13. november 2019

Lapsepõlve unistus ja nädal Šotimaal

Nojah, augustis Norra minnes ja oma uute töökaaslastega kohtudes ei osanud ma tegelikult ju ette kujutada, et oktoobri lõpus täitub üks mu lapsepõlve unistustest ja nädalaks Šotimaale lähen. Halloweeni tähistama. Ma olen Halloweeni tähistanud varem ühe korra. 10 aastat tagasi Austraalias. Heh. See 10 aastat paistab Norra minekust saati igalt poolt silma. 10 aastat tagasi… juhtus nii mõndagi. 

28.10.2019 Tallinn-Glasgow

Igatahes. Olin siis Norrast tagasi koju jõudnud ja toimetanud. Plaanisin kindlasti oma Šotimaa nädala kenasti ära planeerida – kuhu lähen, mida näen, kaua olen jne. Plaanisin auto rentida, et mugavamalt reisida ja kõike näha saaks. Norra töökaaslane Daniel mõtles ka vahepeal, et äkki liitub minuga. Reisi planeerimine kujunes aga täpselt selliseks nagu mul alati. Esmaspäeva hommikul käisin veel venna juurest seljakotti toomas ja poest midagi ostmas, siis tulin tagasi koju pakkima. Pakkides mõtlesin, et kuhu ma siis ikkagi lähen ja mida mul kaasa vaja võtta oleks. Kuna reisin vaid käsipagasiga, siis oma suured matkasaapad jätsin koju, kuigi matkasaapad oleksid sihtkohta arvestades olnud esimene loogiline asi kotti panna… 

Ahjaa. Kuna läksin siiski Halloweeni tähistama, oli ka kostüümi vaja. See oli ka paras peavalu, sest ilma kostüümita polevat mõtet üldse välja minna. Otsustasin olla voodoo nukk – õmblusjoontega kleit, meik ja lokid ja lootsin, et vast sobib küll. 

Esmaspäevaks oli selgunud mu täpsem finantsolukord ning autorent jäi ära, Danielil tulid ka teised tegemised ette, seega olin üksi ja mu plaan natuke lahtisem kui oleksin tahtnud. Halloweeni asjad läksid kotti ja hulk teisi riideid ka veel. Nii palju ma siiski planeerinud olin, et mõnda blogi olin lugenud ja oma šotlastega natuke aru pidanud, et teadsin, et tahan sõita põhja poole ja et seal on väga vinged tuuled ja vihmad. Seega sai kotti pakitud ka vihmajope ja soe pesu ning viimasel hetkel haarasin kaasa ka oma õhukese sulejope (oi, kui tänulik ma hiljem olin selle viimase hetke mõtte eest…). Kui kott kokku sai, hakkasin otsima esimeseks ööks hostelit Edinburghi. Maandusin 28. oktoobril umbes 23.30 ja plaanisin hommikul rongiga Fort Williamisse sõita. Miks? Kuskilt oli see nimi meelde jäänud ja otsustasin sihtkoha valikul sellele kindlaks jääda. Mingil põhjusel. Hiljem sain teada, et Fort William on alguspunkt ronimaks Suurbritannia kõrgeima tipu Ben Nevise otsa. 

Igatahes otsisin hostelit Edinburghi, googeldasin veel natuke oma plaani Fort Williamisse sõita ja siis sain teada, et Fort Williamisse lähevad kõik rongid hoopis Glasgowst, mistõttu otsustasin, et targem on lennujaamast hoopis Glasgowsse sõita ja seal ööbida. Otsisin hostelit, kusjuures Glasgows ei ole üldse nii palju hosteleid kui ma arvanuks, ei teadnud ju ka täpselt, kus need bussi- ja rongijaamad asuvad. Lõpuks leidsin ühe hosteli (Eurohostel, kuueses toas 15 eurot), mis oli bussi- ja rongijaamast u 1,5 km kaugusel. Tundus mõistlik distants, mis on ka jala läbitav. Seejärel ostsin endale edasi-tagasi rongipileti Fort Williamisse (u 50 eurot), vajutasin laptopi kinni, haarasin koti ja hakkasin trammi peale kõndima, sest kell oli 20 ja lennuni oli veel u 2,5 h aega. Nii palju siis mu suurest planeerimisest. Esimest korda üle pika aja tundsin reisiärevust. Eks see ärevus oli segatud teadmisega, et raha võiks natuke rohkem olla kui tahaks ja… aga asusin teele. 
Kui Edinburghis maandusime, tuli lennukist maha saades minna bussi, mis viis lennujaama. Bussijuht hakkas viisakalt tutvustama, kuhu me jõudnud oleme ja mis nüüd saab. Ma hakkasin muigama – mehel oli nii tore aktsent. Bussijuht muudkui jutustas ja siis märkasin, et ka teised minu ümber muigavad. Sujuvalt oli toreda aktsendiga mees nalja tegema hakanud ja kogu buss naeris. 

