Ja ongi 2020 läbi. Elu kõige kiiremini möödunud aasta… kui suur osa maailmast seisis justkui paigal ja inimesed koos maailmaga, siis siin käis elu tegelikult suhteliselt normaalselt edasi. Ja kui nüüd edasi seda asja vaadata, siis tegelikult siin Lääne-Austraalias on backpackimine praegu eriti lihtne ja mõnus, sest inimesi, st töötajaid, on vähe, mis omakorda tähendab seda, et esimest korda saavad backpackerid ise oma töö valida ja mitte hambad ristis kannatada ja teha kõike, mida öeldakse või mis kätte satub. Idakallas ja lõuna on pisut teises olukorras, aga võrreldes muu maailmaga on meil siin seni ikkagi suhteliselt hästi läinud.
 |
| Päikesetõus hosteli rannas |
Kirjutamiseni pole pikalt jõudnud, sest paraku kipub nii olema, et kui tööl käin ja igapäevast elu elan, siis justkui nagu midagi põrutavad kirjutada pole… Vahel ikka mõtlen, et olen ju Austraalias ja peaksin iga päeva ikkagi maksimumini ära kasutama ja võimalikult palju tegema, aga siis… mõtlesin, et noh, ratsionaalne ajakasutus on ju ilus muidugi, aga enamus päevi me eludes on siiski tavalised. Mõned meeldejäävamad ja mõned, mida soovime unustada ja paljud sellised, mis ununevad iseenesest… päris iga päev ei ole seiklus, sest lihtsalt ei jõua. Mingi teatav stabiilsus, kas regulaarse palgatšeki või tuttavate inimeste näol, mõjub hästi ja mis sellest ikka kirjutada.
Aastalõpule nüüd tagasi vaadates ja mõeldes, mida tegin, siis rutiinist saan välja tuua selle, et otsustasin ainult mereannirestoranis töötada ikkagi ja jätta veinimõisa töö maha, taotlesin endale koroonaviisa, kätte on jõudnud 30 kraadiste ilmadega suvi ja jõudsin ka surfitundi.
Veinimõisas oli väga palju juhtimisprobleeme ja ühel hetkel jooksis restoran töötajatest tühjaks. Algul mõtlesin, et selleks, et piisav hulk töötunde ja seeläbi ka raha saada, peaksin töötama rohkem kui see, mis Blue Manna mulle praegu võimaldab. Nüüd juba vist umbes kuu aega tagasi otsustasin ära, et saan hakkama ka vähemaga (u 32-34h nädalas) ja eks ma jõuan oma elus veel töötada. Sisimas lootsin, et täidan ka oma esialgse unistuse ja püüan surfama õppida. Või noh, see oli mu esialgne plaan kui Austraaliasse tulin – nö juhe seinast välja võtta, kohvikus tööots leida, mis mind toidaks ja kataks, surfama õppida ning oma mõtted selgemaks mõelda. Restoranitöö ma Melbournes sain, aga surfini ei jõudnud ja Perthis elasime ka ookeanist niivõrd kaugel, et surfi õppimine jäi vaid unistuseks.
Kaks päeva enne oma working holiday lõppu esitasin ka koroonaviisa taotluse ära. Eks näis, kuidas sellega siis läheb, hetkel ei ole veel midagi kuulnud ja olen bridging viisal, millel on samad õigused, mis mu juba lõppenud viisal.
20. detsembril jõudsin lõpuks ka surfitundi. Läksime koos ühe belglanna, Valentinega ja olime tunnis ainsad. Vanemaks saades on hirme juurde tulnud ja lained tunduvad suuremad kui 10 aastat tagasi… Paaril korral oli selline tunne, et kõnnin veest välja ja saadan kogu selle surfamise kuupeale… Vesi ja lained tahavad harjumist ja kogemusi. Suure laine eest tuleb vee alla peitu hüpata ja surfilauast lahti lasta, vee alt tulles pea katta juhul kui mõne teise inimese (või ka enda) surfilaud vastu pead tahab lennata. 10 aastat tagasi ma nende mõtete ja hirmudega oma pead ei vaevanud. Aga kokkuvõttes oli surfitund ikkagi tore ja käisin täna juba teist korda. Olin koos laste ja teismelistega samas rühmas ja täna oli isegi toredam. Kas olid lained sõbralikumad või mina julgem… ei tea. Igatahes olen proovida nüüd saanud ja proovin vast mõned korrad veel. Tänase surfitunni lõpus kuulsin isasid õpetajatega rääkimas ja küsiti vist muuhulgas, kuidas läks ja kuidas peaks edasi minema, mille peale õpetaja ültes, et oleneb, mida te surfist ootate... Mul jälle kihvatas, kuidas koguaeg on vaja kõigil parem ja tipus olla. või tippu saada. Miks lapsed ei võiks lihtsalt surfamisest rõõmu tunda? Sama käis ka mu enda kogemuse kohta. Ma sooviks, et õpetajad saaksid aru, et ma ei loodagi profiks saada vaid lihtsalt rõõmu tunda. See, et ma suurtele lainetele tõenäoliselt kunagi ei jõua, ei muserda mind. Valge vahu sees sumamise ja majasuuruste lainete vahel ellujäämise vahele jääb nii palju...
