Kuidas ma Kazbekil käisin ehk tunne oma hirme III

Osa III 3500-1740 m, kuru ületamine, tipp ja lõputuna näiv laskumine

Ja enne kui emotsioonid päris ära kuluvad, saagu kirja ka see, kuidas mu matk siis ikkagi lõppes.

Nagu öeldud, uinusin lootusega, et ilm ei selgine ja saame tagasi alla minna. Hommikul just täpselt nii oligi. Ilm oli pilvine ja otsus, mitte edasi minna, sündis kiiresti. Puhkepäev kulus ka marjaks ära ning loodeti, et järgmisel päeval tuleb parem ilm ja saame üle kuru. Mina seda küll eriti ei lootnud, aga no see selleks. Ees seisis ilma ootamise ja puhkamise päev. Öösel maha tulnud lumi oli hommikuks kadunud ja päeva jooksul läks ilm tegelikult päris kenaks. Pilved tulid ja läksid ning vahepeal viskas päikestki sekka. Kuna nüüd oli juba selge, et rahulik jalutamine telgi läheduses soodustab aklimatiseerumist, siis rakendasin õpitud teadmist. Mägedes liigub heli hoopis erinevalt kui kodus. Võimalik, et seal on lihtsalt nii vaikne, et kui tuult pole, siis kuuled loodust paremini kui kodus, kus ikka ja jälle kostub üks või teine inimese poolt tekitatud heli. Igatahes kuulsin ringi jalutades ka mingit imelikku mürinat. Meenus Norras kuuldud laviinide hääl kuid päris selline see ikkagi polnud. Vahepeal oli taas natuke mürinat ja siis jälle vaikus.

Vaated mürina taustal olid siiski imeilusad ja mäed üsna järsud. Tuju oli vahepeal jälle paremaks läinud, sisimas püsis lootus, et järgmine päev tuleb umbes samasugune ja hommikul jääb kuru ületamata. Veetsime päeva jalutades, raamatut lugedes ja kaarte mängides.

Vaade ühelt poolt laagrit

Laager

Vaade teiselt poolt laagrit

Otse alla

Pilved

Ootame ilma

Päikeseloojang 

Ühel hetkel olime kõik koos laagris ja sain Olavilt küsida, et mis häält ma kuulda võisin ja kas võisolla, et kivid veeresid sellise häälega mäest alla? Olavi arvas, et võis küll olla, sest eelmisel päeval oli sadanud, nüüd paistis päike ja kõik sulas. Korraks hakkas jälle hirmus. Mõtlesin heldimusega matkale kaasa võetud kiivrile. Nendest veerevatest kividest olin ka varem kuulnud kuid kokku puutunud polnud ja tegelikult ei teadnud, mida oodata.

Mõne hetke pärast osutas Olavi meie ees seisva mäe poole ja lausus: „Näe, kuru paistab!“. Ma ehmusin ikka korralikult. Sellest peame üle minema? Kuidas see võimalik on? Soov, et ilm ei selgineks, kasvas veelgi. Mingil hetkel tuli Ele oma jalutustiirult ja küsis, kas on võimalik, et ta kuulis kuru poolt inimeste hääli? Martin ütles, et võib küll olla, sest kuru taga on juba põhirada, kus voorib palju inimesi.

Priit all vasakul 3500-l meetril, kuru üleval paremal 4100-l meetril

Pärastlõunal läksid poisid raja luurele ja meie jäime raamatut lugema, kaarte mängima ja teed jooma. Mingil hetkel vaatasime mäe poole ja nägime lumel inimesi, mõtlesime, et oi, poisid on nii kaugele jõudnud. Lugesime lumel askeldavad inimesed kokku ja saime aru, et neid on seal kindlasti rohkem kui 3. Väga hea meel oli teisi inimesi näha! Hiljem, kui poisid tagasi  alla jõudsid, selgus, et teiselt poolt laskus meie poole grupp Valgevene alpiniste. Rada ei pidanud üldse raske olema ja alt paistvat kõik palju hullem kui tegelikult on. Kasutati sõnapaari „jalutuskäik pargis“.

