Sucre, Bolivia

Oehh! Ligi 2 nadalat pole siia midagi kirjutanud ja niiiiii palju on juhtunud! Nii palju olen teinud!
Igatahes. Iguazust laksime poistega edasi Saltasse. 23 tundi bussisoitu polnud uldse nii hirmus kui see esmapilgul tunduda voib. Buss oli mugav, suua sai ka natuke... Suured nahkistmed olid bussis. Tekk oli ka!
Saltas olime 2 ood, pidasime pannkoogipaeva (teil oli kodus vastlapaev siis), ma kupsetasin hunniku pannkooke, broneerisime endale tuuri Argentiina- Boliivia piirini- ma praegu ei maleta enam koha nime, kus tuur loppes... Aga tuur ise oli auto koos juhiga labi magidzungli, nagime enne inkasid olnud inimeste kulavaremeid, 7 varvi mage ja lihtsalt meeeeletult palju ilusaid vaateid, vaga suuuuri kaktuseid... Vaga seff oli. Sealt linnast laksime edasi Boliiviasse. Piiripunktis oli ebameeldiv intsident (ma nuud ei tea, kas see on oigesti kirjutatud?). Igatahes. Laksime piiriputkasse sisse koos oma suurte kottidega ja seal oli veel umbes 20 inimest, oma kottidega ringi sebimas. See oli toeline putka, vaike, suur kott seljas, raske, palav... Mingi hetk tundsin, kuidas pilt hakkas eest ara kaduma.... Poisid votsid passi enda katte ja kaskisid mul valja minna. Hea oli, et nad seal olid. Muidu oleksin ma lihtsalt kokku vajunud keset seda massi. Mingi hetk ma pidin siiski sisse tagasi minema ja oma nagu naitama. Templid passis, kondisime ule piiri. Poisid vaatasid poodides ringi ja mul oli endiselt paha... ma vajasin suua. Mul hakkas uuesti nii paha, et Richard vottis mu suure seljakoti enda kanda ja me suundusime restorani. Parast sooki hakkas hea ja reis vois jatkuda.
Reis jatkus rongikogemusega. Soit oli vist umbes 3 tundi pikk ja Tupizasse. Rongis oli PALAV! Aga ennast eriti palju mitte liigutades elasin soidu ule. Kui rong kulades peatus siis kohalikud viskasid veepomme rongi pihta ja rongiakendest rongi sisse, mis oli naljakas:)
Tupiza oli armas linn, meil oli ilus hostel, oobisime seal 2 ood. Broneerisime jargmise tuuri Uyunisse. 5 paeva dziibiga ule magede. Esimesel paeval ma sattisin end kohe autosse istudes magama, sest raske oo oli- ei maganud eriti hasti, autos magamisest aga ei tulnud midagi valja, sest olles 30 minutit soitnud, palusime autojuhilt juba peatuseid, et pilte teha. HAMMASTAVAD vaated. Niii korged maed, uskumatud teed... See oli meeletult ilus. Esimene oo oli pisikeses kulas magedes, elektrit oli umbes kella 9ni ohtul. Jargmisel paeval ujusime kuumavee basseinis, nagime veel meeletult ilusaid magesid ja vaateid ning oobisime jargmises kulas. Keset loputut tuhjust ja meeletult tugevaid tuuli oli paar maja pusti, kus sai magada. Hostel oli ullatavalt kena. Suured voodid, kauaks elektrit jatkus, ei tea, jaime enne magama jalle. Hommikul arkasime 2.30, et vulkaani otsa ronida. See oli juba omaette seiklus! Hommikul argates oli rinnus kerge valu... tundsin ka natuke palavikku, aga ei saanud ju ometi enne alla anda kui olin proovinud seda vulkaani ronida... Siiski juba esimese 