Peanuts and nuts ja kuidas müüa 50 euro eest ahjukartuleid

Aeg on läinud jälle märkamatu kiirusega. Juba ongi peaaegu kolm nädalat Geirangeris veedetud. Ei ole jõudnud siia suurt midagi kirjutada, sest tööd on olnud palju (7 päeva jooksul 45-48 tundi), lisaks olen natuke väljas käinud ja sotsiaalne olnud.

Teel tööle. Erinevad ilmad, erinevad laevad

Eelmine nädal olin ka reedel vaba ja see päev möödus karavanis telefoniga mingit mängu mängides ja sarju vaadates. Sammulugeja ütles, et tegin too päev 21 sammu. Päev oli kuidagi hall ja lihtsalt ei jaksanudki mitte midagi teha. Õhtul oli ühe rootsi tüdruku ärasaatmispidu (lahkumiste aeg on käes), kuhu ma ei teadnud, kas peaksin minema või mitte- ei tunnegi teda õieti ja… kui olin äratuse seadnud  ja pidžaama selga pannud, sain kõne Jonilt, kes küsis, kus ma olen ja miks ma peol pole. Pool tundi veel mõtlesin ja siis vahetasin riided ja pool kaks öösel läksingi peole. Oleks võinud varem minna. Kaks töötajat, kellest üks prantsuskeelne kanadalane ja teist ma ei teadnud, mängisid muusikat, inimesed olid kostüümides – teemaks oli vist midagi rohelist. Teemale oli lähenetud mitmeti, kes oli Peeter Paani võtmes roheline, kes sidus õunapuu- ja kaseoksad ümber vöö, kes lihtsalt sädeles… Kui elav muusika lõppes ja suurem „tümm“ peale läks, mulle piisas ja tulin koju.

Pühapäeviti käime Ole Budas, see oli juba 10 aastat tagasi nii ning kolmapäeviti on olnud minu töö juures õlleõhtud – st paar õlut on erihinnaga ja rahvas koguneb, et neid juua. See kolmapäev käisin ka mina, rahvast eriti ei olnud, aga tore oli ikka. Mõnus on näha kõiki neid inimesi, kelle elu on nii lahtine, et teavad vaid seda, et töötavad siin mõne kuu ja võimalikku järgmist sihtriiki. Eks see ühelt poolt ole kurb, sest ega kunagi ei tea, mis lugu kellelgi on, mis tagant kihutab. Samas, olles ka ise rännuteel või lihtsalt pisut eksinud, on väga tore näha teisi omasuguseid. Saab nendega juttu ajada ja keegi ei ootagi, et sa oma viisaastakuplaani kohe ette oskaks rääkida.

Kirik, mille tagant laevu pildistan

Tervitused Lõõtsa tänavale! Umbes 80 kõrgusmeetrit treppe tööpäeva lõpetuseks

Koerad olgu pantvangid!

Tööl on läinud hästi, asjad on selged enam-vähem, olen nüüd ka kõigis vahetustes töötanud (avamisest sulgemiseni). Ühel päeval tekkis kerge ärevus seoses allergiatega. Eesti keeles on pähkel pähkel. Eks? Kui keegi ütleb, et tal on pähkliallergia, siis ei paku talle sarapuupähklit, mandlit, maapähklit ega kreeka pähklit. Vähemalt mina mitte. Aga teadlikumad inimesed teavad, et on vahe. Nii siis juhtus, et klient tellis magustoidu, millel oli peal karamelli-(maa?)pähkli segu. Küsis, kas need on pähklid, ütlesin, et küsin igaks juhuks köögist järele. Küsisin siis köögist, aga ma ei mäleta enam mida – küsisin kas peanuts’i või nuts’i kohta. Öeldi, et pole. (Kas maapähklit või lihtsalt pähklit, ma ei tea). Klient oli mu vastusega rahul ja jätkas söömist. Samal õhtul tuli kohe järgi teine klient ja sama magustoit ja sama küsimus. Vastasin siis rõõmsalt, et ei, siin (maa?)pähklit pole. Siis nad tabasid juba ära, et ma ühel korral kasutasin lauses sõna peanuts ja teises nuts. See allergik lõpetas söömise ära, sest tal pidi ikkagi allergia olema… Mõttes lohutasin end sellega, et kiirabi ma ei kuulnud ja ehk läks ka teise kliendiga õnneks ikkagi. Igatahes selle nädala esmaspäeval menüü muutus ja see pähklite jant on lihtsam. Üleeile aga hakkas ühel naisel Posteni taga paha (ei olnud kuidagi meiega seotud), oli põlvili maas, hiljem oksendas. Ilm oli väga kuum see päev olnud ja meie arvasime, et võiks päikesepiste olla. Pakkusime omalt poolt vett (nägime toimunut köögi tagauksest), aga midagi ei soovitud. Mõne aja pärast tuli laevameeskond ratastooliga ja minema ta viidi. Natuke hiljem lendas fjordi kohal päästekopter ja maandus fjordi kaldal, kus teda ootas juba vilkuvate tuledega kiirabiauto. Arvasime, et see võis selle sama naise pärast olla, aga ei tea...