Kuumad jõulud valgel liival ja päikese all
 |
| Tagurpidi kuusepuu |
Jõuludel (siin tähistasime neid jälle 25. detsembril) oli hostelis suur pidu. Hommikul käisime juba rannas ujumas ja end kuuma eest peitmas, rannast tulles mängisime mälumängu ja beerbongi, osa rahvast võrkpalli. Võeti napsi ja prantslased tegid kõigile õhtusöögi. Oli meeleolukas päev, aga see oli üks kõige varem lõppenud pidu siin hostelis ja südaöö paiku olid ka kõige suuremad peolõvid väsinud. 26. detsembril oli puhkamise ja taastumise päev ning 27. detsembril taastus restoranides töötavate inimeste argipäev. Farmis töötavatel inimestel oli vabu päevi rohkem. 27. detsembril käisime ühe hostelis olnud austraallase ja paari inglasega paadiga kalal. Jube mõnus päev oli. Mina ei saanud ühtegi kala, aga poisid tõid ühe kala ikka koju ka.
 |
| Meriliniga |
 |
| Beerbong |
 |
| Kalal |
Melbournes aastavahetusel töötamine on mul veel sama värskelt meeles nagu see oleks eile olnud… kiire aasta… Aga nagu ka eelmistel aastatel, muutusin ka sel aastal 31. detsembril väga mõtlikuks ning isegi natuke kurvaks – kuidas siis aasta ikkagi oli (minul väga hea) aga kellega ja kuidas ma selle veetsin, mis uuest aastat tuleb ja varsti juba olen ise ka aasta vanem jälle… Aasta viimased tunnid möödusid mõtted ja emotsioonid käsikäes.
Tööl oli kiire ja teha oli palju kuid teadsime, et 22-23 ajal lõpetame. Külalistel oli aga tore ja aega küll ning lõpuks saime töölt minema alles 23:35. Hüppasime Williga ratastele ning kihutasime hostelisse, minul oli kindel plaan veel enne südaööd kiire dušš teha, sest mustana ei saa uuele aastale vastu minna. Teadsime, et enamus inimesi läksid bushdoofile, aga ehk kümmekond inimest on ikka hostelis. Jõudsime siis koju, nägime, et see on peaaegu haudvaikne ja diivanil istus ainult šotlane Harris ja jõi õlut. Läksime siis kolmekesi rannale, sest teadsime, et kõrvalasuvast linnast peaks ilutulestikku lastama. Ning jah, jõudsin ka oma kaheminuti dušši teha enne kui läksime. Istusime siis u 1 minut enne 00:00-i liivale maha. Rääkisime paar sõna juttu kui ma inimeste kisa kuulsin – südaöö oli käes ja ei ühtki pauku. Tuli välja, et ilutulestik oli kell 21.00 olnud, et ka lapsed seda näeksid. Soovisime siis head uut aastat ja naersime, et oleme nüüd parimad sõbrad, sest veetsime nii olulise sündmuse nagu aastavahetus, koos. Pärast südaööd tilkusid hostelisse veel mõned inimesed, kes kust. Ma helistasin Katile ja Hedvigule, kes veel 2019. aastas olid. Kokkuvõttes ei teinud ma midagi erilist, aga tunne oli hea ja rõõmus.
1. jaanuaril käisime Willi ja Chrisiga Golfiväljakul söömas. Golfis, nagu ka teistes pubides ja restoranides siin piirkonnas, töötavad paljud backpackerid hostelist. Õhtul sõime veel hostelis koos korraliku õhtusöögi ja läksime pigem mõistlikul ajal magama, et 2. jaanuaril jälle tööle minna.
Dunsborough on ülerahvastatud, sest austraallased ei saa välismaale puhkama sõita. Kui siin peaks muidu olema umbes 8 000 inimest, siis praegu pidi olema umbes 30 000. Sellele survele ei pea kommunikatsioonid vastu – internet on aeglane, sagedased elektrikatkestused (30. detsembril oli meil restoran suletud, sest voolu polnud ja 31. detsembril töölt minema kihutades oli ka linn pimedaks kustunud) ja linn on täis ummikuid. Paljudel, ka mul, on linnas töölkäimiseks (elame äärelinnas, u 2 km töölt) jalgrattakolud ostetud, mis teeb tööle jõudmise kiiremaks ja mugavamaks.
Nii palju siis praegusest elust-olust. Elu hostelis on enam-vähem nagu laagris. Vahetused tulevad ja lähevad, osa on pikemalt, osa lühemalt. Vahel on suhted paremad, vahel halvemad, mõni inimene tundub tore, mõnega ei tahaks väga ühes ruumis olla. Järgmine nädalavahetus äkki sõidame belglannaga kuskile, aga eks näis, kuidas kõik välja kukub.
Head uut aastat kõigile, kes seda kirjatükki lugema jõudsid.
