Läbi

Ja saabuski päev, mil Aeg võttis oma terava nõela ja lõi mu Geirangeri mulli täie jõuga lõhki. Käraki! 14. oktoobri hommikul pakkisin viimased asjad autosse, käivitasin mootori, sulatasin esiklaasi jääst puhtaks (samal ajal suverehve silmitsedes) ning asusin teele…

Hommikud olid muutunud väga kargeks

Viimase kahe nädala jooksul suurt midagi ei toimunudki. Nagu eelmisel korral kirjutasin, siis jäin pisut tõbiseks. See tõbi ei ole mind siiani päriselt lahti lasknud. Köha läheb vahepeal paremaks, siis lähen aga välja või asun tegutsema… ja siis tuleb jälle tagasi. Ehk siis 1,5 kuud pärast esimeste sümptomite ilmnemist, ma endiselt köhin. Või jälle köhin. Aga enesetundes on taas näha paranemise märke. Loodame parimat. 

Viimased kaks nädalat Geirangeris olid emotsionaalsed. Esimesel oktoobri nädalal läks ära Heather. Hüvasti jättes teadsin, et see võib olla viimane kord kui teda näen. Heather läks ära koos rootslastega ja nii see küla meil järjest vaiksemaks jäigi. Ma olen Geirangeris ühel talvel töötanud, 10 aastat tagasi. Siis aga töötasin ma hotellis ja hotelli töö on hoopis teisti korraldatud. Alati tuleb mõni grupp ja midagi ikka toimub. Seda, kui vaikseks küla tegelikult jääb, näeb palju paremini Postenis töötades. Tänav on tühi ja ulub vaid tuul. Omamoodi kogemus. 

Küla on vaikne

Vahepeal olid šotlased aga rääkima hakanud, et halloween on kõige ägedam aeg Glasgows. So much fun! Ja osa inimesi hakkas rääkima, et lähevad halloweeniks Šotimaale. Seda juttu räägiti juba korra septembris, aga siis tundus oktoober veel ju kaugel… no ja siis ühel hetkel olid ka mul Šotimaa lennupiletid postkastis. Halloween Glasgows? 

Aga viimastel päevadel istusime siis tihti Maarja ja Chloega, arutasime asju ja pidasime plaane, mis siis ikkagi edasi saab, kuniks saabusidki minu viimased päevad. Vaiksed ja rahulikud. Laupäeval otsustasime minu soovil ikkagi välja minna, kaks allesjäänud šotlast, mina ja Maarja. Vorspiel oli Maarja juures tore, dancing oli vaikne ja pisut emotsionaalne. Vähemalt minu jaoks. Oligi kõik. Aeg minna. Öö oli aga pikk ja järgmine päev veel pikem. Tegime veel Maarja ja Chloega viimast korda koos süüa ja arutasime veelkord, et mis nüüd siis edasi ikkagi saab. Hahaha… siis käisime Camilla juures, jätsime hüvasti ja siis tulid emotsioonid…

:) Mõned kolleegid ja kaks praktikanti

Maarja

Viimasel hommikul kiriku taga

13. oktoobri õhtul selgus, et mu auto rehve ei ole Geirangeris võimalik ikkagi vahetada (midagi on rehvidel kitsas…) ja siis hakkasin uurima, kas ma üldse saan ära sõita? Kohalikud soovitasid minna ringiga, ümber mäe. Nii ma siis 14. oktoobri hommikul oma ülessulatatud autosse istusin ja teele asusin. Enne lõpliku lahkumist käisin veel Postenist läbi, tegin endale kohvi, võtsin oma töölepingu (sest pidin veel maksuametisse minema. Õudne saaga!), ütlesin Kennethile ja Carolinele nägemist, sain viimased juhtnöörid marsruudi muutmiseks ja asusin teele. Ühe kõrge mäe jätsin vahele, aga üle madalamate sõitsin ikkagi, lootsin lihtsalt, et tee libe pole. 

Praami oodates

Tee oli ilus. Ma pole varem nii kollast sügist näinud. Läbi orgude sõites oli kahel pool teed kuldkollane sein. Fantastiliselt ilus! Mõnes külmemas ja varjulisemas kohas oli ka pisut libe, aga õnneks kõik sujus. Lahkumist varjutas asjaolu, et pidin kella 14.30-ks jõudma umbes 230 kilomeetri kaugusel asuvasse Leikagneri küla maksuametisse. Oleksin tahtnud aeglasemalt sõita ja siin-seal peatuda, aga kahjuks polnud selleks aega. Maksuametisse jõudsin üsna täpselt. 

