Kuidas ma Kazbekil käisin ehk tunne oma hirme III

Osa III 3500-1740 m, kuru ületamine, tipp ja lõputuna näiv laskumine

Ja enne kui emotsioonid päris ära kuluvad, saagu kirja ka see, kuidas mu matk siis ikkagi lõppes.

Nagu öeldud, uinusin lootusega, et ilm ei selgine ja saame tagasi alla minna. Hommikul just täpselt nii oligi. Ilm oli pilvine ja otsus, mitte edasi minna, sündis kiiresti. Puhkepäev kulus ka marjaks ära ning loodeti, et järgmisel päeval tuleb parem ilm ja saame üle kuru. Mina seda küll eriti ei lootnud, aga no see selleks. Ees seisis ilma ootamise ja puhkamise päev. Öösel maha tulnud lumi oli hommikuks kadunud ja päeva jooksul läks ilm tegelikult päris kenaks. Pilved tulid ja läksid ning vahepeal viskas päikestki sekka. Kuna nüüd oli juba selge, et rahulik jalutamine telgi läheduses soodustab aklimatiseerumist, siis rakendasin õpitud teadmist. Mägedes liigub heli hoopis erinevalt kui kodus. Võimalik, et seal on lihtsalt nii vaikne, et kui tuult pole, siis kuuled loodust paremini kui kodus, kus ikka ja jälle kostub üks või teine inimese poolt tekitatud heli. Igatahes kuulsin ringi jalutades ka mingit imelikku mürinat. Meenus Norras kuuldud laviinide hääl kuid päris selline see ikkagi polnud. Vahepeal oli taas natuke mürinat ja siis jälle vaikus.

Vaated mürina taustal olid siiski imeilusad ja mäed üsna järsud. Tuju oli vahepeal jälle paremaks läinud, sisimas püsis lootus, et järgmine päev tuleb umbes samasugune ja hommikul jääb kuru ületamata. Veetsime päeva jalutades, raamatut lugedes ja kaarte mängides.

Vaade ühelt poolt laagrit

Laager

Vaade teiselt poolt laagrit

Otse alla

Pilved

Ootame ilma

Päikeseloojang 

Ühel hetkel olime kõik koos laagris ja sain Olavilt küsida, et mis häält ma kuulda võisin ja kas võisolla, et kivid veeresid sellise häälega mäest alla? Olavi arvas, et võis küll olla, sest eelmisel päeval oli sadanud, nüüd paistis päike ja kõik sulas. Korraks hakkas jälle hirmus. Mõtlesin heldimusega matkale kaasa võetud kiivrile. Nendest veerevatest kividest olin ka varem kuulnud kuid kokku puutunud polnud ja tegelikult ei teadnud, mida oodata.

Mõne hetke pärast osutas Olavi meie ees seisva mäe poole ja lausus: „Näe, kuru paistab!“. Ma ehmusin ikka korralikult. Sellest peame üle minema? Kuidas see võimalik on? Soov, et ilm ei selgineks, kasvas veelgi. Mingil hetkel tuli Ele oma jalutustiirult ja küsis, kas on võimalik, et ta kuulis kuru poolt inimeste hääli? Martin ütles, et võib küll olla, sest kuru taga on juba põhirada, kus voorib palju inimesi.

Priit all vasakul 3500-l meetril, kuru üleval paremal 4100-l meetril

Pärastlõunal läksid poisid raja luurele ja meie jäime raamatut lugema, kaarte mängima ja teed jooma. Mingil hetkel vaatasime mäe poole ja nägime lumel inimesi, mõtlesime, et oi, poisid on nii kaugele jõudnud. Lugesime lumel askeldavad inimesed kokku ja saime aru, et neid on seal kindlasti rohkem kui 3. Väga hea meel oli teisi inimesi näha! Hiljem, kui poisid tagasi  alla jõudsid, selgus, et teiselt poolt laskus meie poole grupp Valgevene alpiniste. Rada ei pidanud üldse raske olema ja alt paistvat kõik palju hullem kui tegelikult on. Kasutati sõnapaari „jalutuskäik pargis“.

Ilm muudkui selgines, kätte jõudis õhtu, leppisime kokku, et äratus on kell 6 ja kell 8 hakkame ilusa ilma korral kuru ületama. Olemine läks ärevaks ja tuju langes. Mõtlesin, miks ei võiks nüüd ilm ikkagi  pilve jälle minna? Sättisime magama ja Priit lausus veel: „No öösel ikka enam ilm halvaks ei lähe ja homme saame raudselt üle kuru minna!“. Minus tekitas see vaid tuska. Läksime magama, olgu öeldud, et ööd olid juba võrdlemisi rasked – und ei tulnud, puusad jäid telgist ja kõvast pinnasest kangeks. Kui esialgu ei pannud laagris norskamist tähelegi, siis nüüd polnud enam palju vaja, et ärrituda. Välja said otsitud kõrvatropid.

Õhtu

Saabus selge ilmaga hommik. Uuh. Ei jäänud midagi muud üle – puder sisse, varustus selga, laager kokku ja teele. Asusime kõndima, ikka nii, et Olavi ees, siis mina ja minu järel teised. Algus oli päris hea! Puhkepäev oli hästi mõjunud, jõudu oli ja hapnikku justkui ka. Jõudsime lume laiguni, kus kõndisime esialgu veel ilma lisavarustuseta ning siis jõudsime jääni. Olime jõudnud umbes 3700 meetrini kui oli aeg kotid maha võtta kassid jalga panna. Minu jaoks oli see esimene kord kasse jalga panna ja mõtlesin, et miks ometi ma puhkepäeval seda harjutada ei võinud, meil oli telgi lähedal ju selleks lund piisavalt. No aga mis seal enam. Olavi juhendamisel said kassid ja säärised jalga ning ka kiivrid pähe – kukkuma oli hakanud ka kive.

Paus enne kurule jõudmist

Veel ei ole kasse vaja

Ilm on ilus

Kõndisime kassidega mõnda aega kuni päris jääni jõudsime, siis oli aeg võtta kätte ka kirka. Olavi õpetas, kuidas kirkat hoida ja räägiti midagi ka sellest, et kui kukkuma peaksime, kas siis pidurdada jalad ees või järel või kirkaga või… no ilmselgelt ma aru ei saanud, mida tegema peaks… Kui ainult nii palju, et libastumise korral tuleb üritada kirka jäässe/lumme lüüa. Olavi sidus kirka mulle õige käe külge ja ütles, et ma sõlme sidumise ajal kive jälgiksin. Lumel meie ümber olid pidurdunud erinevas suuruses kivid – alustades pisikestest, nii umbes kartuli suurustest, kuni arbuusi suurusteni välja. Ma ütlesin, et ma ei taha kive vaadata, sest see oli hirmus. Siis sain aga aru, et seni kui ta sõlme sidus, ei saanud ta ise veerevaid kive vaadata ja vajadusel eest ära hüpata. Nii ma neid kive seal vaatasin ja lootsin, et kuskilt midagi meie poole veerema ei hakkaks.

