Plaan linnast "põgeneda"

Igaks juhuks korjasin üles järjekordse viiruse. Sel korral korraliku nohu ja peavalu ning täna olen seetõttu ka esimest päeva jälle „kodune“. Ehk taastun natuke ja jaksan homme jälle tööle minna. 

Kuidas meil siis elu on? Meie koroona-hirm hakkas juba jaanuaris. Kui esimest korda angiini jäin, küsisid murelikud kolleegid: „Ega sul koroonat pole?“. Arvasin, et ei ole ja kui teist korda angiinis olin, käin ka arsti juures ära ja ka arst ütles, et koroonat mul pole. Aga iga kord kui korra aevastad ja natuke kehvem olla on, ja ma olen viimase kuu aja jooksul pidevalt „natuke tõbine olnud“, siis iga koroonanali ajab lihtsalat marru.

Igatahes siin hakkas see koroona-hirm juba jaanuaris pihta. Hästi vaikselt küll. Leiti mõni reisilt tulnud nakkuse kandja ja pandi ta karantiini. Hirmujutud Hiinast jõudsid siia aga rohkem kui Eesti meediasse. Siis ühtäkki hakkas juba tunduma, et vist hakkab see koroona vaibuma kui avastati Itaalia kolle. See tundus ka veel selline umbmäärane, aga ei läinud kaua kui Euroopa paanikasse läks ja minu jaoks „tänu“ Eesti meediale uus koroona-laine hakkas. Austraalia elas endiselt nii nagu midagi ei toimuks. Nüüd kui Euroopa lukus on ja Austraalias ka üle 500 nakatanu on, otsustas ka Austraalia midagi ette võtta ja piiri sulgeda ja reisilt naasnutelt karantiini nõuda. 31. märtsist pidi piir päris kinni minema. Ja no hostelis on Itaalia kutt, kes peatus meil siin hostelis, siis käis Tais puhkamas ning karantiini nõude jõustumise päeval silmagi pilgutamata hostelisse naasis ja karantiini nõuet eiras. Aga no siin  reisisellidega pead-jalad koos elades…. Kui suur võimalus üldse sellest viirusest hoiduda on? Lisaks peab aga ütlema, et kõikide riikide backpackerid kiruvad oma riigi valitsuse suutmatust õigel hetkel reageerida. Nii, et ei ole meie Jüri ja semud ainsad, keda praegusel ajal "kividega loobitakse" ja siunatakse.

Tööl elatakse teadmisega, et iga tööpäev võib jääda viimaseks ja homme päev võib tulla nõue kõik restoranid ja meelelahutusasutused sulgeda. Poed on kaubast tühjad ja kui mõnel hostelikaaslasel leivapätsi või makarone näed olevad, on täiesti normaalne küsida „kust said?“. On kuulda, et inimesed kaotavad juba praegu töökohti ja töötunde. Elame ja näeme. Minu viimane tööpäev peaks olema sel pühapäeval ja teisipäeval peaksin suuna lääne poole võtma. Loodan siiralt linnast „põgeneda“ enne kui kõik kinni pannakse ja isoleeritakse. Mõte 2+ nädalat 24/7 hostelis kümnesees toas elada, tundub hirmsam kui järgmised kuu aega linnu vältida ja telgis ja lõkke ääres veeta. Tegelikult telk ja lõke tundub lausa luksus… Aga no elame ja näeme jällegi. Kas teel olla ja telkida lubatakse või mitte, aga loodame parimat. Laura lubas, et kui Perthi jõuan (üle 3000 km), saan tema juures peatuda ja vaikselt elu seada ja vaadata, mis sellest kriisist saab.

Kartuleid pole

Lihatooteid pole

Makarone pole

Piima pole

3411 kilomeetrit

Mis siis tööl vahepeal juhtunud on? Chloe lahkumine mind õnneks siiski ei puudutanud ja tööl sain edasi käia. Boss tegelikult tahaks, et ma seni siia jään kuni kõik kohad kinni pannakse, aga ma kardan, et siis olen mina ka siin kinni ja see ei ole väga hea variant. Lisaks Chloele lahkus samal nädalal ka nõudepesija, teine baarmen, manageri assistent ja üks põhiline kelner (filipiinodest abielupaar) ning eile lendas plaanipäraselt ka Itaallane Melbournest ära. Ehk siis restorani tabas suur töötajate kadu. Boss keeb üle ja nii võib juhtuda, et pool meeskonda kaob töölt ühe päevaga… Ta on sündinud Austraalias, aga Itaalia perre ja hästi huvitav on vaadata, kuidas sellistest peredest pärit inimesed siin kokku hoiavad. Meie kõige paremad püsikliendid on Kreeka, Itaalia, Rumeenia ja ilmselt kas India vms taustaga. Kõik on sellised, kes on sündinud Austraaliasse mõnda nimetatud riigi perekonda ja nende asjaajamine tundub ka käivat nii nagu romaanidest ja krimkadest loetud… Ja need inimesed hoiavad kokku. Boss on mitu korda mind koju sõidutades öelnud, et see või teine inimene on teda alati toetanud ja nii pole probleemi ka teine kord mõnda vastuteenet osutada. Ning mulle tundub, et kui tema kellegi omaks võtab (nt need filipiinod), siis ta hoiab neid ja kui tema usaldust murda, siis järgneb uputus. Või tulekahju. Või mõni muu hävitav jõud. Nii juhtus, et oli pühapäev ja filipiino ütles bossile, et ta ei saa hommikul tööle tulla, et ta läheb maja vaatama (ka mina teadsin, et nad pidid oma naisega peagi elamisest välja kolima, sest leping lõppeb juba varsti). Siis oli boss meie pitsameistrilt (ka üks filipiino) küsinud: „Käisid täna kirikus jah, kas Jasonit ka nägid seal?“ ja tema ausa vastuse „jah“ peale tuli välja vale, mida boss ei suutnud aktsepteerida. Ta oli veel küsinud, et kui te seal kirikus käite, siis valetada ei tohi jah? Oli järgnenud suur tüli ja Jasoni ja tema naise päeva pealt töölt lahkumine.

