Kuidas ma Kazbekil käisin ehk tunne oma hirme II

Aeg möödub, kott, mis pole enam nii küsiva näoga, on ära pandud ning emotsioonid tasahilju kulunud. Lugu jätkub.

Osa II 3300 m, kivimets, pearinglus, mägede hirm

Kuna öö oli soe ja ilmselt kogetu mind mõnevõrra ärevaks teinud, siis uni oli rahutu. Võimalik, et oma osa oli ka 2800-l kõrgusmeetril ehk kuigi hästi ma too öö ei maganud. Hommikul ärkasin raskustundega ja mõtlesin, et kas kõik need matkahommikud sellised saavadki olema? Väike hirm, ebamugavustunne ja magamata öö pole just ideaalne algus päevale.

Sõin hommikuks kaasatehtud pudrusegust valmistatud putru (tegin mingigripi kottidesse 2 päeva pudrusegu, mis koosnes kaera- või neljaviljahelvestest, rosinatest, soolast ja kaneelist). Pärast hommikusööki pakkisime asjad ning asusime teele. Hommikune start oli planeeritud vist poole üheksaks, aga liikuma saime reaalselt üheksa läbi.

Kui teele asusime, läks meel juba tükk maad rõõmsamaks. Jalge oli ilus maastik, ei pidanud otseselt ronima ega laskuma ja sai mõnusalt kõndida. Päike paistis, mäed olid suured ja avarad. Kuidagi meeldiv oli kauguses, teisel pool orgu, näha sinist kilet ja selle läheduses seisvat valget laiku – ehk siis eemal paistis järjekordne lambakarjus oma kileonni ja karjaga. Olgugi, et inimest näha polnud ja reaalselt oli ta väga-väga kaugel, mõjus lohutavalt teadmine, et me pole mägedes päris üksinda.

Päeva algus ja ilus maastik

Priit

Martin ja Priit

Esimene paus

Kõndisime, saime jälle käia traaversit, kuni kivimetsani. Hiljem selgus, et tegelikult kogu ülejäänud rada kuni lumeni oligi kivimets. Tol hetkel tekitasid aga esimesed eesseisvad kivid lihtsalt uue kogemuse ja emotsiooni. Enne tõusuga alustamist oli väike paus ja tekkis mõiste „sugameeter“ – Martini seatud distantsid osutusid pisut pikemaks kui GPS arvutas ja hiljem tegime nende sugameetrite üle veel palju nalja.

Ees oli umbes 150 meetrit küllalt järsku tõusu mäe küljest murdunud kivide vahel. Esimest korda tekkis küsimus, millal või kust need kivid alla kukkusid? Kas koos kevadise lumesulamisega või juba kunagi ammu… üsna kiirelt oskas silm hakata eristama värskemaid ja natuke vanemaid kive. Natuke kõhe tundus kuid teistel paistis kõik korras olevat ja väga palju ma nende kivide murdumiste ja veeremiste peale mõelda ei tahtnud.

Kivimets

Tõus oli taaskord raske. Et omas tempos üles poole rühkida, jäin kiirelt grupis viimaseks. Oli raske kuid siiski tehtav ning tuju püsis positiivne. Jõudsime ühe suure kivini ja tegime seal väikse pausi. Istusime, sõime, jõime, tegime pilte ja läksime edasi. Siis juba astusime konkreetselt mööda kive ja maad nagu väga polnudki. Siis vahepeal tuli jälle natuke maad ka ja nii muudkui edasi. Ühel hetkel sain aru, et vaimselt on väga raske minna edasi kui näed kaugel kuru, millest pead üle minema, kuid mis hoolimata suurest pingutusest ometi oluliselt lähemale ei tule. Rühkisime aga muudkui edasi ja edasi kuni järgmise pausini. Positiivsus näitas hajumise märke. Järgmisesse puhkekohta aga siiski jõudsime. Sõime ja jõime natuke. Mul hakkas aga vesi otsa saama... Justkui pidi olema lühike päev või pidi rajal olema mingi veekogu, kust vett võtta vms ning seetõttu ei hakanud hommikul ülearu vett kotti panema. Looduses aga vett polnud ja minu pudel oli tühjenemas. Paus ise oli selline… vaikne, ilmselt olid kõik juba mõnevõrra väsinud ja midagi väga head öelda polnud. Martin küsis siis, kas kellelegi juba süda ka paha on, et oleme jõudnud 3200 meetri peale ja sellises kõrguses võib enesetunne juba päris halvaks minna. Eriti kui aklimat ka väga lihtsalt ei tule. Selle peale meenutati teisi mäes käimise lugusid, kus ja kunas kellelgi paha oli hakanud. Ma olin vait.

