28. juuli 2020

Ratastel kodu

Kohvikus 20.07

Mu auto on nüüd ratastel kodu, kus on voodi ja panipaik, olen esimest korda poole aasta jooksul läpakaga kohvikus, joon head kohvi, mu töö peaks selleks korraks jälle läbi olema ja õige pea võtan suuna põhja. Tänane päev sai küllalt varajase alguse – siin on süsteem, et kui üürid oma elamise läbi maakleri, siis käib iga mingi aja tagant rent inspection. Täna on siis päev kui Laura maja kontrollima tuldi. Pakkisime minu asjad kastidesse (nad tegelikult olid niigi seal), panime diivani kokku, kreemid ja potsikud kappi, Laura laotas Gustavi mänguasjad toas laiali ja mina lahkusin enam-vähem jälgedeta 8.20. Kontroll tuleb vahemikus 8:30-14:00. Nüüd on mul siis linnas asjatamist. Käisin madratsit ostmas, müüa oli käreda häälega hipinaine, aga madrats sai päris tõsine, loodan, et ikka katuse ja voodi vahele ära mahun. Nüüd pean veel auto registreerimisega tegelema, õhtul lähen ühte autokülmikut vaatama, lisaks peab veel varuaku ja inverteri ostma, et teel olles kõik asjad laetud saaksid ja autos ka öösel lisavalgust oleks.

Voodi sain valmis eelmisel teisipäeval. Kokku vist ehitasin seda umbes 4 päeva. Voodiplaadist väljalõigatud rattakoopa kohad olid üleliigsed, sest reaalselt tegin voodi natuke kõrgema kui esialgu plaanisin, mõõdud said kõik valesti võetud ja üldse käis mu töö põhimõttel üks kord mõõda ja 9 korda lõika. Käsisaega… Maxil on kastiga auto ja ta aitas poest vineeri ära tuua, edasi oli hulk saagimist, kruvimist, korralikku voorimehe kõnepruuki ja eelmise teisipäeva õhtul sai pealambi valguses voodiplaat voodikonstruktsiooni külge kruvitud. Sahtleid tegin 2 päeva, esimest korda sain sahtlid käima ja kõik tundus liiga ilus, et tõsi olla. Mõtlesin, et pole võimalik, et siinid paigas ja sahtel reaalselt käib kinni ja lahti. Siis viisin autosse ja sain aru, et sahtel oli liiga madalale saanud ja jäi auto raami taha kinni. Oligi liiga ilus, et tõsi olla. Kui sahtli kõrgemale panin, siis siinid läksid viltu ja sahtel enam korralikult ei liikunud. Õhtuks sain sajatuste teel siinid paremini paika ja sahtli kuidagi käima, aga õige see polnud. Hommikul tegin teise sahtli valmis. Palju täpsemalt kui esimese. See läks esialgu paremini sisse, aga siis avastasin, et see sahtel on natuke liiga kõrge ja ei mahu voodiplate alla ära (ühe külje pealt…. Oh mis täpsust?) selle lõikasin taskunaoga parajaks. Kui magamislavatsi peale panin ja kinni kruvisin, siis läksid sahtlid jälle väga raskelt sisse, lõpuks lasin lavatsi lahti ja panin teise koha pealt kinni. Nii sain sahtlid käima. Panin siinidele veel õli ka. Hommikul sahtleid avades töötasid need peaaegu nii nagu peabki! Eks näis kaua ka vastu peavad!

Kaks liikuvat sahtlit
Taskunoaga võrdseks lõigatud sahtlid

Sahtlite värvimine
Sahtlite värvimine

Lambivalgel

Nagu päris, sahtlid alles kuivasid

Lahkumine on jälle natuke kurb. Kuigi tõenäoliselt tulen ma peagi siia Perthi tagasi, oli eile nukker viimast tööpäeva teha ja õhtune See you! Ei kõlanud üldse enam nii nagu päriselt ka varsti jälle näeme.

Melbournes on koroona teine laine ja kõik on lockdownis jälle. Õudne vaadata neid uudiseid. Mõtlen pidevalt, et mul vedas tohutult, et sealt õigel ajal minema sain… ja veel siia jõudsin, kus sain töötada ja sõbrannaga koos elada, mitte üksinda kodus (hostelis??) 4 seina vaadata. Kuigi mul on seni see koroonaaeg läinud hästi, siis sotsiaalses mõttes on ikkagi natuke raske ka olnud. Ma ei oleks arvanudki, et ma igatsen kokkusaamisi või kellegagi nt baari minemist. Internet on ju olemas ja igasugune suhtlus on võimalik, aga inimkontakti need siiski ei asenda. Möödunud aasta jooksul olen ilmselt olnud ka sotsiaalsem kui viimase 3 aasta jooksul kokku… Lühikese aja jooksul on olnud muutuseid palju-palju.