Asusime pärast õpetussõnu hanerivis teele. Rühkisime edasi, mägi läks järjest järsemaks, tuul tugevamaks ja päris külm hakkas. Seljas oli mul vaid t-särk ja sooja pesu pluus, tuulejope olin kohe alguses ära võtnud, sest alguses oli jube palav. Sõrmed külma kirka ümber läksid järjest kangemaks, hapnikku jäi järjest vähemaks ja iga natukese aja tagant veeres meist mööda ka mõni kivi. Õnneks pisikesed, aga siiski kõlas ikka ja jälle „kivi paremal“ või „kivi vasakul“. Väikeste kivide veeremine väga hull polegi, aga kui nad piisavalt kõrgelt oma teekonda alustanud on, siis võivad nad inimkeha tabades siiski palju pahandust teha.

Kuid jätkates üles rühkimise teemadel – jõud sai otsa. Kui all olin, siis mõtlesin, et kui olemine nii hea on, siis äkki võib isegi tippu üritada ronida. Poolel kuruületusel see mõte muutus. Kuru oli nii järsk, et alla vaadata ma ei suutnud. Jõud sai nii otsa, et suutsin sisuliselt teha 5 sammu, misjärel pidin peatuma ja hinge tõmbama. Emotsioonid, adrenaliin ning vähene hapnik ja treenitus tegid oma töö ning mind polnud võimalik kiiremini liikuma sundida. Käed olid külmast kanged ja ma ei suutnud meenutada, kuhu mu kindad pakitud on. Siis tuli aga meelde, et kindad on jope taskus ja jope on koti küljes ja täitsa kättesaadavas kohas. Palusin Heilil, kes minu taga kõndis, jope taskutest kindad otsida ja mulle anda (kotti maha võtta oli keeruline). Seejärel saatis rea lõpust keegi mulle spordigeeli, mida ma üldse tarbida ei tahtnud. Teekonna raskus ja hirm ajasid südame pahaks ja pisarad silma. Mis aga juhtub kui nutt peale tuleb ja avalikult pisaraid valada ei taha? Kurk tõmbub kokku ja midagi neelata tundub äärmiselt ebameeldiv. Ühesõnaga nägin palju kurja vaeva, et see geel ära tarbida, aga teised arvasid, et seda oli mul väga vaja. Ilmselt nii see oligi. Geel sees, läksime edasi kuni jää lõpuni, siis hakkas taaskord moreen. Veel enne kui moreenini jõudsime, pidin ma mitu korda peatuma.

Üles kuru poole (pildi tegi Priit)

Siis kui mina pisaratega võitlesin, sai Priit pilti teha

Viimaks jõudsime ühe suurema kivi või mingi kaljunukini ning kui selle vahetus läheduses taaskord seisma jäin, kostusid rivi lõpust Martini sõnad: „Ärme siin küll seisma jää, üle selle suure kivi võib mõni paarikilone kivi alla tulla ja meile vastu pead lennata“. Mul hakkas veel hirmsam. Kogu grupp seisis minu pärast ja minul polnud edasi minemiseks jõudu. Kuidagi siiski liikuma hakkasime ning siis tuli teha üle väikse sulava veenire üks natuke suurem ja üsna ebamugav samm. See tundus mulle järjekordselt väga hirmus. Heili lükkas mind abistamiseks kotist, misjärel ma libastusin ja vajusin ühe käega veeniresse. Mu külm käsi sai nüüd ka märjaks. 

Ebamugav samm (pildi tegi Priit)

Sain sellest jubedast kohast üle ja läksin edasi. Vahepeal läks Heili minust mööda. Jalgealune oli kõik nagu puder – kõik muudkui vajus ja iga tehtud sammu järel veeres osa kive alla teiste poole. Nutt oli kurgus. Heili jõudis kohani, kus sai koti seljast ära võtta ning seejärel abistas ta mindki sinna jõudmisel. Võtsin koti seljast ära, panin jope selga ja hakkasin nutma. Küsisin, kas see ongi jalutuskäik pargis? Käed jalad värisesid, hingata oli kehv. Natuke lohutati mind, misjärel asusime uuesti teele, sest seal oli endiselt kivide langemise oht ning suur tuul. Grupp lagunes ära, sest ma olin liiga aeglane. Kivid veeresid ja kuru oli juba peaaegu ületatud. Mäletan kui Olavi oli üleval ääre peal juba ilma kotita ja hõikas mulle, et ainult 10 meetrit veel! Kurgus pitsitas ja surusin muudkui edasi. Ja üle ääre ma jõudsin. 4100 kõrgusmeetrit oli saavutatud! Hinges paanika ja kurgus pitsitus sain koti maha visatud ja tuulevarju istuda.

Sõin mõned kirju koera kommid ja mõtlesin mõtteid, miks ometi ma seda teen… Ees ootas ilus, lauge liustik. Eemal kauguses paistis lume seest laager ja teisel pool Meteo. Meteo on üks hoone umbes 3500 meetri kõrgusel, kust enamus põhiraja läbijaid oma tiputõuse alustavad. Rajal oli näha palju inimesi. Olime mingis mõttes jõudnud tagasi tsivilisatsiooni. Meie suundusime lumel asuva laagri poole, mis oli 4300 meetri kõrgusel. Olgugi, et sinna oli veel 200 tõusumeetrit, tundus see nii lihtne võrreldes selle hullu kuruga.

Üle kuru, veel vaid 200 meetrit tõusu (pildi tegi Priit)

Puhkus liustikul

Vaade Meteo poole

Panime kirkad ära ning kõndisime taaskord ühes rivis. Jalad olid all pudrud, käed rippusid kõrval ja kepid lohisesid järele. Kõik tundus nii suva. Ei läinud kaua kuniks sain aru, et oma tempoga ma grupil sabas püsida ei jõua. See rada tundus nii lihtne, et väga muret ma sellepärast ei tundud. Ühel hetkel ütles Ele, et tal käib kott puusale ning tuleb vaikselt omas tempos järele. Ma küsisin, kas võin koos temaga rahulikult kõige lõpus kõndida ning sellega nõustuti. Kõndisime seal siis koos. Tuul tõusis ja ilm muutus sekunditega – kui vahepeal paistis päike, siis mõni hetk hiljem olime paksu pilve sees, laagrit ei näinud ja edasi oskasime minna vaid jälgede järgi lumel. Tuul oli nii tugev, et puhus hoolimata mu seljas olnud 20-kilosest lisaraskusest mu sammu sassi. Vaimselt oli jube raske. Lugesin mingigi tempo hoidmiseks samme – tegin 60 sammu ja seejärel puhkasin natuke, jälle 60 sammu ja puhkasin. Vahepeal tulid jälle pisarad silma.