Mis selle maksuametiga siis ikkagi oli? Septembri alguses 100% maksudeks makstud palga sain ma ikkagi tagasi ja maksin makse vaid 25%. Selle palgaga oli nii palju jamamist, et unustasin maksukaardi tellida. Või ei tahtnud ma sellega tegeleda, sest ülemusega sai ka nagu räägitud, et küll kuidagi saab? Maksuametisse sõitmine on ikka tükk tööd siin. Siis saabus aga septembri lõpp kui ülemus küsis, kas ma maksukaardi tellisin? Kui ütlesin, „ei“, sain vastuseks, et ohh… nüüd tuleb 50% palgast maksudeks maksta. Vot. Ja nii ma maksin 50% palgast maksudeks. Midagi teha ka ei saanud. Siis leppisime kokku, et teen maksukaardi kiiremas korras ära, et oktoobri palgaga siis maksude osas natukegi tasaarveldust teha. Kuna ainult sellepärast Geirangerist ära sõita oli tüütu ja kulukas, mõtlesin välja, et lähen maksuametisse sel päeval kui ära sõidan. Ühesõnaga sai see maksukaart tehtud lõpuks ja tundus, et maksude mured lahenevad. Ja enammakstud maksud saan tagasi juunis või juulis kunagi, pole nii hull midagi. Meel oli helge kuniks aga saabus 1. november ja ma nägin palgalehelt, et ka mu oktoobri palgalt oli 50% makse makstud. Selgus, et maksuamet ei olnud meie raamatupidajat teavitanud ja nii jäin ma ka 50%-st oktoobri palgast ilma. Oh well. Nüüd juba läks asi tõsisemaks, sest ma olen maksudeks maksnud ootamatult suure summa. Summa, mis on vajalik oma edasiste plaanide elluviimiseks. Olukorra päästmiseks püüab ülemus mulle vastu tulla ja puhkusetasud varem välja maksta ja ma leidsin endale Eestisse väikse tööotsa, et oma elukulusid katta kuniks mu edasine saatus selgeks saab. 

Igatahes – maksukaart tehtud, sõitsin edasi Flåmi poole. Flåmis elab mu endine töökaaslane ja sõber Valter ja nagu hiljem selgus, veel palju teisi eestlasi. Flåm on nagu suur Geiranger. Ka fjord, aga inimesi ja asustust on seal rohkem, mäed kollased ja ilmad vihmased. Käisime Valteriga tema töö juures söömas, ajasime juttu ja hommikul sõitsime piirkonnas natuke ringi ja Valter näitas kohalikke vaatamisväärsusi. Kuna mu tervis oli endiselt kehva, siis mingit päris matka me ette ei võtnud. 

Kollase ja rohelise kirju peegel

Teel Flåmi ja maksuametisse sõitsin kolme praamiga

Kella 14 paiku hakkasin edasi sõitma, et mägede vahelt välja saada. Ees oli veel üle 1000 meetrine mägi, mis võis temperatuuri laskudes lumiseks muutuda. Kõrgeimas punktis ulus tuul, teeääred olid lumised ja lörtsi sadas. Mõtlesin endamisi, et sain ilmselt üsna õigel ajal Flåmist minema, sest tund aega hiljem oleks võinud mäe peal veel külmem ja seetõttu ka juba libedam olla. 

Üles-üles üle mägede

Udu

Tuul ja lörts

Kuna mul ööbimiskohta polnud võetud, otsustasin sõita nii kaugele kui jõuan ja siis võtta mingi lähedalasuva toa magamiseks ja kui midagi ei leia, siis olin valmis ka autos magama. Autos magamine oli küll viimane soov, aga tundus võimalik kui muud üle ei jää. Sõitsin vist umbes 500 kilomeetrit too päev ja jõudsin üle piiri Rootsi. Arusaamine, et nüüd ongi mu mull katki, käis lainetena. Üks laine saabus üle piiri sõites, korraks läks väljas väga pimedaks ja siis hakkas paha… et ongi kõik… 

Ööbisin Sheep Inn Bed and Breakfastis. See oli lambafarm, mis asus mõnikümmend kilomeetrit eemal mu põhiteest. Asusin pilkases pimeduses teele, põldude ja metsade vahel sõites jõudsingi kohale. Vastu võttis mind pikka kasvu kauboi kaabuga sõbralik habemik. Lisaks minule oli talus ööbimas veel üks mees. Tuba oli suur ja korralik, talu vana, põrandalauad kriiksusid. Hommikusöök maksis 50 SEKki ja see tähendas seda, et külmkapp on süüa täis ja võta, mis soovid. Mulle meeldis! Hommikul kohvi tehes ja muna praadides hakkasime rääkima ka talus ööbinud teise külalisega, kelleks osutus 50-60 eluaasta vahel olev juuksetoodete müügimees. Sõime koos hommikust, ajasime juttu ning asusime siis kumbki jälle teele. Temal olid ootamas ärikohtumised ja minul vaja jõuda Stockholmi laevale.

Kriiksuvate põrandalaudadega tuba

Köök

Vaade köögiaknast

Laevas ööbisin sel korral rahus ja vaikuses omaette kajutis. Hommikul laevalt maha sõites tuli jälle üks mulli lõhkemise laine. Ilm oli hall ja sadas ja minu mull oli katki. Esimesel öösel ööbisin venna juures, teisel ööl oma korteris diivanil ja see laine käis vahelduva eduga üle. Nädalavahetusel olin Tallinnas, nägin vanu sõpru, uuel nädalal olin maal vanemate juures ja Tartus. Kõiki näha oli tore… ning eelmisel esmaspäeval pakkisin oma asjad ning sõitsingi Šotimaale Halloweeni tähistama. 

Selliseks mu kaks kuud kujunesidki. Oli tore. Ootamatult tore.