Ilm muudkui selgines, kätte jõudis õhtu, leppisime kokku, et äratus on kell 6 ja kell 8 hakkame ilusa ilma korral kuru ületama. Olemine läks ärevaks ja tuju langes. Mõtlesin, miks ei võiks nüüd ilm ikkagi  pilve jälle minna? Sättisime magama ja Priit lausus veel: „No öösel ikka enam ilm halvaks ei lähe ja homme saame raudselt üle kuru minna!“. Minus tekitas see vaid tuska. Läksime magama, olgu öeldud, et ööd olid juba võrdlemisi rasked – und ei tulnud, puusad jäid telgist ja kõvast pinnasest kangeks. Kui esialgu ei pannud laagris norskamist tähelegi, siis nüüd polnud enam palju vaja, et ärrituda. Välja said otsitud kõrvatropid.

Õhtu

Saabus selge ilmaga hommik. Uuh. Ei jäänud midagi muud üle – puder sisse, varustus selga, laager kokku ja teele. Asusime kõndima, ikka nii, et Olavi ees, siis mina ja minu järel teised. Algus oli päris hea! Puhkepäev oli hästi mõjunud, jõudu oli ja hapnikku justkui ka. Jõudsime lume laiguni, kus kõndisime esialgu veel ilma lisavarustuseta ning siis jõudsime jääni. Olime jõudnud umbes 3700 meetrini kui oli aeg kotid maha võtta kassid jalga panna. Minu jaoks oli see esimene kord kasse jalga panna ja mõtlesin, et miks ometi ma puhkepäeval seda harjutada ei võinud, meil oli telgi lähedal ju selleks lund piisavalt. No aga mis seal enam. Olavi juhendamisel said kassid ja säärised jalga ning ka kiivrid pähe – kukkuma oli hakanud ka kive.

Paus enne kurule jõudmist

Veel ei ole kasse vaja

Ilm on ilus

Kõndisime kassidega mõnda aega kuni päris jääni jõudsime, siis oli aeg võtta kätte ka kirka. Olavi õpetas, kuidas kirkat hoida ja räägiti midagi ka sellest, et kui kukkuma peaksime, kas siis pidurdada jalad ees või järel või kirkaga või… no ilmselgelt ma aru ei saanud, mida tegema peaks… Kui ainult nii palju, et libastumise korral tuleb üritada kirka jäässe/lumme lüüa. Olavi sidus kirka mulle õige käe külge ja ütles, et ma sõlme sidumise ajal kive jälgiksin. Lumel meie ümber olid pidurdunud erinevas suuruses kivid – alustades pisikestest, nii umbes kartuli suurustest, kuni arbuusi suurusteni välja. Ma ütlesin, et ma ei taha kive vaadata, sest see oli hirmus. Siis sain aga aru, et seni kui ta sõlme sidus, ei saanud ta ise veerevaid kive vaadata ja vajadusel eest ära hüpata. Nii ma neid kive seal vaatasin ja lootsin, et kuskilt midagi meie poole veerema ei hakkaks.

Asusime pärast õpetussõnu hanerivis teele. Rühkisime edasi, mägi läks järjest järsemaks, tuul tugevamaks ja päris külm hakkas. Seljas oli mul vaid t-särk ja sooja pesu pluus, tuulejope olin kohe alguses ära võtnud, sest alguses oli jube palav. Sõrmed külma kirka ümber läksid järjest kangemaks, hapnikku jäi järjest vähemaks ja iga natukese aja tagant veeres meist mööda ka mõni kivi. Õnneks pisikesed, aga siiski kõlas ikka ja jälle „kivi paremal“ või „kivi vasakul“. Väikeste kivide veeremine väga hull polegi, aga kui nad piisavalt kõrgelt oma teekonda alustanud on, siis võivad nad inimkeha tabades siiski palju pahandust teha.

