Kui kõik lõikab sügavalt

Vihm lõppes! Vahepeal tekkis juba täitsa ahastus – karavanis kuuleb iga vihmakrõbina ära, ka väikseim tibutamine tundub üsna tugeva vihmana, sest piiskade langemine vastu kõva metallkarpi põhjustab üsna palju lärmi. Aga nagu ütlesin, vihm siiski lõppes ja päike tuli välja! Selline ilus päike koos kuldse sügise ja sooja tuulega. Imeilus, kestis umbes nädala ja eile hakkas jälle sadama. 

Sügis annab värvi

Kullaga kaetud

Eile hakkas vihma sadama ja lumi on peaaegu käega katsuda juba

Kui Geirangeris sajab vihma, siis üleval sajab lund ja tee on kinni

Vahepeal avaldas üks suvel siin olnud poiss muusikavideo. Ta esines ka ühel esimesel teemapeol, kus tema muusika mulle väga meeldis. Nüüd vaatan ja kuulan seda lugu ja mõtlen, et just täpselt selline see Geiranger ongi. Kõik kokku. Lugu ise, video muidugi… eks kuulake ja vaadake, kas teid ka puudutab või meeldib mulle see lugu pigem seetõttu, et elan selles õhukeses mullis ja kõik tundubki pisut nurgeline ja paljutähenduslik: Kuula ja vaata lugu siit.

Muu elu käib tavapäraselt – pärast 9 tööpäeva oli üks vaba päev ja siis edasi on läinud tavapärases rütmis st kuus päeva tööl ja üks vaba, kokku umbes 180 töötundi. Kuna vabu päevi on pigem vähe, siis kuskile kaugele midagi väga põnevat tegema pole jõudnud minna. Kuid hoolimata tööpäevade arvust ja pigem vähesest vabast ajast, on emotsioonid sõitnud kiiresti mööda järske ameerika mägesid. Eelmisel esmaspäeval ärkasin kurguvaluga… Kurk oluliselt enam ei valuta, aga vastik köha ja pidev palaviku tunne ei ole mind nädala jooksul siiski vabaks lasknud. Ühel päeval tulin töölt halva enesetunde tõttu isegi paar tundi varem koju ära. Ehk vabad päevad annavad leevendust. 

Aga mis siis ikkagi toimunud on? Eelmisel esmaspäeval käisime Vendela, Davidi ja Joniga natuke ühe mäe peal. Jon käis tipus, me kõndisime niisama veidi üles poole ja nautisime vaateid ja vaba olemist. Tänu kõrgemale kõndimisele saime veeta umbes 2 tundi päikse käes. Päike käib nüüd juba nii madalalt, et umbes kahe paiku päeval kaob ta mäe taha ära ja tuleb korraks välja kui loojumise aeg käes on. Meie kõrgus oli aga täpselt paras, et ilma nautida ja näha varjudes olevat Geirangeri. Teisipäeval tundus, et enesetunne on juba parem ning kuna tööle pidin alles kell 16 minema, siis otsustasin järjekordse Løsta retke kasuks. Ilm oli suurepärane ning üles jõudes istusin kivil nagu konn ja nautisin päiksepaistet, kell oli umbes kaks ja Geiranger oli juba varjus.

Päikesepaiste

Sügis Løstas

Maarjaga lõunal

Elu varjus

2 tundi päikesepaistet

Hommikune vari on ühelt poolt, õhtul teiselt poolt

Ja kui õhtul päike naaseb...

Päev enne Heatheri sünnipäeva käisime temaga väiksel matkal hotell Utsikteni kandis. Kuna mind oli ootamatult varem tööle kutsutud, siis päris sellist ringi ei saanud teha nagu tahtsime, aga ilm oli ilus ja tore oli ikka. Südaööl tähistasime juba natuke Heatheri sünnipäeva ja hommikul äratasime teda pannkookidega. Ilusad päevad olid!

