Esimene nädal

Ärkan hommikul kell 9, väljas on suhteliselt soe, toas on õhk „ära magatud“. Kümme inimest on möödunud 8 tunni jooksul kogu toas oleva värske õhu ära tarbinud. Ilmselt ei aita kaasa ka asjaolu, et päike on juba kõrgel ning õues üsna soe. 

Kodu

Virgun, vaatan telefonist, mis Eestis toimunud on ning lähen pessu. Näkku kindlasti SPF 50-ga kreem, päike on siin tige. Viskan kotti mustad püksid, triibulise t-särgi, kingad ja põlle ning tulen alla korrusele. Köögis on minu toa numbriga väike kapike koos punase karbiga. Karbis on minu lusikas, kahvel, nuga, taldrik, kruus ja kauss. Lisaks natuke söögipoolist – saia, tomateid, avokaado, minipaprikad ning sool-pipar. Valmistan avokaado ja tomatiga võileiva, ilma võita. Võid pole vaja, sest avokaadod on nii head praegu. Tomatid ka. Magusad, nii nagu suvel kodust kasvuhoonest võetuna. Külmkapist võtan juurde natuke juustu ja apelsinimahla. Söön hommikust ja asun rongijaama poole teele. Ilm on mõnus ja soe, lühikesed püksid ja pusa on täitsa piisavad. 

Umbes 10 minutit jalutuskäiku, jõuan Flinders streeti jaama. Myki kaardiga viipan end rongijaama sisse ning asun rongi ootama. Olen alles uus ja pelgan tööle hilinemist ning jõuan rongijaama 10-15 minutit varem. Minu puhul tavatu. Saabub rong ning sõidan umbes 20 minutit Williamstown Northi peatusesse. Väljun rongist ja jalutan umbes 20 minutit restorani, vahetan riided ning kell 11.30 hakkab tööpäev. Paneme viimased klaasid, noad, kahvlid ja salvrätid lauale. Sisse „lendab“ boss. Korraldab närviliselt mõned lauad ümber, ütleb mõnele paar tigedat sõna, aga kõik ütlevad, et ta tegelikult ei mõtle seda. Olen aru saanud, et austraallasest kolleeg hakkab vaikselt muigama kui boss jälle ringi tuulab. Filipiinlased on tagasihoidlikumad ja võib-olla ülemused käituvadki nendega natuke teisiti… 

Jõuluvärvides Flinders street station

Kingipakiks tehtud raamatukogu

Kell 12 avame uksed ja hakkab teenindus. Menüü on võõras, toidud on võõrad, austraallaste aktsendiga pole veel nädala jooksul harjunud. Aga naeratan ja saan hakkama. Küsitakse, kas olen Rootsist või Hollandist. No pole viga. Kell 15 hakkab paus, sööme, vaatame telefoni, ajame juttu. Kell 17 lendab tuppa boss ja ajab kõik üles, aeg on lauad õhtusöögiks valmis seada. Kell 18 avame uksed õhtusöögiks ja algab teenindus. Lõunaga võrreldes on õhtuks jälle paar uut asja menüüst selgeks saanud, ka mõni austraaliapärane väljend. Läheb vaikselt lihtsamaks. Boss on igal pool juures, kallab veini, teeb kohvi ja kokteile, võtab tellimusi. Aitab seal kus vaja. Kell kümme ütleb, et aitab küll, lähme koju. Veel 15 minutit koristamist, sulgeme uksed, paneme päeva jooksul tehtud tunnid kirja ja asume kodu poole teele. Mõni autoga kolleeg viskab mind Newporti jaama, jään rongi ootama. Istun rongi ja jälle umbes 20 minutit sõitu. Jalad löövad tuld alt välja, kerin telefoni, vaatan tulede säras Melbourne’i ja mõtlen kas selline elu nüüd ongi? Mõtted ei ole negatiivsed ega positiivsed. Lihtsalt mõtted.

Restoran

Vähem emotsionaalselt lugu kokku võttes. Olen jõudnud Melbourne. Enne ärasõitu juhtus veel nii mõndagi ning lahkumise päeval kaalusin veel lennu ära jätmist… 

Siiski tulin. 11. detsembril maandusin Austraalias ja sõitsin hosteli, mis asub Melbourne’i kesklinnas, hiinalinnas, mille Chloe’i oli välja valinud. Linn on suur. Siin elab umbes 5 miljonit inimest, väga palju asiaate. Hiinalinn on hiinalinn, nuudlid, pelmeenid ja laternad. Melbournlasi on tänaval tohutult palju, nad kõnnivad aeglaselt. Tänavatel tantsitakse, mängitakse muusikat, õhtuti on näha palju kerjuseid. Täna koju tulles kõndis minu ees tüdruk veepudel peas. Mis iganes põhjusel. Eramajade aiad on täis plastmassist jõuluvanasid ja jõulutulesid. Hommikuti jalutavad tänaval vastu jõulumeeleolus päkapikumütsidega kontoritesse suunduvad inimesed… 