Kuid jätkates üles rühkimise teemadel – jõud sai otsa. Kui all olin, siis mõtlesin, et kui olemine nii hea on, siis äkki võib isegi tippu üritada ronida. Poolel kuruületusel see mõte muutus. Kuru oli nii järsk, et alla vaadata ma ei suutnud. Jõud sai nii otsa, et suutsin sisuliselt teha 5 sammu, misjärel pidin peatuma ja hinge tõmbama. Emotsioonid, adrenaliin ning vähene hapnik ja treenitus tegid oma töö ning mind polnud võimalik kiiremini liikuma sundida. Käed olid külmast kanged ja ma ei suutnud meenutada, kuhu mu kindad pakitud on. Siis tuli aga meelde, et kindad on jope taskus ja jope on koti küljes ja täitsa kättesaadavas kohas. Palusin Heilil, kes minu taga kõndis, jope taskutest kindad otsida ja mulle anda (kotti maha võtta oli keeruline). Seejärel saatis rea lõpust keegi mulle spordigeeli, mida ma üldse tarbida ei tahtnud. Teekonna raskus ja hirm ajasid südame pahaks ja pisarad silma. Mis aga juhtub kui nutt peale tuleb ja avalikult pisaraid valada ei taha? Kurk tõmbub kokku ja midagi neelata tundub äärmiselt ebameeldiv. Ühesõnaga nägin palju kurja vaeva, et see geel ära tarbida, aga teised arvasid, et seda oli mul väga vaja. Ilmselt nii see oligi. Geel sees, läksime edasi kuni jää lõpuni, siis hakkas taaskord moreen. Veel enne kui moreenini jõudsime, pidin ma mitu korda peatuma.

Üles kuru poole (pildi tegi Priit)

Siis kui mina pisaratega võitlesin, sai Priit pilti teha

Viimaks jõudsime ühe suurema kivi või mingi kaljunukini ning kui selle vahetus läheduses taaskord seisma jäin, kostusid rivi lõpust Martini sõnad: „Ärme siin küll seisma jää, üle selle suure kivi võib mõni paarikilone kivi alla tulla ja meile vastu pead lennata“. Mul hakkas veel hirmsam. Kogu grupp seisis minu pärast ja minul polnud edasi minemiseks jõudu. Kuidagi siiski liikuma hakkasime ning siis tuli teha üle väikse sulava veenire üks natuke suurem ja üsna ebamugav samm. See tundus mulle järjekordselt väga hirmus. Heili lükkas mind abistamiseks kotist, misjärel ma libastusin ja vajusin ühe käega veeniresse. Mu külm käsi sai nüüd ka märjaks. 

Ebamugav samm (pildi tegi Priit)

Sain sellest jubedast kohast üle ja läksin edasi. Vahepeal läks Heili minust mööda. Jalgealune oli kõik nagu puder – kõik muudkui vajus ja iga tehtud sammu järel veeres osa kive alla teiste poole. Nutt oli kurgus. Heili jõudis kohani, kus sai koti seljast ära võtta ning seejärel abistas ta mindki sinna jõudmisel. Võtsin koti seljast ära, panin jope selga ja hakkasin nutma. Küsisin, kas see ongi jalutuskäik pargis? Käed jalad värisesid, hingata oli kehv. Natuke lohutati mind, misjärel asusime uuesti teele, sest seal oli endiselt kivide langemise oht ning suur tuul. Grupp lagunes ära, sest ma olin liiga aeglane. Kivid veeresid ja kuru oli juba peaaegu ületatud. Mäletan kui Olavi oli üleval ääre peal juba ilma kotita ja hõikas mulle, et ainult 10 meetrit veel! Kurgus pitsitas ja surusin muudkui edasi. Ja üle ääre ma jõudsin. 4100 kõrgusmeetrit oli saavutatud! Hinges paanika ja kurgus pitsitus sain koti maha visatud ja tuulevarju istuda.