Olen nüüd Eesti tööst juba üle aasta eemal olnud. Aeg on läinud ülimalt kiiresti – ühelt poolt on kõik nii värske ja tunne on nagu alles paar nädalat tagasi oleksin kontorilaua taga istunud, e-kirjadele vastanud, seminare korraldanud,  projektide eelarveid paika ajanud ja tervisekeskuse ruumide abikõlblikust arvutanud. Teistpidi vaadates tundub see nii kauge…

Siin on tore, olgugi, et siin on palju asju, mis mulle ei meeldi – ühiskond on mingis vaates liiga ettevaatlik, teistpidi on kõik väga tuttavlik ja meeldiv. Näiteks ei või lapsed mingi eani (minu meelest liiga kõrge eani) omapäi kooli või koolist koju käia, samas suhteliselt noorelt ollakse kohvikutes tööl. Ma ei saagi aru, kust maalt see piirangute kadumine aset leiab ja kuidas üleminek toimub. Palju asjaajamist toimub paberi, pliiatsi ja näost-näkku kohtumiste teel. Mäletan, et Melbournes üks püsiklient üritas minuga mitu korda rääkida kui kuulis, et ma Eestist olen. Küsis, et teil on seal palju tehnoloogiat jah? Ma olen doksaateid näinud jne. Ma ei osanud kunagi väga pikalt midagi rääkida, kõik mis meil on, tundus ju nii normaalne ja igapäevane. Ühel õhtul rääkis aga bossi naine, kuidas see püsiklient oli ühel õhtul temalt uurinud, et see tüdruk on Eestist eks, et neil pidi olema mobiilinumber isikukoodiga seotud ja et mobiilinumbrit ei saagi muuta seetõttu. Kui ma seda kuulsin, sain alles aru, et mida meie tehnoloogia ja IT nende jaoks tähendab ja millest ma temaga rääkida oleksin võinud. Kahjuks ma rohkem selle mehega jutule ei sattunud. Tuttavlikust rääkides aga on mõnus vaadata, et siin läänes minnakse endiselt hommikul poodi kohvipiima ja ajalehte ostma… Kui siia tulin, siis mõned inimesed ütlesid, et siin läänes on aeg meist maas, nii 10-15 aastat.. Ma ei tahtnud hästi uskuda, aga olles siin nüüd 4 kuud olnud, pean selle väitega nõustuma. Kõik on justkui tuttav ja ma saan aru, kuidas asjad toimivad, sest see kõik on minu elus juba olnud. Hea äratundmine. Ja siis tuletan endale meelde, et tegelikult ju ei ole siin aasta 2005, siin on ka 2020. Lihtsalt natuke teistmoodi.

Ahjaa, Laura võttis vahepeal endale koera – Luna. Väike päike, kes närib kõike ja kõiki, mis ette jääb. Aga kohe kindlasti olen ma koerainimene, võrratud loomad!

Luna
Porgandist jäi väheks, see onn hävis päevaga

Peatse kirjutamiseni. Ehk saan selle nädala jooksul ikkagi teele asuda!


Laura külalistetoas 28.07

Nonii, eelmine esmaspäev kirjutasin, et töö peaks selleks korraks läbi olema. Päris nii see siiski ei läinud. Tundsin, et autos oli väike vibra sees ja tahtsin seda ikkagi korra veel kontrollida lasta enne kui teele asun. Viisime auto reedel remonti, aga see töökoda on niivõrd hõivatud olnud, et alles homme (29.07) vaadatakse mu auto üle ja nüüd oleneb, kas ja kui palju teha on - kaua remondiga minna võib. Kuna reedeks oli teada, et autoga läheb veel vähemalt mõned päevad aega, otsustasin nädalavahetusel tööle minna ja natuke remondiraha peale teenida. Nüüd ootan remondiarvet ja mõtlen, kas peaks äkki ka tuleval nädalavahetusel veel tööle minema. :D autoomaniku rõõmud. Kuna neid viimaseid tööpäevi on juba kaks olnud, on meel natuke tusane. Tegelikult peaks ikka positiivne olema, sest kõik on ju hästi.

Eelmine nädal sain auto registreeritud (sain ka õues järjekorras seista) ja eilse seisuga enamus asju autosse ostetud. Nüüd, kuna on olnud rohkem aega, olen jõudnud asju üle mõtlema hakata ja muret tekitada.. Tahtmatult on süvenemas tunne, et iga päevaga läheb puuduolevate asjade nimekirja midagi juurde... Oleksin ma eelmisel nädalal teele asunud, oleksin alles Perthist 500 kilomeetri kaugusel tõdenud, et bensiinikanister võiks varukütusega kaasas olla või et 10 liitrisest veekanistrist ei jätku väga pikalt :)

Transpordiameti järjekord

Anthony


Need võrratud läänekalda loojangud

Eelmine nädal saime korra veel Anthonyga kokku, arvasime, et see oli viimane kohtumine Perthis. Eks näis, kas see päriselt ka nii oli.

Ootame ja vaatame.

4 kommentaari:

johhei ütles ...

Kuidas meil need lapsed ikka nii hästi õnnestunud on. Kõik 4 (Siim, Kristiina, Triin, Madis ja see kõikse viimane lapselaps Hugo ka?!

Anonüümne ütles ...

Väga vinge Triin! Autosse voodi ehitamine tundub küll hea mõte olevat. Saad ringi sõita nii et 2 inimest magab taga :D
Tahtsin sulle öelda et eks ta raske on aga siit poolt vaadates teeb ikka kadedaks:)

triinulood ütles ...

:)

triinulood ütles ...

Kui ma lõpuks teele saan asuda, laheneb kõik. Ootaja aeg on ju pikk!