10 minuti jooksul olin ma labi omadega, tahtsin juba alla anda, poisid votsid mu seljakoti (vee ja kaameraga) enda kanda ja ei lubanud veel alla anda, sest valjas oli kulm ja pime. Ronisin edasi, kaed laksid paiste, varbad kulmetasid, sain lisasokid jalga, tahtsin alla anda. Anti peotais kokalehti lutsutatada, ei tohi alla anda. Ronisime edasi. Paike tousis, valjas laks soojemaks, aga kaed ja varbad olid endiselt kulmad. Ronisime edasi, hakkasin maha jaama, mind oodati jarele, sain jargmise suutaie koka lehti. Ronisin edasi ja hakkasin jarjest rohkem maha jaama kuni hetkeni, mil nagin poisse veepudeliga viibutamas ja edasi kondimas. Viskasin pikali- nii vasinud olin. Ma arvan, et jain moneks minutiks magama. (Vaated olid imeilusad jalle muidugi, helehelesinine laguun mu ees laiumas ja soe paike mu vasinud keha soojendamas). Tousin ules ja poisse oli naha vaid moned korrad, nagin, et nad joudsid juba enam-vahem ules. (5300 m peal olime veel koos ja siis hakkasin maha jaama), ma laksin ikka edasi kuni hetkeni, mil ma ei teadnud enam, kas minna vasakule voi paremale. Laksin vasakule. Muudkui edasi ja edasi. Iga 10 sammu jarel puhates. Kuni hetkeni, kui ei saanud enam edasi minna... kivid liikusid mu jalge all, suured kivid mu peal kohal korgumas... Kuna vaiksed kivid vajusid pidevalt jalge alt ara, kartsin ka, et suured kivid voivad liikuma hakata. Tekkis hirm. Ma ei teadnud enam, kuhu minna, kuidas ules saada, voi kuidas alla saada. Meeletu vasimus. Nagin enne 2 inimest alla minemas meie raja korval. Motlesin vaid, et uritan nende raja poole hoida, et kui ma enem ei oska mitte midagi omadega peale hakata siis olen vahemalt kohas, kus mind on voimalik leida... Kuidagi onnestus mul saada nende eelmiste ronijate laskumisrajale. Seal hakkas mul natuke juba parem. See oli pehme rada ja lihtsalt vajusin alla poole pidevalt. Iga samm, mis tegin vajus pikemaks ja see ei olnud nii raske enam. Kuid siiski ma kartsin, sest ei teadnud, kas niiviiisi alla minnes voib tekkida ehk kivilaviin... Ja suuri kive mu seljataga jagus. Kartsin. Laksin edasi, vasisin ja kukkusin, laksin edasi. Hakkasin hoidma vasakusse raja aarde, sest seal tundus parem... Laksin edasi... mingi hetk vaatasin tagasi ja nagin 4 inimest laskumas... Poisid ja giid olid mu seljataga. See oli kergendus!!! Ma olin juba enne moelnud, kuidas uritan leida mingid suvalised inimesed alla joudes, et selgitada, mis minuga juhtus, kuidas ma ara eksisin... oijah. Ja kui poisse ja giidi nagin siis sain aru kui vaga ma tegelikult endast valja laksin (muidugi lisaks veel pettumus, et ma vulkaani tippu ei joudnudki)... Kondisime siis alla dziibi juurde, olime vasinud-vasinud-vasinud, keegi ei joudnud end enam oieti liigutada... Ja soitsime tagasi majja, kus soime lounat. Matt ja Richard kaisid tipus ara, Tom vasis ka enne loppu ara... Mina joudsin vast kuskile 5400-5500 m peale omadega. Pole hullu. Norras olin samas konditsioonis 700 m peal- vasinud ja hingetu...