Asusime taas teele ja mina jäin kohe teadlikult viimaseks. Mingil hetkel tundsin, kuidas pea natuke ringi käib. Mõtlesin, kas kujutan seda kõike endale eelnevalt räägitu põhjal ette või on päriselt paha? Tundsin, et vett olin ka vähe joonud ja… igatahes ütlesin enda ees kõndivale Elele, et mul käib pea natuke ringi ja et ta mul igaks juhuks silma peal hoiaks. Vahepeal vaatasin siis tagasi ja mõistsin, et mäed tekitavad minus hirmu. Ringi käivas peas kajasid Martini sõnad 3200 meetrist ja hirm süvenes. Seda hirmu on imelik isegi kirjeldada... Mida ma seal tundsin? Nüüd tagasi olles, kui kirjeldasin teistele mägedes käinutele, mida tundsin, kasutati tekkinud hirmu kirjeldamisel mõistet „lõksus“. Täpselt! Tagasi vaadates mäed justkui sulgusid mu taga. Ära minna polnud võimalik, ainult edasi –olgugi, et enesetunne kehv. Igatahes teavitas Ele  mu ringlevast peast omakorda ka Martinit ja siis mingil hetkel soovitasid nad mul pausi teha ja koti maha võtta. Ees oli esimene lumi ja lume sulamisest tekkinud väike veenire, kust sain täita oma joogipudelit. Puhkasime seal ja äkki tuli tagasi ilma kotita Priit. Ta arvas, et tuleb ja proovib natuke kerge kotiga käia. Siis võttis ta mu koti ja kandis seda vast umbes 100 m laagriplatsi poole. Laager oli lähedal.  

Taas igal ühel oma kott seljas, jõudsime lume ääreni. Paistis järveke ja kiviväli ning kuskil seal vahel pidi ka meie telkimisplats olema. Laskusime lumest (minul läks see naatukene lihtsamalt kui ma peale vaadates kartsin) ning jõudsimegi laagrisse. Kiviväli. Eemalt paistnud järveni oli veel natuke maad, aga laagrile lähemal oli tükike lund ja selle all lomp, kust söögiks-joogiks vett sai võtta. Päris mõnus. Hommikuks oli sulanud vesi sealt lombist juba ära voolanud.

Panime telgi püsti, olime jõudnud 3300 meetri peale. Kuna eelmisel ööl oli telk sattunud mingi muhu otsa, siis sel ööl kaevas Priit natuke telgi all olevat maad ja sättisime mõned lapikud kivid sedasi, et saaksime enam-vähem normaalselt magada. Kui telk püsti oli ja riided vahetatud said, tegin endale lõunaks puljongit ja näkileiba suitsuvorstiga ning hiljem veel ka tassi teed. Hea viis vedelikku tarbida. Pärast lõunat tuli uni ja magasin telgis ilma magamiskotti pugemata kuni külm hakkas. Siis soovitasid kogenenumad mul aklimatiseerumise soodustamiseks piirkonnas rahulikult ringi kõndida. Otsustasin nõu kuulda võtta, käisin vett toomas ja püüdsin koguaeg mitte pikali olla. Mingil hetkel tegin õhtusöögiks Tacticali ja vaikselt tuli aeg magama minna. Leppisime hommikul stardi ajaks taaskord umbes kella üheksa ning läksime magama. Telgiööd hakkasid kõik võrdlemisi varakult – nii umbes 21 paiku.   

Kivine laager

Pikali heites tundsin, et kehas on väike külmavärin sees – olin oluliselt läbimõtlemata riietuses väljas seisnud ja juttu ajanud. See väike külmavärin aga kasvas, tunnid möödusid ja ühel hetkel oli mul juba põrgulikult külm. Kuna eelmisel ööl oli palav olnud ja kõrguste vahe nüüd nii drastiline ka polnud, siis algul ei saanud ma aru, miks nii jube külm on. Siis taipasin, et mul võib palavik olla. Natuke kannatasin ja siis võtsin ibumetini, mõtlesin, et kui mul tõesti palavik on, siis hakkab varsti hea. Umbes tunni aja pärast jäin magama ja peagi hakkaski palav. Hommikul kella seitsme paiku ärgates kuulsin, et teised juba toimetavad. Virgusin ning ütlesin, et mul oli öösel palavik, mispeale otsustati veel mõned tunnid magada ja vaadata, kas olemine läheb paremaks.