Korraks ilm jälle selgines ja laager tuli nähtavale. Teised meie omad olid juba kohale jõudnud ning meil oli veel vaid natuke minna. Nägin, et keegi lehvitas meile laagri juurest. Siis meenus mulle, et Eesti matkadelt tuttav Tiit, kes vahepael pikalt Austraalias oli, pidi ka Kazbekile tulema ning enne kui me matkaga alustasime, ütles ta veel midagi sellist, et liustikul näeme! Mõtlesin, kas see lehvitaja võiks Tiit olla? Siis mõtlesin, et kui on, on tal laager juba püsti, ta on puhanud ja rõõmus ja taaskohtumise mõtte peale tulid uuesti pisarad silma…

Olime laagrile juba päris lähedal kui vastu tulid Priit ja Martin ning pakkusid, et võtavad meie kotid enda kanda. Ma arvasin, et ise laagrisse jõudmine oli juba auasi ja kandsin oma koti ise kohale.

Nüüd selgus, et lehvitaja polnud Tiit. Enne meid ööbis laagris punt venelasi, kes olid just tipust tulnud ja panid siis kui meie jõudsime, oma laagrit kokku. Telkide ümber olid ehitatud tuuletakistuseks lumest seinad ja Priit oli juba eelmistest telkijatest peagi vabaks jääva telgikoha välja valinud ning ootas, et nad oma asjad kokku paneksid. Laagris läks tuju paremaks. Venelastest laagriliste nägemine tegi ka olemise paremaks ja turvatunde suuremaks.

Lumelinn

Viimased sammud laagrisse (pildi tegi Priit)

Laagris oli jube tuul. Venelaste lahkudes panime üles oma telgid. Telkide üles panemiseks tuli natuke lund kaevata, vaiu matta ja süsteeme mõelda, et tuul midagi ära ei viiks ning öösel päris lageda taeva alla jääma ei peaks. Selga läksid kõik riided, mis kaasa võetud olid: soe pesu, fliis, sulejope 1, tuulejope ja sulejope 2, jalga soe pesu, dressipüksid ja tuulepüksid, kätte paksud kindad, pähe peapael, müts ja kapuuts. Selliselt sissepakituna valmistasime õhtusöögi ja tee ning läksime peagi telki.

Mina ja mu joped (pildi tegi Priit)

Laager püsti

Kodu

Teised leppisid kokku, et tiputõusu alustamise kontrollaeg on 3, siis 4 ja viimane kord kell 5. Nii läkski, ärgati ja kontrolliti ilma ning viimaks kell 5 otsustasid Olavi, Heli ja Priit proovima minna. Ilm oli siiski pilves ning jõuti kuskil 4600 meetri peale kui ots ümber pöörati ja alla tagasi tuldi.

Alla jõudes pandi plaan paika, et järgmisel päeval proovitakse veel korra tiputõusu ja kui ei õnnestu, siis saadetakse mind ja Heli rajal nii kaugele, et ise alla oskaksime minna ja suundutakse tagasi laagrisse ilma ootama. Nüüd oli ilma ootamine juba üsna tüütu. Söögiisu enam polnud, telgis oli niiske, riided olid mustad ja väsimus oli teinud oma töö. Läbi oli loetud kaks raamatut ning alustatud kolmandaga. Kuidagi see päev õhtusse siiski sai. Üha enam kasvas soov alla jõuda. Õhtuks oli ilm ilusaks läinud, tuul vaibunud ja taevas selge. Tekkis mõte, et äkki peaksin ikkagi tippu üritama? Või kuidas selle mäe austamisega ikkagi oli? Seesmiselt tundus, et olin saanud mitu sõnumit, et ma matkale üldse ei läheks, ometi olin seda teinud...

Ootasin und ja mõtlesin läbi erinevaid versioone eesootavast päevast. Variant 1 oli, et lähen ka õnnestunult tippu, aga siis oli kindel, et alla jõudmine võtab ühe päeva kauem kui siis kui ma tippu ei läheks. Variant 2 oli, et lähen ebaõnnestunult tippu ning ka sel juhul läheb alla jõudmine ühe päeva kauem kui siis kui ma tippu ei üritaks ronida. Variant 3 oli, et lähen ebaõnnestunult tippu ja sunnin seetõttu kuidagi ka teised laskuma ning ka teiste tipp ebaõnnestub ning alla jõudmine pikeneks veel vähemalt ühe või isegi kahe päeva võrra. No ja variant 4 oli, et midagi läheb väga pahasti ja…

Enne uinumist otsustasin, et ma kindlasti ei lähe, sest nii me jõuame kõige kiiremini alla. Olin eelnevalt veel Martinilt küsinud, kas võime ühe päevaga alla jõuda, ta ütles, et ei jõua.

Igatahes läksid teised järgmise päeva varahommikul tippu ja mina jäin telki magama. Ärkasin, tegin putru ja lugesin telgis raamatut. Mingil hetkel kuulsin järjekordsete möödujate juttu kui mõtlesin vaatama minna, kes seal on. Oli üks kohalik giid juhendatavaga ja pidasid väikest pausi. Ajasime paar sõna juttu, nad oli näinud ka meie pundi eestlasi mäe peal, kellest kaks olid ilma köieta olnud (giid ei kiitnud seda heaks). Mõtlesin, kui hea, et ma ei läinud, sest ma oleksin selles ilma köieta pundis olnud. Siis kuulsin, et Martini telgis on keegi. Mõtlesin, et kes see minemata jättis ja läksin rõõmsalt juttu ajama. Telgist pistis pea välja aga täitsa võõras mees, kes rääkis segases inglise keeles, et ta on Iraanist ja tal on „sorry“. Tal olla paha hakanud, sõber oli ees juba ära läinud. Ma ei osanud nagu midagi kosta seepeale. Ta võttis siis oma kirka ja hakkas tipu poole kõndima, mis temast sai, ei tea. Igatahes, läksin telki tagasi ja natukese aja pärast kuulsin juba Priidu rõõmsat häält – tipus käidud! Heili ja Ele jõudsid mõne aja pärast.

Me hakkasime kiirelt asju pakkima. Tekkis lootus, et jõuame ühe päevaga ikkagi alla minna, sest tipu tegemine läks oodatust kiiremini. Priit ütles telki kokku pannes resoluutselt, et tema sel ööl enam telgis ei maga! Ma olin selle mõtte peale rõõmus – ükskõik kuidas ja kui kaua see võtab, meie jõuame veel samal päeval alla. Meil said asjad kokku, tagasi jõudsid ka Ele ja Heili, kes olid ka tipus ära käinud, pakkisid oma asjad ja asusime laskuma.

