Keha kattus külma higiga. Vaatasin oma levitut telefoni ja sain enda peale nii kurjaks. Loll turist, kuhu sa ronid… Püüdsin autot natuke kaevata ja proovisin veel, aga tulemus oli null. Auto ei liikunud mitte kuskile poole. Surusin siis oma häbitunde maha ja helistasin hädaabinumbrile. Püüdsin ette ja taha vabandada, et nii rumal olin olnud ja neile sellise murega helistan. Mind ühendati politseiga, mind lokeeriti ära. Öeldi, et helistaksin kuskil poole tunni pärast neile tagasi. 

Kinni. Ainuke pilt mu adrenaliini täis õhtust

Istusin autos, vaatasin loojuvat päikest – jah, väljas oli kohe-kohe pimedaks minemas ja kuulasin seda tumma vaikust. Ma polnud ammu midagi nii vaikset tajunud, mitte ühtegi heli. Siis käis „nätsti“, mingi putukas lõpetas oma elu minu auto esiklaasil. Otsustasin ukse kinni tõmmata ja omapäi poole tunni möödumist oodata. Kui kell seal maal oli, helistasin hädaabisse tagasi ja pärast paari suunamist sain taas politseiga jutule, kes ütlesid, et kohalik auto, mis mind aidata saaks, on remondis ja kuna mul eluks kõik vajalik olemas on, jätavad nad mu sinna. Tänasin neid ja lõpetasin kõne. Öö kõrvulukustavas vaikuses üksinda. Mõtlesin, et kas see võiks olla koht, kus dingosid leidub… Kuna politsei oli mind päästma lubanud tulla, siis mõtlesin, et ma proovin natuke veel end kaevata, et kui akud ka tühjaks saavad, küll mind välja saadakse.

Leidsin kõrvalolevalt põllult mingid torujupid, sellised plastikust, ilmselt kasteti nendega kunagi põlde vms. Torkasin neid ühelt ja teisel poolt auto kõhu alla, võtsin appi pudrukausi ja veekeedupoti ning muudkui kühveldasin. Vahepeal jõin autos vett. Adrenaliin oli kõrge. Leidsin mõned oksajupid ja paar väiksemat kivi ning panin need auto esirataste alla. Proovisin üht- ja teistpidi, aga auto oli ikka kinni, vahepeal andis natuke lootust, aga täitsa kinni. Kühveldasin nagu hullumeelne, mõttesse tekkisid pildid Tom Hanksist Kaldale uhutud filmist…  Pärast edasi-tagasi proovimist otsisin liiva sisse paisatud oksajupid ja kivid jälle üles ning torkasin tagasi rataste alla. Mõtlesin kodus kasvavatele kuusepuudele. Veetsin kuskil tunnikese seal tuuseldades, väljas oli juba pimedaks läinud, pealambi patareid hakkasid tühjaks saama ja meenus, et varupatareisid mul ju ka kaasas pole. Veel üks proovimine ja sain välja! Sõitsin mõned meetrid edasi parkisin auto ära ja hakkasin oma pudrukausi ja veekeedupotiga rööpaid madalamaks tuuseldama. Ma olin pealaest jalataldadeni kaetud punase liivaga. Torujupid vist panin ka rööbastega veel risti. Sõitsin siis autoga veel natuke edasi ja otsisin koha, kus end ümber pöörata. Sain ümber pööratud ja andsin autole gaasi, et sellest jubedast liivast läbi saaksin. Ainult üks halb koht oli, nii umbes 2 meetrit, aga piisav, et mind täielikult kinni võtta… Üritasin rööbastest natuke väljas end hoida ja vajutasin gaasi. Auto rappus küljelt küljele, aga välja sain.