Lennujaamast väljudes otsisin üles bussi, mis suundus Glasgowsse (pilet oli vist u 15 eurot, sõit u 1h). Bussis jäin peaaegu kohe magama, ärkasin kui jõudsime Glasgowsse. Linn oli tühi ja pime, telefoniaku oli semitühi (juhhei Iphone SE ja selle aku külmatundlikkus) ning mõtlesin tükk aega, kas võtta takso hostelisse või saan ikkagi jala mindud… Panin siiski GPS-i tööle ja vaatasin, et u 15 minutit kõndimist ja lootsin, et jõuan ehk kohale. Jõudsin. Hostel oli päris tore. Ma olin võtnud voodikoha „sviidis“, st et kuuese toa kohta oli eraldi puhketuba ja vist ka köök ning mitu wc-d ja vannituba. Hostelisse jõudes (natuke enne kella 2-te) pesin hambad ja läksin kiirelt magama, sest rong läks juba 8.23. 

29.10.2019 Glasgow-Fort William 

Hommikul ärkasin, panin riidesse ja asjad uuesti kokku ning asusin rongijaama poole teele. Jälle umbes 15 minutit jalutamist. Printisin piletimasinast välja oma rongipileti. Mingil põhjusel sain ainult ühe suuna pileti ning teate masinalt, et kontakteeruksin oma piletimüüjaga. Oma peas mõtlesin, et võib-olla saangi ainult ühe suuna korraga printida ja eriti ei muretsenud sellepärast. Seejärel suundusin kioskisse, võtsin sealt võileiva ja kohvi. Tore oli näha kohvijookide nimekirjas „flat white“. Sellega tuli kokku puutuda juba ka Geirangeris… Mis see täpselt on, on endiselt natuke segane. Cappucino väikse piimaga? 
Teel rongijaama


Hommikul tööle-kooli
Suundusin siis rongi peale, küsisin rongi kõrval olnud töötajalt abi, et õigesse vagunisse ikka jõuaksin. Mees ütles mulle, et mine lihtsalt rongi, rongil on midagi viga ja sõidab ainult 2 vagunit 4 asemel. Better safe than sorry! Istusin siis rongis suvalisele kohale ja lootsin, et kõik läheb hästi. Rong oli pooltühi ja sain kahel istmel mugavalt laiutada. Rong oli pisut vanema olemisega kui meie porgandid, aga umbes samade võimalustega – telefoni ja arvutit sai laadida, mõne koha juures oli väike lauake, lisaks käisid ka reisisaatjad kohvi ja süüa müümas. 

Sõit pidi aega võtma umbes 3,5 tundi ja mille jooksul plaanisin endale hosteli broneerida ja aknast mööduvat Šotimaad vaadata. Tore oli näha, et raudteed ääristasid rododendronite põõsad, taimed, mida meil istutakse ja mille kasvatamisega vaeva nähakse. Kohanimed olid ägedad, minu jaoks pigem hääldamatud. Ilmselt oleks ka šotlastel Eesti kohanimesid mõnus hääldada…. Viljandi, Rakvere, Lilleküla… Maastik oli ilus. Ilm oli ka ilus. Päike paistis ja mäed heitsid maale varjusid. Kõrgemad tipud olid natuke lumised. Mul õnnestus rongiaknast ka hirve näha. Kõik oli ilus! 
Rododendronid

