Mul on rattad all

Sügisest on saanud talv (talve alguseks peetakse siin 1. juunit), ilmad on sellised meie septembrikuised, osal puudel läksid lehed värviliseks ja need on maha visatud. Vihma sajab tihedamalt kui varem ja päevad on lühikesed – päike tõuseb u 7:15 ja loojub 17:20. Aga kõige pimedam aeg saab kohe läbi ja ning päevad hakkavad vähehaaval pikemaks jälle minema. 

Vahepealne elu on olnud küllaltki rutiinne – ilusate ilmadega käin tööl ja müün jäätist. Nüüd, kuna koroonat on vähem ja inimesed on tööpäeviti koolis ja tööl, käin eramajade asemel jäätist müümas tööstuslinnaosades. Üsna suur samm on mingi remonditöökoja ette oma laulva roosa bussiga sõita ja loota, äkki keegi soovib jäätist osta. Aga kõik on tehtav ja see on natuke uutmoodi väljakutse. Nädalavahetustel keerutan oma roosa bussiga siiski vaid eramajade vahel. 

Laura otsustas vahepeal elukohta vahetada ja kuna majal on 3 magamistuba, sain koos temaga kolida. Kolida oli kahju. Ma olin Gleni majas juba ära harjunud. See maja oli väga ilus ja valgusküllane, töölt 2 minuti jalutuskäigu kaugusel. Ilmselt olingi juba liiga harjunud kõigega ning seetõttu oli muutus ebamugav. Nüüd tuleb autoga tööle sõita 20-30 minutit, mis järel saan võtta oma jätsibussi ja päriselt tööle minna. 

Kolimispäeva fish and chips

Kogu vara

Kolimine pani mind ka olukorda, kus planeeritud auto ostmine tõsiselt ette võtta. Nii ma siis hakkasingi intensiivsemalt autosid vaatama ja võimalike autode müügikuulutusi Glenile ja hiljem ka tema sõbrale Matele saatma. Nad olid lubanud mind aidata – vaatasid mu leitud kuulutused üle ja ütlesid, kas tasub edasi vaadata seda konkreetset autot või mitte. Paarist heast pakkumisest jäin ilma (võrdlemisi uued autod väikse kilometraaži ja hea hinnaga) kui leidsin ühe Honda CRV, mille kuulutus oli juba paar päeva üleval olnud. Pakkumine tundus kahtlane, sest nendest paarist heast diilist ilma jäämisega tekkis tunne, et hea auto saab vaid siis kui müügikuulutusele reageerida 10 minutiga. Müüja ütles, et auto on saadaval, midagi märkimisväärset tal viga pole ning Mate arvas, et võime vaatama minna küll. 

See auto ostmine oli ka parajalt ebamugav ja ega ma ju ei teadnud, mida vaadata ja küsida. Automured on siin teised kui Eestis (vähemalt minu meelest) ja autot läksin vaatama teadmisega, et niikuinii mind petetakse… lihtsalt Eestis on oma vana autot remontides või hooldades alati selline tunne. Autot vaatama minnes olin ka ehe blondiin ja oskasin küsida vaid selle kohta, millal akut vahetati. Mate õnneks teadis rohkem – vaatas auto alla, tuvastas õlilekke ja tegi põhjalikuma proovisõidu kui mina, kes ma lihtsalt aru sain, et jah, autol on rattad all ja see liigub. Võtsin endale siiski veel natuke mõtlemisaega. Rääkisin Tauno ja Hedviguga ning hiljem luges veel Mate auto tüüpvigade kohta juurde ning arvas, et ma võiksin selle ära osta küll. Siis oli juba aga selgunud, et keegi läheb veel järgmise päeva hommikul seda vaatama. Andsin müüjale teada, et kui hommikune ostja ikkagi loobub, siis mina olen huvitatud. Järgmisel päeval vaatamas käinud inimene tahtis ka veel mõtlemisaega ja müüja ütles, et kes ees see mees. Ma haarasin raha, Laura viis mu autot ostma ja nii ma endale rattad saingi! 

Minu armas auto

Autol on tore makk ja kohvitopsi hoidja - kõik roadtripi eeldused on täidetud

Auto on mõnsa, 2004. aastast, kulumismärkide ning raadioga- mu lemmikosa autost! Ja see, kui hästi ta vastu peab, selgub siiski teel olles ajas... Naljakas on see, et kui ma eelmine kord Austraalias olin, siis backpackerite autod olid väga vanad ja püsisid ausõna peal koos. Nüüd müüakse backpackerite autosid kliimaseadme ja muu mugavusvarustuse ja hooldusraamatuga. Ajad on muutunud.

Kings Park

Sügisene viljapuu

Nüüd plaanin veel umbes kuu aega siin Perthis olla, jäätist müüa ja siis mõneks ajaks edasi põhja poole sõita. Selleks pean natuke veel autot „matkamiseks“ sättima ja valmis panema.