Ma ei julgenud jalga gaasilt maha võtta, tahtsin sealt teelt nii kiiresti kui võimalik maha saada ja et ma mitte mingil juhul uuesti kinni ei jääks. Korraks tuli telefonile levi ja sain kohalikult seriffilt sõnumi, et ma auto juures püsiksin, et ta tuleb mind hommikul päästma. Peatasin siis auto ikkagi kinni ja helistasin talle tagasi ning teatasin, et olen väljas ja minuga on kõik okei. Vabandasin veel ette ja taha. Seriff oli muhe ja küsis, et kuhu ma läksin siis ja kuuldes koha nime, ta seda üldse ei teadnudki ja küsis, kuhu siis teine tüdruk kadus. Vabandasin siis veelkord, küsisin, kas pean hädaabisse ka teada andma, et ma päästetud olen või kõnest seriffile piisas. Ta ütles, et kõik on korras.

Tagasi asfaldile jõudes nägin ka prantsuse tüdruku sõnumit, mis ütles, et see tee pole meie autodega ikkagi läbitav ja ta läks Whalebone’i kämpingusse. Pöörasin ka siis end sinna suunda. Kämpingusse jõudes käisin pimedas auto juures auto juurde ja hõikasin prantslase nime, aga keda ma ei leidnud, oli prantslane. Jõudsin kahe keskealise austraallase juurde, kes vaikselt lõkke ümber õlut jõid. Nad ütlesid, et prantslast küll nende juures pole, aga mina võin nende juurde jääda. Parkisin siis end nende kõrvale, võtsin oma eelmise päeva õhtusöögi, matkatooli ja õlle ning rääkisin, mis minuga just natuke aega tagasi juhtunud oli. Nad naersid ja elasid mu loole kaasa, aga ütlesid, et ma liiga karm endaga poleks. Et olin piisavalt aus ja sain aru kui loll ma olin oma teed valides olnud ja sellest piisab. Veetsime seal lõkke ümber umbes 3 tundi, rääkisime elust siin Austraalias ja Euroopas. Nad soovitasid mulle ka järgmist kohta ööbimiseks ning andsid nõu, kuidas paremini oma autoga halbadest kohtadest läbi saaksin. Reis sai hoopis teise hoo sisse ning etteruttavalt saan öelda, et rehvide pumpamine ja vajadusel rõhu vähendamine, on nüüd täitsa tavaline ja igapäevane…

Hommikul läksin tagasi Denhamisse, sest olin otsustanud, et pean oma reisi paremini plaanima. Või noh, pean mingigi konkreetsema plaani looma, sest teist üksikut liivarallit ma teha ei tahtnud. Denhamis sattusin kokku oma reisikaaslastega, kellel oli eelmisel õhtul rehv lõhkenud ning seetõttu nad sinna rahvusparki, kuhu minna plaanitud, läinud polnudki. Ajasime natuke juttu, rääkisime, mis minuga juhutnud oli, rääkisime, et Simone liigub kindlasti nüüd hoopis Sami autos, sest ta ei tahtnud ühestki rahvuspargist ja seiklusest ilma jääda. Käisin kiire dušši all, pesin punase liiva maha ning istusin kohvikusse, kohvi jooma ja reisi planeerima. Sattusin ühe vanapaariga jutustama. Adrenaliin (või lihtsalt emotsioon) oli vist endiselt kõrge, sest tunne oli nagu võiksin kõik ettetulevad autod liivast välja lükata ja ükskõik kellega juttu alustada ja… kummaline tunne.

Pärastlõunal asusin teele Gladstone’i poole. See oli ookeaniäärne kämping, kuhu läks ka kruusatee, mis oli minu autoga siiski läbitav. Jõudsin kohale täpselt päikeseloojanguks, millest oli natuke kahju. Koht oli imeilus ja seal oleks mõnus olnud istuda ja loojangut nautida, mina pidin aga süüa tegema. Kui olin auto ära parkinud, astus kõrvalasuvast karavanist välja üks vanem mees, kes pakkus, et ta võib mulle süüa teha või teed pakkuda või lihtsalt aidata, kui seda vajan. See oli nii armsalt naljakas. Keeldusin viisakalt ja asusin õhtusööki tegema. Söök sai valmis pimedas, vaatasin natuke eredat linnuteed ja läksin 21 paiku magama ära. Üldiselt siin ongi selline rütm, et hommikul ärkad koos päikesega ja loojanguks pead päevaga ühele poole saama, sest päike loojub kiiresti ja pimedas pole enam suurt midagi teha.