Bernie ja Moniga

Veel usust ja filipiinlastest. Need filipiinod siin on kõik sügavalt usklikud ning hästi rõõmsad inimesed. Nende kultuur on hoopis erinev sellest, millega ma harjunud olen (seda postitust kirjutades hakkasin mõtlema, et meil on tööl vist ainult üks austraallane (peakokk) no ja siis boss on selline pool-austraallane ja tema naine on ka Austraallane). Üks nõudepesija, kes on ka Filipiinidelt, ütles, et nad tahavad oma naisega tööelu siin elada, aga pensioniks kindlasti koju tagasi minna, sest siin ei suhelda sedasi nagu kodus. Inimesed ei veeda ühiselt aega ja sotsialiseerumist nagu neil kodus on, siin üldse pole. See poiss on ilmselt minu vanune või natuke noorem ning nende laps on endiselt Filipiinidel. Ka Jasoni ja tema naise lapsed (2tk) on endiselt Filipiinidel, sest neil ei ole Austraalia residentsust ja siin laste koolitamine oleks juba kallis.

Igatahes, kui ma angiini jäin siis pitsameister kirjutas mulle ja küsis, kuidas mul läheb ja kas enesetunne juba parem on. Kui ütlesin, et läheb vaikselt paremaks, soovitas ta mul vitamiine süüa ja ütles, et ta palvetab minu eest. Täiesti siiralt. Nii kummaline oli seda lugeda ja mõelda, et keegi päriselt palvetabki kuskil minu pärast, et mul parem hakkaks.

Jasoni naine ütles ühel lõunasöögil, et ta palvetab, et lapsed saaksid koolivaheajaks neile Austraaliasse külla tulla. Minu peast käis täiesti siiralt (ja üldse mitte hukkamõistvalt) läbi mõte, et osta lennupiletid ära… Lihtsalt näide sellest, kuidas minu pea töötas ja kuidas tema rääkis oma lootusest ja soovist. Tänaseks on selge, et lennupiletite ostmisest jääbki väheks ja palvetamine ongi ainus, mida veel hetkel teha…

Esmaspäeval kogunesime Moni ja tema naise juures (filipiino), nad tegid Korea grilli ja see oli nö minu ja itaallase lahkumispidu. Mon ja tema naine elavad koos teiste filipiinlastega ühel krundil, kus on mitu maja ja minu meelest mitu peret koos elamas. Paras segasummasuvila, aga nad on harjunud nii. Monil ja ta naisel on omaette suur tuba, magamistuba on kardinaga eraldatud, lisaks köök, vannituba ja pesumasin. Pesumasinat aga kasutavad ka teised krundil elavad inimesed ja nii jalutas Moni kodus veedetud õhtu jooksul mitu teise pere inimest sisse-välja, et pesu pesta ja vahepeal niisama juttu ajada. Pitsameister ütles, et elab umbes samamoodi 5 inimesega koos.

Berniega

Peremees Mon

Korea grill - võtad tüki salatit, natuke liha, riisi, koreapärast hapendatud kapsast ja vürtse, mässid salatilehe kokku ja pistad suhu. Kõrvale õngitsed pulkadega supivedelikust nuudleid ja mereande ning peale jood supivedelikku. Väga maitsev. 

Rõõmsad inimesed

Polaroidkaameraga tehtud fotod . Kui pilt paberile ilmuma hakkas, läbis seltskonda naerupahvak - "Triin, sa oled liiga valge ja ei paista fotolt välja!"

Kokkuvõttes on tore ja töölt lahkumine saab olema omamoodi kurb. Olen lõpuks inimestega ära harjunud, tekkinud on omad naljad ja boss hoiab mind (vähemalt tundub nii). Aga ma tunnen, et kui siia jään, jään lõksu ja parem on edasi minna, sest ma ei tulnud Austraaliasse ühte linna elama sama elu, mida saaksin kodus elada. Eks näha ole, kuidas kriis mu plaani vormima hakkab.