Eelmine nädal saime endale lühiajalised püsikliendid moslemite näol. Nad ei söö sealiha ja siis püüti meie menüüst midagi sobivat leida. Kui kala ka ei söö, siis valikus on paar-kolm rooga. Me serveerime küll burgerit, aga ahjukartulitega, mitte friikartulitega. Kanaliha ja pasta puuduvad menüüst täielikult. Kuidagi nad avastasid, et meil on siis ahjukartulid, mida nad saavad endale kastmega tellida. Nii me siis müüsime neile mitme päeva õhtul ahjukartuelid soola ja oliiviõli või ketsupiga. Mitmeid taldrikuid. Nad olid kõik väga sõbralikud ja vist said kohati ise ka aru, et nende tellimus on natuke kummaline. Üks noormees ja tüdruk samast perekonnast otsustasid tellida ka punapeedist tehtud kotletiga burgeri (vegevalik), kus juba on kartulid juures. Siis jaurasime natuke selle üle, kas nad soovivad veel lisaks kartuleid või piisab... Nii sai igatahes päris mitme euro eest neid kartuleid müüdud.

Nagu ülal kirjutasin, siis eelmine reede ei teinud ma oma vaba päevaga mitte midagi. See nädal otsustasin ikkagi retkele minna. Ega ei tahtnud enne midagi kirjutatagi kui pole kuskil jälle käinud. Täna käisin enda jaoks siis täiesti uue koha peal – Grinddalssætras. See on siit karavanist ikkagi jalutuskäigu kaugusel, aga mingil põhjusel polnud keegi mulle varem öelnud, et võiksin sinna minna. Ühel Ole Buda õhtul soovitas sinna minna Martin (kohalik), kes ütles, et sinna tasub minna, sest kohale jõudes avaneb väga ilus vaade Geirangerile ja orule. Ütles, et see on umbes 45 minutit kõndimist. Eelmine kord jalutamast tulles nägin Grinddalssætra infot ja seal oli kirjas, et üles minek võtab 4h ja alla tulemine 3h. Küsisin siis Martinilt, et mis õige on, ta arvas, et ehk ta siis pisut alahindas distantsi ja mingi teine leht ütleb 120 minutit. No igatahes ma läksin. Raja alguses oli punane silt Stikk UT! mis mind esialgu ümber pöörama pani (see tähendab hoia eemale vms), aga küsisin igaks juhuks Jonilt, et mis see on. Pidi olema mingi Norra värk, et võib ikka minna kõndima ja siis saab kuskile raamatusse kirja panna lõpuks, et millistel Stikk UT! radadel käinud oled. Erinevatel aastatel pidi see silt olema erinevatel radadel. Igatahes üles hakkasin ma minema.

Stikk UT!