Plastmassist jõulud

Minu lemmik lilla puu

Vaade 88. korruselt

Tornid-tornid-tornid

Värvilised klaasist majad

Oma kolmandal või neljandal päeval saatsin välja umbes 40 CV-d, mure mitte tööd saada oli väga suur. Pühad on ka hakkamas ja osa kohti panevad oma uksed kinni mitte paariks päevaks vaid paariks nädalaks. Päris ausalt on see olnud üks mu viimase aja üks suuremaid väljakutseid. Tulla 5 miljoni elanikuga võõrasse linna ja leida endale töö. Eelmine kord ju ei läinud see väga edukalt. Ma räägin inglise keelt ja saan suhtlemisega hakkama, aga üks asi on teenindada inglise keeles norrakaid ja teine asi austraallaseid. Norrakate jaoks on ka keel võõras, mis teeb meil omavahelise suhtlemise võrdseks. Austraallaste jaoks ei ole isegi meie cappucino cappucino vaid flat white ja espresso on short black ja aktsent on neil ka. 

Pühapäeval kutsuti mind töövestlusele. Minuga vestles mees, kes lasi mul mingi paberi ära täita, kus pidin kirjutama, kas olen restoranis töötanud või mitte (mõtlesin, et ma ju saatsin oma cv…) Kui midagi täpsustada tahtsin selle paberi kohta, siis see mees ütles, et ok, tegelikult teda ei huvitagi see, ta tahab teada, kas ma oskan restoranitööd, sest temal pole aega seda mulle õpetada. Tõi restoranist 3 taldrikut ja vaatas, kas oskan neid korraga kanda. Kui ma muigasin, siis ta küsis, et mis ma muigan? Ma ütlesin, et ei midagi. Lihtsalt see olukord oli nii jabur. Sisuliselt ta ei suutnud uskuda, et ma olen nii vana, working holiday viisaga ja oskan 3 taldrikut kanda… Igatahes ta kutsus mind esmaspäeva õhtuks proovipäevale. Paar tundi hiljem saatis sõnumi ja küsis, kas saaksin äkki kell 11.30 hoopis alustada. Sain. Õhtu lõpus küsiti, kas graafikut nägin, et mind on nädala lõpuni tööle pandud. Et ma olin väga tubli olnud. 

Mees kellega vestlesin on Boss. Ta on äkiline ja me kõik kardame teda natuke. Ta lendab sisse, korraldab ja kamandab ja vahel ma tunnen, et selle käitumise peale hakkavad kõik natuke igaks juhuks rapsima. Siiani oleme hästi läbi saanud, aga kuna ta on äkiline, siis ei tea, millal võib juhtuda, et teen midagi nii valesti, et ta otsustab, et ma ikkagi ei peaks seal töötama. Aga elame ja näeme, kuidas läheb.. Iga päevaga õpin juurde, teisel päeval tundsin end tellimust võttes juba päris hästi ja kui aktsendiga ka ära harjun, läheb lihtsamaks ja paremaks. Ühest kohast helistati mulle veel, aga kuna olen praegu nagu tööle saanud, siis püüan seal olla ja kohaneda. Restoran on kena ja viisakas. Veepiiril, taamal paistab Melbourne'i südalinn (CBD) ja ümber terrassi ujuvad mustad luiged. Kui pausi peame, siis vaatan linna siluetti ja mõtlen, et elu on ikka uskumatu. 

Melbourne'i tornid paistavad

Juba järgmisel nädalal ongi jõulud. See tekitab veidraid tundeid, vahel natuke kibedaid, siis läheb see üle, sest siin soojas jõulutunnet pole. Ühel päeval pani Boss taustaks jõululaulud mängima. Praegu käiakse restoranis tegelikult hästi palju ettevõtete jõululõunaid pidamas, lisaks saavad pered kokku ja  üldse käib üks pidev tähitamine. Parasjagu kõlas Last Christmas kui olin lauas tellimust võtmas ning naised omavahel umbes nii arutasid: Oi, Last Christmas... Nüüd tunnen küll, et jõulud on... Tekkis äärmiselt kummaline tunne, et mis see "jõulutunne" on? Mulle tundub, et seda päris õiget jõulutunnet ilma külma, pimeda ja lumeta ikkagi ei tule.

Eelmine nädal sain kokku Nikiga, kellega tutvusime umbes 10 aastat tagasi Geirangeris. Äärmiselt tore inimene. Täna sain kokku Nigeliga, kellega tutvusin 2008. aastal Bundabergis. Nigel näitas mulle linna, käisime söömas ja ühe pilvelõhkuja 88. korrusel. Möödas on vaid pisut rohkem kui nädal, aga nii palju on juhtuda jõudnud. Ei jõua kõike hoomatagi. 

Under offer

Tundub jah, et see mu elu praegu ongi.