Sõin mõned kirju koera kommid ja mõtlesin mõtteid, miks ometi ma seda teen… Ees ootas ilus, lauge liustik. Eemal kauguses paistis lume seest laager ja teisel pool Meteo. Meteo on üks hoone umbes 3500 meetri kõrgusel, kust enamus põhiraja läbijaid oma tiputõuse alustavad. Rajal oli näha palju inimesi. Olime mingis mõttes jõudnud tagasi tsivilisatsiooni. Meie suundusime lumel asuva laagri poole, mis oli 4300 meetri kõrgusel. Olgugi, et sinna oli veel 200 tõusumeetrit, tundus see nii lihtne võrreldes selle hullu kuruga.

Üle kuru, veel vaid 200 meetrit tõusu (pildi tegi Priit)

Puhkus liustikul

Vaade Meteo poole

Panime kirkad ära ning kõndisime taaskord ühes rivis. Jalad olid all pudrud, käed rippusid kõrval ja kepid lohisesid järele. Kõik tundus nii suva. Ei läinud kaua kuniks sain aru, et oma tempoga ma grupil sabas püsida ei jõua. See rada tundus nii lihtne, et väga muret ma sellepärast ei tundud. Ühel hetkel ütles Ele, et tal käib kott puusale ning tuleb vaikselt omas tempos järele. Ma küsisin, kas võin koos temaga rahulikult kõige lõpus kõndida ning sellega nõustuti. Kõndisime seal siis koos. Tuul tõusis ja ilm muutus sekunditega – kui vahepeal paistis päike, siis mõni hetk hiljem olime paksu pilve sees, laagrit ei näinud ja edasi oskasime minna vaid jälgede järgi lumel. Tuul oli nii tugev, et puhus hoolimata mu seljas olnud 20-kilosest lisaraskusest mu sammu sassi. Vaimselt oli jube raske. Lugesin mingigi tempo hoidmiseks samme – tegin 60 sammu ja seejärel puhkasin natuke, jälle 60 sammu ja puhkasin. Vahepeal tulid jälle pisarad silma.

Korraks ilm jälle selgines ja laager tuli nähtavale. Teised meie omad olid juba kohale jõudnud ning meil oli veel vaid natuke minna. Nägin, et keegi lehvitas meile laagri juurest. Siis meenus mulle, et Eesti matkadelt tuttav Tiit, kes vahepael pikalt Austraalias oli, pidi ka Kazbekile tulema ning enne kui me matkaga alustasime, ütles ta veel midagi sellist, et liustikul näeme! Mõtlesin, kas see lehvitaja võiks Tiit olla? Siis mõtlesin, et kui on, on tal laager juba püsti, ta on puhanud ja rõõmus ja taaskohtumise mõtte peale tulid uuesti pisarad silma…

Olime laagrile juba päris lähedal kui vastu tulid Priit ja Martin ning pakkusid, et võtavad meie kotid enda kanda. Ma arvasin, et ise laagrisse jõudmine oli juba auasi ja kandsin oma koti ise kohale.

Nüüd selgus, et lehvitaja polnud Tiit. Enne meid ööbis laagris punt venelasi, kes olid just tipust tulnud ja panid siis kui meie jõudsime, oma laagrit kokku. Telkide ümber olid ehitatud tuuletakistuseks lumest seinad ja Priit oli juba eelmistest telkijatest peagi vabaks jääva telgikoha välja valinud ning ootas, et nad oma asjad kokku paneksid. Laagris läks tuju paremaks. Venelastest laagriliste nägemine tegi ka olemise paremaks ja turvatunde suuremaks.