Kui muidu on siinsed rajad üsna turistide rohked (nagu ka eelmine korda Löstas käies), siis see kord ei paistnud ühtegi inimest. Ilm oli ka üsna halb, hall ja pidevalt sadas natuke. Alguses oli rada lai – põllu- ja metsatöö masinate jaoks sõidetav. Mägede mõttes oli see lai nagu maantee. Pidevalt üles, muudkui läksin, natuke puhkasin ja edasi. Ühe koha peal oli täitsa lapik põld, peaaegu nagu kodus. Muidu on siin kõik ikka üsna järsult üles-alla. Siis natuke edasi jõudes saabusin vana talu juurde, mis kannab nime Holebakk. Selle taluga käib kaasas kurb lugu, kuidas 1907. aasta talvel toimunud laviini tagajärjel mitmed inimesed oma elu kaotasid. Holebakki talu mehed läksid laviini järgselt naabertalu (vist?) inimesi välja kaevama ning olid sellega üsna edukad, suutes päästa enamus inimesi. Naised ja lapsed olid kodus kartnud ja läksid ühte teise tallu varju. Järgnes aga teine laviin, mis viis endaga selle talu, kuhu varju mindi. Sel korral paljusid päästa ei õnnestunud. Holebakki talu jäi aga laviinist puutumatuks. Ka tänapäevases Geirangeris on laviiniohu tõttu ehitamine piiratud. Maad võib olla, aga teatakse, kuhu laviinid tulla võivad ja nii ei lubata sinna maju ehitada.

Holebakk

Igatahes seal Holebakki talu juures olin korraks eksinud, ma ei saanund aru, kuhu rada läheb ja olin sisuliselt valmis alla minema. Olin vist umbes tunnikese kõndinud ka juba. Otsustasin aga mööda teed edasi minna ja tundus, et see võiks olla õige tee. Endiselt üksinda, tundus, et olin täitsa metsas. Natuke hakkas hirmus ka, ma olen omapäi metsas olles ikka paras jänes… Meenus, et Ole Budas räägiti, et siinsetes mägedes elavad ahmid (kui nüüd täpsustada, siis inglise keeles oli see Ole Buda jutt natuke hirmsam, sest inglise keeles on ahm wolverine… ja kes see täpsemalt on, sain alles blogi kirjutades teada :))… Aga läksin muudkui edasi, nägin ka paari punast rajatähist. Siiski see „maantee“ tundus päris lõputu kui lõpuks jõudsin mägirajale. Meenus, et selle raja kohta lugedes nii pidigi olema ja tundus, et võin õiges kohas olla.

Üles-üles

Mingil hetkel nägin teisel pool mägijõge rada, kus olid inimesed ja sain aru, et see rada, mis sealt paistab, viib ühe kose taha, kus olen eelnevatel aastatel korduvalt käinud ja kuhu turiste koguaeg saadetakse. Noh, see teadmine tekitas kuidagi parema tunde. Nüüd sai siis mägi „maantee“ läbi ja hakkas päris rada - mägi oli lagedam, näha oli kadakaid, sinikaid, pohli jne. Läksin muudkui edasi. Mõtlesin juba, et kui ma viieks kohale ei jõua, et siis lähen alla tagasi, sest muidu jään veel äkki pimeda peale. Seda mõeldes oli kell vist umbes neli saamas (alusasin oma retke hiljavõitu). Lõpuks tuli mingi suur kivi ja käsipuu ja inimeste hääled! Vastu tuli üks saksa grupp.  Üks naine vaatas mind ja imestas, et mul on jalas botased ja mitte matkasaapad. Ta sai minust natuke valesti aru ja arvas, et ma norrakas olen ja siis ütles, aa no ok… ehk siis norrakas võiks botastega minna küll. Küsisin, et kaugel see Grinddalssætra veel on, grupi juht, noor mees, ütles, et 30-40 minutit umbes veel. Rääkisime selle grupijuhiga paar sõna juttu, küsisin ka, et kas on okei edasi minna, viidates oma jalanõudele ja sellele, et olen üksinda. Ta ütles, et ja-jaa, et sealt saab edasi veel ühe mäe tippu minna, aga see on ohtlik, aga seal Grinddalssætras on väike hütike ja seal on väga ilus. Seda tippu ma üksinda teha kindlasti ei plaaninudki. Inimeste kohtamine ja giidi jutt mõjusid hästi, astusin edasi ja pärast mõnda puravikku, kivimetsa (väiksemad kivihunnikud kui Gruusias nägin) ja ilusaid vaateid hakkaski hütike paistma. Oi kui hea meel mul oli. Täitsa üksinda jõudsingi kohale! Karavanist minnes läks aega umbes 2,5 tundi. Pidevalt sadanud vihm tegi raja libedaks ja tundus, et kõik mu riided on vahepeal märjaks saanud. Kõndisin seal kohapeal natuke ringi, vahetasin märja särgi kuiva vastu, sõin ära kaasa võetud nektariini, kirjutasin oma nime hüti küljes olnud retkepäevikusse, tegin mõned pildid ja hakkasin alla tulema.