Utsikten

Heatheriga vaateplatvormil

Heatheri sünnipäev ja pannkoogid voodis 

Kõige põnevam õhtu oli aga üleeile. Nimelt tõusid virmaliste näitajad kõrgele ning otsustasime minna jahile. Tegelikult käisime juba ühel teisel õhtulgi seda tegemas, aga peale selge öise taeva ja Linnutee, me midagi muud ei näinud. Aga taevas on siin ilus. Isegi ilma virmalisteta. Kui olen õhtuses vahetuses ja pimedas koju kõnnin, siis paar kohta teel on nii pimedad, et öine tähistaevas paneb lumised tipud helendama… ja Linnutee… Isegi mõtlesin, millal ma viimati Linnuteed sedasi vaatasin… meenub lapsepõlv Kerasool kaevu ääres, kus Siim mulle natuke seda selgitada püüdis. Kindlasti olen Linnuteed vahepealgi vaadanud, aga mitte sedasi nagu praegu siin. 

Töö juures

Ühe laheda kassiga kiriku tagant

Aga tagasi virmaliste juurde. Üleeile planeerisid Chloe ja Heather tüdrukuteõhtu teha. Et vaatame filme ja teeme maske… Haha. Ma pole kunagi elus midagi sellist teinud. Aga virmaliste näitajad olid hommikul paljulubavad, mistõttu liitsime plaanile ühe poisi ja virmaliste retke. Õhtul kella 23 paiku pakkisime end sisse – panime selga soojad riided, üks rootslane oli kaasa haaranud paar tekki, mul oli pagasnikus ka -10 kraadi kannatav magamiskott ja asusimegi kahe autoga teele. Sõitsime umbes 30 minutit üles Dalsnibba poole. Korra tekkis veel arutelu, kuhu poole me sõitma peaksime. Üks tüdruk arvas, et lähme Eidsdali poole (kus ka eelmine kord käisime), sest pilve hakkas minema ja pilved pidid liikuma Eidsdalist Dalsnibba poole. Kuna asjaolu, et kaks autot erinevates suundades keerasid, selgus alles siis kui meie olime poolel teel Dalsnibbale, otsustasime, et lähme siis kumbki oma suunda ja vaatame, kas näeme midagi ja vajadusel siis sõidame sinna, kus olud paremad. Geirangeris oli ilus selge taevas ja tunne oli paljulubav. Jõudsime üles, keerasime Dalsnibba peale, maksime 150 NOKi, et tõkkepuu tagant läbi saada ja asusime teele. Mu vaene vana Audi nägi ränka vaeva, et üles sõita…. Aga pidevalt nägime, et taevas on hele laik, veidi pilves, aga siiski hele laik. Muudkui sõitsime ja jõudes Dalsnibba vaateplatvormile olime jõudnud paksu pilve sisse! Läksime välja, vaatasime – nägime sama, taevas on hele laik, aga pilved takistavad millegi enama nägemist. Olime seal nii kaua kui käed külmetama hakkasid ja mõtlesime, et lähme natuke alla poole tagasi, pilve seest välja. Sõitsime alla ja siis tulid juba ka teised meile vastu. Nad olid ka otsustanud siiski otsa ümber pöörata ja meiega samas suunas sõita. Kuna üleval levi polnud, esinesid meil väiksed kommunikatsioonihäired. Ühesõnaga pidasime ühel hetkel auto kinni ja sõitsime teistele üles järgi uuesti. Ja siis me nägime neid. Virmalisi! Ja ka teine auto juba seisis tee ääres. Parkisime ka meie ning hakkasime mängu jälgima. 

Imeline! Virmalised ei olnud nii rohelised nagu piltidelt oleme harjunud nägema, heledad olid, aga väga selged. Lained taamal ja triibud jooksmas mööda taevast, üle meie peade, tants käis. Istusime tihkelt üksteise kõrval tekkidel rootslase auto tuulevarjus ja jälgisime mängu. Chloel õnnestus ka mõned pildid teha. 

Virmaliste pidu taevas (pildid tegi Chloe)

Taevapeo lemmikpilt :)

Kui jälle rohkem pilve hakkas minema, siis sõitsime natuke alla poole ja tegime veel ühe peatuse. Taevas tantsis, triibud jooksid üle meie peade. Fantastiline. Hiljem sõitsime alla tagasi, Vaskerietisse, kus Chloe ja Heather elavad, tegime maske ja vaatasime filmi. Ei jäänud ka tüdrukuteõhtu ära!

Maskid näos ja film alaku

Öösel kella 4 paiku koju kõndides mõtlesin, millised imelised inimesed ja imeline aeg… kuidas küll edasi saab kui kõik lõikab nii sügavalt...