Vaated rongiaknast


Vahepeal käisid reisisaatjad küsimas, kes kuhu sõidavad, sest kuskilt maalt pidi osa inimesi maha minema, sest nad olid ikkagi nö vales vagunis. Mina kuskile minema ei pidanud ja sain mugavalt Fort Williamisse sõita. Hosteli broneerimisega aga nii väga hästi ei sujunud. Fort William on väike koht ja seal on 2 hostelit ning terve hulk bed and breakfaste ja hotelle. Selles hostelis, kus ma ööbida tahtsin, oli ruumi vaid meeste toas. Ma oleksin võinud seal ka magada muidugi, aga kas need mehed, kes olid endale meestetoa broneerinud, sellega rahul oleksid olnud… Igatahes otsustasin hostelisse kirjutada ja öelda, et kui midagi vabaneb, broneerigu see minu jaoks. Ise kontrollisin iga natukese aja tagant hostelworldi äpist kas, äkki on midagi vabanenud. Kui Fort Williamisse jõudsin, otsustasin neile helistada ja küsida, kas neil on ruumi. Minu õnneks olid nad mu kirja kätte saanud ja oligi üks voodi vabanenud! Läksin hostelisse, jõudsin umbes 12.30, hosteli töö oli aga selliselt korraldatud, et vastuvõtt oli kella 12-st 17-ni suletud. Kotid sai hostelisse viia ja puhkeruumi, pesuruumi ja kööki sai kasutada, aga tuppa ei saanud. Aga polnudki vaja. Viisin koti ära ja läksin linna. 
Fort Willaim Backpackers hostel

Metalli ei tohi mikrolaineahju panna :)
Narivoodi, kust  kartsin magades alla kukkuda, sest ühtegi piiret polnud
Fort Williamis elab umbes 10 000 inimest, seal on üks peatänav koos poodide ja pubidega. Käisin selle tänava läbi ja astusin ühte pubisse lõunat sööma, õlut jooma ja raamatut lugema. Kuna päike läks looja juba poole viie paiku, siis suuri plaane selleks päevaks enam teha polnud mõtet. Teenindajad olid meesterahvad, kõigil ägedad aktsendid ja kui ma aru ei saanud, siis ülisõbralikult sõnastati lause ümber ja hääldati sõnu veidi selgemalt. Istusin akna alla, kust paistis järv (loch), tellisin fish and chipsid ja jõin kohalikku õlut. Googeldasin natuke linnakest, kuhu olin jõudnud ja püüdsin järgmiseks päevaks natuke plaane teha. Midagi peaks nagu ikkagi tegema seal. Seal pubis saingi teada, või vähemalt registreerisin selle enda jaoks ära, et Fort Williamist ronitakse Ben Nevise tippu. Minul seda plaani polnud, aga piirkond on tuntud ka teiste matkaradade poolest, olles muu hulgas ka West Highland Way lõpp-punkt. West Highland Way on 154 kilomeetrit pikk matkarada, mis saab alguse Glasgowst. Otsustasin siis, et järgmisel päeval lähen päevaretkele. Väikest retke mu linnasaapad ja tuule- ja sulejope kannatavad küll. 

Kui kõht täis oli ja natuke raamatut ka juba loetud sai, siis otsustasin asuda teele hosteli poole kuid enne käisin veel  vana Inverlochy kindluse juures. Sain päris korraliku jalutuskäigu tehtud. Enne hostelisse minekut ostsin poest veel võikumaterjali ja muud söödavat järgmiseks päevaks. Hostelisse jõudes oligi aeg seal maal, et sai check-ini teha ning tubadesse. 




Inverlochy kindlus


Päikeseloojang Fort Williamis
Kuni oma korda ootasin, et check-ini teha, tegin tassi teed ja istusin elutuppa maha. Vahel räägin naljaga, et vanasti oli ikka palju ägedam backpackida, sest polnud nutitelefone. Internetti sai internetikohvikus ja hostelis olles toimus sotsialiseerumine kiirelt… Diivanile istudes pidin aga taaskord tõdema, et see nutindus on probleem – toas oli u 7-8 inimest vanuses 20-50, kes kõik surfasid netis… Aga kuna ma ka ise just esimene jutualustaja pole, surfasin ka mina. 