Gladstones

Trepid-trepid-trepid. Teel Gladstone'i

Päikeseloojang

Pärast hommikust putru asusin teele Carnavaroni poole. Jõudsin sinna lõunapaiku, sõin ühes kohalikus motellis lõunat. Motell oli ehe… selline nagu Ameerika filmist nähtud… rustikaalne, puidust. Teenindajal oli maa ja ilm aega, samas sinuni ta ei jõudnud, aga toit oli maitsev. Lisaks käisin ühte randa vaatamas ja pidasin nutiminuteid st ma olin taas levisse jõudnud. Õhtuks jõudsid ka teised Carnavaroni, ööbisime üheskoos karavanpargis, kokku 3 ööd. Pesime pesusid, organiseerisime autosid, tegime koos süüa. 

Carnavaronisse jõudmisega sai täis reisi esimene nädal. Emotsioone ja segadust oli olnud palju. Tundsin, et gruppi sulandumine on keeruline ja tegelikult ilmselt käis peast läbi ka mõte, et äkki ma ei peaks selle grupiga koos reisima… äkki on üksinda parem. Googeldasin õhtupimeduses teede olukorda ja püüdsin aru saada, kas ja kuhu ma oma autoga saan ja mis üldse sellest kogu reisist saab sedasi… 

Teise päeva õhtul olin lubanud hommikuks pannkooke teha kõigile. Käisin hommikul poest läbi ja asusin küpsetama. Pannkoogid serveeritud, oli olemine lõbusam. Pärast koos veedetud päeva, kus käisime jala ühel sadamakail ja James kalal, mõtlesime, et teeme veel ühe ühise õhtusöögi. James serveeris oma kala, ostsime juurde natuke vorste ja salatimaterjali, ma tegin hunniku kartuliputru ja soojemad suhted üha süvenesid. Hommikul asusime teele Kennedy Range rahvusparki. Sinna oli umbes 200km, millest viimased 50 olid punased ja kruusased.

Tee sinna oli mõnus. Tunne oli juba selline, et nüüd oleme tõesti teel, roadtrip käib. Lõputud tühjad teed. Vahel näed mõnda känguru või emu… Kruusa peale jõudmine võttis mul kõvasti hoogu vähemaks. Poiste autode vedrustus ja olemine kannatas pisut enamat ning tolmupilv taga, põrutasid nad ees minema. Tee oli aga ilus. Mõned kilomeetrid kruusa ja avanema hakkasid imelised vaated punastele mägedele ning ma tundsin, et kui nüüd peaks mu reis läbi saama, siis on see igatahes õnnestunud reis olnud. Emotsioon oli tugev.

Ööbisime Honeycombi kämpingus – kämping tähendab siin tihti lihtsalt platsi, kuhu võid oma auto parkida, telgi üles panna ja magada, vahel veab ja olemas on ka kuivkäimla ja kui eriti veab, siis ka dušš. WC ja dušš tähendavad tavaliselt ka kõrgemat hinda. Kuivkäimlaga kämping maksis 7 dollarit öö. Olime Kennedy Ranges 2 ööd, tähistasime Jamesi sünnipäeva, kes sai 22, käisime paaril väiksel retkel, vaatasime päikesetõusu ja tegime lõket. Tekkis plaan minna ka Mount Augustuse juurde, aga üks auto ei tahtnud minna ja tekkis peaaegu et erimeelsus. Mäe juures jäi käimata… ehk järgmisel korral. Hommikul tuli laagriplatsile Subaru fännklubi, kamp kõrgemas keskeas abielupaare, kes meiega juttu ajasid. Üks mees küsis, et kuidas mu Honda vastu peab ning tegi mulle põhjaliku õppetunni lugemise peale rehvidest rõhu väljalaskmisest. Pehmete rehvidega sõit tagasi Carnavaronisse mööda kruusa oli kordades parem.