Lumelinn

Viimased sammud laagrisse (pildi tegi Priit)

Laagris oli jube tuul. Venelaste lahkudes panime üles oma telgid. Telkide üles panemiseks tuli natuke lund kaevata, vaiu matta ja süsteeme mõelda, et tuul midagi ära ei viiks ning öösel päris lageda taeva alla jääma ei peaks. Selga läksid kõik riided, mis kaasa võetud olid: soe pesu, fliis, sulejope 1, tuulejope ja sulejope 2, jalga soe pesu, dressipüksid ja tuulepüksid, kätte paksud kindad, pähe peapael, müts ja kapuuts. Selliselt sissepakituna valmistasime õhtusöögi ja tee ning läksime peagi telki.

Mina ja mu joped (pildi tegi Priit)

Laager püsti

Kodu

Teised leppisid kokku, et tiputõusu alustamise kontrollaeg on 3, siis 4 ja viimane kord kell 5. Nii läkski, ärgati ja kontrolliti ilma ning viimaks kell 5 otsustasid Olavi, Heli ja Priit proovima minna. Ilm oli siiski pilves ning jõuti kuskil 4600 meetri peale kui ots ümber pöörati ja alla tagasi tuldi.

Alla jõudes pandi plaan paika, et järgmisel päeval proovitakse veel korra tiputõusu ja kui ei õnnestu, siis saadetakse mind ja Heli rajal nii kaugele, et ise alla oskaksime minna ja suundutakse tagasi laagrisse ilma ootama. Nüüd oli ilma ootamine juba üsna tüütu. Söögiisu enam polnud, telgis oli niiske, riided olid mustad ja väsimus oli teinud oma töö. Läbi oli loetud kaks raamatut ning alustatud kolmandaga. Kuidagi see päev õhtusse siiski sai. Üha enam kasvas soov alla jõuda. Õhtuks oli ilm ilusaks läinud, tuul vaibunud ja taevas selge. Tekkis mõte, et äkki peaksin ikkagi tippu üritama? Või kuidas selle mäe austamisega ikkagi oli? Seesmiselt tundus, et olin saanud mitu sõnumit, et ma matkale üldse ei läheks, ometi olin seda teinud...

Ootasin und ja mõtlesin läbi erinevaid versioone eesootavast päevast. Variant 1 oli, et lähen ka õnnestunult tippu, aga siis oli kindel, et alla jõudmine võtab ühe päeva kauem kui siis kui ma tippu ei läheks. Variant 2 oli, et lähen ebaõnnestunult tippu ning ka sel juhul läheb alla jõudmine ühe päeva kauem kui siis kui ma tippu ei üritaks ronida. Variant 3 oli, et lähen ebaõnnestunult tippu ja sunnin seetõttu kuidagi ka teised laskuma ning ka teiste tipp ebaõnnestub ning alla jõudmine pikeneks veel vähemalt ühe või isegi kahe päeva võrra. No ja variant 4 oli, et midagi läheb väga pahasti ja…

Enne uinumist otsustasin, et ma kindlasti ei lähe, sest nii me jõuame kõige kiiremini alla. Olin eelnevalt veel Martinilt küsinud, kas võime ühe päevaga alla jõuda, ta ütles, et ei jõua.

Igatahes läksid teised järgmise päeva varahommikul tippu ja mina jäin telki magama. Ärkasin, tegin putru ja lugesin telgis raamatut. Mingil hetkel kuulsin järjekordsete möödujate juttu kui mõtlesin vaatama minna, kes seal on. Oli üks kohalik giid juhendatavaga ja pidasid väikest pausi. Ajasime paar sõna juttu, nad oli näinud ka meie pundi eestlasi mäe peal, kellest kaks olid ilma köieta olnud (giid ei kiitnud seda heaks). Mõtlesin, kui hea, et ma ei läinud, sest ma oleksin selles ilma köieta pundis olnud. Siis kuulsin, et Martini telgis on keegi. Mõtlesin, et kes see minemata jättis ja läksin rõõmsalt juttu ajama. Telgist pistis pea välja aga täitsa võõras mees, kes rääkis segases inglise keeles, et ta on Iraanist ja tal on „sorry“. Tal olla paha hakanud, sõber oli ees juba ära läinud. Ma ei osanud nagu midagi kosta seepeale. Ta võttis siis oma kirka ja hakkas tipu poole kõndima, mis temast sai, ei tea. Igatahes, läksin telki tagasi ja natukese aja pärast kuulsin juba Priidu rõõmsat häält – tipus käidud! Heili ja Ele jõudsid mõne aja pärast.

