Minu esimene neli

Kui ma Pikasillas koolis käisin, õppisin ma täitsa hästi. Minu esimene neli tunnistusel oli aga juba kuskil 4. klassi paiku ja selleks oli kirjatehnika. Kirjatehnika on mul endiselt 4, kui mitte 3 või 3-. Kipun ikka ütlema, et mu käekiri on nagu 3. klassi poisil. Kui püüan ilusasti kirjutada, siis on nagu püüdlikul 3. klassi poisil. Siiani ei ole see mul erilisi takistusi elus ette visanud, aga nüüd on lood teised. Nimelt on lugu selline, et pean tööl tellimused paberile kirjutama ja tihti peab keegi teine need arvutisse sisestama. Küll on mu käekiri väga „ümmargune“, siis liiga väike (see on kõige tihedamalt esinev mure), siis lihtsalt ebaselge. On see number 1 või 7? 1 või 2 jne. Nii juhtub, et tihti enne tellimuse edastamist kirjutan tellimuse uuesti ümber eraldi paberile, pingutan siis selgema ja suurema käekirja nimel. Aga no pole viga. Saame hakkama.

Kuni jõuludeni käisin iga päev tööl ja jõululaupäeval sai tunde kokku pea 11. Austraalias tähistatakse jõule pigem 25. detsembril ja 24. detsember on lihtsalt päev enne vaba päeva. Pärast töölt koju jõudmist, käimas oli juba 25. detsember, oli Chloe kutsunud mind teiste hosteli inimestega nende Air bnb-sse. Kuna olin tööst kutupiilu ja kell oli sada, mõtlesin tükk aega, kas üldse hakkan minema. Käisin pesemas, panin selga puhtad riided ja astusin toast välja kui trepile maha istusin ja 7 elevenist ostetud võileiba sööma hakkasin. Istusin seal omaette ja naersin, et minu jõuluõhtusöök... Algul plaanisin selle võileiva tee peal ära süüa, aga siis otsustasin veel järele mõelda, kas ikka üldse lähen… Chloe arvas, et ikka võiks ja nii ma siis kuskil ilmselt poole kahe paiku teele asusin.

Vaade Air BnB'i 28. korruseelt

Kaardimängud

Kui kohale jõudsin, oli kõigil juba mõnusalt palju gooni (odav Austraalia  pakivein) sees ning sumin ülev. Istusin koos teistega ja kuskil nelja paiku hommikul tulin tagasi hostelisse. Hommikul magasin kaua, sest polnud töö tõttu kuskil 10 päeva hommikul magada saanud. Kui lõpuks virgusin, läksin ühte itaalia restorani pitsat sööma ja veini jooma. 25. detsembril, Christamas dayl, on enamus kohti suletud ja linnas suurt midagi ei toimu. Noh, hiinalinnas ikka väike elu käis, aga põhimõtteliselt oli üsna vaikne päev. Sõin oma pitsat, ilm oli soe, jõin külma veini peale ning mõtlesin „minu jõulud…“ Pärast pitsat läksin jälle air bnb-sse, kus sakslane hoolega süüa vaaritas – ahjupraad, kartulid, kapsad ja pliidil potis ka glögi. Kuniks toit valmis sai, mängisime kaarte ja jõime gooni. Kuskil seitsme ajal õhtul sai söök valmis ja istusime lauda. 2 inglast, 2 iisraellast, mitu sakslast, 1 hollandlane, 1 eestlane ja 1 šotlane. Üks kohalolnud inglastest tõstis enne söömingu algust klaasi ja lausus toosti. Armas oli olla. Kõik olime eemal, oma traditsioonilisest jõulust kaugel. Jälle sain mõelda „minu jõulud…“.

25. detsembri pitsa

Pärast õhtusööki mängiti vähem ja rohkem meeleolukaid kaardimänge, väga kauaks ma ei jäänud, sest olime Sallyga, ühe naisega, keda olin 2010. aastal oma Lõuna-Ameerika reisil kohanud, kokku leppinud et saame 26. detsembril (boxing day) kokku ja ta näitab mulle natuke Melbourne’i ümbrust. Nii ma siis 26. detsembri hommikul, pärast väikest sissemagamist, Frankstoni poole teele asusin. Sally ja ta ema korjasid mu rongijaamast peale ning sõitsime pisut ümbruskonnas ringi vaadates Rosebudi poole. Teele jäid kaunid rannad ja väiksed turiste pungil linnakesed. Pärastlõunal läksime natukeseks Sally sõprade juurde ja päris õhtul olime Sally vanematega – Sally ema tegi kõigile õhtusöögi. Hommikul ärkasime varakult, sõime väikse hommikusöögi ja sõitsime lähiümbruses veel ringi. Sain ka ühes rannas ära käia ja varbad ookeanivette pista. Vesi oli küll ilus helesinine ja rannaliiv valge, aga temperatuur täitsa sama nagu meil Stroomi rannas. Pärast ranna külastamist sõitsime veel ringi ja enne kui ma rongi peale pidin minema, sõime ühel kail lõunasöögi.  Sally sõidutas mind kella kaheks rongile, sest pidin kell 17.30-ks tööle jõudma. Rongijaamas hüvasti jättes lubasin talle, et kui Darwinisse satun (kus ta muidu elab), annan talle teada ja kui ma äkki Norra tööle jälle lähen, proovib ta sinna külla tulla. Elame-näeme.

Sorrento

Mõtlen siin, kas peaks äkki uuel aastal endale ikkagi mingi toa kuskil leidma ja hostelist välja kolima... Jalgratta tahaks ka osta endale, et tööle vähe kiiremini jõuaks jne. Tööl olen enam-vähem ära harjunud, töökaaslased on toredad ja vaikselt hakkavad ka ilmselt minuga harjuma. Filipiinlased on pigem vaiksed, aga kui natuke sinuga ära harjuvad, hakkavad mõnusat (kavalat) nalja viskama, ülemus on endine - kui tööl kiire, pisut stressis, aga üldiselt tore (vahel ikka kardame teda natuke). Probleeme esineb peamiselt ühe vanema kolleegiga, kes rahvuselt on vist hiinlane. Kui temalt küsida midagi ja kohe aru ei saa, mis ta ütleb, lõppeb asi sellega, et ta hakkab sinu peale karjuma, mitte väga kõvasti küll, aga siiski.... Ükspäev kuulis ülemus  kõrvalt seda vestlust ning isegi tema ütles talle take it easy vms. Kusjuures probleem polnud selles, et mina ei saanud aru vaid tema ei saanud aru, mis temalt küsiti. Eks see väike kultuuride põrkumine ole...

Nii see elu vaikselt kulgeb. Tasapisi