Lugu klaaskuulist

10. jaanuari hommikul sõitsingi juba väiksele roadtripile. Valentine oli juba reedel lõuna poole sõitnud, et kohtuda perega, kelle last ta esimese lockdowni ajal hoidnud oli. Mina sõitsin pühapäeva hommikul talle Demarki’i järele (u 330 km ja 4h sõitu). Denmark oli ootamatult külm! Ise ka ei usu, et olen siin nende kolmekümnekraadiste soojadega peaaegu ära harjunud. Olime pärastlõunal Denmarkis, sõime varase õhtusöögi ja otsustasime tasuta laagriplatsi sõita. Soovisime enne pimedat kohal olla ning napilt enne päikeseloojangut linnakesest lahkudes, olime ilusti ajas. Jõudsime laagriplatsi, kus oli päris palju inimesi ja üks telk sildiga camp host. Ma mõtlesin, et see on mingi nali ilmselt, et ilmselt seal telgis on mõni igavene rändur, kes käib päikese järgi ja enamuse oma elust põõsas elab.

Denmarki surfarid

Pilvealune

Camp hosti telgist tuli välja aga naine, kes oligi laagri korrapidaja ning teatas meile, et plats on täis ja minge mujale. Nagu needus. Me Valentinega oleme mõlemad parajad viimase minuti inimesed ja nii me siis pimeda saabudes tagasi Denmarki poole sõitma asusime. Ma peatusin üks hetk tee ääres kinni ja hakkasin googeldama, et aru saada, kuhu laagri korrapidaja meid saatnud oli. Mingit vettpidavat infot me selle kohta ei leidnud, aga mingi veebilehe järgi pidi tee ääres oleme puhkeala, kus võib vajadusel öö mööda saata. Panime siis kottpimedas Google mapsi oma sihtkoha sisse ja asusime uuesti teele. Kohale jõudes leidsime tee äärest teetööde punkti, kus oli parkida võimalik ja kuhu olid ööseks teetööde masinad jäetud. Kuna meil paremat kohta polnud, parkisime end sinna ära ja mõtlesime, et jääme siis ööseks sinna ja lähme päikesetõusu paiku ära. Pärast sobivate parkimiskohtade leidmist avasime veini ja ajasime natuke juttu ja magama minnes panime äratused kella kuueks.

Tere hommikust

Kuskil enne viit natuke ärkasin mina esimest korda üles, sest selline tunne oli, meist sõidab iga hetk suur lennuk üle. Tegelikult aga olime lihtsalt teele niivõrd lähedal, et kui rekad meist mööduma hakkasid, siis oli müra nii suur, et unesegasena ehmatas ikka korralikult ära. Nii ma siis keerasin seal rahutult külge ja ootasin, et kell juba kuus saaks. Valentine magas sügavas rahus õndsat und. Siis aga kui kell kuus sai ja esimene äratus käis, sõitis meie platsile teetööde auto. Ma ajasin siis Valentine’i üles, et lähme ära enne kui keegi küsima hakkab, miks me seal oleme. Me polnud päris kindlad, et see peatuspunkt ikkagi ööbimiseks legaalne oli…

Sõitsime edasi Albanysse, kus otsisime ühe pargi ja tegime endale mõnusa hommikusöögi koos kohvi ja praemunadega. Kuna päev oli varase alguse saanud, tundus, et saame päris palju ette võtta. Läksime siis mingeid randu vaatama kui ühel hetkel ma Valentinele ütlesin, et sorry, ma ei saa midagi teha enne kui ma natuke magada saan. Ma olin kohutavalt väsinud, üle selja jooksid pidevad külmavärinad ja tuju oli alla arvestust. Läksime tagasi minu auto juurde ja ronisime magama. Poolteist tundi hiljem oli olemine palju parem ning Albanyga tutvumine sai päriselt alata. Sõitsime ringi, vaatasime randu ja käisime linnas kohvikus lõunasöögil. Kuna minu Broome’i reisikaaslaed Sam ja Natalie ka samas kandis olid, siis plaanisime seekord laagrisse varem minna ja ühiselt laagerdada. Pärast lõunasööki läksime poodi ja siis veel ühele väiksele matkarajale paariks tunniks ja seejärel laagrisse. Jõudsime õnneks õigel ajal, saime nii enda kui Natalile ja Sami autodele kohad ja läksime randa päikeseloojangut vaatama.

