That leaving feeling

Äkitselt on saanud suvest sügis – elu on palju vaiksem, tööd on vähem, külas on suletud esimesed poed ja söögikohad. Välismaalased, kes saabusid tööle hooaja alguses, loevad päevi, millal ometi koju tagasi saavad sõita. Ja minul on natuke kurb. Minu töökaaslased veel jäävad ja mina lähen ilmselt veel enne neid ära, aga siiski. Eks sügis-talv ole ikka selline mõtlikum aeg.

Eelmise nädala staffipidu läks hästi, peojärgsel päeval oli natuke halvem, aga no eks need ole omad valikud, millega tuleb elada.

Minu 1. september

Tagurpidi paisatud toolid pärast öist tuult

Pühapäeva pärastlõunal saabus minu juurde sakslasest maailmarändur Mina, keda kohtasin suvel ühel jutuõhtul Tallinnas, kus Aleksiga käisime. Mõni aasta tagasi sõitis see julge tütarlaps jalgrattaga ümber maailma, suvel Eestis olles, oli ta juba uuel marsruudil sõites sel korral läbi Euroopa. Saksamaa-Poola-Baltikum-Skandinaavia-edasi ei tea. Praeguseks on ta Norras olnud juba 5 nädalat ja pühapäeval jõudis ta Geirangeri. Pakkusin talle karavani diivanil magamisaset, mille ta ka kaheks ööks vastu võttis. Geirangeris käis ta ühel pikemal retkel ja nautis köögi kasutamise luksust (ahjus leiva soojendamist ja pudru keetmise võimalusi). Väga huvitav on näha, et inimene suudab nii vähesega oma elus hakkama saada. Kui huvi, siis tema blogi saab inglise ja saksa keeles jälgida siin: https://minatravelstheworld.wordpress.com/.

Maailmarändur Mina

Esmaspäeval oli ühe naise neljakümnenda sünnipäeva pidu. Taaskord üks stiilipidu. Stiilipidu, mis oli minu jaoks ebamugav, aga minemata ka ei tahtnud jätta. Teemaks oli transseksuaalsus. Ilmselgelt oli see teema poistele huvipakkuvam kui tüdrukutele. Ühel ammusel tuttaval Camillal on üüratu garderoob ning sama suur armastus stiilipidude vastu. Nii ma siis kirjutasin talle ja küsisin, kas ta saaks mulle ehk midagi laenata? Retk tema koju lõppes selliselt, et sain temalt „politsei vormimütsi“ ja nahksed retuusid. Mis sellel transseksuaalsusega pistmist on, ma ei tea. Endast mul õnneks pilti pole, teistest üks pilt on, aga… huvitaval kombel ei ole sel korral mu sotsiaalmeedia kontod täis selle ürituse pilte. Võimalik, et inimesed ei tahtnud neid avaldada. Kokkuvõttes nägin sel õhtul väga palju karvaste säärte, habemete ja punaste huulte kombosid, mida loodan rohkem mitte näha :).

See nädal oli ka esimene palgapäev. Kuidagi õnnestus selliselt, et andsin oma tööandjale Norra maksuameti kontonumbri, mitte enda jao. Oh well. Eks keegi peab blondiini anekdootidele ka ainest andma. Arvutasin siin ennist, et palju mu maksumäär see aasta olla võiks (Norras sõltub see ma-ei-tea-millest). Praegu saab siis öelda, et 100%.