Me hakkasime kiirelt asju pakkima. Tekkis lootus, et jõuame ühe päevaga ikkagi alla minna, sest tipu tegemine läks oodatust kiiremini. Priit ütles telki kokku pannes resoluutselt, et tema sel ööl enam telgis ei maga! Ma olin selle mõtte peale rõõmus – ükskõik kuidas ja kui kaua see võtab, meie jõuame veel samal päeval alla. Meil said asjad kokku, tagasi jõudsid ka Ele ja Heili, kes olid ka tipus ära käinud, pakkisid oma asjad ja asusime laskuma.

Laskumiseks oli kaks rada – põhirada mööda kive läbi kivirahe või alternatiivne versioon mööda liustikku. Meil osutus valituks alternatiivne rada. Kõndisime mööda liustikku kellegi teise jälgi mööda ning ilm meie ümber läks järjest kehvemaks. Ühel hetkel sai aga rada otsa, nähtavus oli halb. Mööda nägu põrkasid valusad raheterad ja keegi ei teadnud kuhu täpselt minna. Selleks, et tagasi põhirajale pöörduda, olime juba liiga kaugele tulnud. Poisid vaatasid GPS-i ja otsisid võimaliku raja jälgi. Grupp läks natuke tülli – osa soovis telgid üles panna ja järgmisel päeval laskuda, suurem osa tahtis aga iga hinna eest edasi minna. Tekkis diskussioon, pigem vaidlus, kas peaksime köies kõndima või võime ka ilma köieta laskuda. Olukord oli ebameeldiv, õhk täis pinget... Läksime edasi kuni jäämurdudeni, kus tekkis veel suurem segadus. Õnneks leidis Olavi pääsu põhirajale. Selleks pidime ronima üle moreeni – nii kui pidin paar sammu üles poole tegema, olin jälle hingetu – ma polnud endiselt piisavalt aklimatiseerunud.

Pärast moreeni aga põhirajale jõudsime! Seal oli palju inimesi ja ühel hetkel kuulsin, et keegi kõnnib mulle väga lähedal ning otsustasin ta mööda lasta. Tegemist oli noormehega, kes oli tulnud tipust ja ääretult väsinud. Seda oli päris kohutav vaadata: ta sammud olid sellised nagu kell 4 hommikul klubist tulnud väsinud peolisel. Kivide vahel nii pehmeid ja ebakindlaid samme vaadata oli hirmus – oli tunne, et ta võib iga hetk kokku vajuda ja vastu kive kukkudes väga palju haiget saada. Ühel hetkel tegi ta minu ees peatuse ja istus suurele kivile. Küsisin, kas ta soovib äkki pähkleid-rosinaid. Ta ütles, et ei soovi, aga vett võtaks küll. Andsin talle oma pudelist juua ja surusin siiski ka pooliku snäkikoti talle pihku. Ta jõi ja võttis ka söögipoolise vastu. Kõndisime edasi ja peagi jõudiski ta oma telgini. Nähes nii väsinud matkalist, mõtlesin jälle, et tegin õigesti, et tippu ei üritanud.

Kivilinn ja esimesed madalama laagri tiputelgid

Mõne aja pärast jõudsime Meteosse ja istusime seal majas natuke. Majas oli üks köögi moodi ruum, mille seinalt hakkas silma kuulutus, kus otsiti ühte sakslannat, kes 2015. aastal mäe peal kadunuks oli jäänud. Päris hirmus. Meteo ümbruskonnas oli väga palju telke ja prügi. Pärast mõningast puhkust asusime taas teele – ees oli väga pikk laskumine mööda liustikku. Kuna väljas sadas, oli liustik libe ning jalga tuli panna kassid. Viimaks jõudsime liustikult maha ja ees oli tavaline maapind, lõpuks ometi sai kassid ja säärised ära pakkida! Hea meel oli selja taha jäänud liustikku vaadata ja mõelda, et nüüd on sellega kõik!