Hommikusöök

Mänguhoog

Ämmelgas

Need värvid

Seda rada kõndisime

Rannas liitus meiega üks Türgi taustaga sakslane, kes oli kuskil sisemaal pikalt tööd teinud ja polnud ammu teisi backpackereid näinud. Laagriplatsis oli meie kõrval veel üks punt reisiselle ja õhtu oli lõpuks väga tore ja rahvusvaheline. Ümber ühise laua istusid inglane, punt prantslasi, lähis-ida taustaga brasiillane, prantsuse-marokolane, Türgi taustaga sakslane, Portugali taustaga belglane ja eestlane. Teemasid ja nalju oli igasuguseid ning väga tervitatav oli kuulda, et usust, nahavärvist ja kommetest räägiti otse ja ilma ilustamata. Sakslase Türgi taust oli seotud veel kurdidega ja kultuuriõpetuse tund oli suur, kuigi selleks, et kõigest päriselt lõpuni aru saada, liiga lühike. Südamest ajas naerma brasiillane kui ta rääkis, et nad lapsena olid isaga kuskil põõsas passinud ja vaadanud, kuidas gringod paraplaaniga lendamas käisid ja vahel oma lennu põõsastes lõpetasid, mis peale nad siis naerdes tõdesid, et gringod läksid näost valgemaks kui nad enne Brasiiliasse tulekut olnud olid…

Päikeseloojangut oodates

Öö

Järgmisel päeval käisime Rohelisi basseine vaatamas (Green Pools). Kuna Denmark ja Albany on nii kaugel lõunas, et sealseid tingimusi mõjutavad külmad Antarktika tuuled ja veed, siis ujuma me ei tikkunud, aga rannad olid imeilusad, vesi võimas ja loodus näitas ka ilusa päikesepaistelise ilmaga oma täit jõudu. Pärast basseinide külastusi käisime ühes rannas külma dušši all ning läksime tagasi laagrisse. Too õhtu hakkas aga sadama ja külmad tuuled ei lasknud meil kaua sotsialiseeruda. Hommikul sõin koos teistega hommikusöögi ning sõitsin tagasi Dunsboroughsse, sest pidin õhtul tööle minema. Teepeal ostsin ühest talust imemaitsvaid punaseid kirsse ning õhtul tööle minnes oli tunne päris hea. Hostelis ja Dunsboroughs on mõnus elada, aga kõigele on vaheldust vaja. Eriti kui igapäevaselt pead-jalad koos elada ja 60 inimese soovide ja vajadustega arvestama peab.

Basseinide juures

Ainuke kaaslane sel rannaribal

Kivikuninganna I

Kivikuninganna II

Taevas läks justkui suitsuseks. Mis see lõpuks oli, ei teagi

Sain viimaks kängurud ka pildile

Natuke punast teed jälle

Vahepeal midagi väga palju muud ei toimunudki. Ahjaa, 24. jaanuaril oli staffipidu, kus käisime rannas ja siis hiljem olime oma restoranis, kus meie naabrid meile süüa tegid. Peojärgselt võtsin end kokku ja ostsin endale surfilaua ja kalipso ära, nüüd püüan surfama jõuda jälle. 26. jaanuaril tähistati Austraalia päeva, mis aborigeenidele tähendab nende maa kaotust ning mulle tundus kohatu mingit pidu see päev teha. Käisin Sugarloafi kivi juures päikeseloojangut vaatamas ning pilte tegemas.