Sain lõpuks check-ini tehtud, viisin asjad tuppa ära ja küsisin hosteli administraatorilt nõu, mida järgmisel päeval teha võiksin. Küsis, kas tahan mitut asja teha või meeldiks ka üks pikem retk/matk. Ma ütlesin, et sobib üks pikem ning seepeale soovitas ta mul bussiga sõita Kinlochevenisse ja sealt mööda West Highland Wayd tagasi Fort Williamisse kõndida. Matk pidi umbes 16 km pikk olema, mis tundus mulle täpselt paras, et linnasaabastes läbida. Pärast plaani paika lokustamist läksin tagasi elutuppa, kus oli olukord sama: surf internetis. Mõned noormehed rääkisid Ben Nevise tippu ronimisest – paar tükki olid seda too päev teinud ja paar plaanisid järgmisel hommikul teha. Üks hetk võttis üks noormees sõna ja kutsus kedagi malet mängima, kuna olla kuulda, et väljakutsuja on males päris tugev, loobuti. Seejärel toimus mingi järgmise mängu kutse, millele üks noormees vastas, et võib mängida, aga kadus ära. Siis hakkasime rääkima, et äkki mängiks kaarte, ma ütlesin, et ma võin mängida, et äkki keegi veel tahab. Siis tuli juba veel üks, kes ütles, et võib mängida. Kuna tavalisi mängukaarte me leida ei suutnud, läksid käiku UNO kaardid ja mängisime seda mängu kuuekesi. Oli toimunud jää murdumine ja sotsialiseerumine! Iisraellane, eestlane, tšehh, prantslane ja paar inglise keelt emakeelena kõnelejat. Mingil hetkel läks mäng pingeliseks… hahah… ja enam mängida ei soovitud.
Arutasime kui palju maad sealt Kinlochevenist Fort Williamisse ikkagi on. Selgus, et umbes 24 km, mis tegi mind murelikuks… seejärel seltskond lagunes, keegi läks baari, keegi pessu jne. Ma tegin võileivad ja läksin prantslastega juttu ajama. Prantslased sõid külmutatud pitsat ja mina võileibu ja tegime nalja teineteise köögikunsti üle. Peagi jõudsid meie juurde ka tšehh ja iisraellane ning rääkisime matkamisest ja õhtu lõppes sellega, et me leppisime iisraellasega kokku, et lähme hommikul 6.30 bussi peale ja sõidame Kinlochevenisse, et sealt siis koos tagasi kõndida. 

Meenus, et nägin kuskil seinal silti, et hostelist on võimalik kummikuid või matkasaapaid laenutada ja kuna matkarada osutus pikemaks kui esialgu plaanisin, tundusid teised jalanõud hädavajalikud. Läksin küsima, mis peale avati kapp, kus oli väga palju maha jäetud saapaid ning esimesed, mis sealt välja võtsime, sobisidki mulle. Saapad olemas, läksin magama ja seadsin äratuse 5.45-ks. 

Hostelis oli üks kummaline asi – õigemini, seda polnud. Toas polnud radiaatorit ega muud küttekeha. Õues oli öösel nullis või isegi miinuses, mis tähendas seda, et tuba oli väga külm. Magasin soojas pesus, üks buff ümber kaela, üks ümber pea ning jalas paksud matkasokid. Ütleme nii, et öö sai mööda saata, aga olin üsna virge kogu aja. Hommikul pakkisin väiksesse seljakotti oma võikumaterjalid, õunad ja vee ning asusime teele. 