Laskumiseks oli kaks rada – põhirada mööda kive läbi kivirahe või alternatiivne versioon mööda liustikku. Meil osutus valituks alternatiivne rada. Kõndisime mööda liustikku kellegi teise jälgi mööda ning ilm meie ümber läks järjest kehvemaks. Ühel hetkel sai aga rada otsa, nähtavus oli halb. Mööda nägu põrkasid valusad raheterad ja keegi ei teadnud kuhu täpselt minna. Selleks, et tagasi põhirajale pöörduda, olime juba liiga kaugele tulnud. Poisid vaatasid GPS-i ja otsisid võimaliku raja jälgi. Grupp läks natuke tülli – osa soovis telgid üles panna ja järgmisel päeval laskuda, suurem osa tahtis aga iga hinna eest edasi minna. Tekkis diskussioon, pigem vaidlus, kas peaksime köies kõndima või võime ka ilma köieta laskuda. Olukord oli ebameeldiv, õhk täis pinget... Läksime edasi kuni jäämurdudeni, kus tekkis veel suurem segadus. Õnneks leidis Olavi pääsu põhirajale. Selleks pidime ronima üle moreeni – nii kui pidin paar sammu üles poole tegema, olin jälle hingetu – ma polnud endiselt piisavalt aklimatiseerunud.

Pärast moreeni aga põhirajale jõudsime! Seal oli palju inimesi ja ühel hetkel kuulsin, et keegi kõnnib mulle väga lähedal ning otsustasin ta mööda lasta. Tegemist oli noormehega, kes oli tulnud tipust ja ääretult väsinud. Seda oli päris kohutav vaadata: ta sammud olid sellised nagu kell 4 hommikul klubist tulnud väsinud peolisel. Kivide vahel nii pehmeid ja ebakindlaid samme vaadata oli hirmus – oli tunne, et ta võib iga hetk kokku vajuda ja vastu kive kukkudes väga palju haiget saada. Ühel hetkel tegi ta minu ees peatuse ja istus suurele kivile. Küsisin, kas ta soovib äkki pähkleid-rosinaid. Ta ütles, et ei soovi, aga vett võtaks küll. Andsin talle oma pudelist juua ja surusin siiski ka pooliku snäkikoti talle pihku. Ta jõi ja võttis ka söögipoolise vastu. Kõndisime edasi ja peagi jõudiski ta oma telgini. Nähes nii väsinud matkalist, mõtlesin jälle, et tegin õigesti, et tippu ei üritanud.

Kivilinn ja esimesed madalama laagri tiputelgid

Mõne aja pärast jõudsime Meteosse ja istusime seal majas natuke. Majas oli üks köögi moodi ruum, mille seinalt hakkas silma kuulutus, kus otsiti ühte sakslannat, kes 2015. aastal mäe peal kadunuks oli jäänud. Päris hirmus. Meteo ümbruskonnas oli väga palju telke ja prügi. Pärast mõningast puhkust asusime taas teele – ees oli väga pikk laskumine mööda liustikku. Kuna väljas sadas, oli liustik libe ning jalga tuli panna kassid. Viimaks jõudsime liustikult maha ja ees oli tavaline maapind, lõpuks ometi sai kassid ja säärised ära pakkida! Hea meel oli selja taha jäänud liustikku vaadata ja mõelda, et nüüd on sellega kõik!

Laager Meteos

Asume laskuma

Libe liustik

Küll on hea, et enam üles minema ei pea!

Ees oli paar väikest jõeületust, maastik läks taas väga ilusaks ja roheliseks. Teele jäi ka üks uus külalistemaja, mis minu hinnangul veel avatud polnud. Rada oli väga ilus, aga grupis olid tekkinud pinged, sest endiselt polnud päris selge, kas laskume terve raja või peaksime ööbima jääma kuskile. Jalad olid küll pehmed, aga seni kuni tiputegijate seas oli vähemalt üks, kes oli valmis kogu tee laskuma, ei öelnud ma sõnagi. Tahtsin lihtsalt nii väga alla jõuda, olgugi, et mõistus ütles, et peaksime laagrisse jääma.

Kõik on jälle roheline

Puhkepaus

Enam pole palju jäänud, isegi lilled õitsevad

Laskusime ja laskusime ning silmapiirile ilmus üks kirik, millest olin varem lugenud, teadsin, et see ongi juba peaaegu lõpp. Et aga lõpp liiga lihtne poleks, saime endale kaela veel ühe korraliku äikesetormi. Äikest lõi, ümberringi kõmises ja paukus. Igakord kui sähvatas, jäin hirmunult seisma ja mõtlesin, mida tegema peaks, kas peatuma mõne künka varjus või edasi minema? Grupp oli lagunenud. Jalgrajad, mis mööda mäge alla poole viisid, olid muutunud jõgedeks ja kõndimine neil oli võimatu. Kotid, mis olid katmata jäänud, olid läbimärjad ja muutunud mitu kilo raskemaks, saapad olid läbimärjad ja varbad valusad, aga laagrisse jäämine polnud variant. Nii väga tahtsime alla. Lõpuks äike ja vihm taandusid ja kõndisime koos Priidu ja Martiniga kirikuni, kus ootasid bussid, mis viimaseid matkalisi Stepantsminda linnakesse sõidutasid.

Kirik paistab (pildi tegi Priit)

Martin, mina ja mu raudjalg ning Kazbek (pildi tegi Priit)

Bussid viisid meid linnakesse, potentsiaalsesse külalistemajja. Majutusest otsustasime küll loobuda, sest seal oli ainult üks dušširuum, meie seitsmekesi olime aga läbikülmunud ja väsinud ning leidsime, et vajame rohkem pesemisvõimalusi selleks, et õhtul ka veel sööma jõuda. Priit sai ühes külalistemajas kahese toa ja teised said kõrvalasuvasse hotelli veel kaks tuba.

Kui olime tuppa jõudnud, mis oli küll väga lihtne, läksin mina esimesena pesema. Soe vesi, seep ja kuivad riided – milline luksus! Pärast pesu laotasin märjad riided kuivama ja viskasin kuniks Priit pesema läks, pikali. Esimest korda pikali olles hakkasin suurest õnnest naerma. Voodi oli nii pehme ja soe! Mind valdas totakas rõõmutunne ja meeletu väsimus.

Kui ka Priit valmis sai, läksime kõik koos alumisel korrusel asunud baari sööma. Tellisime kõike natuke liiga palju. Sõime kõhud täis, jõime peale paar mõnusat kohalikku õlut ning läksime magama. Isegi lõpupilt ununes teha. Hommikul ärkasime kaheksa paiku, läksime sööma, kõndisime linnale tiiru peale ning sõitsime tagasi Tbilisse. Läbi meie matk saigi!

Teised läksid edasi Tetnuldile, mina otsustasin paar päeva puhata ja sõitsin kunagi ka eestlaste seas populaarse kuurortina tuntud Batumiga tutvuma.

Kuidas ma Kazbekil käisin ehk tunne oma hirme II

Aeg möödub, kott, mis pole enam nii küsiva näoga, on ära pandud ning emotsioonid tasahilju kulunud. Lugu jätkub.