Loojang

Sugarloaf rock

Kuuvalgel majakas

Kätte hakkas jõudma minu sünnipäev. 1. veebruariks olin plaaninud veinimõisate külastuse koos Valentine’i ja Meriliniga, lisaks olime Broome’i pundiga arutanud, et võiks koos midagi teha, et kas 30.-31. jaanuaril või siis 6.-7. veebruaril, mil on Arno sünnipäev. Ma eelistasin veebruari nädalavahetust, aga kuna teistele sobis paremini nädal varem, siis läksime 31. jaanuaril üheskoos Meelupi farmi lõunasöögile. Tujud olid kõigil ülevad, ilm ilus, istusime lauda ning degusteerisime veini, mida tellida plaanisime. Kui kõik kuus inimest ühisest klaasist lonksu võtnud olid, tegime koroona-nalju, et see oli küll „hea mõte“ meil, mis peale kelner ütles, et uudistes oli öeldud, et Perthis oli üks positiivne koroonajuhtum avastatud. See oli nagu ämber külma vett. Olime pea 10 kuud elanud justkui klaaskuuli sees… inimestevaheline viiruse levik saadi esimese lockdowniga pidama ja ainsad positiivsed koroonajuhtumid Lääne-Austraalias olid reisidelt koju naasvad inimesed, kes pidid kohustulikus korras riiklikult organiseeritud karantiinis olema kuni kõik testid negatiivsed on. Aga selle ühe juhtumiga meie koroona-vaba aeg lõppes. Teadsime, et piirangud saavad olema karmid ja üldse… oeh...

Üks klaas

Alguses kõik ütlesid, et ei loe uudiseid ja naudime lõunasööki ja mis me ikka teha saame. Mingi hetk tuli teine kelner, kes ka midagi koroona kohta ütles ja tema juba teadis, et toimumas on pressikonverents. Mõne aja pärast siis võtsid kõik telefonid välja ja vaatasid, et mis siis ikkagi toimub. Minul olid juba töölt uudised, et järgmised 5 päeva oleme tõenäoliselt suletud, ametlikult oli kinnitatud, et õhtul kella kuuest hakkab esialgu esimene viiepäevane lockdown, kodust tohib minna maksimaalselt 5 km kaugusele trenni ja hädavajalikke toiminguid võib tegema minna vaid maskiga – poodi, apteeki jne, restoranid, pubid, trennisaalid ja mänguväljakud lähevad kinni jne. See positiivne koroonajuhtum oli karantiinihotelli turvamees. Ehk siis keegi, kes puutus reisilt tulnud inimestega otseselt kokku.

Micheal, Natalie, mina, Simone, Sam ja esiplaanil Arno

Sõime siiski lõunasöögi rõõmsalt ära, käisime veel hosteli juures rannas ning siis läksid kõik oma teed. Lockdown oli alanud. Hostelis oli kõigil hea tuju – nii mõnigi oli väikest puhkust soovinud ja viis päeva tundus päris paras aeg. Nii siis hostelis muusika mürtsus, võeti napsi ja oldi heatujulised. Siis tuli kohale aga purjuspeaga omanik, kes tõmbas kõlaril juhtme seinast ning ütles, et oleme kõik idioodid ja ei saa aru kui tõsise olukorraga tegemist on. Tekkisid väiksed vaidlused ning mingi aeg istus omanik koos backpackeritega napsi võtma…. Kogu see olukord oli absurdne. Põhiline probleem oli selles, et muusika oli liiga vali ja üldiselt pidanuksime olema natuke vaiksemalt ja endile mitte tähelepanu tõmbama. Selle asemel, et sedasi öeldagi, muutus olukord ebameeldivaks. Nüüd oleme 2 päeva vaiksemalt istunud, joogat teinud ja võrkpalli mänginud.

Sünnipäev läks rahulikult Da Vinci koodi lugedes. Enne südaööd toodi mulle kooki ja lauldi ka.

Puu all võrkkiiges sünnipäeva pidamas

Iseenesest oli ja on kõik hästi ja tore, aga meel läks jälle natuke nukraks. Töölt tulid juba uudised, et isegi kui lockdown vaid viis päeva on, siis restoranidele jäävad ilmselt ka hilisemaks karmimad piirangud nt täitumuse osas jne, mis tähendab seda, et töötunde saab vähem olema… Ma ei ole otseselt mures eesootava osas, aga natuke kurb on. Meie klaaskuul läks katki.