Arno

Estelle

James

Nassere

Peatus

Rongi ei tulnud

Kennedy Range

Igaüks omas aktsioonis

Tore kamp

Kennedy Rangest tulles ööbisime ühes tasuta kämpingus, mis oli lihtsalt tühi plats keset punast liiva ja paari põõsast. Hommikul läksime tagasi Carnavaronisse, et bensiini ja süüa osta, vett võtta, autodele nipet-näpet juurde varuda (ostsin endale Subaru fännklubi õpetusel kompressori) ning võtsime suuna Red Bluffi.

Red Bluffis läks u 50 km asfalti ja 50 km kõige koledamat kruusateed, mida ma näinud olin. Umbes 5 km pärast kruusale jõudmist võtsin Subarumehe õpetussõnu kuulda ja lasin rehvidest rõhku jälle vähemaks. Sõit läks paremaks, aga tänaseks juba tean, et oleksin võinud natuke aeglasemalt lugeda. Aga eks elu õpetab. Kämping, kus maksime väga õhurikka kuivkäimla kasutamise eest 18 dollarit öö eest, asus otse ookeani kaldal. Jõudsime napilt enne päikeseloojangut. Laotasime end liivale ja vaatasime, kuidas päike ookeanisse kukkus. Ilus. Kätte oli jõudnud reede õhtu ning plaanisime jääda kaheks õhtuks ja tähistada saabuvat nädalavahetust. Oli lõbus. Pidasime vastu kuskil südaööni ja läksime magama. Ookean loksumas unelauluks.

Hommikul avasin silmad, nägin, et päike oli juba tõusnud, mõtlesin, et ju siis on kell 7 läbi. Keerasin külge ja vaatasin ookeanit. Siis hakkas silma, et vees justkui on midagi. Delfiinid? Siis mõtlesin, et ma olen mitmeid kordi vett vaadates mõelnud, et näen delfiine, aga tegelikult on vaid seal kivid olnud. Siis nägin juba aga üsna selgelt, et ei-ei, kindlasti on vees keegi. Delfiinid? Vaalad? Tormasin autost välja ning ma ei suutnud uskuda oma silmi -  vaalad. Meie nina all. Lihtsalt niisama ujuvad mööda. Nii lähedalt. Virmaliste nägemisest saati pole ma nii palju rõõmu ja ärevust tundnud. Jooksin siis mööda randa üles, et ka teised üles äratada, et nad sellest ilma ei jääks. Jäin sellega ise kõige lähemast momendist ilma, aga see tunne ja emotsioon olid lihtsalt vaimustavad ja soov, et ka teised seda tunneksid… See kohutav kruusatee tasus end kindlasti ära. Päeval käisime ujumas ja tõdesime, et päike on väga-väga kuum. Püüdsin lihtsalt varjus istuda ja raamatut lugeda. Terve päeva oli võimalik kauguses silmata mängivaid vaalu ja delfiine. Pilte mul päevast pole, aga usun, et need on igaveseks mällu sööbinud. Ööbisime veel ühe öö seal rannikul ning hommikul läksime tagasi Carnavaronisse. Järjekordne laadimisring ning asusume teele Coral Bay ja Exmouthi poole.

Lõkkeõhtu Honeycombis

James ja Sam

Nüüd oleme Exmouthis, umbes nädala jagu juttu jääb kirja panemate, aga kõik on tore. Vahel võitlen iseenedaga ja siis lähen eluga kaasa... Eks nii ongi.