30.10.2019 Fort William-Kinlocheven-Fort William-Glasgow (matkapäev) 

Iisraellase nime ma enam ei mäleta, aga jutt tal jooksis ja bussisõit (u 45 minutit, 6 naela) läks kiiresti. Kuskil 7.30 jõudsime Kinlochevenis matkarajale. Rada oli tähistatud ja algas päris korraliku ronimisega, iisraellane oli pigem kiire ja minul nagu ikka, oli üsna raske sabas püsida, eriti üles mäge minnes. Geirangerist külge poogitud köha ei andnud ka veel alla. Mingil hetkel aga rada enam ei tõusnud oluliselt ja sai keset lagedaid mägesid mõnusalt kõndida. 
West Highland Way
Iisraellane tundis aga, et niisama kõndimisest on vähe, ühel hetkel pani ta mängima Lord of the Rings'i soundtracki. Lisades, et see tekitab temas tunde, et ta on seiklusel. Kui muusika ära lõppes, proovis ta minuga ühte mängu mängida, kus mõtled ühe tegelase peale ja siis teine peab küsima jah/ei küsimusi selle tegelase kohta, et ära arvata, kelle peale teine mõtles…. No väga kaua see mäng minuga ei kestnud. Ma tahtsin lihtsalt kõndida ja mägesid vaadata. Igatahes, kõndisime, ilus oli. Vahepeal tibutas natuke, aga üldiselt oli ilm ilus jälle. Mäed olid ilusad ja vaated tühjad. Retkel oli mul taaskord hea meel, et mu sulejope mul ikka kaasas oli, sest ilm oli pigem jahe ja kohati ka tuuline. Poolele maale jõudsime, siis oli teele pandud väike kaart. Kuna meie gps-id ei töötanud, ei teadnud me kui kiiresti kõndinud olime, iisraellasel oli vaja aga kindla peale bussi peale jõuda. Kaarti nähes saime aru, et me väga kiiresti kõndinud pole ja leppisime kokku, et ta läheb üksinda ees ära, sest mina kiirustada ei tahtnud. Nii ta siis läks pisut kiiremal sammul ees ja ma sain rahulikult natuke pilte teha ja vahepeal maha istuda ja puhata. Tee oli ilus. Mets, mis rajal oli, oli kahjuks maha võetud, aga vist tegeleti ka uue istutamisega (nägime metsamehi raiesmikul töötamas). Tee peal oli näha lehmi ja palju lambaid. Üksinda jäädes ma väga palju aeglasemalt aga ei kõndinudki ja peagi paistis Ben Nevise külastuskeskus, surnuaed ja Fort Williami linnapiir, jõudsin tagasi hostelisse umbes 13.30. 
Kinlocheven





Hostelis käisin kuuma dušši all, et korralikult soojaks saaksin, tegin tassi teed ja rääkisin ühe inglannaga juttu, kes oli hakanud mööda West Highland Wayd Glasgowst matkma kuid eelmisel päeval vihma ja külma tõttu alla andnud ning bussiga Fort Williamisse sõitnud. 

Kella nelja paiku võtsin hostelist oma asjad, läksin rongijaama ja uurisin, miks ma oma piletit Glasgows printida ei saanud (ei tea, miks) – mispeale rongijaama töötaja selle ise minu jaoks välja printis. Seejärel läksin linna sööma ja raamatut lugema. Alguses mõtlesin küll, et lähen kuskile mujale sööma, aga pärast pikka kaalumist lõpetasin samas pubis, kus eelmiselgi päeval. Tellisin Šotimaa kohalikku toitu, mis koosnes kartulipüreest, vorstidest ja haggisest. Toit maitses okeilt ja kõhu sai täis. Ükskõik, mida ma Šotimaal olles tellisin, ports oli suur. Pärast õhtusööki otsustasin kohta vahetada, astusin ühte teise pubisse, kus sõin magustoitu ja lugesin veel natuke raamatut enne rongi peale minekut.
Kohalik toit, ei paista just kõige isuäratavam välja, maitseb okeilt 
Nad nimetavad seda pudinguks....


19.50 istusin rongis, mis sõitis Glasgowsse. Rong oli taas pooltühi, ma istusin üksikul kohal, iste oli pisut ergonoomilisem kui eelmises rongis. Sellel rongil olid ka magamiskupeed ja lõpp-punktiks oli hoopis London, inglanna, kellega hostelis rääkisin just Londonisse nii sõitski. Sõidu alguses rääkisin paar sõna Chloega, kes lubas mulle Glasgows rongi vastu tulla ning jäin seejärel magama. Ma magasin praktiliselt terve sõidu, olin pikast päevast lihtsalt nii väsinud. Magamise tõttu möödus 4 tundi sõitu aga väga kiiresti! 