Laager Meteos

Asume laskuma

Libe liustik

Küll on hea, et enam üles minema ei pea!

Ees oli paar väikest jõeületust, maastik läks taas väga ilusaks ja roheliseks. Teele jäi ka üks uus külalistemaja, mis minu hinnangul veel avatud polnud. Rada oli väga ilus, aga grupis olid tekkinud pinged, sest endiselt polnud päris selge, kas laskume terve raja või peaksime ööbima jääma kuskile. Jalad olid küll pehmed, aga seni kuni tiputegijate seas oli vähemalt üks, kes oli valmis kogu tee laskuma, ei öelnud ma sõnagi. Tahtsin lihtsalt nii väga alla jõuda, olgugi, et mõistus ütles, et peaksime laagrisse jääma.

Kõik on jälle roheline

Puhkepaus

Enam pole palju jäänud, isegi lilled õitsevad

Laskusime ja laskusime ning silmapiirile ilmus üks kirik, millest olin varem lugenud, teadsin, et see ongi juba peaaegu lõpp. Et aga lõpp liiga lihtne poleks, saime endale kaela veel ühe korraliku äikesetormi. Äikest lõi, ümberringi kõmises ja paukus. Igakord kui sähvatas, jäin hirmunult seisma ja mõtlesin, mida tegema peaks, kas peatuma mõne künka varjus või edasi minema? Grupp oli lagunenud. Jalgrajad, mis mööda mäge alla poole viisid, olid muutunud jõgedeks ja kõndimine neil oli võimatu. Kotid, mis olid katmata jäänud, olid läbimärjad ja muutunud mitu kilo raskemaks, saapad olid läbimärjad ja varbad valusad, aga laagrisse jäämine polnud variant. Nii väga tahtsime alla. Lõpuks äike ja vihm taandusid ja kõndisime koos Priidu ja Martiniga kirikuni, kus ootasid bussid, mis viimaseid matkalisi Stepantsminda linnakesse sõidutasid.

Kirik paistab (pildi tegi Priit)

Martin, mina ja mu raudjalg ning Kazbek (pildi tegi Priit)

Bussid viisid meid linnakesse, potentsiaalsesse külalistemajja. Majutusest otsustasime küll loobuda, sest seal oli ainult üks dušširuum, meie seitsmekesi olime aga läbikülmunud ja väsinud ning leidsime, et vajame rohkem pesemisvõimalusi selleks, et õhtul ka veel sööma jõuda. Priit sai ühes külalistemajas kahese toa ja teised said kõrvalasuvasse hotelli veel kaks tuba.

Kui olime tuppa jõudnud, mis oli küll väga lihtne, läksin mina esimesena pesema. Soe vesi, seep ja kuivad riided – milline luksus! Pärast pesu laotasin märjad riided kuivama ja viskasin kuniks Priit pesema läks, pikali. Esimest korda pikali olles hakkasin suurest õnnest naerma. Voodi oli nii pehme ja soe! Mind valdas totakas rõõmutunne ja meeletu väsimus.

Kui ka Priit valmis sai, läksime kõik koos alumisel korrusel asunud baari sööma. Tellisime kõike natuke liiga palju. Sõime kõhud täis, jõime peale paar mõnusat kohalikku õlut ning läksime magama. Isegi lõpupilt ununes teha. Hommikul ärkasime kaheksa paiku, läksime sööma, kõndisime linnale tiiru peale ning sõitsime tagasi Tbilisse. Läbi meie matk saigi!

Teised läksid edasi Tetnuldile, mina otsustasin paar päeva puhata ja sõitsin kunagi ka eestlaste seas populaarse kuurortina tuntud Batumiga tutvuma.