Osa II 3300 m, kivimets, pearinglus, mägede hirm

Kuna öö oli soe ja ilmselt kogetu mind mõnevõrra ärevaks teinud, siis uni oli rahutu. Võimalik, et oma osa oli ka 2800-l kõrgusmeetril ehk kuigi hästi ma too öö ei maganud. Hommikul ärkasin raskustundega ja mõtlesin, et kas kõik need matkahommikud sellised saavadki olema? Väike hirm, ebamugavustunne ja magamata öö pole just ideaalne algus päevale.

Sõin hommikuks kaasatehtud pudrusegust valmistatud putru (tegin mingigripi kottidesse 2 päeva pudrusegu, mis koosnes kaera- või neljaviljahelvestest, rosinatest, soolast ja kaneelist). Pärast hommikusööki pakkisime asjad ning asusime teele. Hommikune start oli planeeritud vist poole üheksaks, aga liikuma saime reaalselt üheksa läbi.

Kui teele asusime, läks meel juba tükk maad rõõmsamaks. Jalge oli ilus maastik, ei pidanud otseselt ronima ega laskuma ja sai mõnusalt kõndida. Päike paistis, mäed olid suured ja avarad. Kuidagi meeldiv oli kauguses, teisel pool orgu, näha sinist kilet ja selle läheduses seisvat valget laiku – ehk siis eemal paistis järjekordne lambakarjus oma kileonni ja karjaga. Olgugi, et inimest näha polnud ja reaalselt oli ta väga-väga kaugel, mõjus lohutavalt teadmine, et me pole mägedes päris üksinda.

Päeva algus ja ilus maastik

Priit

Martin ja Priit

Esimene paus

Kõndisime, saime jälle käia traaversit, kuni kivimetsani. Hiljem selgus, et tegelikult kogu ülejäänud rada kuni lumeni oligi kivimets. Tol hetkel tekitasid aga esimesed eesseisvad kivid lihtsalt uue kogemuse ja emotsiooni. Enne tõusuga alustamist oli väike paus ja tekkis mõiste „sugameeter“ – Martini seatud distantsid osutusid pisut pikemaks kui GPS arvutas ja hiljem tegime nende sugameetrite üle veel palju nalja.

Ees oli umbes 150 meetrit küllalt järsku tõusu mäe küljest murdunud kivide vahel. Esimest korda tekkis küsimus, millal või kust need kivid alla kukkusid? Kas koos kevadise lumesulamisega või juba kunagi ammu… üsna kiirelt oskas silm hakata eristama värskemaid ja natuke vanemaid kive. Natuke kõhe tundus kuid teistel paistis kõik korras olevat ja väga palju ma nende kivide murdumiste ja veeremiste peale mõelda ei tahtnud.

Kivimets

Tõus oli taaskord raske. Et omas tempos üles poole rühkida, jäin kiirelt grupis viimaseks. Oli raske kuid siiski tehtav ning tuju püsis positiivne. Jõudsime ühe suure kivini ja tegime seal väikse pausi. Istusime, sõime, jõime, tegime pilte ja läksime edasi. Siis juba astusime konkreetselt mööda kive ja maad nagu väga polnudki. Siis vahepeal tuli jälle natuke maad ka ja nii muudkui edasi. Ühel hetkel sain aru, et vaimselt on väga raske minna edasi kui näed kaugel kuru, millest pead üle minema, kuid mis hoolimata suurest pingutusest ometi oluliselt lähemale ei tule. Rühkisime aga muudkui edasi ja edasi kuni järgmise pausini. Positiivsus näitas hajumise märke. Järgmisesse puhkekohta aga siiski jõudsime. Sõime ja jõime natuke. Mul hakkas aga vesi otsa saama... Justkui pidi olema lühike päev või pidi rajal olema mingi veekogu, kust vett võtta vms ning seetõttu ei hakanud hommikul ülearu vett kotti panema. Looduses aga vett polnud ja minu pudel oli tühjenemas. Paus ise oli selline… vaikne, ilmselt olid kõik juba mõnevõrra väsinud ja midagi väga head öelda polnud. Martin küsis siis, kas kellelegi juba süda ka paha on, et oleme jõudnud 3200 meetri peale ja sellises kõrguses võib enesetunne juba päris halvaks minna. Eriti kui aklimat ka väga lihtsalt ei tule. Selle peale meenutati teisi mäes käimise lugusid, kus ja kunas kellelgi paha oli hakanud. Ma olin vait.

Asusime taas teele ja mina jäin kohe teadlikult viimaseks. Mingil hetkel tundsin, kuidas pea natuke ringi käib. Mõtlesin, kas kujutan seda kõike endale eelnevalt räägitu põhjal ette või on päriselt paha? Tundsin, et vett olin ka vähe joonud ja… igatahes ütlesin enda ees kõndivale Elele, et mul käib pea natuke ringi ja et ta mul igaks juhuks silma peal hoiaks. Vahepeal vaatasin siis tagasi ja mõistsin, et mäed tekitavad minus hirmu. Ringi käivas peas kajasid Martini sõnad 3200 meetrist ja hirm süvenes. Seda hirmu on imelik isegi kirjeldada... Mida ma seal tundsin? Nüüd tagasi olles, kui kirjeldasin teistele mägedes käinutele, mida tundsin, kasutati tekkinud hirmu kirjeldamisel mõistet „lõksus“. Täpselt! Tagasi vaadates mäed justkui sulgusid mu taga. Ära minna polnud võimalik, ainult edasi –olgugi, et enesetunne kehv. Igatahes teavitas Ele  mu ringlevast peast omakorda ka Martinit ja siis mingil hetkel soovitasid nad mul pausi teha ja koti maha võtta. Ees oli esimene lumi ja lume sulamisest tekkinud väike veenire, kust sain täita oma joogipudelit. Puhkasime seal ja äkki tuli tagasi ilma kotita Priit. Ta arvas, et tuleb ja proovib natuke kerge kotiga käia. Siis võttis ta mu koti ja kandis seda vast umbes 100 m laagriplatsi poole. Laager oli lähedal.  

Taas igal ühel oma kott seljas, jõudsime lume ääreni. Paistis järveke ja kiviväli ning kuskil seal vahel pidi ka meie telkimisplats olema. Laskusime lumest (minul läks see naatukene lihtsamalt kui ma peale vaadates kartsin) ning jõudsimegi laagrisse. Kiviväli. Eemalt paistnud järveni oli veel natuke maad, aga laagrile lähemal oli tükike lund ja selle all lomp, kust söögiks-joogiks vett sai võtta. Päris mõnus. Hommikuks oli sulanud vesi sealt lombist juba ära voolanud.