Glasgowsse jõudes ootasid seal mind Chloe, Heather ja Moa. Pidime kõik ööbima Heatheri õe korteris kuskil Glasgow ääre- või eeslinnas. Kui olime kallistanud kõiki, teatasid tüdrukud, et kuna me peame koju taksoga minema, sest rongiga enam ei saa (mis oleks odavam), lähme pubisse. Mõeldud-tehtud. Umbes 10 minutit hiljem istusin ma oma kompsudega, õlu käes, pubis. Koju jõudsime vist lõpuks kuskil 2 paiku. Üks huvitav asi, mis meenus – pubisse sisenedes mitte ei küsitud dokumenti vaid küsiti, kus enne käisime, palju alkoholi on tarvitatud, ühesõnaga arendati väike vestlus, et aru saada, kas pubisse soovija on adekvaatne ja pole millegagi liialdanud. Mõistlik lähenemine minu meelest? 
Tagasi Glasgows
31.10-2.11.2019 Glasgow ja Halloween 

31. oktoober ja pikalt oodatud Halloweeni toimumispäev oligi käes. Hommikul magasime suhteliselt kaua ja kunagi pärastlõunal jõudsime Glasgowsse, käisime natuke linnas ringi, jõime kohvi ning siis hakkasime otsima veel viimaseid lisandeid oma kostüümidele. Glasgows olid olemas spetsiaalsed Halloweeni poed. Otsast otsani täis kraami, et end kolliks teha. Poed olid puupüsti inimesi täis… nagu meil 23. detsembril. Osteti riideid, kunstripsmeid, värvilisi läätsi ja muud pudi-padi. Siis otsustasime, et sõidame rongiga tagasi Heatheri õe juurde ja enne koju minemist ostame järgmise päeva toidu ära, sest 1. novembril oli plaanis kodus olla ja mitte midagi teha. Mõeldud-tehtud. 
Need koonused on igapäev erinevad




Kotid süüa täis, jõudsimegi tagasi koju ning hakkasime peagi tegema ettevalmistusi õhtuks – meigid, ümber pulga keeratud lokid ja õhtu kõige keerulisem osa: läätsede silma panemine (õnneks mina seda ei teinud). Selleks ajaks kui me lõpuks valmis saime, olime kõik natuke närvilised, kell oli „sada“ ja ükski rong enam linna ei läinud ja väljas kallas vihma. Kuskil poole ühe paiku jõudsime taksoga kesklinna, kus ootas meid juba ka Daniel. Läksime ühte rockiklubisse, kus oli vist 3 korrusetäit kostümeeritud pidulisi. Kõigil olid kostüümid. Üks meeldejäävam kostüüm oli popkorni tops ja hiljutisest filmist inspireeritud jokker. Ühel hetkel läks aga klubis vool ära. Seisime ja ootasime rahulikult, mõtlesime, et küll kohe tagasi tuleb. Voolu aga ei tulnud ega tulnud ja siis läks tööle ka tuletõrjealarm. Siis tuli evakueeruda – juhhei, ilma mantlita õues oodata ja köhida. Osa rahvast suundus üle tee olevasse Taco Belli sööma, läksime ka meie. Klubi ees seisid tuletõrjeautod ja palju rahvast. Söögid söödud suundusime tagasi klubisse ning peagi seisime ka mantlijärjekorras, kus tuul tõmbas ja hakkas ikka väga-väga külm. Järjekord oli pikk. Lõpuks kui meie kord tuli, öeldi, et võite klubisse tagasi minna. Tegime seda. Suur osa rahvast oli lahkunud, aga meil oli ikka tore. Õhtu lõppes kuskil nelja paiku kui taksoga koju sõitsime. 



1. novembril katsime endale buffet hommikusöögi kööki ning asusime telekat vaatama. Tegime seda terve päeva – erinevad filmid ja sarjad kuni varaste hommikutundideni välja, mil magama läksime. 2. novembril magasime taaskord suhteliselt kaua. Kuidagi pime ja hall oli enamus Glasgows olemise ajal ja energiat oli vähe. Läksime pärastlõunal aga taaskord linnaga tutvuma, kus Heather ja Chloe viisid meid kunstimuuseumisse, majakasse, Glasgow ülikooli ja sealsesse muuseumisse, hiinakasse sööma ja kohalikesse pubidesse jälle. Õhtu lõppes Heatheri õe linnaosa pubis, mis meenutas mulle Tünni kõrtsi algusaegu… 

People make Glasgow. Brexit jäi küll 31. oktoobril ära, aga 2. novembril toimus meeleavaldus, kus šotlased avaldasid soovi iseseisvuda

