Jälle tööinimene

Ja ongi esimene nädal Geirangeris möödas. Nädal läks rahulikult – kokku tegin 4 päeva tööd ja eile oligi esimene vaba päev. Esimene tööpäev läks täitsa kenasti, kolleegid on toredad. Seni kuni suvi veel vähemal või rohkemal määral kestab, on meil (Brasserie Postenis) tööl lisaks minule kaks kohalikku Norra tüdrukut (just keskkooli lõpetanud), kaks šotlast ja üks kohalik tüdruk (minust natuke noorem), kes töötab ka ettekandjana, aga lisaks on ta ka manager, kes hoiab silma peal tellimustel ja graafikutel ja on muidu igati asjalik ja tore. Köögis töötab üks kokk Šotimaalt, üks Pakistanist, kaks Norrast (kellest üks on omanik) ja üks eestlane.

Esimesel päeval teel tööle

Ühel teisel päeval teel tööle

Posten on väike koht, lugesime ükspäev üle, et sees saab istuda 34 inimest ja õues asuvates laudades veel umbes 50. Ka köök ja laoruumid on pigem väiksed ning ülesandeid täites aitavad oskuste piires kõik kõiki. Kui on palju rahvast, läheb aeg kiiresti ja ülesanded on võrdlemisi vahelduvad. Töö tundub tuttav – latted ja cappucinod hakkavad jälle paremini välja tulema, aga tahavad veel harjutamist. Rahvast käib meil igasugust: on ameeriklasi, hispaanlasi, soomlasi, norrakaid, venelasi jne. Ka küla kohalikke käib omajagu ja võib vist öelda, et ei möödu päevagi nii, et ühtegi tuttavat päeva jooksul läbi ei käiks. Seoses klientidega – esimesel päeval tuli keset tööpäeva kolleeg minult kiiresti küsima: „Sorry Triin, ma pean seda küsima, kui vana sa oled?“. Öeldu peale sain vastuseks: „Väga hea, tule minuga, võtad ühe laua teenindamise üle, sest kliendid soovivad tellida akvaviti (kohalikku kanget alkoholi) ja Norra seadused ei luba alla 21 aastastel kanget alkoholi serveerida.“ Oh ma olen vana, kuhu aeg küll kaob?

Teine seik – üleeile käis meil päris palju venelasi ja nii tuli üks vene härra, kuldne klotser sõrmes, küsima tumedat õlut. Mu piiratud vene keele oskus võimaldas siiski ühe kohaliku tumeda õlle talle maha müüa :). Praktika missugune!

Tööpäevad on umbes 7 tundi pikad, esimesed päevad on küll natuke pikemad olnud (7,5–9h), aga kõik on tehtav olnud.

Vahel sajab, vahel pole laevu. Teel tööle

Karavanielu sujub. Karavan on küll natuke viltu, või noh… päris viltu. Kui hommikul voodist jalad maha panen, siis pean end korraks koguma, et aru saada, mis toimub ja miks maailm justkui kõigub. Siis harjun ära ja hakkan toimetama. Üks sõber lubas aidata ja karavani loodi panna, aga midagi on katki ja nii lihtsalt seda korda ei saanudki. Nüüd pean veel ülemusega rääkima ja lootma, et äkki saab uue jupi, et karavan ikka loodi saaks.

Eilsel vabal päeval käisin väiksel retkel Løstas. Ei oskagi kohe öelda, mis see on… väike matkarada, mis lõppeb nö vaateplatvormiga fjordile? Minul võttis raja läbimine (sh pildistamine ja ühe sõbraga kokku juhtumine) aega umbes kolm tundi. Rada läbides saab näha ilusaid vaateid, kitsi, alpakaid ja teisi turiste.

Täitsa kohalik

Rada oli päris hea raskusega, midagi enamat ei oleks tahtnud, samas päris ära ka ei „tapnud“. Geirangeris jalutades ja mägesid vaadates, tuleb ikka ja jälle tõdeda, et siin on ikka väga-väga ilus. Aastaid tagasi ei osanud seda nii hästi enam näha, praegu aga iga päev vaatad ja imetled. Imeilus.

Løsta

Liiklus on siin tihe

Päev lõppes koos kohalikega snooker lounges, kus mängisime noolemängu ja piljardit ning jõime veini. Vanad head uued ajad :)

Nüüd tuleb jälle tööle minna ja tegutseda.