Panime telgi püsti, olime jõudnud 3300 meetri peale. Kuna eelmisel ööl oli telk sattunud mingi muhu otsa, siis sel ööl kaevas Priit natuke telgi all olevat maad ja sättisime mõned lapikud kivid sedasi, et saaksime enam-vähem normaalselt magada. Kui telk püsti oli ja riided vahetatud said, tegin endale lõunaks puljongit ja näkileiba suitsuvorstiga ning hiljem veel ka tassi teed. Hea viis vedelikku tarbida. Pärast lõunat tuli uni ja magasin telgis ilma magamiskotti pugemata kuni külm hakkas. Siis soovitasid kogenenumad mul aklimatiseerumise soodustamiseks piirkonnas rahulikult ringi kõndida. Otsustasin nõu kuulda võtta, käisin vett toomas ja püüdsin koguaeg mitte pikali olla. Mingil hetkel tegin õhtusöögiks Tacticali ja vaikselt tuli aeg magama minna. Leppisime hommikul stardi ajaks taaskord umbes kella üheksa ning läksime magama. Telgiööd hakkasid kõik võrdlemisi varakult – nii umbes 21 paiku.   

Kivine laager

Pikali heites tundsin, et kehas on väike külmavärin sees – olin oluliselt läbimõtlemata riietuses väljas seisnud ja juttu ajanud. See väike külmavärin aga kasvas, tunnid möödusid ja ühel hetkel oli mul juba põrgulikult külm. Kuna eelmisel ööl oli palav olnud ja kõrguste vahe nüüd nii drastiline ka polnud, siis algul ei saanud ma aru, miks nii jube külm on. Siis taipasin, et mul võib palavik olla. Natuke kannatasin ja siis võtsin ibumetini, mõtlesin, et kui mul tõesti palavik on, siis hakkab varsti hea. Umbes tunni aja pärast jäin magama ja peagi hakkaski palav. Hommikul kella seitsme paiku ärgates kuulsin, et teised juba toimetavad. Virgusin ning ütlesin, et mul oli öösel palavik, mispeale otsustati veel mõned tunnid magada ja vaadata, kas olemine läheb paremaks.

Paar tundi hiljem ärgates oli enesetunne parem. Rinnus küll pitsitas, aga palavikku polnud ja okei oli olla. Arutasime, kas lähme edasi või peame ootama kuni tervis kõrgusega kohaneb ja pitsitustunne kaob. Arvamusi oli mitmeid. Kas pitsitus rinnas on okei või mitte? Igatahes pakkisime asjad ja hakkasime minema. Kuna ees ootas vaid 200 meetrit tõusu, mõtlesime, et lähme sealt kiviväljalt natuke edasi ja enne tõusu alustamist vaatame, kuidas mul enesetunne on. Kui endiselt kehva, jääme laagrisse, kui hea, tõuseme ja lähme 3500 meetri peale laagrisse.

Asusime kõndima. Grupi liikumine tehti ka ümber – ees läks Olavi, siis olin mina ja minu järel teised. Nii liikus grupp koos ja minu tempos. Algul oli mul natuke halb tunne sellepärast, et nad minu järel ootama peavad, aga meel oli rahulikum ja igasugune hirm väiksem küll.

Pärast kivivälja ja väikse kuru ületamist vaade avardus. Taas paistsid ilusad rohelised mäed, silmapiir oli kaugel ning lõksus olemise tunne vähenes tunduvalt. Mäed meenutasid Norrat ning see tunne oli kodune mitte hirmus.

Taamal paistev avarus

Pärast kivimetsi jõudsime väiksele platoole, puhkasime ja otsustaime tõusma hakata kuna enesetunne oli võrdlemisi hea. Tõus oli puhtalt mööda kive, vahepeale mõned lumelaigud. Heili õpetas mind kividel ja lumel käima: kuidas jalga maha lüüa, kuidas lumelt lahkudes ja kividele jõudes saapaid puhastada jne. Ühel hetkel jõudsimegi siis umbes nii kõrgele kui kõrgel pidi meie laager olema. Laager pidi kas järve või jõe ääres olema, mida me aga ei näinud, oli järv või jõgi. Siis otsustasid poisid, et panevad kotid maha ja lähevad luurele – kuskil see järv või jõgi ometi olema pidi. Naised jäid maha. Istusime seal siis, puistasin südant oma hirmudest ja emotsioonidest ja hakkas kergem. Ka teistel oli raske. Siis tulid poisid tagasi, kes leidsid nii järve kui jõe ning asusime uuesti teele.

Hetk enne luurele minemist

Enne laagrisse jõudmist kogunes mäele „mõnus“ pilv, mis ähvardas enne maha sadada kui meie laagrisse jõuame. Laagripaigaks valiti jõeäärne plats, kuhu ka telgid üles seadsime. Järgnes juba tavapärane rutiin- puljong, Tactical. Nüüd olin juba ise teadlikum ja püüdsin telgi ümber natuke ringi käia, et kõrgusega paremini harjuksin. Ühel hetkel ütles Martin, et loodame, et hommikul on ilm ilus, sest selliste pilvedega me üle kuru minna ei saa. Selgus, et ületada tuleb mingit järjekordset kuru. See jutt tekitas minus lootuse, et äkki on paha ilm nüüd paar järgmist päeva ja me lähme tuldud teed (või natuke erinevat) tagasi.

Pilved kogunevad

Laager leitud jõe kõrval

Ühel hetkel hakkaski sadama ja põgenesime telkidesse. Priidul oli kaasas e-luger, mida ta ka minuga jagas ning nii me siis istusime telgis – mina lugesin raamatut, tema kuulas telefonist tarkade klubi. Siis hakkas äikest lööma ja midagi sadama. Kui väljas oli rahulikumaks jäänud, piilusime välja – maapinda kattis lumi!

Õhtu saabus ja aeg oli magama minna. Uinusin, lootes, et ilm ei selgine ja järgmine kuru jääb ületamata.

Kuidas ma Kazbekil käisin ehk tunne oma hirme

Tagasi. Kott on küsivalt keset põrandat kummuli vajunud… Kuhu edasi? Esialgu oli plaan (matka) kokkuvõte kirjutada hiljem. Hiljem kui emotsioon on lahtunud ja järele on jäänud ratsionaalsed mõtted, tunded, mälestused. Aga ei saa. Õues on palav nagu Gruusias, kõlaritest kostub Batumi rõdul kuulmismeeli paitanud Irakli Charkviani ning tundub, et on õige mõtted kirja panna just nüüd, värskelt.

Osa I Valka-Riia-Istanbul-Tbilisi-marsutka-karjus. Hirme veel (eriti) pole.

13. juuli varahommikul viis isa mind Läti Valka bussi peale. Enne reisi süvenes üha enam tunne, et ma ei taha tegelikult minna. Vanemate juures oli ilus, suur ja soe suvi. Vaarikad ja maasikad valmisid, kõik oli hea ja rahulik… Tundsin, kuidas enne starti pinge muudkui kogunes. Märtsis alanud põlvevalu polnud kadunud ning ettevalmistus matkaks oli sellega luhta läinud. Meel oli mõru. Kõige lõpuks tegin viimsel õhtul kodus olles filmiliku õhulennu kui koerale, kes mul rihma otsas oli, lendava taldriku viskasin ja see pisut kaugemale lendas kui rihm võimaldas. Olgu öeldud, et koer on meil tugev ja tõenäoliselt suudaks vabalt kelku vedada jms. Igatahes lendas lendav taldrik pisut liiga kaugele, mina olin natuke liiga aeglane ja nii ma siis „sukeldusin“ ja oma haige põlve otsa veel ühe korra maandusin.