Paar tundi hiljem ärgates oli enesetunne parem. Rinnus küll pitsitas, aga palavikku polnud ja okei oli olla. Arutasime, kas lähme edasi või peame ootama kuni tervis kõrgusega kohaneb ja pitsitustunne kaob. Arvamusi oli mitmeid. Kas pitsitus rinnas on okei või mitte? Igatahes pakkisime asjad ja hakkasime minema. Kuna ees ootas vaid 200 meetrit tõusu, mõtlesime, et lähme sealt kiviväljalt natuke edasi ja enne tõusu alustamist vaatame, kuidas mul enesetunne on. Kui endiselt kehva, jääme laagrisse, kui hea, tõuseme ja lähme 3500 meetri peale laagrisse.

Asusime kõndima. Grupi liikumine tehti ka ümber – ees läks Olavi, siis olin mina ja minu järel teised. Nii liikus grupp koos ja minu tempos. Algul oli mul natuke halb tunne sellepärast, et nad minu järel ootama peavad, aga meel oli rahulikum ja igasugune hirm väiksem küll.

Pärast kivivälja ja väikse kuru ületamist vaade avardus. Taas paistsid ilusad rohelised mäed, silmapiir oli kaugel ning lõksus olemise tunne vähenes tunduvalt. Mäed meenutasid Norrat ning see tunne oli kodune mitte hirmus.

Taamal paistev avarus

Pärast kivimetsi jõudsime väiksele platoole, puhkasime ja otsustaime tõusma hakata kuna enesetunne oli võrdlemisi hea. Tõus oli puhtalt mööda kive, vahepeale mõned lumelaigud. Heili õpetas mind kividel ja lumel käima: kuidas jalga maha lüüa, kuidas lumelt lahkudes ja kividele jõudes saapaid puhastada jne. Ühel hetkel jõudsimegi siis umbes nii kõrgele kui kõrgel pidi meie laager olema. Laager pidi kas järve või jõe ääres olema, mida me aga ei näinud, oli järv või jõgi. Siis otsustasid poisid, et panevad kotid maha ja lähevad luurele – kuskil see järv või jõgi ometi olema pidi. Naised jäid maha. Istusime seal siis, puistasin südant oma hirmudest ja emotsioonidest ja hakkas kergem. Ka teistel oli raske. Siis tulid poisid tagasi, kes leidsid nii järve kui jõe ning asusime uuesti teele.

Hetk enne luurele minemist

Enne laagrisse jõudmist kogunes mäele „mõnus“ pilv, mis ähvardas enne maha sadada kui meie laagrisse jõuame. Laagripaigaks valiti jõeäärne plats, kuhu ka telgid üles seadsime. Järgnes juba tavapärane rutiin- puljong, Tactical. Nüüd olin juba ise teadlikum ja püüdsin telgi ümber natuke ringi käia, et kõrgusega paremini harjuksin. Ühel hetkel ütles Martin, et loodame, et hommikul on ilm ilus, sest selliste pilvedega me üle kuru minna ei saa. Selgus, et ületada tuleb mingit järjekordset kuru. See jutt tekitas minus lootuse, et äkki on paha ilm nüüd paar järgmist päeva ja me lähme tuldud teed (või natuke erinevat) tagasi.

Pilved kogunevad

Laager leitud jõe kõrval

Ühel hetkel hakkaski sadama ja põgenesime telkidesse. Priidul oli kaasas e-luger, mida ta ka minuga jagas ning nii me siis istusime telgis – mina lugesin raamatut, tema kuulas telefonist tarkade klubi. Siis hakkas äikest lööma ja midagi sadama. Kui väljas oli rahulikumaks jäänud, piilusime välja – maapinda kattis lumi!

Õhtu saabus ja aeg oli magama minna. Uinusin, lootes, et ilm ei selgine ja järgmine kuru jääb ületamata.