Grinddalssætra. 820 meetrit

Hall fjord

Geiranger ja paar pilve peopesal

Mina ka- mina ka

Vaatasin telefonist, et sooja oli 12 kraadi ja vihma muudkui sadas. Rada oli ikka väga libe. Mõtlesin, et oleks võinud vist ikkagi matkasaabastega tulla, sest neil on mustrit rohkem… aga üleval polnud teha enam midagi. Läksin siis alla, püüdsin olla ettevaatlik, vahel natuke libastusin, aga täitsa edukas olin muidu. Kui juba natuke vähem kivise ja mitte nii järsu pinna peale jõudsin, siis astusin ühele suurele kivile ja libastusin. Parema jala välisel küljel libisesin mööda kivi alla ja maandusin paremale põlvele (niisama haige on mul vasak põlv). Õnneks maandusin rohule ja see kukkumine oli väga pehme. Väike ehmatus lihtsalt. Läksin natuke ettevaatlikumalt edasi. Käed külmetasid natuke ja sõrmed vist olid natuke isegi paistes. Jõudsin lõpuks jälle „maanteele“.

Mööda libedat rada alla

Üksik pilveke

Tagasivaade. Nende kahe nuki vahel käisingi

Alla minnes sain aru kui järsk see oli. Sealt laskudes tundsin, et vahepeal oli palju lihtsam joosta kui pidevalt pidurdades kõndida. Nii siis mõned jooksusammud ka tehtud said. Lõpuks jõudsin päris maanteele, kus rada alguse sai. Seal mõtlesin, et kuna koguaeg on sadanud – asfaltilt voolasid väiksed jõed alla, et siis ma lähengi mööda asfalti tagasi külla, et ei hakka neid väikseid jalgsi minemise lõigukesi võtma, mis vahepael võimalik on, sest need on üsna järsud, porised ja libedad. Ühe jätsin vahele ja ühe otsustasin ikkagi võtta. Hakkasin ettevaatlikult minema ja tõdesin, et ei olegi kõige hullem, sest puud katavad neid kive ja seal olid väiksed kivinukid, kuhu turvaliselt astuda, et libe ei oleks. Kuniks olin taaskord parem põlve ja sääre peale kukkunud. Seekord otse kivile. Päris valus oli. Korra ikka ehmusin ära, sest mingi ebameeldiv ragin saatis mu kukkumist. Sain aga püsti ja põlv liigub. Natuke veritses ja sääre peal on ka käelaba suurune valus koht, aga muidu vist jäi kõik terveks. Rohkem neid väikseid rajakesi ei võtnud ja kõndisin mööda suurt maanteed autode ja busside vahel tagasi koju.

Äge retk oli! Väga ilus. Geirager oli kui peopesal. Kui alt üles vaatad neid mägesid, siis kunagi ei kujuta ette, kuidas sinna minna saab ja milline seal üleval on. Tulin alla ja vaatasin seda kohta, kus eeldatavasti olin ja mõtlesin, et kuidas see küll võimalik on. Eks pildid kõnele ka ise.

Päast karavani jõudmist käisin poes ja pesus, tegin süüa ja siis kutsus Jon koos kiirabibrigaadiga Harry Potterit vaatama. Filmile ma läksingi ja nüüd on uneaeg.

Juba ongi peaaegu september… Homme on staffi pidu, eks näeme, mis ja kuidas edasi :)