Tagasi 13. juulisse. Hirme mul siis rohkem ei olnud kui see, et põlv ja ma ise vastu ei pea ja mäel kuigi kaugele ei jõua. See kõik tundus piisavalt ebameeldivana ja piisavana, et koju jääda. Aga ei jäänud. Läksin Riias lennuki peale (bussijaamast lennujaama sain kenasti linnaliini bussiga nr 22). Lend läks sujuvalt ning jõudsingi Istanbuli, kus mul oli umbes 8 tunnine ümberistumine. Istanbulis oli ümberistumine ka Priidul, minu telgikaaslasel. Natuke Priiduga aru pidanud, otsustasime ümberistumise ajaks siiski Istanbuli linna peale minna.

Kõik läks sujuvalt. Istanbul oli kuum ja päikseline. Meie plaan oli mõni samm jalutada ning sööma minna, mis ka õnnestus. Mõne tunni, söögi, kosutava õlu ja smuuti järel oli aeg seada sammud tagasi lennujaama.

Istanbuli õunatee

Kommilett

Lend Tbilisse läks ka hästi, Priit oli ööbimiskohaga diili teinud ja kell 3 või 4 varahommikul kui maandusime, ootas meid takso, mis meid hotelli viis. Läksimegi „koju“, pessu ja magama. Hommikul oli hommikusöök, mis koosnes kohvist (lahustuv), munast, Gruusia leivast, vorstikestest, juustust ja lõunamaisest kurgist-tomatist. Pärast hommikusööki magasime lõunani.

Pärast lõunani veninud uinakut läksime matkaks gaasi ostma, see oli meie teistest varasemalt jõudmise tõttu kõige tähtsam ülesanne. Olin lendude ja sõitude ajal Priidule rääkida jõudnud kuidas me 2016. aastal Moskavas käisime ja kui klaustrofoobiat tekitavalt sügavad metrood seal on… Gaasi ostmiseks pidime sõitma metrooga, kõik tundus hea ja tore kuniks ma olin astunud liikuvale trepile, mis metroo juurde viima pidi. Uuh. Hea, et ma poole trepi pealt paaniliselt üles jooksma ei hakanud - metroo oli nii sügav, et trepi lõppu näha ei olnud… õudne. Jube hirm. Suutsin siiski metroosse astuda ja gaasijahile minna. Kui gaas käes, oligi juba lõunaaeg käes ning läksime vanalinna. Valisime ühe baari ja tutvusime Gruusia köögiga - marineeritud kapsas, köögiviljavalik (neile meeldib koriander!), šašlõkk… Kõik oli mõnus, baaris oli ka konditsioneer. Linnas oli umbes 34 kraadi sooja. Pärast lõunat sõitsime gondlitega mäe otsa ja kõndisime alla, kuigi organiseeritud ja uuriv meie vaatamisväärustega tutvumine polnud.

Tbilisi

Pärast jalutuskäiku oli taas aeg korra istuda (kuumus oli suur ja väsitav) ning siis hakkas sadama. Korralikku ja paksu äikesevihma! Kui vihm natuke järele oli jäänud, otsustas Priit minna väävlisauna ja mina läksin jalgpalli 3.-4. koha mängu vaatama. Saun lihtsalt ei tundunud ilma arvestades õige kohana mu jaoks. Õhtul saime Priiduga jälle kokku ja läksime hotelli. Taksoga, sest metroosõiduks ja järgmiseks klaustrofoobiaringiks olin ma liiga väsinud. Hotellis pakkisime kotid ja läksime magama, hommikul pidid ka teised jõudma: Martin, Olavi, Heili, Heli ja Ele.

Hommikul tegin veel viimase kiire ja sahmiva pakkimise (pinge kasvas. Kas põlv peab vastu? Kui kaugele jõuan? Kas süüa on piisavalt? Kas varustus on piisavalt soe?....).

Igatahes kell 9 turul/bussijaamas me teistega kohtusime ja marsutkat otsima asusime.

Teekond matka algusesse

Marsutka, kuhu mahutati meie 7-liikmeline seltskond ja 2 itaallast, maksis 20 lari inimene (jagada umbes 3-ga) ja sõit kestis umbkaudu 3-4-5 tundi, ei mäleta enam ja ilmselt see sõit on iga kord pisut erineva pikkusega. Teel tehti 3 vaatamisväärsustega tutvumise peatust: Vene-Gruusia sõpruse monument, klooster ja mineraalveeallikas. Minu jaoks möödus enamus sõidust magades. Sõpruse monumendi juures jalutades tundsin juba ka „kõrgust“ ning kõndides natuke hingetuks jäämist. Buss oli meil ka tore- see pidi alati peatuma kallaku peal, sest vastasel juhul ei oleks see enam käivitunud :).

Marsutka

Sõrpruse monument

Klooster

Vaade piirkonnale

Martin oli valinud meie matkaks alternatiivse raja ning seetõttu väljusime bussist pisut enne matka tavapärasesse alguspunkti, Stepantsmindasse, jõudmist. Matka alguseks oli üks väike bussipeatus, kus tuli päiksekreem peale panna, matkakepid parajaks kruvida ja seljakott selga vinnata ning kõndima asuda. Esimene päev pidi orienteeruvalt 2 kilomeetrit olema.

Ilm oli soe ja taamal ähvardas vihm. Pidasime diskussiooni, kas vihmariided tasuks kohe selga panna  või kiiresti laagrisse kõndida, telk kuivaga püsti saada ja siis vihmariided selga panna… lähenemisi oli erinevaid. Mina panin ühel hetkel siiski vihmajope selga ja tõmbasin kotile kaitse peale. Vihma kätte ma ka jäin. Sellise korraliku vihma kätte, lisaks pisut müristamist ja äikest. Teekond osutus pikemaks kui 2 kilomeetrit, nii umbes 5 kilomeetriseks ning joonistus välja ka liikumise muster: mina olin kõige nõrgem ja kõige viimane. Aga polnud hullu, see ei häirinud mind, keegi ei pidanud otseselt minu tõttu oma tempot aeglustama. Mis muidugi lõpuks muutus... :).