Vasakul on šotimeelsed ja paremal Ühendkuningriigi toetajad
Rahvarõivais mees. Põhjus, miks Šotimaale tulekust kunagi mõtlema hakkasin. Kuna toimus meelavaldus, oli kiltides mehi tänaval liikvel rohkem

Muuseumis

Glasgow ülikool




Twenty's plenty. See märk on kirjeldab rohkem Šotimaad kui vaid lubatud kiirust
3.11.-4.11.2019 Glasgow-Edinburgh-Tallinn

Ja kätte oligi jõudnud 3. november. Päev, mil pidin nägemiseni ütlema ja Glasgowst lahkuma. Pakkisime Chloega oma asjad kokku ja läksime rongiga linna, Chloe saatis sealt mu bussi peale (pilet 8 naela), millega ma umbes tunni ajaga Edinburgi sõitsin. Sõit läks kiirelt, broneerisin endale bussis olles voodi kuuesesse tuppa (Safestay hostel, 10 eurot). Edinburgh oli oma välimuselt hoopis midagi muud kui Glasgow. Väga vana! Ja… ebareaalne. Tundus nagu oleks (Harry Potteri) filmi sattunud – iga nurga peal oli mõni loss, kindlus, kirik, katedraal jne. Hostelisse jõudes panin asjad ära ja plaanisin kuskile sööma minna. Kõndisin väikse ringi peatänava ääres ja lõpetasin hosteli pubis. Mu tervis oli läbi, köha oli parajalt suur ja keha väsinud, tahtsin koju. Toit oli hostelis väga maitsev ja soodne. Jõin ka ühe tee ja läksin kell 21 magama ja magasin hommikul kaheksa või üheksani. Oleks veel maganud… aga teha tuli check-out ja plaan oli minna tasuta ekskursioonile (tegelikult pole tasuta, aga giidile antakse ekskursiooni lõpus tippi ja seda täpselt nii palju kui ise tunned, et ekskursioon väärt oli). 

Pärast hommikusööki ühes ameerikapärases pubis (jah, ma käisin koguaeg pubides, aga Šotimaal on neid palju ja need pubid on väga mõnusad, mulle meeldiva muusika ja olemisega) läksin tagasi hostelisse, panin selga oma sule- ja vihmajope, pähe ja kaela buffid ja läksin ekskursioonile. Väljas oli u 8 kraadi sooja ja sadas. Ilm oli rõske ja põdurat tervist arvesse võttes, ei olnud olemine meeldiv. Ekskursioonist oli osa võtmas u 30 inimest ja grupp jaotati kaheks. Meie grupi giid oli ajaloolane, natuke lapseliku olemisega väga teatraalselt kõnelev naine. Ekskursioon ise oli hea, kunagi Moskavas oli sarnane kogemus natuke ägedam. Aega võttis see 2,5 tundi ja tegelikult sain selle aja jooksul kordades rohkem Edinbrughi ja Šotimaa kohta teada kui ma omapäi kolades oleks selle lühikese aja jooksul saanud. 




Mees, kes uskus vaid teaduslikult tõestatut. Mees, kelle skulptuuri varvas on kuldseks hõõrutud, sest see pidi head õnne tooma :)

Värviline giid

Edinburghi loss, kus täna tegutseb Šotimaa Kuninglik väeosa, esiplaanil kohalik takso



Vaade lossi parkimisplatsilt

Teel bussi peale

Kui ekskursioon läbi sai, käisin veel väikse tiiru omapäi ja oligi aeg sealmaal, et minna hostelisse oma koti järele ja siis juba bussi peale (30 minutit, ei mäleta mitu naela pilet oli), et lennujaama sõita. 4. novembril jõudsin koos oma põdura tervisega koju. Veetsin sisuliselt nädal aega kodus diivanil ja tunnen, et nüüd hakkab tervis paremaks minema ja elu normaliseeruma. 

Sel korral sai unistus täidetud selliselt. Järgmisel korral läheks Šotimaale nii, et rendiks auto ja matkaks mitu päeva. Loodus on seal ilus, väiksed asulad muhedad (arhitektuur, pubid, koduhoovid ja aedades kasvavad taimed...). Inimesed on omamoodi tuttavad.

Kommentaare ei ole: