Loomaaed, hunnik randu ja kive ning vallandatud õed

Aja ja tegemiste pöördvõrdeline seos toimib ka siin. Veebruari keskel rääkisin ülemusega, et mu viimane tööpäev võiks olla 15. märts (mis nüüdseks on muutunud 22. märtsiks), ta ütles, et see on okei ja nii sain aru, et mu Melbourne’i aeg hakkab läbi saama ning ma polegi veel ülemäära palju teinud ja näinud. Nii ma siis mõtlesin, et kui mul jälle vabad päevad on, siis ma kindlasti teen midagi. Vabad päevad tulid väga suure väsimusega. Kolmapäeval (19.veebruaril) ajasin end pärastlõunal ikkagi voodist välja ja läksin Brighton beachile. Brighton beachil käivad turistid kuulsaid värvilisi rannamajakesi (paadikuurikesi) vaatamas. Päev oli väga tuuline ja pigem jahe, aga majakesed olid ilusad. Esimesed majad on ehitatud juba 19. sajandi lõpus ja tänaseks pärandatakse neid põlvest põlve. Vahel müüakse mõni ka võõrastele, seda väga kalli raha eest – isegi üle 300 000 dollari. Need majakesed on väiksed, ilusal rannapäeval saab seal varjus istuda, süüa ja end hästi tunda. Ööbimine nendes majades lubatud pole.

Brightoni rannamajakesed (beach boxid)

Värvide rada mööda rannaliiva

Pärast Brighton beachi külastust käisin vaba päeva puhul sinimerekarpe söömas ja veini joomas. Kirjutasin valmis ja panin posti ka ühe ammu lubatud kirja 😊. Pärast sööki sõitsin rongiga natuke linna poole ja astusin suvalises jaamas maha ja kõndisin natuke ringi, plaan oli veel kuskil kohvikus natuke istuda, aga ei leidnud meelepärast kohta ning kõndisin selle asemel järgmisesse rongipeatusesse, kust sõitsin rongiga tagasi hostelisse. Vahepeal oli kirjutanud mulle mu kolleeg Demis, kellel olid ka vabad päevad ja küsis, kas neljapäeval tahan midagi teha. Pärast arutelu jõudsime kokkuleppele, et lähme Werribee loomaaeda ja veiniistandusse.

Neljapäeva hommikul ajasin end sama väsinult kui kolmapäeval voodist välja, et kümne paiku rongi peale jõuda. Sõitsime rongiga umbes 40 minutit ja olimegi jälle peaaegu nagu maal – madalad majad ja palju rohelust. Rongijaamast oli veel umbes 10 minutit bussiga loomaaiani sõita. Loomaaia juures oli veel park, kus kiire tiiru tegime, seal pidi ka roosiaed olema, aga seda me leidnud. Pargis nägime aga puude küljes kassisuuruseid nahkhiiri rippumas ja omamoodi kudisemas. Pärast tiiru pargis kõndisimegi juba loomaaeda.

Pargi servas paistis viinamarjaistandus

Olen siiski Austraalias ja maod on tavalised (õnneks pole ühtegi oma silmaga näinud)

Pääs loomaaeda oli vist peaaegu 40 dollarit. Piletiraha eest sai minna safarile ja loomaaias ringi käia. Tegemist on avatud (vabaõhu?) loomaaiaga ja ala on väga suur. Otsustasimegi kohe esimese asjana safariringil ära käia. Istusime „haagisbussi“? ja sõit võis alata. Nägime jõehobusid, jaanalinde, antiloope, sebrasid, kaelkirjakuid ja ninasarvikuid. Safari oli päris äge ja võimas (vähemalt loomaaia kohta). Ilm oli ikka päris jahe ja pärast safarit oli külm kontides, jõime ühe kohvi ja asusime tavalises loomaaias ringi vaatama. See osa oli pettumus. Väga paljusid loomi näha ei õnnestunud, ei tea, kas oleks pidanud mingil kindlal kellaajal minema, et näha kedagi või kuidas see toimima oleks pidanud. Jalutasime läbi loomaaia ning nentisime mõlemad, et kuidagi midagi enamat nagu oleks oodanud. No käidud ikkagi sai ja safari oli ju äge.

Kujunduselement loomaaias

Kõrgele hüppavad sarvelised

Ninasarvikud

Kaelkirjakud 

Loomaaias käidud, asusime veiniistanduse poole teele, et lõpuks sööma minna. Sinna oli umbes 2 km mööda tee äärt kõndimist, kus autod millegi pärast üldse sellega ei arvestanud ja jalakäijatest eemale ei hoidnud. Kõht oli juba üsna tühi ja väsimus päris suur. Meel hakkas turri minema. Tee ääres nägime kapsapõlde ning uhkeid farmerite maju. Selliseid maju nagu kunagi Mehhiko seebikates rikkuritel olid… Igakord kui selliseid maju näen, tulevad seebikad meelde. Jõudsime lõpuks veinistanduseni ning avastasime, et see oli ürituseks suletud. Oi kui suur pettumus meid tabas. Kõndisime siis mingisse järgmisesse restorani (golfiväljaku juures vms), jõudsime kohale ja tuli välja, et need olid pärastlõunasel pausil. Sealt saadeti meid tagasi ühte kolmandasse kohta, mis kohale jõudes ka suletuks osutus. Siis ma olin juba päris pahur. Kõmpisime loomaaia poole tagasi, et bussi peale minna ja Werribeesse tagasi sõita. Olime peaaegu bussipeatusesse jõudnud, kui tee ääres oli üks auto peatunud ja selle juht meile küüti pakkus. Kuna olime kahekesi, mõtlesime, et ok, lähme. Autojuht oli ehitusega tegelev austraallane, kes omal ajal Uus-Meremaal backpackinud ja hääletanud oli. Oma minevikust tulenevalt tundis ta ära teised reisisellid ja pakkus heast südamest meile küüti. Viis meid Werribee keskusesse, kus oli mitmeid söögikohti. Ilm oli ilus ja soe ning otsustasime fish and chipside kasuks, mida saime õues süüa. Kõhud täis ja meel juba jälle rõõmus, asusime tagasi linna poole teele. Rongis otsustasime, et lähme vaatame veel Altona ranna üle. Kiire rongivahetus ja kohal me olimegi. Altona rannas olid ka värvilised, palju tagasihoidlikumad „rannamajakesed“, ilmselt inspireeritud Brighton beachist. Teel randa nägime oma filipiini kolleegi Moni, kes oli oma naisega jalutama tulnud. Ajasime paar sõna juttu ja läksime oma teed. Jalutasime mööda randa linna suunas ning kui isu täis sai, hüppasime rongi peale ja sõitsime linna tagasi. Rongist väljudes lubasin Demissile, et ma järgmise nädala vabadel päevadel lihtsalt magan hostelis ja ei tee mitte midagi, sest väsimus oli juba nii suureks muutunud.

Kapsapõld

Demis ja fish and chips

Altona rannamajakesed

Pärast vabu päevi hakkas jälle üksluine tööelu, mida eriti ei mäletagi jälle. Üks suur pulmapidu toimus, kus abiellus Austraalia mees ja Tai naine. Esialgu tundus kogu see pidu kummaline. Külalisteks oli väga palju Tai naisi ja kuskil…. kümmekond Tai naise ja Austraalia mehe paari, enamus paare sellised, kus oli pigem vana mees ja noorem naine. Peo edenedes mu suhtumine aga muutus ja need taikad olid jube toredad ja siirad. Tänasid ja olid väga-väga lahked. Pidu oli ka ikka peo moodi. Ülemus vaatas pidu (bändi ja laulmist ning tantsu) ning ütles, et kui ta veel kunagi abielluma peaks, siis ta tahab ka sellist pidu. Austraalia pulm on tavaliselt ainult pidulik lõuna- või õhtusöök ilma suurema meluta.

Teisipäeva pärastlõunal tööle minnes mõtlesin, et ma igaks juhuks ikkagi vaatan Facebooki backpackerite gruppi, kas keegi on kolmapäeval-neljapäeval midagi tegemas. Üks prantslane plaanis Great Ocean Roadtrippi ja üks hispaaniapärase nimega poiss plaanis matkama minna. Kirjutasin mõlemale ja jõudsin ilma vastust saamata tööle. Pärast tööd telefoni vaadates nägin, et nad mõlemad olid mulle vastanud, kuna ma aga vastata ei jõudnud oli prantslane juba kellegi teise kaasa minemisega nõustunud ja hispaaniapärase nimega noormees ei jaganud plaani detaile piisavalt kiiresti. Hetk hiljem kirjutas mulle prantslane uuesti, et see inimene, kes oli soovi avaldanud ikkagi loobus ja saan kaasa minna kui huvi on. Mõtlesin natuke ja põdesin ka siiski, aga otsustasin minna. Millegipärast mõtlesin korra, et mida Tammeke teeks, arvasin, et ta läheks ja otsustasin ka minna.

Nii ma siis pakkisin hommikul oma asjad kokku ja asusin kokkulepitud kohtumispaika teele. Lisaks minule lisandus reisiga veel üks noor sakslane Tim. Fiber korjas meid Southern Crossi rongijaamast peale ja sõit võis alata. Fiber on Pariist pärit prantslane, kes tegeleb ürituste lavavalgustusega. On juba aasta aega Austraalias olnud ja maale sisuliselt ringi peale sõitnud. Oma reisi alguses kohtas ta ka ühte eestlast Erikut, kellega nad väga hästi läbi olid saanud ja kellega tulevikus kokku pidid saama. Kindluse mõttes Chloe kirjutas mulle vahepeal ja kontrollis, kas kõik on korras ja turvaline. Esimesel päeval külastasime mitut randa ja ühte koske, ööbisime Apollo Bays ühes karavanpargis. Kui olime laagri püsti pannud käisime päikeseloojangut vaatamas, mis järel naasime laagrisse õhtusööki tegema. Väljas oli üsna külm – nii umbes 14 kraadi sooja. Mina ja prantslane olime enam-vähem okeilt riides, aga vaene sakslane oli lühikeste pükste ja pusaga. Öö oli jahe, aga natuke ikka magada sai, sakslasel oli kummalisel kombel täitsa mõnus ja soe olnud… Pärast pikka hommikusööki asusime kuskil pärast kella 11 12 apostli poole teele. Ikka ja jälle peatusime, sõitsime ka ühe majaka juurde, mille nägemise eest raha küsiti ja otsustasime tuldud teed tagasi sõita. Teel nägime kängurut ja koaalat! Minu esimene koaala. Päris naljakas oli tegelikult, et keegi märkas ühte ja siis oli selle puu all 7-8 autot peatumas ja teda pildistamas-filmimas… Kaasaarvatud mina!

Üks teeäärne majakas

Vaade majaka juurest

Ametlikult Great Ocean Roadil

Klaasist majad vaatega teele ja ookeanile. Selliseid oli seal palju

Koseke 

Sõnajalaõit otsimas

Päikeseloojang Apollo Bayl

Apollo Bay

Leia puult koaala

Matkaauto ja Fiber

Laager ja Tim

Pärast koaala-peatust sõitsime edasi, külastasime veel mõnda randa, aga väsimus tikkus peale. Otsustasime väikse kohvipausi teha veel enne 12 apostli juurde jõudmist. Kohv ja kook maitsesid hästi ning elu tuli jälle sisse tagasi ning peagi jõudsimegi 12 apostli juurde. Neid apostleid tegelikult 12 enam polegi – vesi ja tuul kulutavad kive umbes 2 cm jagu aastas ja nii need apostlid ära kuluvad. Ja vahel tekivad jälle mõned juurde. Peatus oli jõhkralt tuuline ning kuskil poole tunni jooksul nägime päris mitut aastaaega. Alguses oli pisut pilves ja tuuline, aga päike piilus, seejärel hakkas järjest enam pilve minema ning vaikselt hakkas ka sadama. Nägime, kuidas vihm ookeanilt meile järjest lähemale tuli. Pärast vihma tuli jälle päike välja ja ilm läks soojemaks. 12 apostlit olid küll ilusad, aga seal oli kohutavalt palju turiste, asfalteeritud rajad, pildistamise platvormid jne. See „melu“ võttis koha võimsust vähemaks. Liikusime edasi Loch Ard Gorge’i. Seal oli pisut vähem inimesi, vesi ja lained olid võimsad.

Üks rand veel enne 12 apostlit

12 apostlit

Torm tuleb

Sasipusa tuule käes

Kivi kivi otsas

  

London Bridge

Õhtuvalgus

Pärast Loch Ard Gorge’i tuli meie väiksel reisiseltskonnal otsus vastu võtta, kas tuleme tagasi linna või vaatame veel ringi natuke ja sõidame kuskil poole tee peale tagasi, ööbime ja siis sõidame hommikul varakult edasi, et ma 11.30-ks tööle jõukasin. Mina ja prantslane oleksime hea meelega veel üheks ööks jäänud, aga sakslane ütles, et talle tundub, et ta hakkab haigeks jääma ja eelistaks tagasi linna sõita. Kuna tal vaesekesel riideid ka polnud, siis leppisime kokku, et vaatame veel ühe koha üle ja siis hakkame tagasi sõitma. Läksime siis London Bridge’i vaatama, mis osutus nähtud kohtadest kõige lummavamaks. Seal oli peale meie veel vaid mõni inimene. Päike oli juba natuke madalamal ning valgus mängis kenasti. Olime seal võrdlemisi kaua enne kui asusime tagasiteele. London Bridge’i juures tuli aga alles selline õige roadtripi tunne peale. Et sõidad ja oled ja lähed ja vaatad… ilma pika plaanita ja naudid. Kahjuks tuli sel korral ots siiski ümber pöörata ja linna poole teele asuda. Aga järgmisel korral…

Loch Ard Gorge: 

Tagasitee oli märg ja kurviline: 

Tagasitee oli jube pikk. Me ei olnud linnast üldse ülemäära kaugel – olime jõudnud sõita kuskil 230 kilomeetrit, aga kuna tee oli kurviline, võttis see omajagu aega. Prantslane peatus tagasiteel veel samades randades, kus ta oma kaamera statiivi arvas ära kaotanud olevat. Ilmselt need otsingud lisasid teele veel kuskil tunnikese juurde. Kõht oli tühi, poisid ei tahtnud süüa ning uni tikkus peale. Fiber küll ütles, et kui uni peal on, et ma magaksin, aga kuna ma ise sõites ei poolda seda, et kõik autos magavad (eriti pimedas), siis püüdsin vapralt üleval olla ja mõne sõna juttu ikka ajada. Mingil hetkel, kuskil 35 kilomeetrit enne linna nägin, et Fiber on jube väsinud. Küsisin, et kas on ikka kõik korras, sest tundub, et ta on jube väsinud. Ta ütles, et on jah väsinud ja teeb väikse peatuse järgmises kohas. Õnneks tuli tankla juba paari kilomeetri pärast. Mina tormasin süüa ostma ja ka Fiber otsustas, et väike snäkk kuluks pärast hommikul söödud mune ikkagi ära (hommikusöögist oli möödas juba 12 tundi). Nii me siis ostsime pähkleid ja küpsiseid ja sõime autos enne teele asumist. Need viimased 30 kilomeetrit olid üüratult pikad. Pärast peatust oli väsimusega küll parem olukord kuid mitte ideaalne. Panin oma lobamoka oskused käiku ja püüdsin nii ennast kui Fiberit ärkvel hoida. Linna piiri jõudsime, panin ka GPS-i tööle ja olin GPS-i hääleks, öeldes, millal rida vahetada ja kas paremale või vasakule pöörata. Tagasitee kestis vist kuskil 6 tundi… Kohale igatahes jõudsime. Tagasi hostelisse jõudsin, oli jälle ülihea meel, et otsustasin minna ja näha. Hommikul läksin jälle tööle ja rutiini. Esmaspäeval tuli Fiber meie hostelisse ööbima ja teisipäeva õhtuks õnnestus tal auto maha müüa ning ta läks Uus-Meremaale. Leppisime kokku, et Euroopas näeme.

Nüüd on paar vaba päeva olnud. Eile sain kokku Anthonyga, inglasega, kellega tutvusime 2008. aastal Bundabergi hostelis. Nii uskumatu oli temaga istuda, lõunat süüa ja arutada, kas ja keda me veel mäletame ja mitu last, meest või naist kellelgi on. Lubasime, et hoiame ühendust ja kui varem ei näe, siis kunagi Euroopas ikka!

Tööl on olukord nagu paremaks läinud. Bossiga saan täitsa hästi läbi jälle, naisega endiselt mitte päris nii hästi vist. Boss sõidutas mind esmaspäeval töölt koju ja rääkis, et ta lasi koristajad lahti. Koristajateks olid kaks õde, kes üle päeva kordamööda tööd tegid. Üks õdedest oli mingi imeliku kirja bossile saatnud (sisu ma ei tea, aga oli kuidagi solvav olnud)  ja kuna boss polnud koristuskvaliteediga ka väga rahul olnud, otsustas ta nad vallandada. Pühapäeval oli tööle tulnud see õde, kes kirja ei kirjutanud, tegi töö ära, mis järel boss oli nädala palga talle ära maksnud ja öelnud, et ta on vallandatud. Ning lisas, et su õde on ka vallandatud, ütle talle edasi… Eile õhtul tuli Chloe töölt koju ja andis mulle teada, et ta oli bossidele öelnud, et tuleb nädala lõpus töölt ära. Mis teeb mind pisut murelikuks ja ma arvan, et see saabunud heade suhete aeg on ilmselt nüüd jälle möödas. Loodan vaid, et mind selle „teise õe“ saatus ei taba. Muidu peaks viimane tööpäev olema 22. märtsil…   Elame-näeme…

P.S. Õues on sügisene ja ilmad on võrdlemisi jahedad. Tihti on õhusooja vaid 17-18 kraadi (no ja siis mõni päev jälle 26 kraadi...)

Oma kõige soojemate riietega rannas