Laagrile lähenedes lugesin platsil toimetavate inimeste arvu: 7. Mõtlesin tükk aega, et koos minuga peaks 7 inimest olema mitte 8 ja juba mõtlesin, et äkki meie rajal on ka siiski teisi matkajaid. Kohale jõudes selgus aga, et tegemist oli hoopis lehmakarjusega, kes tuli meiega juttu tegema. Ta käskis meil telgid üles panna ja tema juurde teed jooma minna. Mis see „tema juures“ oli, ma aru ei saanud, aga pärast telkide üles seadmist ja väikest pikutamist tema hüti poole teele asusime. Hütt, mida ümbritsesid lehmad, oli ehitatud kaseritvadest ja sinisest kilest: neli vaia, millele oli kile ümber ja üle tõmmatud. Toal oli väike eeskoda ja sees vedruvoodi koos magamiskotiga, gaasiballoon, laud ja paar riiulit. Muldpõrandal valmisid kilekotis juustud. Hmm…

Teevesi pandi keema (Ele ja Heli korjasid jõe äärest värsket piparmünti) ning karjus hakkas lauda katma - Gruusia leib, doktorivorst, keedukartul, hapukoor, kohalikus majapidamises valminud juust. Okou. Häirekellad lõid käima - tundus, et kui seal tõesti midagi sööma peame (esimest korda kasutati mõistet Gruusia külalislahkus), siis oleme järgmised paar päeva telgis kõhugripis…. Jõime teed ja ääri-veeri hakkasime asju maitsma. Kes valikuliselt, kes kõike. Pärast tunnikest või paari, kõhud täis, suundusime telkidesse ja magama.

Esimese matkaöö kodu

Teiste kodud esimesel ööl

Läksin varakult magama, mõtlesin veel, et kui ma tõesti nüüd seitsme paiku õhtul magama jään, siis olen keset ööd üleval ja ootan hommikut. Magama ma ka jäin. Priit käis vahepeal veel teepeal kadunud veepudelit otsimas, tema naastes korraks ärkasin, aga muidu magasin hommikul kell a üheksani õndsat und. Väljas sadas ja keegi ei kiirustanud. Ei tahetud märgade asjadega teele asuda, sest üles pool jõudes (ööbisime u 2300 m peal) on niisketes riietes, telkides ja magamiskottides kindlasti külm. Nii me seal kügelesime ja „ootasime ilma“. Mingil hetkel oli karjus jälle platsis ja kutsus teed jooma. Kuna midagi targemat teha polnud, läksime tema juurde. Taas kaeti laud nagu eelmiselgi õhtul, kartulid oli vahepeal sibulaga ära praetud.

Taamal paistab karjuse kodu

Istusime tema juures ja vene keelt paremini rääkijad said teada, et tal on 10 last, 15 lapselast, 2 kõrgharidust ja mägedes karjuseelu elab ta vaid suvel. Erinevates Gruusia linnades olla tal ka mitu maja (lastel siis ilmselt?) ja rahvuselt olla ta üldse ukrainlane, mägedes on ka karusid ja hunte ning tavaliselt laseb ta oma jääkaru meenutava koera ööseks lahti, aga kuna meie seal olime ja koer kuri on, hoidis ta teda kinni. Ühel hetkel tulid kaugemal kileonnis elavad lambakarjused külla ning hakkas šašlõki ja veini jutt. Mingil hetkel läksime tagasi telkidesse, et asju pakkida ja kuivatada, ilm oli väga muutlik. Saime lõpuks plaani paika, et kui ilm vähegi võimaldab kõnnime edasi. Siis tuli aga karjus jälle, et nüüd on veini ja peame veini jooma. Poisid leppisid kokku, et lähme tema juurde, joome viisakusest natuke veini ja siis oleme resoluutsed ja hakkame astuma (asjad olid juba koos). No nii enam-vähem saigi. 3 klaasi veini hiljem, siiski enne kui šašlõkk valmis sai, hakkasime astuma (umbes kell kolm päeval).

Muutlik ilm, pilved tulid ja läksid

Algus oli sujuv. Kõndisime kahes grupis, käisid arutelud, kas grupi parema toimimise ja helgema tuleviku nimel peaksime kõik koos kõndima või võime sellel lihtsal maastikul ka natuke eraldi hoida. Ümberringi oli kõik kena ja roheline, mäed olid muinasjutulised. Ilm läks õige ilusaks ja tundsime, et oli hea, et ikkagi liikuma saime.

Rada läks aga ühe järsemaks ning matkakepid kulusid ühe rohkem abiks ära. Kuna tegemist oli alternatiivse rajaga, siis rada polnud väga selge ning kadus vahepeal ära. Poisid orienteerusid ja otsisid õigeid kohti edasi pääsemiseks. Kõik oli üsna hea kuni rusu ületamiseni. Jõudsin Martiniga kahekesi rusu juurde kui Ele seda üsna hirmuäratavalt ületas. Olgugi, et hirmuäratavalt, aga üle ta sai, seejärel läks Martin, kes ka üle sai ning siis oli minu kord.

Puhkehetk kuni rada otsitakse

Tee otsijad

Astusin sammu ja astusin kaks ning siis olin nagu ämblik pudiseva mäe küljes: üks jalg ühel pool mingit kivi, teine teisel pool, ühe käega hoidsin rohututist ja teisega pudenevast kivist. Ja siis tekkis (väike) paanika, sain aru, et mina sellest rusust üle ei saa. Ei saanud ka tagasi. Paanika kasvas. Ele ja Martin õpetasid, et paneksin jala ühte või teise kohta ja hoiaksin käega siit või sealt, aga ma ei suutnud midagi teha, igalt poolt pudises, seljakott tõmbas mäest alla ja esimesed pisarad polnud kaugel. Tekkis viha ja hirm ja ilmselt polnud ma ka enam kõige viisakam. Soovisin vaid, et vend seal oleks, sest teadsin, et tema teaks mida teha. Lõpuks pani Martin oma koti kuidagi maha ja tuli teist rada pidi mind päästma. Kuna tegemist oli keerulise kohaga, siis pea 30 kilost kotti maha panna ja hiljem selga saada, polnud üldse mitte lihtne. Ta suunas mu jala õigemasse kohta astuma ning kui lõpuks enam-vähem aru sain, kuhu minema pean, palusin tal oma seljakotti kalju poole lükata, et ma ei tunneks nagu kott mind tagurpidi mäest alla kukkuma kisuks. Nii õnnestus mul tagasi saada ning alternatiivset rada mööda rusust üle pääseda. See kogemus ei olnud meeldiv ja mõtlesin, et mis kõik veel edasi saama hakkab.... Tegemist oli vaid matka algusega ning Martini sõnad, et kogenud matkajale ei olnud see siin mingi takistus, ei andnud julgust juurde.

Üles, ainult üles

Kui rusu oli ületatud, läksime edasi. Rada oli mööda (minu jaoks) üsna järsku mäe külge - õppisin uue mõiste „traavers“. Ühe (või kahe) käega haarasime tasakaalu hoidmiseks mäepoolsetest rohututtidest ning muudkui astusime, vahel natuke tasakaalu kaotades ja mõeldes, miks ma siia küll tulin… Päeva lõpuks, umbes kaheksa paiku, laagrisse aga siiski jõudsime. Tegin esimese Tactical Foodpacki eine õhtusöögiks (osutus maitsvamaks kui lootnud olin), kiire pesu külmas mägijões ning tuttu. Meeleolu oli natuke mõru ja öö oli palav...

Lugu jätkub. Kuna olen jutukam kui plaanisin, teen matka kohta mitu postitust.