Ma arvasin, et 2020. aasta oli kõige kiirem aasta mu elus. Täna neid ridu kirjutades on tunne, et see oli alles mõni nädal tagasi kui seda arvasin. Kuhu see 2021 veel läks? Mingis mõttes vist küll hea, et ta nii kiiresti läks, sest ega see väga kerge aasta olnud pole. Olen teinud küll ägedaid asju, õppinud surfamist (kuidas ma üldse edaspidi ilma ookeanita elama peaksin, veel selge pole), pool Austraaliat läbi sõitnud ja kogenud ja näinud… aga kõhus on ikka nagu kivi ja meel on kurb.
Mõned nädalad tagasi oleks võinud veel viimaste läänekalda inimestega tagasi lääne poole sõitma hakata, aga otsustasin iseendaga tõtt vaadata ja paikseks jääda. Hetkel ma pole küll päris kindel, et see paikseks jäämine õige mõte oli. Uute tutvuste leidmine on olnud ääretult raske ja hosteli vahetamine privaatse korteri vastu on mind inimestest kuidagi täielikult ära lõiganud. Kui töölt lõpuks vabad reede õhtud välja kauplesin, seisin silmitsi järjekordse komistuskiviga – pole kellegagi välja minna.
 |
Kui Imogen külas käis
|
 |
Paulinega open mic-il. Pauline ja Chris olid viimased läänakalda sõbrad, kes novembri keskel Tasmaania poole sõitma hakkasid
|
 |
| Sisalike välinäitus |
 |
| Kohalik laululind kookaburra |
 |
| Banaanilind ja semud hommikusöögil |
 |
| Jaaguar-nuutrai |
 |
| Õhtune külaline magamistoa uksel |
 |
| Austraalia on ikka uskumatult värviline. Vikerkaare lorikeet |
 |
| Linnuke (noisy firarbird) jacaranda õites |
 |
| Lillad tänavad Palmwoodis. Palmwoodis kohtasime poemüüjat, kelle elu parim armastaja olnud Lauri Eestist |
 |
| Bougainvillead |
 |
| Punastes õites poinciana puud |
 |
| Ja valgete kulmudega tüdruk |
Homme on selle aasta viimane surfitund. Kella 5.45ne äratus on seni end kuhjaga ära tasunud. 6:15 vette sumades on seal meeletu rahu (olgugi, et ookean on lainetes). Tihti on näha delfiine, vahel lähemal, vahel kaugemal. Ja kui eriliseks kogemus muutub kui veel vihma sadama hakkab - peegelsile vesi ja klaasjad lained ning veepinnale pärlitena langevad piisad... Ookean on maaliline ja elu selles maagiline.
Kutsete peale koju tulla, kuna kurvameelne olen, saan öelda vaid nii palju, et näen umbes üle nädala unes, et olen enne viisa lõppu koju tulnud ja siis olen õnnetu ja segaduses, sest ei saa aru, miks ma seda tegin. Kui lõpuks ärgates silmad avan ja aru saan, et tegelikult ikkagi alles Austraalias olen, on hea meel, et ei ole seda viga siiski teinud. Mu Austraalia peatükk pole veel läbi.