Soitsime edasi, kulastasime geisreid, mis keesid tais sulfranit (vist oli see sona). Need geisrid lohnasid pahasti ja olid vaga murgised. Aga koik nagi endiselt imeilus valja! Maed olid tuhjad, koik nagi valja nagu kuumaastik, sest me olime korgel ja taimi ja loomi seal lihtsalt ei olnud, vahel nagime monda kitsetaolist looma ja monda uksikut rohututti. Selle oo veetsime punase laguuni korval. Taaskord suured voodid- uni oli seekord imehea... Mis kell elekter ara laks ja kas uldse laks- ei tea. Jargmisel paeval nagime roosasid flamingosid, veel laguune ja hakkasime joudma soolavaljade juurde. Oobisime hostelis, mis oli tehtud soolast, meil oli vaike pidu, mis loppes vaga varakult, elekter voeti ara umbes 11 ohtul, magama saime umbes 12. Vahemalt mina. Jargmisel paeval olime koik vaga vasinud, kulastasime soolajarve, tegime kohustuslikke turistipilte, ostsime alpakariideid, soime louna ja joudsime Uyunisse- linna, mis oli vaga depressiivse valimusega. Soime voileivad ja mina jain juba vist umbes kell 8 ohtul magama. Magasin hommikuni. Hommikul kaisime hommikusooki soomas ja kuulsime, kuidas korvallauas raagititi, et oosel sadanud vihma tottu polegi voimalik enam soolaajarve vaatama minna... Edasi istusime bussi, millega soitsime umbes 10 tundi ja joudsime Sucresse. Siin on tore ja ilus. Korgust on alla 3000m ja paike paistab, monus! Mis edasi saab ei tea, poistega enam edasi olla ma ei saa, sest nad on 3 poissmeest ja uksik tudruk nendega kaasas tilpnemas koguaeg pole just koige parem asjade lahendus. Plaan on Peruu poole liikuma hakata vaikselt, kuidas ja millal tapselt, ei tea.


2 weeks i havent written anything here. So much has happen so much i have done.... Anyway. From Iguazu we went to Salta with boys. 23 hours busride wasnt as bad as it sounded... Big leather seats and nice views. And even some food was served.
We staied in Salta for 2 nights, celebrated pancake day, booked a tour to the town on the border of Bolivia and Argentina. On the way there we saw 7 color mountain, big cactuses, amazing views and mountain jungle. All that was really beautiful! From that town we took a bus to Bolivia.
On the border i almost fainted... The room for visas and passport checks was so small, it was filled with many backpackers and their backpacks and there was no air. So, while standing there, waiting for my stamp i really felt that i was going to collapse. Boys took my passport and told me to go and wait outside... It was a relief. I still had to go in once and show my face. When we got the stamps we walked over the border. Over the border was a town and lots of shops, boys were looking around in the shops and i still felt sick... I needed some food, my backpack felt the heaviest thing in the world... then Richard took my backpack and we went to have some food. After that i was fine.
From there we took a train to Tupiza. It was funny because when the train stopped in towns and villages people threw waterbombs into the train... hehee
Tupiza was nice small town, we staied there for 2 nights and booked a tour to Uyuni. 5 days jeep ride over the mountains. We saw so much. Mountains, mountains, mountains, lagoons, pink flamingos, salt lakes, vulcanos, geisers... It was AMAZING!
We also climbed a vulcano. This was... hard and something that i didnt believe to happen to me. We woke up at 2.30 am. I wanted to give up right in the beginning because i woke up with a pain in my chest... But i didnt give up... couldnt give up without trying! So we started to climb, i felt cold, got extra socks, mouthful of coca leafs and kept on going. I rested a lot. I started to stay behind because i was weak compears to the boys and guide. On 5300m we were still together. Anyway. I was left behind, saw boys climbing over the edge... and then i had to choose to go to right or left and i went left. Bad choice. I got lost! The rocks were moving under my feet, big rocks were just scary in front of me. I thought that if small ones are moving then maybe the big ones could start to move too... and roll over me. I was really scared. Tears were close. Luckyly i had seen 2 other hikers going down before. I decided to get as close as possible to their track because if something happened to me i would have been possible to see from there. I started to go down... i fell over, i was still scared but i kept on going. Was thinking how i was going to find some people and explain what had happen to me... and then i looked back. Saw 4 people coming towards me. It was them. Boys and guide...
Then i understood how upset i got about everything that had happened to me... I was sad and moody. Matt and Richard made it to the top (over 5900m), Thom got tired about 100 m before... I got up until 5400-5500m.
Our trip finished in Uyuni which is really depressing-looking small town. We spent a night there and bought bus tickets to Sucre. When we had a breakfast we heard from the table next to us that its not possible to visit salt lake anymore because it had been raining too hard. How lucky we were to see it?
Sucre is nice, it locates at less than 3000m and sun is shining. Whats going to happen next i dont know... I cant stay with boys any longer becuase they are 3 single guys and a girl stalking them all the time is not a good solution... I start to head to Peru, how and when, i dont know!